Teisipäev, 15. veebruar 2022

SUUR TEATRIAASTA 2021 KOKKUVÕTE - 2.osa - TOP40 aasta suurimat teatrielamust


Selleks, et siia 40 säravaima 2021.aasta teatrielamuse sekka mahtuda, tuli nendel lavastustel tugevamalt mõjuda ülejäänud 66-st möödunud aasta jooksul nähtud-kogetud lavastuse etendustest. Tõsi, siin tabelis ei kajastu ka 17 välismaa teatritelt saadud elamused, muidu oleks teravaimas tipus eesti lavastustel kõva rebimine Moskva Rahvaste Teatri "Gorbatšov"i, Teater Ballett Moskva "Tantsupõrand"a ning Elektroteater Stansislavski "Pinokkio" 4 ja poole tunnise lavastajatrikkide ilutulestikuga!

See suurimate elamuste edetabel keskendub siiski vaid eesti teatrite lavastustele. Natuke enne "tabeli" juurde asumist ka statistikat. 17/40st said nähtud suvekuudel! Ühest küljest oli ju suvel ka tavalisest suurem pakkumine, aga tuleb välja, et suveteatri tase on täiesti võrdväärne ülejäänud aastaga! Kusjuures eriliselt silmatorkav oligi just autentsemates ning omapärastes mängukohtades mängitud etendused. Ent sellegipoolest aasta nr.1 teatrielamust etendatakse tavapärases teatrisaalis. Hinnanguliselt on nende nelja seas TOP2 hinnanguga 5, kolmas koht hinnanguga 5-, kohad 4-9 hinnanguga 4+, kohad 10-39 hinnanguga 4 ning 40nendaks mahtus ainsana 18st hinnanuga 4- siia tippude sekka. Megasuur ahvatlus oleks kõik need 4- lavastused ka ära tuua, aga see võtaks suure tüki sellest teravaima tipu fookusest ära. Vähem(!) kui pooled said vaadatud Tallinnas, täpsemalt 18 ja kui liigume veel 10 võrra tipumaks, ehk TOP30 seas oli Tallinna lavastusi vaid 11! Ehk head, vaatamisväärset teatrit tehakse üle terve Eesti. 

Mitme lavastusega mahtusid siia tippude sekka: Ugala ja Tallinna Linnateater (mõlemad 5 lavastusega), Eesti Noorsooteater ja Vaba Lava (mõlemad 3 lavastusega), Vanemuine ja Endla (mõlemad 2 lavastusega), aga 3s oli üheks osapooleks ka Tallinna Lavakool! Suuremate repertuaariteatrite vahele on mahtunud ka näiteks sellised väiketeatrid, kellel tuligi terve aasta jooksul välja vaid 1 lavastus, aga selle eest MILLINE! - Teatriühendus Misanzen, Taarka Pärimusteater, Jäneda Pullitalliteater ja Saeaugu Teatritalu. Nendele tublidele väiketeatritele lisaks on esindatud ka mitmeid teised, nagu näiteks Ajateater, Kellerteater, Must Kast, Nargenfestival, Oma Lava, Piip ja Tuut Teater, Pärnu Suveteater, R.A.A.A.M., Tartu Uus Teater, Teatribuss, Theatrum, VAT Teater ja Von Krahli Teater. Riiklikest suurtest teatritest 1 lavastusega mahtusid sisse ka veel Eesti Draamateater ja Rakvere Teater. Eesti Draamateater valitses ju eelmisel aastal seda tippude paraadi jõudsalt, aga nüüd on teatepulk antud edasi... kuigi sedapuhku mitte just otseselt ühele teatrile (või kui, siis Ugalale, aga Ugala oli väga tugevas loomevormis ka juba aasta varem!), vaid pigem on need tipud möödunud aastal üsna laiali erinevate teatrite vahel... eriti kui arvestada ka Suure Teatriaasta kokkuvõtte 3.osas välja toodavaid teatritegijate 2021.aasta tippsaavutusi.

Eelkõige just laste- ja noorteteatri alla liigitaks neist 3-4. Komöödiaks-dramöödiaks võiks defineerida heal juhul vaid umbes 7-8, ehk u. viiendiku, kuigi esimese kümne seas, mis jäid 40st välja oleks neid kohe 4 tükki veel lisaks! 17/40st on eesti autorite looming, millest omakorda 3 lavastust on erinevad Tammsaare mugandused. Tervelt 9 said vaadatud juulis. Veebruaris ja oktoobris mõlemas 6 (olgu lisatud, et märtsis ja aprillis olid tervikuna teatrid kinni). Kõrgeima "harrastusteatri" positsiooni hõivas mullustest Piibe Teater, kohal nr.50 "Palusalu"ga (ehk ka "keskkohast" kõrgemal...olgugi, et selle lavastuse trupis osalemas ka palju professionaale ehk teatri ameteid ülikoolides õppinuid. Samuti mahtusid veel 50 sekka, ent allapoole 40-t uued rühmitused Eesti teatrimaastikul - Yks Kuubis "Sinihabe"ga ja Skene Katus Kunstile "Ujuja"ga. Muide 1-tärni tükke oli ka tervelt 9 ja 2 tärni väärilisi 18... Ehk siis üldsegi mitte "tasapaks" aasta. Mis on omamoodi tore, sest mida tasemelt ühtlasem ja "keskmiselt häid" rohkem, seda vähem on ka tõelisi tippe. 

Kui jäi lugemata SUUR TEATRIAASTA 2021 KOKKUVÕTE - 1.osa - 100 meeldejäävaimat stseeni-/ütlust-/juhtumist-/lavastaja-/näitleja-/kunstnikutrikki, ehk teatriime, siis võib seda teha siinse viite kaudu: https://danzumees.blogspot.com/2022/02/suur-teatriaasta-2021-kokkuvote-1osa.html

Kõigi järgnevas tabelis kajastuvate kohta kui ei ole blogis pikemat peegeldust, siis leiab arvustuse instagrammist. Insta on küll mitte-avalik nö. mitte-tellijatele, aga vähemalt veel praegu võtan kõik sinna vastu, kes soovivad siseneda iseendana ja arusaadavalt kellegi päris inimese kontoga: https://www.instagram.com/danzumees/


Kuid aitab taustainfost - lähme asja juurde!

2021 EESTI TEATRI TOP40 SUURIMAD TEATRIELAMUSED:

40. Abel Sanchez. Ühe kire lugu - Tallinna Linnateater/Tallinna Lavakooli 30.lend (autor Miguel de Unamuno, dram. Roos Lisette Parmas, lav. Margaret Sarv, vaadatud 22.10)
Täispika avaliku lavastuse debüüt Lavakooli 30.lennu bakalaureusetööna on tegelikult täiesti täisväärtuslik teatriõhtu... ega see siin nii kõrgel positsioonil muidu ei platseeruks.

39. Soomusrong nr.7 - Vanemuine (auteur Tiit Palu, vaadatud 3.12)
Tiit Palu kohtame veel ka kõrgemal siin tabelis, aga see oli ka tore ja "kodumaine" lugu segades minevikku ja tänapäeva. Natuke jäi see seletamatus õhku, et millest tingitult, aga ega alati ju peagi lõpuni kõike lahti seletama.

38. Suveöö unenägu - Ugala/Tallinna Lavakooli 30.lend (autor William Shakespeare, lav. Lembit Peterson, vaadatud 17.09)
Iseäranis just see lavastus avab päris mitmed neist sellel kevadel lõpetavatest näitlejaüliõpilastest. Mitmed neist teevad oma lavakoolitööde säravamaid rollid. Ilma eriliste proppide ja segava stsenograafiata pääsevadki näitlejatibud ise hästi esile. Päris hea kursus on!

37. Pikad sammud - Piip ja Tuut Teater (autor AH Tammsaare, dram.-lav. Aksel Ojari, vaadatud 17.08)
Aksel Ojari lavastajadebüüt lööb oma küpsuses natuke isegi pahviks. Suurtest piltidest, läbimõeldud ning huvitavate lavastuslike detailide tasemeni välja.

36. Vanaema õunapuu otsas - Teatribuss (autor Mira Lobe, dram. Urmas Lennuk, lav. Marko Mäesaar, vaadatud 9.07)
Kui üks lavastus suudab niimoodi liigutada, nagu see "lastekas", siis on midagi VÄGA paigas! Lisaks palju lahedaid lühilaule ja mõnusalt leidlikke lavastajanippe, mida saab järgemööda avastada! Meie lasteteatri tase on ka mujal kui Eesti Noorsooteatris hämmastavalt kõrge!

35. Muusikale - Tallinna Linnateater (autor Ketil Bjornstad, dram.-lav. Diana Leesalu, vaadatud 8.12)
Olin ise vastuvõtmatu vaatamise õhtul, aga sellest hoolimata suudan tunnustada seda režiid. Lugu ise ka psühholoogiline draama ja kohe eriliselt sügav, sest noorte muusikute ja sportlaste pingitustele ei saa läbi sõrmede vaadata ja teater eriti tihti selliste oluliste teemadega ei tegelegi.

34. Kuningas sureb - Theatrum (autor Eugene Ionesco, lav. Maria Peterson, vaadatud 19.10)
Suurepärane trupp ja Ionesco allegooriatega absurdlik tragikomöödia on rohkem kui silmani jõuab... aga sellist psühholoogilist sügavuse järele Theatrumi puhul oskame juba praeguseks januneda!

33. Keegi KGB-st - Vaba Lava/Erm (autorid Danila Privalov, Andres Popov, Alexandr Špilevoj, Dan Jeršov(EST), lav. Dmitri Jegorov, vaadatud 2.09)
Huvitav uurimus-lavastus, kus väga palju pole olnud võimalik lahti muukida, sest keegi ei taha nendest teemadest oma häbi pärast rääkida. Sellest hoolimata on meil kõigil kaugemalt või lähemalt mingitipidi seotus. Väga tänuväärne kui tegeletakse ka lähiajalooga, mida paljud vaatajad ju mäletavad.

32. Error 403 - Vaba Lava (auteurid Nikolai Halezin/Natalia Kaliada, vaadatud 20.09)
Erilise kontseptsiooniga, kus üht tegelast mängivad väliselt ja sisemiselt 2 erinevat näitlejat. Kord "sees" keeb... siis jälle "väliselt" elab end välja. Südameks tõestisündinud lugu nihkes vaadatuna. Oluline lavastus.

31. Juudit - VAT Teater (autor AH Tammsaare, dram.-mugandaja Andrus Kivirähk, lav. Aare Toikka, vaadatud 17.11)
Tundub, et üheks 2021.aasta tugevaimate teatrielamuste ühisnimetajaks võib pidada kontseptuaalsust. "Vana hea" Tammsaare Juuditi kontseptuaalsuseks on see, et Kivirähk on pannud naistegelased rääkima tänapäevast, normaalset juttu, aga mehed on ajast ja arust oma vanamoodsa jutu ja suhtumisega. Henessi Schmidt teeb aasta TOP3 naispeaosa- täpsem koht selgub järgmises kokkuvõttes.

----

30. Kasvatushoone - Rakvere Teater (autor Harold Pinter, lav. Hendrik Toompere, vaadatud 8.10 Rakvere Teatri väikses saalis)
Üks kummaline "ametkond", kus töötajad peavad võimuvõitlust, aga midagi kriminaalset on ka toimunud... ja kes on need "patsiendid", kes siin "klientideks"? Toompere lavastused Rakvere Teatris on millegipärast alati tähelepanuväärsed, isegi kui alati sisuga ei haaku, siis lavastuslikult on need alati VÄGA erilised. Seekord haakus ka sisuga ja Toomas Suuman ning ülejäänud trupp on tugev.

29. Ema - Ugala (autor Florian Zeller, lav. Tanel Jonas, vaadatud 1.10 Ugala väikses saalis)
Zeller on võitnud eestimaa teatrisõprade südamed, olgu siis Theatrumis, Eesti Draamateatris, Rakvere Teatris, Tallinna Linnateatris, Rakvere Teatris ja nüüd ka Ugalas! Unustamata Anthony Hopkinsiga peaosas autori enda tehtud mängufilmi. See ema siin on üheltpoolt saatanlik, teisalt oma pere (liiga palju) armastav ja sellele ohverdav... aga mis siis kui teised peres seda armastust tagasi ei peegelda? Terje Pennie võimas peaosa.

28. Bäng - Nargenfestival (autor Marius von Mayenburg, lav. Priit Võigemast, vaadatud 22.07 Naissaarel)
Absurd-allegooria maailmapoliitikast ühe perekonna ja selle täiskasvanuna sündinud maailmavalitseja-beebi näitel. Überkreizi, mida peab võtma absurdfarsi jämedate pintsitõmmete vahelt hoopis väga peeneid torkeid tabades, muidu võib see olla täiesti vastuvõetamatu. Mitu ülihead rolli kauba peale!

27. Kaks garaaži - Vaba Lava (auteur Elmars Senkovs, vaadatud 22.02 Vaba Lava suures saalis)
Lätlaste ja eestlaste naabergaraažid viib garaažikultuuri-maailma, mis samas pilab lahedalt natuke ka kõiki neid youtube'i videosid, kus tehakse igasuguseid imeasju ootamatutest teistest asjadest, a la peedis pesumasinale trumli. Mussi ka ja mõnuga ärapanemist.

26. Nõid - Ajateater (autor Indrek Hargla, lav. Anne Velt, vaadatud 14.07 Ohtu mõisas)
Etno-teater oma müstiliste elementidega jutustab armastusest ja aegade-ajastute muutumisest. Kaks eri vaatust on kahes eri ajas, samas tegelased on läbivad. Lavakooli kursakaaslased Merle Palmiste ja Tarvo Krall on laval koos.

25. ÜLT - Eesti Noorsooteater (auteur Renate Keerd, vaadatud 2.02 Eesti Noorsooteatri suures saalis)
Eriline vaatajate nägemise-tajumise-arusaamisega manipuleerimine, mis omakorda üllatab igal järgmisel pöördel. Mitte otseselt ühe loo lavastus, vaid mitmete ja kihiline, metsik ja kõige positiivsemas mõttes eriskummaline. Muusikaline kujundus ka üks aasta parimaid ja seda nii live's kui valmismuusikat.

24. Kui Sa tuled, too mul lilli - Ugala (auteurid Liis Aedmaa/Laura Kalle, vaadatud 10.06 Ugala väikses saalis)
Perevägivald ja seega loomulikult väga valus lavastus. Pere sees ja ka väliselt vaadatuna, mis on 2 ise asja, sest me ei tea, mis meie ümber tegelikult toimub. 

23. Läbi kõigi elude ma otsin Sind... - R.A.A.A.M. (auteur Damir Salimzianov, vaadatud 13.07 Tõstamaa mõisas)
Fantaasia ajaloost tuttava Eestiski elanud, aga maailmahaardega parunessi eluloo ümber, täis lahedat koomikat. Eriline, uus ja ootamatu trupikooslus on vaid üks lavastusega seonduv üllatusmoment. Lahe ja väga hoogne.

22. Naine salamandri tähtkujust - Pullitalliteater (autordramaturg Kristiina Jalasto, lav. Madis Kalmet, vaadatud 11.07 Jäneda Pulli Tallis)
Ka siin on lugu 23.kohal figureerivast Mura'st, kellest siinses lavastuses on rohkem täpsemalt eluloo järgimine ja ajastulikult õiges ajas... aga kuna Mura tegelikult ka elas Jänedal, siis seda olulisemaks muutub ka aegruumi ruumiline osa.

21. Marie Roget' mõistatus - Kellerteater (autor Edgar Allan Poe, dram.-lav. Vahur Keller, vaadatud 28.02 Kellerteatris)
Harukordselt huvitav dramatiseering ja 2 meespeaosa on ühed teatriaasta tippudest! Ootamatult lavastuslikult väga mitmetahuline, aga krimka mõttes tähtsam on see lahendamise protsess, mitte lõpptulemus. Tõsielul baseeruv.

---

20. Pidu katku ajal - Must Kast (autoriks kogu trupp, lav. Brigit Landberg, vaadatud 23.07 Eesti Maanteemuuseumi õuel)
Birgit Landbergi ja mustakastikate "Peks mõisatallis" muld on seekord liivaks muutunud ja lisaks on saanud varem kogu Eesti ajalugu kajastav kast koroonaajastuga piiratud "ääred" ning selles liivakastis (seekord duubeldatud koosseisus) näitlejad-tegelased esindavad kogu meie kirjut Eesti elanikkonda ning puhhh, mis võimlemiseks-väänlemiseks-ärapanemiseks seal läks... Aga kõik õigustatud, kõik (kõver)peeglis otse vasta vahtimist. Muusikat ka ja need lauludki seal omaette väärtusega. 

19. Üksikud heledad laigud - Oma Lava (auteur Erki Aule, vaadatud 25.07 Ants Laikmaa muuseumi õuel)
Erki Aule siiani (minu arvates) parim näidend (tegemist on autolavastusega), segades kuulsaid päris inimesi eesti kultuuriloost ning kõikvõimalikke huvitavaid tegelinskeid (meenusid kunagised ülihead Viinistu lavastused). Üks anekdootlik episood peategelase Ants Laikmaa nooruspõlvest kuni keskeani välja järgnes muudkui teisele ja kokku sai lõbus mõtteid- ja seoseid loov tervik. 

18. Lapsed - Tallinna Linnateater (autor Lucy Kirkwood, lav. Elmo Nüganen, vaadatud 16.02 Salme Kultuurikeskuse väikses saalis)
3 inimest - 1 teadlastest abielupaar ja neile küllasaabunud sõber teadlane saavad kokku peale üht katastroofi ja vestlustest hakkab avanema igasuguseid teglastevahelisi siduseid selles hästimängitud psühholoogilises draamas. Piret Kalda - Anne Reemanni duett on ka omaette vaatamisväärsus (minu nähtud etendusel oli Peeter Tammearu see mees kahe naise vahel - meisterlik ja igas misanstseenis nauditav kokku!)

17. Rogožin - Tallinna Linnateater (autor Fjodor Dostojevski, autor-mugandaja-dram. Elise Metsanurk, lav. Andreas Aadel ja Markus Helmut Ilves, vaadatud 21.06 Toom-Kooli 9 saalis)
Inimesed "köidikutes" ja "kunstiteostes", Dostojevski-maailm hämaras nihkes, kus naised võitlevad ja mehed elavad kõike dramaatiliselt üle. Täiesti vapustav roll Jan Ehrenbergilt, aga kogu trupp väga tugev ja üldse kogu huvitav lavastuslik kontseptsioon selles erilises ruumis viis kusagile mujale praegusest aegruumist. Armastus ja armastusetus.

16. Indrek ja heledad hääled - Pärnu Suveteater (autor/mugandaja-lav. Tiit Palu, vaadatud 12.06 Kurgja talumuuseumi õuel)
Tiit Palu on ühe loos sees toonud kokku Tammsaare 3 naistegelast peatselt Indreku avatavasse külalistemajja, aga laenatud on siin nii mõndagi igasugustelt Eesti kirjandushiidudelt. Ühel tasandil hea komöödia, teisel suurepärane mäng näitlejatelt, kolmandal huvitav neid tuttavaid nõkse sealt loo seest noppida ja neljandal lihtsalt nautida mõnusat Palu fantaasiat tegelaste tulevikust, kus pagasina kaasas ka teostest tuttav.

15. Balti tragöödia - Tallinna Linnateater (autor Siegfried von Vegesack, dram.Kertu Moppel ja Karl Laumets, vaadatud 12.06 Salme Kultuurikeskuse suures saalis)
Võimas suurlavastus on hääbuvale rahvale kohaselt suursugune ja traagiline korraga. Surmad ja ajastute üleminek. Inimesed, kes on läbi ajalooprisma nagu mingis teises dimensioonis. Ilus silmadele, ilus mäng, ilusad inimesed ja mõrkjaskurb tõdemus, et kui Stalin oleks saanud, mida tahtis, oleks ka meie - eestlastega võinud ju samamoodi minna...

14. Kadunud kodu - Saueaugu Teatritalu (autor-mugandaja-dram. Priit Põldma, lav. Margus Kasterpalu, vaadatud 12.09 ERMis)
See lavastus oleks ilmselt siin tabeli tipus võitlemas esikohtade pärast, kui oleks seda näinud Saueaugu kammerlikus saalis... Siin hajus see natuke liiga laiali, ent loo enda tugevus ning mõjuvus oli sellegipoolest nii suur, et jõudis siiski päris aasta tipu ligidale. Eestlaste lugu ja segatuna imelise ja elava esitusega koorimuusikaga. Kammerlik ja suur korraga - nagu inimene ja maailm. Hingeminev ja sügav.

13. Sume on öö - Ugala (autor F.Scott Fitzgerald, dram. Simon Levy, lav.Kaili Viidas, vaadatud 7.11 Ugala suures saalis)
Stiilne klassika, stiilselt lavastatud, aga väga valus lugu, natuke nagu Hollywoodi kuldajastu filmilindilt maha astunud tegelased. Jooksevad 3 erinevat ajaliini, kordamööda pidevalt ühelt teisele ja tagasi hüpates, kusjuures üks neist liiguks nagu tagurpidi. See on ikka imeline, kui kiiresti on Kaili Viidasest saanud selline lavastaja, et ükskõik kus Eesti otsas ükskõik kas Kiluski dramatiseeringuid või teiste omi (siin Simon Levy) lavastab- neid lihtsalt ei raatsi mööda lasta ja see siin on veel 1 imetlust lisav!

12. Kasuema - Emajõe Suveteater (autor Silvia Rannamaa, dram. Aidi Vallik, lav. Andres Dvinjaninov, vaadatud 9.07 Tartus, Staadioni 48 hoovis)
Eesti klassika, mida kõik tunnevad ja siin noored, musikaalsed näitlejad tantsivad, laulavad ja mängivad nii hingestatult, et koos meistritest proffidega tungivad niimoodi hinge, et kisuvad täismehel ka pisara silmanurka või vähemalt külmavärinad oma mõjuvusega. Ajastus kandub ka õigesse kohta ning kõik need laulud ja liikumine just mitteproffidest noorte poolt hämmastavalt kõrgetasemeline. Emotsionaalsest intelligentsusest kantud nii loojate kui vastuvõtjate poolelt.

11. Ma teenindasin inglise kuningat - Endla (autor Bohumil Hrabal, dram. Andra Teede, lav. Laura Jaanhold, vaadatud 29.10 Endla suures saalis)
Uskumatu, et see kreisi teekond on suudetud lava jaoks dramatiseerida! Ja MILLINE teekond see on. Natsid-koonduslaagrid, venelastest "vabastajad", 1900ndate restoranid-hotellid kuni tänapäevani välja. Selline pööraste pööretega lugu avaneb Endla laval, et ei saa hetkekski hingetõmmet ei näitlejad ega ka vaatajad :) Supertrupp!

---

2021 EESTI TEATRI TOP10 SUURIMAD ELAMUSED

10. Miks me varastasime auto? - Eesti Noorsooteater (autor Wolfgang Herrndorf, lav. Mirko Rajas, vaadatud 6.10 Noorsooteatri väikses saalis)
Uskumatu, aga nii kõrgelt, nagu seda on kogu teatriaasta TOP10 võime leida ka eelkõige noortele mõeldud teatrielamuse! Polnud mina ju sihtgruppki... Ent olles materjali nii lugenud, näinud filmi kui ka varasemaid teatrilavastusvorme, tuled tunnustada Mirko Rajase võrdlemisi väiksele lavale lavastatud nii fantaasiarikas road-lavastus, kus lisaks teekonnale on mitmeid filmilikke kõrvalepõikeid, Rosita Raua mitmekülgne ja lavastusele lisapöördeid keerutav kunstiline kujundus ning loomulikult lugu ise, mida elustavad neli suurepärast näitlejat - 2 mängimas teismelisi poisse ja nii ehedalt, et vabalt võis uskuma jäädagi mängitud vanust ning 2 näitlejat, kes pidevalt ümber kehastuvad igasuguste erinevate karakteritega tüüpideks poiste teekonnal. Põnev, hingepugev, kaasakiskuv ja seikluslik ning kirsina tipul veel mõned päris ootamatud üllatused!

9. Fundamentalist - Von Krahli Teater/Tallinna Lavakool (autor Juha Jokela, lav.Marta Aliide Jakovski, vaadatud 5.12 Von Krahli Teatri baarisaalis)
Vaene noor lavastaja tõmbas enda esimese avaliku täispika lavastusega lati nii kõrgele, et sellest ei saanud üle seljataha jäetud 107 lavastust... raske saab tal endal nüüd selliste ootuste ülesehitusega järgmise töö juurde minna! Aga me publik oleme tegelikult kiired unustajad... iga uus töö on nagu uus leht. Muidugi kui ei tule ka järgmine ja ülejärgmine jne sellist kulda... Intiimne, kõigest 2 näitlejaga väga sügavalt isiklikel teemadel lavalugu, saab sellisesse väiksesse lavaruumi lavastatuna veel omakorda eriliselt dünaamilise režii. Ja MILLISED näitlejatööd! Mõlemad aasta tippude sekka kuuluvad. Von Krahlist on saanud "Pigem ei", "Sa oled täna ilusam kui homme" ja siinse (lavakooliga koostöös tehtud) lavastuse kaudu selline teater, mille uusi lavastusi ootavad ka need, kes teatri eksperimentaalsemate ja postdramaatilisemate tükkidega nii kergelt ei suhestugi. "Fundamentalist" on lavastusloomult siiski klassikaline draama, aga eriliselt mitmekihiline.

8. Leskede kadunud maailm - Ugala (autor Priit Põldmaa Andrus Kasemaa ainestel, lav. Ringo Ramul, vaadatud 27.02 Ugala väikses saalis)
Priit Põldmaa on kirjutanud Kasemaa raamatu ainestel näidendi, kus mingid "kahtlased" lesed on meelitanud ühe noormehe "metsa"... lahti hakkab hargnema elulugudest koosnev isemoodi lugu ja vägagi isemoodi lavastuses, millele palju aitab kaasa ka üks aasta parimaid lavakunstnikutöid Kristiina Põllult. Mis nende naiste agenda on, see paljastub sealt tasapisi ning on mängitud niioodi sissetõmbavalt kaasa, et omamoodi tunneb vaadates, nagu oleks ise ka seal "leskede kadunud maailmas". Siin on veel mitmed kunstilised komponendid eriliselt head ja "lesed" ju kõik praeguseks hetkeks eesti teatri mõistes juba "legendaarsed"! :)

7. Põrgupõhja uus Wanapagan - Endla (autor AH Tammsaare, dram. Ott Kilusk, lav. Kaili Viidas, vaadatud 27.06 Pärnus Fortumi katlamajas)
Tammsaare läbi ja lõhki tuttav ja tehtud lugu on saanud Kiluskilt uue dramatiseeringu ning niivõrd Kaili Viidaselt eriliselt hea lavastuse oma mitmete mängutasandite ja soppidega (kõik ühes ja samas lavaruumis), et ainuüksi juba see on kogemist väärt. Kuid lisaks on siin täiesti supertrupp laval ning mitmed mängulised ja lavastuslikult silme all sündivad teatriimed, mis suvise Pärnu hämaras katlamajas sündisid nagu "teises paralleelmaailmas", justkui käiks seal samaaegselt meie omaga parajasti teine ajastu. Ja ikkagi niivõrd mahlaselt head näitlejatööd ridamisi ning see tekst!!! Kogu Tammsaare lugu, aga Kiluski vimkadega.

6. Sitsi Silentium - Teatriühendus Misanzen (auteur Helen Rekkor, dram.Mihkel Seeder, vaadatud 14.08 Balti Manufaktuuri vanas tehasehoones)
Päris ajalugu on üks huvitavamaid aineseid teatrilugude põhjaks ja siin on elustatud Balti Manufaktuuri oma. 100 aastat elu oma väikse maagilise realismi momendiga ja mõnusalt teatraalsete võtetega, mis nii mõneski stseenis võtsid ka visuaalselt huvitavad ja erilised vormid. Läbivalt lippu hoidmas kõrgel armastus - armastus mehe ja naise vahel, armastus laste vastu, töö ja teiste inimeste vastu... elu vastu. Imeline teatriõhtu, mis jääb kusagile südamesse edasi küdema...ja usun, et veel aastateks, sest niisama lihtsalt see juba ei unune. Ei tea miks oli tunne, et ainult Narva Kreenholmis on sellist interjööri, aga võta näpust, meil Tallinnas on ka selline ajahamba poolt puretud "unustatud maailm". Misanzen ilmutab enda küll haruharva, aga alti kui, siis ülimalt tähelepanuväärselt ning ei jõua ära oodata, mida nad järgmiseks ette võtavad... samas on väike lootus õhus, kuna see maja veel pole maha lammutatud, et ehk saaks sellel suvel lastele (mul on nad teismelised ja täiskasvanud juba) ka piletid osta ning nad seda vaatama-kogema saata. Hetkega tulevad etendusele tagasi mõeldes meelde nii "Libahundi" lavastamine seal, aga ka "revolutsioon"... ja suurepärased Silva, Piret, Andres ja Rauno...ning kogu see tüdrukutest tekkiv tehasetööliste kaader, kes ühes stseenis olid need, järgmises teised... Ka väiketeater võib leidlikult teha vähemate vahenditega suurlavastuse, aga mis peamine, siin on nii palju hinge ja südant sees!

5. Ninasarvik - Eesti Noorsooteater (autor Eugene Ionesco, lav. Sander Pukk, vaadatud 26.09 Noorsooteatri suures saalis)
Ühest küljest kui "maailmalõpu" lugu. "Ellujäämisvõitlus". Allegooriline. Absurd? No kui meie tänapäev seda poliitiliselt on, siis miks ka mitte... Tegelikult väga mänguline, hoogne, mitmetasandiline. Teekond lillelisest minevikust tumedasse ninasarvikute maailma... Kolmes osas, millest kõik väga isemoodi "piltidega", aga samas teekond üha isiklikumaks, intiimsemaks, inimesele lähemale, sest esimeses on ühiskonda laiemalt ümberringi kui ninasarvikud esimest korda alles müdistama hakkavad, siis töökoha-kontori-miljöös, kus juba tuttavatel-lähedastel on Ninsarvikutega kogemust-tegemist ja kolmas, ühe tegelase kodus... ning Ninasarvikud on juba täiesti ukse taga... või on nad juba isegi "sees"?!!!! Aasta üks parimaid ansamblimänge, kus tulevad ka eraldi vinged näitlejatööd välja. Klassika (igas ajas kõnekas ja kõnetav) segatuna tõesti aktuaalse tänasepäeva "Eesti" eluga...olgugi, et natuke oli Pariisi tunne ka... Siiani veel mõtlen kuivõrd hämmastavalt avastuslik ja vingelt lavastatud-mängitud see kogu teekond kokku oli.

4. Niskamäe naised - Vanemuine (autor Hella Wuolijoki, lav. Tiit Palu, vaadatud 28.05 Vanemuise suures majas)
Vanad head Niskamäe-lood on nagu soomlaste "Tõde ja õigus". Siin on Tiit Palu elustanud laval oma enda poolt 3 loo kokkusidumisel loodud dramatiseeringuga ja kunstnik Lilja Blumenfeld'i imeilusa visuaali abil ühe tippklassi kärglavastuse, milles lisaks sõnalavastuse draamale ka lauludega muusikat ja tantsudega liikumist. Harukordselt tugevad naisrollid Külliki Saldrelt ja Ragne Pekarevilt, aga terve trupp mängib väga tugevat ansamblimängu selles suurlavastuses. Võrdlemisi aktiivse lavastaja ja dramatiseerija ning isegi omaenda näidendite autori kohta, suudab Tiit säilitada täiuslikkusetaotluse ning kõrged nõudmised väikseimatelegi detailidele. See on ühtlasi naudinguliste tulemuste aimatav tagapõhi. See, nagu ka 3 järgnevat lavastust siin tabelis on kõik pälvinud ühise kiitva kiidulaulu väga paljudelt!

3. Serafima+Bogdan - Tartu Uus Teater (autor Vahur Afanasjev, dram.-lav. Ivar Põllu, vaadatud 31.07 Peipsiveerel, Kolkjas "pajuvõsa kummalgi poolel")
Uskumatult leidlik, uskumatult logistiline, uskumatult mõjuv - teater pajuvõsas, teater ajaloos, teater mis mõjub nii mitmetel erinevatel kihtidel. Lisaks pakub tõesti ka teatrivälise elamuse oma mänguasukohaga Eestimaa erilises nurgas. Suurromaan, viimaste aastate 1 Eesti kirjanduse tippe, on saanud endale vägagi väärilise lavastusraami, olgugi, et mingitest "raamides" rääkida on selle lavastuse puhul isegi natuke kohatu, kuna Ivar Põllu fantaasial ilmselgelt pole piire... või no kelle fantaasial on eks... aga tema suudab need ka lihaks ja luuks muuta! Mängitakse järgmisel suvel jälle! Siin on mitmeid komponente, mis on teatriaasta "kõige-kõigemad" ja nendesse süüvime teatriaasta kokkuvõtte järgmises, ehk viimases osas. Lugu ju ise jõhker, aga ajastu oli ka ning seda kõige autentses asukohas mängides, annab veel omakorda mingi eheda valu juurde. Teater on lisaks leiutanud veel mitmeid elamust suurendavaid asju juurde ning isegi kohalikud inimesed teevad seda omalt poolt! Kui seda ka arvestada, siis ei oleks võibolla siin tabelis Serafimale ja Bogdanile vastast, aga ma lähtun siin siiski puhtalt teatrilavastuse enda tervikseisukohalt. Ja ikkagi jääb mul tunne, et mul tuleb pigem selgitada seda, miks see siin esimene ei ole, mitte seda, et miks see "nii kõrgel" kohal on :) Kolmas 106st on ju vinge!

2. Petserimaa igatsus - Taarka Pärimusteater (autor Ilmar Vananurm, dram. Urmas Lennuk, lav. Helena Kesonen, vaadatud 6.08 Setomaal, Säpina külas, Heina küünis)
Tahaks siia kopeerida kogu oma peegeldusena kirjutatud armastuskirja sellele lavastusele :) https://danzumees.blogspot.com/2021/08/petserimaa-igatsus-taarka-parimusteater.html sest kuigi selle kogemisest on juba rohkem kui pool aastat, on tunded siiani veel sama tugevad! Lihtsalt hämmastav kuidas teater võib hinge minna! Nii palju ilu ja valu... nagu ju ka mistahes armastusloos... aga siin terves lavastustervikus. Mõni võib olla hädas murdekeelega, milles seda mängiti, aga mina, kes ma ju olen küll Elvast pärit, ei ole kunagi seda keelt õppinud, ega selles kõnetki kuulnud rohkem kui paar kolm korda elu jooksul, ent kõigest saab aru... sest "tunnetest" saab ju ka aru. Ja see üks erilisemaid mängukohti ning kõik need loo pöörded, 4 näitlejat, kunstniku leidlikud lahendid ning loomulikult režii ise, ehk lavastuslik elustamine - lihtsalt polegi sõnu kui hea! Mõnikord kuulen inimestelt, kes on sattunud korra aastas teatrisse ja muidugi nagu Murphy-seadus - mitte kõige parema teatri peale sattudes ütlevad, et nad enam teatrisse ei taha... selle lavastusega on nii, et kui seda koged ja tunnetad, mida seal Sulle jutustada tahetakse - see on nagu narkootikum - tahaks seda veel ja veel kogeda... aga vat - ei saa... sellisel tasemel ei saa isegi iga aasta mitte. Nimelt minu 2 tänavust tippu ei ole mitte lihtsalt 5-tärnised elamused, vaid hinnanguga puhas 5 Ja see teine...

1. Mefisto - Eesti Draamateater (autor Klaus Mann, dram.-lav. Kertu Moppel, vaadatud 18.02 Draamateatri suures saalis)
VA-PUS-TAV! 
Nii eredalt on meeles, kuidas teatrikaaslasega teatrist väljudes ja koju jalutades olime mõlemad nii elevil ja õhinal ja kuigi aasta alles oma teisel kuul, siis oli kohe aru saada, et see saabki olema üks teatriaasta tippe, kui mitte see kõige tipum... ja JUST nii ongi! Lisaks Kertu Moppeli hämmastavalt mitmekülgsele lavastuslikule poolele, kus kasutatakse ja leiutatakse nii mitmeid vorminguid loojutustamiseks - video-ülekandest kabareeni.... kammerlikkusest massistseenideni, allegoorilisest puust punaseks ja vasta vahtimist.... Aga tuleb ka tõele näkku vaadata, et see lavastus ei oleks siin (arvatavasti) ladvatähena säramas ilma Juhan Ulfsakita! Juhan on üldse vinges loomevormis, sest alles see oli kui ta ise tõi meile midagi nii lopsakalt külluslikku ja eluõpetavat, nagu "Pigem ei", aga nüüd näitab ta siin ka oma näitlejamuskleid.. klassikalist "rolliloomet". Isegi mu Juhani-skeptikust-teatrikaaslane pidi peale etendust oma sõnu sööma ja tõdema, et midagi nii hästi mängitut, ta pole juba aastaid näinud! Kuid ikkagi ka see lavastus ise. Tõesti Elamus suure E-ga. Loo enda teemad vägagi aktuaalsed ja eks ka õigete rõhuasetustega. Ning lisaks Juhanile on siin trupis veel mitmeid hämmastavalt kõrgetasemelisi õnnestumisi... Minu jaoks jäi see ka viimaseks korraks Aleksander Eelmaad näha laval... ja nagu veel eraldi "punktipanekuna" pani ühe oma vingeimatest rollidest siin lavale. Kummaline ka, et selleks sattus olema "näitleja" oma... näitleja, kes mängib näitlejat (olgugi, et rolliks saamatu harrastus- või töölisteatri näitleja)... aga MILLINE NÄITLEJA ta meil oli!

---

Kui neljas koht oli väga kindlalt paigas - NELJAS, siis esimese kolme puhul käisin mitmeid variantepidi... kord üks, kord teine, kord kolmas tipus. Lõpuks sain paika ka KOLMANDA, eelkõige kuna seal oli 1 vaatus vast siinse tabeli tipp, aga teine kusagil 31.. seega kahe peale kokku tervik tuleb asetada sinnapaika. Aga peale seda jäin endiselt nende kahe esimese vahel žongleerima. Mõlemad nii "ise ooperitest", üks välismaa klassika, tehtud oscareid võitnud filmina - mis loona teada-tuntud ja nähtud ka, suurejooneline maailmalugu, teine Eesti oma, aga ka väga oluline (minu jaoks tundmatu näidend ja lugu)... ja mis peamine täis suurt ARMASTUST. Täiesti võimatu oli nende kahe vahel valida, kumb tegelikult suurema elamuse terviklavastusena kinkis? kumb rohkem hinge läks? Vast rohkem hinge läkski Petserimaa, aga elamuslikult oli jällegi Mefisto kaalukam. Vist see jahmatus ja ootamatum ootamatus Mefisto puhul tõmbas viimaks ikkagi just Klaus Mannile-Kertu Moppelile ja Juhan Ulfsakile ning Eesti Draamateatri trupile selle nanomeetri võrra pikema tiku... Kuigi ma võin juba homne päev minna tagasi oma sisemise vaidluse juurde, siis praegu otsustasin ikkagi nii. Üht- või teistpidi terve TOP10... tegelikult terve TOP40 on nii palju andekust ja uskumatult head teatrit täis, et võta üks või teine - kõik on elamuslikud, kõik hämmastavalt mõjuvad ja igaüks ise tasandilt. Selles mõttes ma isegi arvan näiteks, et kui sellel aastal poleks olnud Mefistot, siis võiks Endla Kuninga teenindamise-lavastus olla hoopis siin tipuheitluses ja kahtlemata on teisigi ristmõjutegureid siin veel ridamisi. Muide selline assotsiatseeriv lugude palett erineva otse- või kaugvibutusega natsiteemade suunal on ka veel üks selge ajastu märk. Tänuväärne, sest niimoodi paljastuvad loodetavasti mitmed meie ühiskonna valupunktid rõhutatud ja neoonvärvi vildikaga esilekriipsutatult, olgugi, et teatrilaval tegeletakse sellega vägagi kunstiliste vormingute ja viidete abil, mis oma avastuslikkusega just mõjuvadki tabavalt. Endiselt on üks kindel tee vaatajate südametesse - jutustada armastusest. Armastus ei lähe kunagi moest ära ja (peaaegu) kõik on sellega kokku puutunud. Ent ka olelusvõitlus, olgu siis laiemalt maailmas, rahvusena või ühiskonnagruppides-kihtides, aga ka suhtes, kodus, lähedaste seas. Ja kuigi on pidev nälg ka uute lugude vastu, siis ka klassikud jäävad klassikuteks. Selge on ka see, et lavastajad, kes on ise autorid, aga ka ise dramatiseerijad või olnud tihedalt dramatiseeringu juures või ise mugandanud oma lavastatava teksti, teevad sellega ka vaatajate elamuslikkusele suure teene. Näitlejate head rollid võivad tihtipeale olla pool edu pandist. Kui võtta pea ja kõrvalosade 4 x TOP10, siis 16 neist pärinevad TOP10 suurima elamuse andnud lavastustest. Kuid parimate näitlejatööde, kunstnike, lavastajatööde ja teiste möödunud aasta loovisikute juurde, kelle muusad kõige suuremalt pingutasid, jõuavad eetrisse käesoleva nädala jooksul, SUUR TEATRIAASTA 2021 KOKKUVÕTE - 3.osas. Seniks meeldetuletuseks ka 100 suurimat teatriime möödunud teatriaasta kokkuvõtte 1.osas: https://danzumees.blogspot.com/2022/02/suur-teatriaasta-2021-kokkuvote-1osa.html

Kommentaare ei ole: