pühapäev, 17. mai 2009

Lood Viini metsadest - Vanemuine

Kohe kui ma kuulsin, et Vanemuisel tuleb see tükk välja, ei olnud mulle oluline, kes seal mängivad, kes lavastab, ega mingi muu detail. Nimelt peetakse selle lavastuse eelmist lavaversiooni Eestis legendaarseks (see on isegi ära toodud "Sajandi 100 sõnalavastust" raamatus) ning ma lihtsalt pidin seda näha saama!

Niimoodi pimesi lähen ma küll viimane kord teatrisse! Eriti veel Tartusse, kuhu kulub juba sõiduks edasi-tagasi rohkem kui terve lavatükk kestab... Olen tähele pannud, et Vanemuise suure lava tükid üldse mulle väga harva meeldivad (õnneks olen sinna sattunud ka suhteliselt harva). Meeldiva erandina "Koidula veri", aga ka sellega ujun oma tavalistele arvamuskaaslastele millegipärast "vastuvoolu". Juba sõna "Rahvatükk" oleks mind piisavalt pidanud kohutama, et see tükk lihtsalt ei ole "minu rida".


Ehk siis kui naerud mängitakse välja inimeste purjus laaberdamisele, kui liiga tõsise asjaga mängitakse kogu palagani sees justkui kunstlikuks kontrastiks. See on minu jaoks millegipärast vastuvõetamatu. Kõige hämmastavam tundus mulle kaaspublik, kes mu ümber istus - naise peksmise jutu peale (a la "Naine tuleb paika panna. Annad talle korra vastu molli, küll siis teab") hirnusid mu kõrval jja taga olevad tüdrukud nii mis jaksasid ja K kõrval istuv naine sai ka kõva häälega naeda. Ok, kõrval olevad tüdrukud naersid kõige peale, mida Ott Sepp tegi või ütles, isegi kui selles polnud kõige vähematki koomikat. Samuti ei mõista ma, et miks oli vaja tükis "Ameeriklase" karakterit. Lihtsalt laval purjutamiseks ja lesbi-teema sissetoomiseks? Mul hakkas Kristel Leesmendist nii kahju, et tal polegi mida mängida, aga peab laval sellist tola panema. Merle Jääger esitab kahte eri karakterit, aga need vahetused on nii kummaliselt ja kuidagi imelikult. Minu jaoks oleks neid kahte inimest mängima kaks eri inimest.

Tükk algab nii, et tegelased räägivad pikalt klaasi taga, aga ka isegi mitte esimesse ritta ei kandu nende tekst. Ok, ma saan aru - see võib ollagi taotlus. Aga mu armas kaaspublik hakkas sellepeale plaksutama ning märku andma, et nad ei kuule midagi. Miks? Kas tõesti on raske mõista, et tegijad võibolla tahavadki, et midagi poleks kuulda? Ok, võibolla oli ka midagi nässus, aga midagi kaduma ka ju ei läinud. Või läks? Võibolla läkski kogu point kaduma... :))) võibolla peituski see selles ema ja poja vahelises jutuajamises?

Sellest vähesest, mis meeldis:
Kui rääkida lavastajatööst, siis selles oli minu jaoks täpselt kaks huvitavat leidu - kitsetapmine garaažis (ainus kord, kui mul muie näole tuli kogu tüki jooksul) ja Daft Punk-i tants - väga lahe liikumine ning "mõte" - ma polegi tähele pannud, et seal on täpselt ühed ja samad sõnad :))) Pöördlava kasutamine sellisel moel tõi mulle meelde lapsepõlve teatriskäimised. Meeldisid need hetked isa ja tütre vahel. Ehk peamiselt sellepärast, et mu lemmikud Aivar Tommingas ja Maria Soomets olid vastavates rollides. Samas selles oli midagi mu enda elu puudutavaid teemasid ja sellepärast läks niiöelda otse soonde... Kuid tegelikult meeldisid ka Merca ja Markus Luige ema-poja vähesed stseenid. Nendes oli natuke soojust ning sisukust, mis ehtsalt sobisid sellisesse tükki. Tegelikult meeldis mulle suurem osa näitlejatöid-isegi Marika Barabantšikova ja Riho Kütsar teevad päris head rollid, kuigi nad mulle tavaliselt ei meeldi. Kütsarit oli selle meigiga isegi raske ära tunda :) Sirge seljaga vana sõdur. Tanel Jonas laulis hästi - elvislikult. Lauluvalik oli minu maitsele ok, aga oleksin just tahtnud Straussi ja valsse... see jäi nagu sellest etendusest täiesti puudu... see "karjuv vastuolu" jäi nagu ära, mida alati just muusika ning sisu mõttes eraldi selle tükiga seoses välja tuuakse. Olgem ausad, seda polnud seal üldse. Ja ma arvan, et see oleks olnud kogu lavastusele mõtteks või selliseks huvitavaks alltekstiks.

Olengi märkamatult liikunud nende, minu jaoks mittetöötavate asjade maastikule...
Kõige rohkem häiris mind see, kui kergelt ikkagi võeti seda lapse-surma teemat. Täiesti kummaline. Ok, tegemist oli ka "selliste inimestega", aga ikkagi... Nii kahju, et ei lahatud natsiteemat rohkem. See käib küll tekstist läbi, aga sisusse selle toone siiski ei tooda. Kuigi sellele rõhudes oleks saanud mõned tobedad purjutamised ära jätta ning rohkem sügavust anda.

Lisaks ei saanud ma aru sellest üleminekust, kui Barabantšikova tegelane sügavalt ja siiralt vihkas oma ex-boyfriend-i uut tüdruksõpra (abikaasat, ehk Maria Soometsa tegelast). Kuid siis järsku hakkas hoopis teda kaitsma ja pooldama ning isegi tema kaitseks välja astuma. Seda üleminekut ei mängita välja ning jääb mulje, et publikut petetakse. Võibolla on sealt vahelt midagi ära lõigatud? Ma ei tea, sest ma pole ei eelnevaid versioone, ega ka näidendit ennast lugenud.

Raivo Adlas näitlejana lihtsalt ei meeldi mulle. Ma ei taha teda laval näha, aga see on minu isiklik kiiks ning ma ei hakka lahmima oma kriitikaga. See tõesti on lihtsalt isiklik maitse-asi, et tema mängustiil mulle ei istu. Samuti Martin Kõiv teeb sellise "ei-midagiütleva rolli". Kuigi ega tema mängus iseenesest midagi viga ei ole. Lihtsalt see roll upub teiste taha ära. Mul ausalt öeldes polnudki enam meeleski, et ta seal mängis.

Aga mulle tõeliselt meeldisid peategelasi mänginud Maria Soomets ja Markus Luik. Samuti Aivar Tommingas ja Ott Sepp. Soomets täiesti üllatas ühes kohas! Ta on selline multitalent!!! :))))

Aga minu üht suurimat Vanemuise-lemmikut Herta Elvistet on nii tobedalt ära kasutatud. Lausa nõmedalt. Nimelt kellegi maitse järgi on selles midagi šokeerivat kui vanainimene ropendab või kui ta antakse kätte basskitarr ning kui ta neid kitarrikeeli kiisub, et selles väljenduks nagu ka mingi vastuolulisus. Võibolla väljendubki, aga tema karakteri puhul ju otseselt mitte. Minu jaoks mõjus see hoopis tobedalt. Kuigi eks ta aitas kaasa Elviste karakteri veelgi negatiivsemale imidžile. Sellele vanainimesele oleks tahtnud tõesti oma kätega kallale minna! Seega ju asi "töötas" :)

Kui ma ei eksi, siis on tegemist noore ning värske lavastaja - Robert Annuse, oma uue koduteatri -Vanemuise lavastajadebüüdiga. Sellepärast võib ehk ka mõned apsakad andeks anda. Tal näib ideid olevat ning headele lavastustele palju potentsiaali. Kuigi "Lood Viini metsadest" sisu kasutamine ning rõhkude asetusega on ta minu meelest kõvasti mööda pannud... eelkõige muidugi sellega, mis puutub muusikasse ning purjutamisteemasid sisaldavate stseenide rohkusega. Igatahes ootan huviga järgmisi tema lavastusi, seekordsest pettumusest hoolimata.

Hinnang: 1+ (Lõpuks muutus seda tükki vaadates seal saalis istumine tõeliseks piinaks. Kuigi kui aus olla, siis kogu etenduse ajal olin "häiritud" sellest, mis laval toimub. Palagan, kuhu on peidetud liiga tõsised teemad, et neile piisavalt au andes sellest puhta nahaga välja tulla. Olid mõned üksikud "leiud" ja mõned head rollid, kuid see ei päästnud kogu etendust labasusest ning "ebameeldivate" tunnete tekitamisest. Mina ei soovita, kuigi mõned inimesed mu ümber naersid end ribadeks kui jälle keegi purjuspäi laval laaberdas. Minu meelest oli see nõme.)


Tekst lavastuse kodulehelt:
Lood Viini metsadest
1931. aastal kirjutatud Viini rahvatüki paroodias kõlab ikka ja jälle Johann Straussi idülliline ja muretult voogav valss „Lood Viini metsadest” ning selle taustal inimestega toimuv on kauni meloodiaga jõhkralt dissonantsis. Lavastuses on asendanud Straussi valsiviisid nüüdisaegsemate armastusmeloodiatega, kuid karjuv vastuolu kestab.

Autor Ödön von Horvath
Tõlkija Peeter Tulviste
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Robert Annus
Kunstnik Nele Sooväli
Valguskunstnik Andres Sarv
Kontsertmeister Ele Sonn
Osades: Maria Soomets, Markus Luik, Merle Jääger, Herta Elviste, Marika Barabanštšikova, Ele Sonn, Raivo Adlas, Ott Sepp, Riho Kütsar, Aivar Tommingas, Martin Kõiv, Kristel Leesmend, Tanel Jonas, Grete Reimand, Riivo Kallasmaa

„Mitte ükski asi ei tekita lõpmatuse tunnet nii hästi kui rumalus” on autor kirjutanud oma näidendi motoks. Süütu tütarlapse meeleheitlik unistus armastusest saab asises ja materiaalses maailmas väärilise karistuse, näidendi tegelaste pealiskaudsus, tuimus ja ükskõiksus kannatava ja hukkuva inimese vastu omandab grotesksed mõõtmed. „See tulivihane rahvatükk tabab otse lagipähe, südamesse ja makku seda osa teatrikülastajaist, kes täissöönutena ja lõbustusalteina soovivad vaid kergeid emotsioone ning kes mõttelaiskadena ei suuda end lahti rebida armsakssaanud läbileierdatud teemadest” (Austria teatrikriitik pärast maailmaesietendust).

Esietendus 25. aprillil 2009 Vanemuise suures majas.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

tartus elamise suurim miinus on, et siin on vanemuine. Neilt tuleb häid etendusi NII harva, et lausa hale hakkab. Mul on vanemuise näitlejatest kahju, et neil ei õnnestu mingeid lahedaid/toredaid/häid rolle mängida. "Lood viini metsadest" meeldis mulle bänd, sest seda oli lihtsalt tore kuulata, muidu ikka suht mõttetu tükk.

Danzumees ütles ...

Kas Sa "Kogutud teosed" oled näinud? Vahest minu meelest õnnestuvad ka Vanemuise tükid - eriti küll rohkem teistel lavadel kui just sellel kõige suuremal :)

Anonüümne ütles ...

olen küll ja see mulle tõesti meeldis, aga see on praegu ainuke asi, mis mulle vanemuiselt meeldib. no kui aus olla, siis ma pole enam paljusid näinud ka, sest peale suurt hulka pettumusi ei tõmba mind enam sinna.