Sõrmed tõrguvad sellest tükist kirjutama, sest mida mina ka tean - see lavastus pole minuvanustele suunatud. Seega palun suhtuda järgnevasse vastavalt. Sõnaõigust on mul vaid ehk nii palju, et olen 3 lapse isa, oopereid ja lasteetendusi armastav teatrikülastaja. Olen ka ise pikalt välismaal tööl olnud ja selles mõttes oleks jutkui pidanud tundma end puudutatuna ka loo lähtekohast...
Lavastus jutustab loo Jutast, kelle isa on Soomes ehitaja ja kellega tüdruk ka Skype'i teel suhtleb ning oma isa järele igatseb. Praegu on ta maal vanaema juures. Temaga on seal ka merisiga, kes haigeks jääb. Ühel hetkel avastab Juta end võlumaailmast, kus ta seikleb koos erinevat värvi pliiatsitega.
Mingeid õhkõrnasid paralleele võiks ehk tõmmata Alice Imedemaal looga, kuigi Vanemuise lasteooperi lugu on ikka täiesti originaalne. Mina nägin seda etendust Estonia külalisetendusena ja tore oli tõdeda, et nii palju lapsevanemaid olid oma lapsed toonud ooperiga tutvuma. Kas see nüüd ka mõne ooperipisikuga nakatas - loodetavasti! Selles ooperis on ka võrdlemisi palju tavateksti ja lauldakse diktsiooniga, millest suuremas osas on võimalik sõnad eristada (kuigi mitte kõik). Kõrvateritamise- ja seega keskendumisvõime arendajana töötas see ooper kahtlemata.
Muusika on küll ilus, aga vähemalt minul selliseid ooperist oodatavaid külmavärinahetki ei tekkinud kordagi. Puhtad meloodiad, toreda muinasjutu jutustav libreto, aga ilma tippudeta. Laulud olid samuti toredad, aga jällegi ilma sellise meeldejääva lauluta, mida tahaks meenutada või uuesti kuulata või seal saalis olles isegi kõrvu teritada, et kuidas meloodia ja sõnad täpselt lähevad, rääkimata sellest, et seda proovida mällu salvestada või otsida võimalust laulude uuesti kuulamiseks. Ei saa just öelda tasapaks, aga ühtlaselt mitte-eriline, kui nii võib öelda. Mingid vahvad ja lapsi naerutavad hetked olid libretos, aga minu arvates oli neid siiski liiga vähe. Saal sai naeru lõkerdada pigem hoopis tänu ühele (ja ainult ühele) näitlejatööle.... Ja naerma ajas ta ühtviisi nii lapsed kui lapsevanemad... aga sellest natuke hiljem.
Lavastajaks on näitleja/laulja taustaga Marko Matvere, kuid üllatavalt kombel just näitejuhtimisest jäi minu arvates selles tükis vajakka. Kas siis Marko liiga usaldas oma lauljaid või tahtis lasta kõigil olla sellised, nagu neil parasjagu tuleb, seda ma ei tea, aga paratamatult jäi tunne, et iga tegelasega natuke rohkem tööd tehes, oleks saanud sellest parema terviku. Kes neist mängis üle, kes mängis alla, aga vähemalt Estonia külalisetendusel oli suurem osa rollidest paigast ära. Laulmisele ei saa või pigem ei oska ma väga palju ette heita. Noodid tundusid puhtad ja ilusad ning lauluhääled kohati isegi junalikult ilusad. Juhtus ka seda, et viskasin ka mina sõnadele silma peale, ju siis lastel oli veelgi raskem aru saada. Kuigi eks ooperis võibki jääda üsna palju tunnete peale tõlgendamiseks. Sõnad ei ole primaarsed. See omakorda ju õpetab ka natuke.
Kadri-Liis Kukk Jutana oli tore, patsidega plika. Selgelt mängis kohati üle, ehk siis just üliilmekalt. Ma ei tea, kas lastele on vaja niimoodi eriliselt ülepakkuvalt mängida pea- ehk siis mitte karaktertegelasena. Võib-olla, aga ju see oli näitleja ja lavastaja koostehtud valik. Oli ju hetki, kus ta tõmbas ka tagasi. Võib-olla on see ebaloomulikkus laval ooperile kohasem või nõuab seda lauldes suurel laval teksti edastamisel selle kohalejõudmise soov, ei tea. Midagi ikkagi oli Kadri-Liisi mängus kohati paigast ära. Oleks tema tegelasele tahtnud kaasa tunda, et ta isa on ära või, et ta merisiga on haige, aga selliseid emotsioone ei tekkinud... Simo Breede isana seevastu mõjus mõnusalt sümpaatselt, kuigi roll oli pisike. Arete Teemetsa "lauljarada" olen niivõrd-kuivõrd jälginud juba Lastekarussellist peale, kus ta juba silma torkas. Tore on tõdeda, et ta nii kaugele on jõudnud ja valgete pliiatsite juhina ta oli küll üks tugevamaid karaktereid laval, kuigi ka tema mängus oleks tahtnud näha rohkem kas siis sõjakust või võib-olla just ülemängimist - oli ju ka valge värvipliiats nö. ebainimlik karakter kuigi inimlik tegelane. Võib-olla oligi suurim puudujääk emotsioonidetekitamises see, et oleks ikkagi soovinud suuremat hea ja kurja vastasseisu, et ka Arete oleks end lõpuni saanud üht või teistipidi kehtestada. Samas tema lauluhääl on imeilus. Tänapäeva lapsedki on nö. rikutud juba kõikvõimalikest Harry Potteritest ja sõdadest ning surmadest, et selline hell ja hea vastasseis enam ei pääse piisavalt mõjule?! Merisiga Possult oleks samuti oodanud sellist mõnu ja lustiga ülemängimist ja seeläbi laval nö. rohkem tähelepanu endale rabamist. Just "loomakostüümis" on ju võimalik teha kõikvõimalikke trikke ja võita ehk ka mõnivõrra lihtsamalt laste (ja ülejäänute) südamed (kui mõelda mistahes viimaste aastate multikatele, siis just sellised tugevad karaktertegelased, kes on peategelase kõrval - nende käes on kõik ohjad olla naerunärvide suurimad kõdistajad ning ühtlasi kogu loo lemmikuks). Seekordne Possu oli kuidagi väsinud. Selle jämeda häälega oleks saanud omakorda teha midagi erilist... aga jah, Estonia laval jäi Possu siiski kuidagi tagasihoidlikuks.
Kogu etendusele andsid selle vaatamisväärtuse kaks tegurit minu jaoks. Esiteks visuaal, ehk kunstnikutöö. Lavapiltide vahetused olid head ja ilusad. Isegi võimsana mõjus kogu kujundus. Värvide ja ka valgusega(valguskujundajad Imbi Mälk ja Andres Sarv) mängimine. Keskmises pildis valgel taustal tulid ka värvipliiatsid paremini esile ja toredalt mänguline, et neisse kostüümidessegi nö. valguskujundust oli lisatud! Ja eriliselt õnnestunud olidki need kostüümid. Lähedal istudes oli võimalik näha ka detaile ja need olid vaimustavad. Rosita Raud on järjekordselt teinud imelise kunstnikutöö. Täiesti maailmaklass!
Ja siis see kogu õhtu "nael". Ehk vanaema rollis Reigo Tamm! Wow! Oleks vaid vanaema saanud seal värvipliiatsitemaal koos Juta ja Possuga seigelda... nüüd sai teda ainult alguses ja lõpus (õnneks siiski need osad kokku on praktliselt pool etendusest). Naisteriietes mehed laval on juba ammu ja võrdlemisi tihti ekspluateeritud lavastajatrikk, aga siis kui näitleja võtab sellest veel omakorda välja sellised vindid, nagu Reigo seda teeb - teda lihtsalt oli lust jälgida, sest ta ise lustis oma rollis mõnuga. Tänu tema suhkruvatikeerutamisele oleks ise tahtnud ka seal laval olla... Juta venna rollis näiteks... oleks muginud vatti nii mis jaksab... võin vaid arvata, et samuti tundsid ka lapsed seal saalis, kellele suhkruvatt on tuttav :) Lootsin isegi hetkeks, et ehk on ka vaheaeg ja vaheajal saaks vatti osta puhvetist :) "Lavareklaam" mõjub nii tugevalt!
"Guugelmuugelpunktkomm" on lühike ja selles mõttes jaksab seda ehk vaadata ka juba varasest koolieast. Väikse seletamisega ilmselt ka eelkoolilapsed. Ooperilaul on ikkagi natuke eriline, aga tegevus on selge ka arvatavasti ilma laulusõnadest täpsemalt aru saamata. Tegelasi ja tegevust on laval palju, seega vaatamist on ka juhul kui päris kõigest veel aru ei peaks saamagi. Ka Vanemuise külalisetendusel Estonias oli publiku seas palju väiksemaid lapsi ning selle 60 minutit pidasid küll kõik ilusti vastu. Sümfooniaorkestri muusika on ju võimas ning kui ma siin alguses natuke kritiseerisin, siis Tauno Aints'i muusika on igati ilus ja lastele sobiv.
Hinnang: 2 (Ei olnud päris sellel tasemel, mida ootasin ja suurimaks põhjuseks pean lavastajatöö puudulikkust mõnest kohast, ehk just teksti läbi tunnetamisest, et seda nende näitlejatega parimal võimalikul vormil lavale tuua. Ühest küljest polnud see ju ikkagi mitte "päris" ooper, sest mõeldud ikkagi lastele ja sellega oldi ka arvestatud. Aga samas ka mitte päris viimaste aegade lastelavastuste kõrgel tasemel. Lugu oli olemas, aga ilmselgelt rohkem noorimale koolieale. Samas sellel nooremal koolieal võib-olla pole nii suurt ooperihuvi või teravamat ooperikõrva. Selliste tükkidega on muidugi ideaalne seda ooperiarmastust äratada või kasvatada, aga tervikuna minu jaoks jäi siiski kahtluseuss sisse, et kas see ikkagi lapsi ooperi juurde toob. Selleks oleks pidanud olema midagi veel peale Reigo Tamm'e vahva vanaema, kes ka veel kummardamisel ülemeelikuks ja lõbusaks jäi ning Rosita Raua eriliselt kõrgetasemelise ja värvilise ning ilusa kunstnikutöö. Eriti peategelase Juta ja tema Possu karakterite arendus oleks pidanud olema tugevam ja läbitöötatum. Samas olen kuulnud, et teine trupp Vanemuisel, kes seda duublina esitab, on parem. Minul võrdlusmoment puudub. Saan ainult tänulik olla, et Reigo Tamm sattus minu etenduskorrale.)
-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka ülalolev foto):
Guugelmuugelpunktkomm
LASTELE
VÄIKESES MAJAS
KESTUS: 01:00
Lasteooper
Helilooja Tauno Aints
Libreto Rein Pakk, Aapo Ilves, Tauno Aints
Laulusõnad Aapo Ilves
Muusikajuht ja dirigent Taavi Kull
Lavastaja Marko Matvere
Kunstnik Rosita Raud
Valguskujundajad Imbi Mälk ja Andres Sarv
Koreograaf Marika Aidla
Osades Pirjo Jonas või Kadri-Liis Kukk, Simo Breede või Jaan Willem Sibul, Reigo Tamm (RO Estonia) või Oliver Timmusk, Märt Jakobson või Raiko Raalik (RO Estonia), Karmen Puis või Arete Teemets, Merle Jalakas või Sigrid Mutso, Vanemuise ooperikoor
„Guugelmuugelpunktkomm“ on lugu tüdrukust nimega Juta, kes on maal vanaema juures, sest tema isa on tööl Soomes. Juta on täitsa tavaline tüdruk, kellel on väike armas merisiga Possu. Kui Possu äkki haigeks jääb ja vanaema Jutat lohutada ja Possut aidata püüab, avaneb äkki uskumatult värviline võlumaailm, kus Jutal tuleb läbi põnevate seikluste võidelda nii kurjade kui kummaliste tegelastega, võita sõpru ja leida julgust. Lõpeb kõik muidugi hästi ja Possugi saab terveks.
Sinagi võid ennast guugeldada ja muugeldada võlumaailma, kus on värvilised seiklused, muusika ja teatrimaagia!
Esietendus 28.10.2017 Vanemuise väikeses majas
Guugelmuugelpunktkomm on lugu sellest, mis hakkab juhtuma, kui mobiili välja lülitad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar