„Vankumatu“ laud oli pisut liiga rikkalik, kuid parem olgu liiga palju kui liiga vähe -
Astra Irene Susi muusikateatri „Vankumatu“ proovis EMTA ruumides teha midagi pompoosset ja pöörast.
Kevadel 2019, aasta enne „Vankumatu“ lavastaja Astra Irene Susi lavakooli 31. lennu näitlejaõpingute katseid, oli ta juba õppimas heliloomingut ja kompositsiooni samas ülikoolis. Seal omakorda tõi tema ülikoolikaaslane Martin Kirsiste („Vankumatu“ dramaturgiline tugi koos Heneliis Nottoniga) Sakala tänava koolimajas välja apokalüptilise epideemiakatastroofi maailma paigutuva lavastuse „Dekameron“ (NB! aasta enne koroonat). Lavastuses, mis miksis eri meediume, rõhus rohkem atmosfäärile ja isegi futuristlikule olmeolustikule, astus ühe näitlejana üles toona teatrikunstis veel täiesti tundmatu nimi – Astra Irene Susi. Noore näitlejannahakatise ilmne lavaline X-faktor torkas kohe silma!
Nüüd, viis aastat ja kaks kõrgharidust (helilooja ja näitleja) hiljem, on Susi selles majas tagasi, enda debüütlavastuse etendusi andmas ja eri stiile (muusika, liikumine, sõna, kunstiinstallatsioonid, rännak/ekskursioon ja visuaalsed mängud valguse abiga) auteur’ilikus vaimus kokku segamas. Seda tuntava taotlusega, et sünniks midagi omapärast ja uut kõigi nende stiilide harmooniast (või kakofooniast?). Ühtlasi on Eestis sündinud uus teatribeebi – Astra Irene Susi muusikateater!
Loe edasi täisteksti siit:
Lavastuse turunduslik tekst:
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia esitleb:
Astra Irene Susi muusikateatri lavastus „Vankumatu“
15.–19. juunil 2024
Laval Eva Maria Aru, Olga Bulavina, Toomas Hendrik Ellervee, Ms. Elsa, Lauren Grinberg, Alana Proosa, Katariin Raska, Karl Tipp, Anne Türnpu, Florian Wahl
Lavastaja-helilooja Astra Irene Susi
Dramaturgiline tugi Heneliis Notton, Martin Kirsiste
Kostüümikunstnik Karl-Christoph Rebane
Stsenograaf Kairi Mändla
Loovprodutsent Anita Kodanik
Etenduses saab näha kunstnik Terje Ojaveri teoseid.
„Vankumatu“ on maksimalistlik lavastus inimliku vankumatuse võimsusest. Sellel peol kohtuvad õhulosside ehitajad, Dionüsose šamaanid, julgusest segadusse viidud sõdurid ja vabadusest iiveldavad narrid. Tähistavad kõik, kes usust purjutatuna helikiirusel unistuste poole kihutavad. Usk on kutsunud tantsule hulluse, iha armatseb surmaga ja raev terve mõistusega, sest on saabunud hetk marsisamm üles võtta. Selles patoloogiliselt inimlikus hetkes on kõik teod lõplikud. Ja isegi tegevusetusest saab kõige suurem tegu.
Astra Irene Susi debüütlavastus on muusikateatri vormis hümn inimese usust ja ettekujutuse võimust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar