Lugesin oma kahele vanemale lapsele paari õhtuga ette Neil Gaimani laste-õuduka "Coraline". Tegemist on raamatuga, mille alusel äsja saabus kinodesse ka 3D multifilm. Kuna lastel lõpeb kool kolmapäeval, aga mina pean töö tõttu sellel ja sellele järgneval päeval Leedus olema, lubasin nad viia homme õhtul kinno seda vaatama. Sellepärast ka selline kiire raamatu lugemisega. Ei tahtnud jätta seda "pärast multika nägemist". Kui juba lugu teada, siis poleks minust vist olnudki selle raamatu lugejata. Lõppude lõpuks on ju tegemist lasteraamatuga.Nojah, lasteraamat küll, aga mu 8 aastase jaoks tundus see siiski olevat grammivõrra liiga kange. Nüüd ei julgenud pimedasse kööki kah astuda, et seal tuld põlema panna :) See "uks" raamatus, mis viist alternatiivreaalsusse, hirmutas ta ikkagi sellevõrra ära. Vanem laps, ehk 13 aastane tõdes pärast raamatu läbi saamist, et "õudne" see nüüd küll ei olnud. Jah, ega ta iseenesest loona polegi õudne. Aga pean tunnistama, et mõttena oli minu meelest see nööpsilmadega inimeste -värk küll parajalt hirmuäratav. Muidugi tegemist oli ka ilge "teise-emaga", kes vägisi tahtis, et laps, ehk Coraline teda armastaks. Selline vägivald, olgu siis kõigest psühholoogiline, on minu meelest väga jube :) Kui ma laps oleksin, siis vist kardaksin küll...
Lisaks sellele vanemate kaotamise hirmule, mida kirjanik külvab, on ka mingi kinnise koha hirm. Et kui ei saagi sealt teisest maailmast enam tagasi oma turvalisse koju - olgugi et selliste nõmedate vanemate juurde, kes lapsest eriti ei hooli... Nad on ikkagi omad. Ja sugulasi ei saa me ju valida. Aga just see, et peaks järsku leppima hoopis võõraste inimestega, kes astuvad nende tuttavate ja turvaliste kingadesse, selles peitub küll sellist psühholoogilisi, hirmujudinaid tekitavaid mõtteid.
Eks kirjanik on ka omakorda veel lisaks üritanud igasuguste efektidega seda õudsamaks muuta - sõid ju need nööp-silmad prussakaid ning näost olid nad ka valged. Lisaks on alternatiivmaailmas rotid, kes kriipivad ja kiunavat häält teevad. Rääkimata verisest käest ning teravatest hammastest :)
Lugu ise on kuidagi lihtne ning mitmetest klassikutest tuttavaid komponente täis. Esmaselt meenub näiteks Alice Imedemaal või siis isegi tänapäeva pop-ameerika lastekirjandus. Gaimani tekst on küll voolav, kuid minu jaoks jäi just sisukusest siiski natuke midagi puudu. Kohati lasin lihtsalt tekstil silmadekaudu keelele valguda, ise kaasa mõtlemata, sest tekst oli minu jaoks suisa mõttetu. Lõpp oli kah kuidagi veniv ning ma nägin igal pool ainult kasutamata võimalusi.
Hinnang: 3+ (lastele tundus see peale minevat. Ja eks minagi suutsin selle peaaegu paarisajaleheküljelise raamatu paari õhtuga ette lugeda, ju siis ikka midagi oli. Coraline nimi, mida lähikondsed muidugi Carolinega sassi ajavad, kass, kellel pole nime - sest kassidel polegi nimesid omavahel - see teooria mind ei kõigutanud, minu jaoks on ikka kassidel nimed :) Mind kõigutasid ikka just see vanemate teema, et laps ikka armastab "oma" ema-isa, olgugi, et need pole armastamist väärt. Täiskasvanuna siiski lapsed mäletavad või teavad ja märkavad, kes ja kui palju armastust on väärt... samas teist inimest ennast armastama panna pole võimalik, seda sai ka see "teine-ema" tunda. Ja ega ilguse, kurjuse ja pettusega tunnete-maailmas kaugele jõua. See on ju ka vana tõde. Raamatusse oli toodud ka mõned teised lapsed, mis minu jaoks oli üsna mõttetu. Ja üldse oli see justkui üks mingi unenägu, mille kirjanik jutuks oli voolinud. Kohati lahe lugemine, kuid oleks ikka võinud tükk maad parem olla. Puhastada natuke sellest üleliigsest, natuke originaalsust juurde ja pärast seda "oma maailma tagasi tulemist", oleks võinud kuidagi paremini konstrueerida. Kuid karakterid eesotsas "teise-ema" ja Coraline endaga olid ju väga head nind ehk nende pärast püsis siiski huvi lõpuni välja.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar