Dokfilmid on üpris tihti palju huvitavamad ja põnevamad kui nö. väljamõeldud mängufilmid. "The imposter" lööb laualt suurema osa politseifilmidest ja pika puuga.
Režissöör on väga osavalt kasutanud päriselu ja dramatiseeringu segu. On selgelt arusaadav, kus dramatiseeritakse, kuid need üleminekud ja "segu" on tihti kunstiliselt kokkusobitatud. Huvitav on selle asja juures see, et tegelikult ei muutu selline - filmikeelega mängimine hetkeksi maitsetuks (mida tavaliselt dramatiseeringute puhul tuleb ette - dokfilm peaks ju olema DOKK, mitte mingi "dramatiseering"), ega ka osapooli solvavaks, kuigi dokfilmis osalevad muidugi ka kõik päriselus loosse segatud inimesed.
Üleval fotol ongi "The imposter", ehk pettur - Frédéric Bourdin. Ta petab ennast Hispaaniast Ameerikasse. Olles ise 23 aastane, mängib ta 15-16 aastast koolipoissi, kes on kunagi oma kodulinnast - San Antoniost, sõjaväelaste poolt röövitud ning jõhkralt vägivalda kannatama pidanud nooruk. Alguses jääbki mulje, et kõik on ju seeläbi õnnelikud - perekond saab oma kadunud poja tagasi ja hispaania poiss endale armastava perekonna... jah jõhkralt teiste tunnetel mängides, ent siiski... Kõik pole aga sugugi nii, nagu alguses paistab ja see ongi selle filmi võlu. Näiteks kadunud pojal olid sinised silmad, aga leitud pojal pruunid; kadunud poeg oli üles kasvanud Ameerikas, aga leitud poeg rääkis inglise keelt tugeva aktsendiga - kuidas see perekonnas kahtluseid ei äratanud... kuidas EMA ei saa aru, et leitud poeg ei ole tegelikult tema oma... kas tõesti inimpsühholoogia on nii mõjutatav, et kui sa tahad näha leitud lapses oma kaotatud last, siis see pimestab kõik Su instinkid... või...
Ma ei saa tegelikult sisulisi pöördeid paljastamata sellest filmist edasi rääkidagi, sest see rikuks lihtsalt vaatamise ära. Ütlen vaid niipalju, et filmides üllatavaid pöördeid otsivad inimesed selles dokfilmis leiavad midagi eriliselt head. Lisaks peab olema valmis, et psühholoogilisi mänge vaataja ajudega mängivad nii filmitegijad kui ka seal osalevad inimesed. Ja lõppude lõpuks, mis on tõde? Minul on küll oma arvamus, aga filmi vaadates, saab sellest kriminaalmüsteeriumist igaüks ise oma arvamuse kujundada.
Film on ka käesoleva aasta Ameerika Filmiakadeemia aasta dokfilmide poolfinalistide nimistus kui üks aasta 15st parimast dokumentaalfilmist. Jaanuari alguses, kui Oscari-nominendid teatavaks tehakse, ma ei imestaks kui see ühena viiest aupaistele pääseb.
Minu filmivaatamiskaaslase tabav kommentaar: "Film ajupesust. Alguses on üks pesija, siis saad aru, et ei saagi enam aru, kes tegelikult peseb ja kellel pestakse, kuni lõpus taipad, et tegelikult on see, kellele ajupesu parajasti tehakse, sina ise..."
Hinnang: 5 (stiilipuhas psühholoogiline triller, kuigi tegelikult ju dokfilm! Filmis on kiht kihi peal ja iga uue kihi paljastumisel saab vaataja justkui labidaga pähe! Rangelt soovitatav!)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar