The Rise and Fall of Estonia (NO72) - NO99

Läksin järjekordselt haneks. Arvasin, et "Teater" pakub teatrit, mitte "kino"... mitte, et mul otseselt kino vastu pidagi oleks, aga no piletihindki oli selles klassis, et oleks võinud oodata midagi, mis toimub mu nina all, mitte kinoekraani vahendusel... Selles mõttes ei saagi seda võtta kui "teatrietendust". Mis siis sellest kui mingi osa sellest etendatigi samal ajal kusagil mujal ning kanti otse üle. Osaliselt jäi mulje, et kasutati ka eellindistatud materjali (Marika Vaariku riietevahetus pulmaliste Rahavaidlusstseeniks - ta istus seal taustal - oleks lihtsalt olnud üleinimkiirusel tehtud sellisel juhul). Sama hästi oleks reede õhtul võinud kodus teatriõhtut telekast vaadata... Vaatet kõige häirivamaks osutus see massipsühhoos, mis suure konterdisaali täis oli vedanud. Kõigepealt seisa järjekorras, et saada uksest sisse, siis seisa järjekorras, et saad oma riided ära anda, siis seisa järjekorras, et saali pääseda ja pärast välja minemasega sama drill. Teatrilik intiimsus, ehk just täna just minu nina all sünnib just selline "etendus", oli kadunud. Tundsin end kui mingi reklaamiohver, olemata seda, sest ma ei jälginud neid reklaame - läksin vaatama usaldades NO-teatrit ja lavastajatandemit Ojasoo-Semper. Tundsin, et olen hall mass, kes on tulnud mingile massiüritusele, nagu need suvised Vana Baskini Teatri tuurid ja lauluväljakute etendused... Haneks läksin ka sellega, et uskusin pealkirja - RISE and fall of Estonia. Ma ei tea, kas ma kriitilisel hetkel pilgutasin silmi, aga kus see "tõus" siis oli? See lõpuõgimine või? Masendav. Minu jaoks oli see küll üks pidev madalseis... kuigi eks loojatel oli ju õigus olla ka pessimistlikult iroonilised... Omamoodi "põhjamaalik äng", nagu mina selliseid "filme" defineerin. Nagu soomlaste "Paha maa" ja muud sellised - puhas masendus. Ainult, et "Paha maa" tundus ka mingis mõttes värskem. Selles tükis olid praktiliselt kõik juba leierdatud asjad. Vähemalt minu jaoks. Selles mõttes kui võtta, et tegemist on viieosalise lavastustetsükli viimase osaga, siis see on justkui "üleliigne" osa. Palju tühja kah veel pealekauba - jalutamine Solarisest välja, pikalt valimistulemuste ja -reklaamide vaatamine, mingid lõigud siin seal, mis lihtsalt olid "tühjad". Kasvõi see Risto Kübara ukse taga ootamine... eks muidugi "kõik tahavad SEES olla".. seegi ju mingitpidi ajastu nähtus, aga minu jaoks siiski tühi. Ei tea, kas ma olen tüdinemas teatrist või on lihtsalt mingi madalseis kätte jõudnud, et on tunne nagu midagi uut või vähemalt sisuliselt uut ja mõtlemapanevamat ei viitsita välja mõelda? Ega ma muidugi tundetu ei ole, ehk Leelo Tungla "ema äraviimise lõik" läks mul ikka hinge, mitte, et see midagi "uut" oleks. Lugesin ju "Seltismees last" ning peaaegu nutsin... olen lugenud ja näinud ka mitmeid muid selliseid lugusid. Aga kui ema ikka ära viiakse lapsel, see on hirmus küll... Meeldis ka Sergo Varese Marju-monoloog (Marju Lauristini lugu). Sellest millest kunagi unistati ning millist elu elati 60ndate keskel Eesti intellektuaalide seltskonnas. "Kas sellist Eestit me tahtsimegi?" Meeldis ka Risto Kübar kui nad koos Tambet Tuisuga barokiajastu naisteks olid muudetud. Õigemini see kimedahäälne "tubli, tubli", mida Risto Mirtel Pohla tegelasele pidevalt korrutas :))) Meeldisid Jaak Prints, Marika Vaarik ja Eva Klemets, ükskõik millistes stseenides nad osalesid, sest nad lihtsalt meeldivad mulle näitlejatena. Kuid sisulises mõttes jäi sellest väheks. See tobe karjumine, mis käis - nagu inimesed oleks lambad, et nad muidu aru ei saa kui neile ei karjuta... muidu ei "kuule"... see tüütas niimoodi ära, et ma oleksin tahtnud poole pealt ära minna (nagu ka mõned seda etenduse ajal tegidki!) See "karjumine" mitte ainult karjumise mõttes, vaid ka ülekantud tähenduses. Peenem tekst, millest vaataja saab mõtteid ise avastada on rohkem minu maitse. Siin oli kõik puust ja punaseks - karjutud... Ja ometi olid ju head nii "Nafta", "(eriti!)GEP", "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" ning isegi mööndustega ka "Ühtne Eesti Suurkogu"-gi... Kunagi, kui selle etenduse tegemisest hakati rääkima, siis lubati hullemat tulevärki ja rokkenrolli, üllatusesinejaid ja mida kõike veel... ka tänasel päeval on NO kodulehel üleval, et osalemas on NO-teatri trupp, aga ma ei tea, kas ma jälle suutsin valel ajal silmi pilgutada, aga ma ei pannud tähele ei Andres Mäharit ega ka Inga Saluranda... Aga võibolla tõmmati mind sellegagi lihtsalt haneks... Võibolla nad ei ole enam trupi liikmed, mis muidugi seletaks selle. Keegi kusagil kunagi mainis, et Mähar läks tagasi Tartusse, aga ma pole veel midagi täpsemat kuulnud-lugenud. Ma oleksin kõik need "haneks tõmbamised" ka andeks andnud, kui vaid tükk ise oleks mõjunud. Oleks seal olnud neid "tõuse" langustele vastukaaluks ja eelkõige oleks see olnud "teater". Võibolla oleks see siis mõjunud, ma ei tea... Ma ausalt öeldes ei mõista, kellele see tükk üldse mõeldud oli? Rikastele? Vaestele? Keskmisele Eesti jorsile? Tädi-Maalile? Kas keegi tõesti ennast sealt ka ära tundis... ju ma lihtsalt ise olen nii kauge sellistele teemadele ning elulaadile, et ei tundunud ei ennast ei lähedasi sealt ära, et oleks saanud sellisegi "kaasaelamise" või "äratundmiste tõdemuste" osaliseks. Need inimesed seal eriti vist raamatuid ei loe, teatris ei käi. Kunstinäitused on ka võõrad... Aga nagu Kaljujärve tegelane teatas - ta pole kolm kuud trenni jõudnud... kurb... Ma raban tööd teha ööd ja päevad, käin iga päev trennis, nädalavahetusel teatris-kinos ning ei viitsi teiste inimeste palganumbrite üle küll mõeldagi, rääkimata vestlusest. Enda elugagi küllalt tegemist. Benchmarkida end kellegi teisega - mis mõttet sellel tegelikult on. Tuleb tegutseda. Vähe sellest, et ma ei saanud aru kellele sellist tükki vaja on, ma ei saanud aru ka sellest milleks sellist tükki vaja on? Kas selleks, et tekitada inimestes ebameeldivat tunnet? Kas selleks, et panna meid mõtlema, millised "ahvid" me tegelikult oleme? Kas selleks, et tunda kaasa kellelegi? Ma tundsin küll ebamugavust, sest kuigi olin pileti ostnud 8ndasse ritta, oli see hoopis esimene rida ning ma vaatasin ekraani oma nina all nii, et kukal kange. Vahepeal mõtlesin küll, et kui ma tegelikult ei vaataks seda filmi ja lihtsalt kuulaks, siis ega ka midagi kaduma ei läheks. Ennast ei pea ei selliseks ahviks, kes lapsed jätaks ula peale ning tormaks välismaale hea palga peale tööle (käisin ju küll, aga eeldusel, et pere tuleb kaasa), ega ka selliseks, kes mõnel sünnipäeval lihtsalt ohjeldamatult õgib, tundmata huvi enda ümbritseva vastu ega ka häbitunnet. Ja ammugi mitte mingi kommunist, ega ka lapse kallal ilkuja kui too peaks oma rumalusest kommunismi manifesteerima (oleme ausad, mis võimalused üldse olid pioneeriks mitte astuda... ainult olude sunnil mõnel õnnestus kalstukist ilma jääda). Lapse päkapikukingituste kallale ei läheks ükski normaalne isa mingil juhul, eriti sealt teise "õuna" sõõma... Kuigi eks mõned üksikud on kindlasti ka sellised jobud, see ei tule ei üllatusena ja kaugeltki mitte šokeerivana. Ja eks kõike võib muidugi võtta ka ülekantud tähenduses või allegooriatena... Mainima peaks head muusikalist kujundust. Eriti see klaverimotiiv aitas mõnedel harvadel stseenidel hingekeeli natukenegi liigutada. Vahepeal sai ennast lõbustada ka ingliskeelse tõlkega, ehk subtiitritega, mis terve filmi jooksul ekraani all jooksid. Näiteks pohhui oli tõlgitud flying fuck... Hinnang: 2 (ei oskagi seda nüüd otseselt hinnata, ma mõtlen ka seda peaks tegema "filmi" või "teatrina", sest kogu teater oli "ekraanil"... nagu oleks vaadanud teatriõhtut, ainult et kinos... Ja veel kaubanduskeskuses asuvas "multipleksis"... Sad but true - olin kusagil veerand tüki ajaks aru saanud, et midagi ei olegi sellelt tükilt enam "oodata" ja edasi oli tegemist juba rohkem "lõpu ootamisega". Kahju, sest näitlejad on ju kõik head, mõned isegi väga head ning annavad endast parimat. Aga kuna tegevus toimub kaamerate vahendusel, siis ei saanud ka otseselt nende minu ees toimuvat miimikat, kolmeplaanilist liikumist ning tegelastevahelist laval sündivat elektrit vaadata. Minu jaoks see siiski "teater" küll ei olnud. Võib vist öelda, et olen solvunud... NOs pettunud olen küll. Pole vaja seda sama lehma lüpsta, kui see juba tilgatuks on lüpstud. Loodetavasti edasi mingite teistsuguste, mõtteidäratavamate tükkidega. Ja ikkagi "teatriga". Või kui "kinoga", siis seda ka deklareerides.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

The Rise and Fall of Estonia Semper / Ojasoo "The Rise and Fall of Estonia" lõpetab Teater NO99 lavastuste tsükli, mis algas "Naftaga!", jätkus "GEPi" ja "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" ning "Ühtne Eesti Suurkoguga". Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi poolt koos trupiga läbi viidud Eesti-uuringud saavad nüüd oma emotsionaalse finaali. Kõik, mida me oleme alati tahtnud Eesti kohta öelda, saab nüüd öeldud. Jah. Me oleme tsükli päris lõpus. Siit edasi? Siit edasi tuleb ainult avastamisrõõm. Avame ukse Suurde Tundmatusse. Ukse vahelt paistavad Saaremaa kohal loojuva päikese viimased kiired. On hea ja kerge olla. The Rise and Fall of Estonia Idee, kontseptsioon ja lavastus Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper Laval Teater NO99 trupp Esietendus 23. märtsil 2011 Nokia kontserdimajas Etenduse pikkus umbes 2 tundi ja 10 minutit. Etendus on ilma vaheajata.