This is England / See on Inglismaa (UK 2006)

Režissör: Shane Meadows
Stsenaarium: Shane Meadows
Olulisemad näitlejad: Thomas Turgoose, Stephen Graham, Joseph Gilgun, Jo Hartley, Vicky McClure, Rosamund Hanson, Andrew Shim, Andrew Ellis
Loo lähtekoht: Aasta on 1983 ning emaga kahekesi elav, 12-aastane Shaun longib koju. Teda kiusatakse koledate riiete pärast koolis ning tegelikult naeravad kõik ta üle. Poiss ise igatseb taga Faulklandi sõjas kaotatud isa ning ega emal polegi ehk niipalju raha, et pakkuda pojale ilusaid ja kobedaid riideid ning muud. Sellel korral koju lonkides kohtab ta Woody-t ja tema gängi. Woody tahab pisikese poisi tuju tõsta ning Shaunist saab märkamatult Woody kamba uus liige. Kuni vanglast saabub tagasi Combo ning kogu kamp lõheneb. Väike Shaun valib Combo, kuna too teeb talle ajupesu rõhudes tolle isale. Combo kamp on nö. natsid. Kriminaalsed ja viha täis sisserännanute ning muu vastu, mis "ohustab" Inglismaad ja inglaste võimalusi. Ega sellest kõigest head või saada...

Film algab juskui "feelgood movie". Mõnusalt sõnaosava, kuid samas sügavalt hingelise taustaga 12-aastane väikemees leiab endale sõbrad ning saab seeläbi välja oma kurvast, igavast ja narrimisi täis argipäevast. Ta juskui avastab enda koha siin maailmas. Isegi ema, kui ta näeb, et need tema "täiskasvanud sõbrad" on toredad ja hea, ei tee erilisi etteheiteid Shaunile, et ta nendega ei hängiks. Kuid kõik muutub justkui sellest hetkest kui tuleb see skinhead vanglast oma kodukanti tagasi. Läbi selle filmteekonna tekib nii tugev kaasaelamine Shaunile ja sedakaudu ka teistele "headele" noortele, et näiteks kui Woodi tüdruksõber Lol läheb selle hullu skinheadi Combo autosse, siis on pinge nii suur ning K-ga korrutas pidevalt, et "ära istu sinna autosse, ära istu...jookse, jookse". Ja ometi seda pinget pole millegiga kruvitud. Tegemist pole ju õudsfilmi ega ka mitte trilleri või põnevikuga. Lihtsalt see atmosfäär on kuidagi pingestatud.

Millegipärast on selliste heade autorite autorifilmid (ehk siis need, kus režissör toob iseenda kirjutatud teksti ekraanile) justnagu orgaanilised või ehedad ja seeläbi ka kaasakiskuvad. Shane Meadows pööras mu tähelepanu esimest korda mõni aasta tagasi oma ühe varasema autorifilmiga - Dead man's shoes, kus muide oli kasutatud Arvo Pärt-i muusikat. Ja ka seekord oli see tausamuusika lausa imeilus (klaverimuusika annab üldse tihti filmile sellist vajalikku pehmust või südamlikku emotsiooni...kuigi kohati oli seda kurba taustamuusikat süvendatud ka viiuliga) ning kontrastiks sellele kurvale, 80ndate töölisklassi hallile ja pruunile ekraanilt paistvale Inglismaa väikelinnamiljööle. Tundub, et mehel on silma ning tunnetust luua sellist kurba ja samas südamlikku atmosfääri, millele on nii lihtne kaasa elada, kuigi see koht ja need olud ei ole üldse tuttavad ega ka hingelähedased. See toimub täiesti mängleva kergusega, sest kohe esimestest stseenidest olin ma filmis "sees". Muidugi selleks on vaja ka usutavaid näitlejaid ning sümpaatseid tegelasi, ning Shauni mänginud Thomas Turgoos kahtlemata selline ka oli, oma nudipea, punaste trakside, teksade ja "ema poolt kavalalt pähe määritud" saabastega. Lisaks kavalpea võitis ka oma ümbruses kõikide südamed, kes teda tundma õppisid. Oma otsekohese ja enesekindla olemisega pälvi ta ju isegi vanemate skinheadide austuse. Ja muidugi see tüdruk, kelle hüüdnimeks "Smell". Tüdruk saab filmi jooksul 18 aastaseks. Kuid pikamalt mõtlemata nõustub ta hakkama 12 aastase poisikese tüdruksõbraks :) Kas selle suhte kontrastid on kummalised kui lahedalt koomilised. Ühel hetkel pakub ta pisikesele poisile oma "tissi imemiseks" :) (perversne ma tean, kuigi kui "tõsine see pakkumine ikkagi oli, sest tegelikult ju seda ei sünni"...võibolla tahtis lihtsalt pisikest poissi hirmutada:)), teisel hetkel vestleb poisi emaga tõsiselt oma hüüdnime saamise loost ja Shaunist :)

Sürr oli see maailm 25 aastat tagasi. Thatcher "valitses" Inglismaad, Charles ja Diana abiellusid, sõjad ja külm sõda, Reagan, naljakad tupeeritud soengud ja Madonnalikud punk-riided ja patsid....mille elemendid on minu meelest kandunud üle jaapani tänapäeva noortemoodi. Ümber keha teksad... noh, see on vist vähemalt naistel moes veel tänapäevalgi... Kuid eelkõige inimeste suhtumine enda ümbritsevasse. Inimesed polnud ehk nii enesekesksed kui praegu, või on mul lihtsalt selline tunne? Kuigi kaubamärgi palvetamine oli juba sellel ajal moes.... ja viidates filmile siis muidugi Doc Martensi saapad olid selle ajastu kohta küll väga ägedad ja ilusad :) Mul pole siiani neid olnud, aga sellised asjad pole ka minu jaoks olulised...

Hinnang: 5- ehk 9/10 - Tänaseks võiks filmi sildistada juba "modern classic". Ma ei usu, et see film jätab kedagi külmaks või et keegi, kes sellesse filmi süveneb võiks selles pettuda. See kõik on kuidagi armas, kaasakiskuv, sõbralik, jõhker, kurb, naljakas ja mis muud emotsioonid mingil hetkel veel läbi käivad! Briti filmikunst on elus ja aeg ajalt kingib selliseid pärlikesi kogu maailma filmikunstile. Film "This is England" oli pühendatud Sarah Turgoose-ile, kes on päris elus pisikest Shauni mänginud Thomase ema. Ja olles näinud mitmeid 8ondatel valminud briti filme võib arvata, et seda tolleaegset tunnetust oli tabatud väga hästi ja ehtsalt. Soovitan filmi väga soojalt kõigile, kes armastavad Inglismaad, kellele meeldivad Briti filmid ning kõigile, kes tahavad üht viimaste aastate kriitikute poolt enim ülistatud filmi näha. Sest film on oma "head kriitikat" väärt! Oma tunnetuselt võiks seda (väga vabalt võttes, sest sisuliselt pole seal ju midagi sarnast...ma mõtlen ainult tunnetuselt) võrrelda Eesti filmiga "Klass". Ja muideks Klass ei jää küll grammigi alla...mõlemad on head filmid... "This is England" on isegi mitu kraadi "tagasihoidlikum", aga aeg oli ka teine :)

Filmi treiler:

Elu ja armastus - Anton Hansen Tammsaare

Alles mõned päevad tagasi kuulutasin oma kõigi aegade lemmikuks teleteatriks Tammsaare kirjutatud "Elu ja armastus" -e järgi Gunnar Kilgas-e poolt lavastatud "Rudolf ja Irma". Ning kuna projekt "1 Tammsaare kogutud teoste raamat aastas"(et pikendada "naudingut") on jõudnud 11 osani, siis ometi jõudis kätte selle "algmaterjali" lugemise kord! Ei saa midagi öelda, Kilgas on uskumatult hästi - peaaegu kõik ja kogu raamatu selle mammut-telelavastuse sisse suutnud mahutada (isegiu olulisemad "tegelaste mõtted" loeb ta seal ju taustaks ära)! Ning ometi olid mingi aktsendid teised, mida ma tundsin lugedes ja mida telelavastust vaadates. Siin võivad muidugi suurt rolli mängida ka isklikud sümpaatiad näitlejate vastu või muud välised tegurid. Aga sellest täpsemalt mõni rida allpool.

Kõigepealt tahan kirjutada just nimelt raamatust. Tammsaare on minu lemmik Eesti kirjanik ning lausa hämmastava oskusega sulesepp! Tema oskus mängida nii oma tegelaste kui lugeja psühholoogiatega on täiesti omaette klass. Näiteks, ma arvan, et ma pole kunagi elus lugenud ühtegi teist raamatut kus oleks nii mitu korda ära trükitud sõna ARMASTUS. Kuid see pole ainuke korduv element. Tammsaare paneb Irma suhu veel teisigi painavalt korduvaid lauseid, mis ehk aitavad mõista Rudolfit ning tema armastuse kadumist. Ometi olen ma tulihingeline monogaamia pooldaja ning teise inimese petmise ning tunnetega mängimise karm süüdimõistja. Kuid just nimelt siinkohal erinebki minu raamatu ja teleteatri "mõistmine". Teleteatris ma olin Irma poolt ning mõistsin Rudolfit rangelt hukka (kuigi ka seal oli ju näha see Elle Kulli mängitud hullumeelsuseni suur armastus), kuid raamatut lugedes ma nagu mõistan Rudolfit, sest sellise maniaakalse - armastusega lämmataja kõrvalt, jookseks vist suurem osa mehi minema. Sellest jõuan aga järgmise järelduseni, ehk inimesed, kes alustavad suhet, peaksid oleme samaealised või vähemalt sama suure emotsionaalse ja elulise pagasiga. Rudolfi ja Irma suhte ajas karile ikkagi peamiselt minu meelest see, et Irma jaoks oli see esimene ja seega elust suurem armastus (Irma Vainu oli oli kõiges 19 aastane), Rudolf oli aga elu juba maitsnud üksjagu palju. Ma arvan, et ta tegelikult ei uskunudki enam armastusse, kuigi Irma ta pea korra segi ajas, ning Rudolf ehk oli tõesti "armunud" (Rudolf Ikka oli "arvatavasti" umbes 2 korda nii vana kui Irma...kuna Rudolf pidevalt luiskas, siis polnud Rudolfi vanuses isegi Irma enam 100% kindel).

Kohe alguses, kui see nende suhe algas, siis see baseerus valedel. Ning valedele rajatud suhe on juba eoses iseenesest vale. Vähemalt nii ma olen seda märganud ka enda ümber. Kummaline oli seda raamatut ka sellepärast lugeda, et ma nägin või tundsin kuidas see Rudolf mõtleb ja luiskab ja mis tal nagu mõttes on ja kuidas Irma selgelt selle lõksu läheb. Vaatasin kõrvalt ja oleksin tahtnud Irmat raputada ja oma "uimast" üles ajada...kuid armastus on pime. Isegi korduvatest valedest hoolimata, sinisilmsena uskus ta uuesti ja uuesti, mida kogenud naistemees talle ainult ette söötis. Armastus on selles mõttes ikka tõesti "pime". Sellepärast olekski vaja kahte pimedat, et see võiks toimida. Paraku on aga üks osapooltest tihti suhtes see mõistusega toimija, teine aga südame järgi liikuja (kusjuures minu meelest see pole rangelt alati nii, et naine südamega ja mees mõistusega...kuigi ehk see on see tavalisem viis. Huvitav näiteks, et kus raamatus oleks see olukord vastupidine?) Ning Rudolfi ja Irma puhul oli tegemist ehk lausa eri äärmustes olevate inimestega.

Siin on üks näide tekstist, kuidas Irma arutleb Rudolfi luiskamise üle:
"Vähemalt üks on kindel, et kui inimene luiskab ja ise seda tunnustab, siis on see palju ausam kui luiskamine ilma tunnustuseta. Igatahes pole selline luiskamine kuidagi kuritahtlik vale, vaid ainult lõbus ajaviide nagu mõni laul või mäng. Ja laulu või mängu tõttu võib ometi inimest armastama hakata, sest laulu ja mängu pärast armastame grammofonigi."
No on ikka lapse aru veel. Tõesti ehk mõni 19 aastane võib veel selliselt "suure armumise" tähe all leida endale õigustusi, miks ta armastab ilmselgelt "lurjust" :) Sellega on võimalik ennast üha sügavamale armumise sisse kaevata. Üks raamatule iseloomulikke asju ilmneb seoses nende valede ja Rudolfi petmistega. See on minu meelest isegi natuke naöjakas. Nimelt, et selle petmiste teemaga muutuvad "teised naised" selle raamatu keeles "õdedeks" :) (nö. Rudolfi "õde", kes tegelikult oli Rudolfi endine armuke, oli just nimelt Irma soovitajaks sellele kohale. Ja sedapsi ei läinud Irma tööle Rudolfi juurde nagu "üksiku poissmehe teenistusse, vaid asjasse oli segatud ka "õde".) See on sellel raamatule muidu kuidagi iseloomulik, et sildistatakse asju. Näiteks vanale küünile annavad Rudolf ja Irma nimeks "armumuuseum", lisaks igal tegelasel on mingid kindlad "sildistatud" tõekspidamised.

Üks mu lemmiktegelasi selles raamatus ning tegelikult ehk ainuke selline värvilaik kogu selles kokkuvõttes ju üpris kurvas ja masendavas loos on Irma täditütar Lonni. Nii sõnaosav ja lahe tüüp. Kuigi eks temagi elas oma (sildistatud) tõdede järgi, mis tihti tundusid üpris banaalsed või kreisid. Kuid tema vestlused eriti oma ema Anniga või ka Irmaga, neis on nii palju särtsu ja elektrit! Siin on lõik kus ta õpetab Irmat, kuidas mehi enda külge "aheldada" :):
"Sina hakkad oma sentide eest ostma? Ä'ä ole napakas. Las mees ostab. Sest pea meeles, mida rohkem ta sinu peale kulutab, seda kallimaks sa talle lähed. Kui ta paneks kogu oma varanduse sinu kaela ja selga, siis ta ka hoiaks sind, nagu oleksid sa kogu ta varandus. Nii on meestega. Nemad ei armastagi meid endid, vaid seda, mis nad ise meile külge riputavad..."
Hehee, päris nii see minu meelest küll pole, aga siin on mingi tõetera teistpidi sees. Kuigi ma arvan, et see ei kehti ainult meeste vaid ka naiste kohta. Ehk me visualiseerime inimesed endale kuidagi mingite emotsionaalse, olekulise ning mõtete pagasina. Ehk teine inimene on meie jaoks kui mingi kuvand või pakend sisaldades kõike seda, mida ta endaga kaasas kannab. Ja see kuvand ongi see, mis näiteks minu jaoks muudab mõne inimese ilusaks ja teise mitte. Ühe huvitavaks ja teise mitte. Lonni muidugi rõhus konkreetselt materiaalsetele "asjadele" ning madaldas meid mehi kui mammona jumaldajateks. Ehk nagu ainult naised oleks võimelised "suuri tundeid" tundma (selles suhtes ta enda ütlused lähevad küll otse risti vastupidiseks...mõistes hukka Irma ja Rudolfi laulatust, sest nood ei korralda suurt pidu. Samuti tema iha autode ja kõiksuguste asjade vastu) :) Sama lahedad on tema vestlused oma emaga. Siin on üks näide, kus ta arvab, et ema mõtleb vanaviisi, aga tema ise nii nagu "tänapäeval" inimesed: "..."Näe, Irma on pisut lihavam sinust ja temale tulebki õnn kohe, langeb lihtsalt ise rüppe." "Ema, see oli sinu päevil, kui õnn tuli lebamise ja lihaga", vastas Lonni, "aga nüüd ta tuleb ainult kontide ja kihutamisega..."" See peegeldab ka ühtlasi seda, kuidas 75 aastat tagasi (raamat ilmus 1934) hakkas ilmselt see üleminek, kui enne peeti veel kauniks neid volüümikamate vormidega naisi, siis kusagilt sealt läks juba ka "kõhnus" moodi :) Kuigi alguses oli vist see kõhnus olulisem juskui naistele endale, mehed armastasid ikka veel "vorme". Siin veel üks lõik selle tõestuseks..ehk meeste arvamus Irmast: "...Ja mis puudus joones, see tasuti kaares, mitte lopsakalt, aga küllaldaselt, et tunda liha ja verd. Jalg ometi peen ja pisike, aga mitte nõnda, et keha kepp ja jalg pakk."

Üldse oli selle Lonni loomuses (ning jälle Tammsaare korrutab seda mitu korda läbi raamatu, justkui andes sellega kergelt psühhi mulje Lonni suhtes), et Lonni ei lähe mehele, kui mehel pole autot "auto ja loorberid ei tohiks puududa" :) Elik siis jõuame jälle selle juurde, et kes tegelikult on see suur mammona jumaldaja - mees või naine...või ehk oligi mõte Lonnit kergelt mehelikult "elus üksi läbilööjana" näidata. Ei tea. Hiljem raamatus jõuab ju ka tema suhteni ja oli tal ju ka kunagi lörri läinud suhe enne olemas. Kuid seegi iseenesest on jällegi näide sellest, kuidas Tammsaare loob oma tegelased lihast ja verest päris inimesteks. Mitmeplaaniliseks - koos mineviku ja tulevikuga.

Kui ma lugesin, panin lipikuid raamatu vahele nii palju, et nende mõtete üle hiljem veel järele mõelda, mis nende kaante vahel on peidus. Tõeliselt palju nii selliseid teemasid, millega ma nõus olen, kui ka provokatiivseid mõtteid, millega on raske nõustuda, kuid mis mõttena on väga huvitavad. Isegi nendes natuke igavamates lõikudes, kus Rudolf kultuuri-inimestega räägib kultuurkapitalist. See on tänapäeva poliitika mõttes ehk päris huvitav. Poliitikud leiaksid endale tsiteerimismaterjali :) Kuigi ega ma ei kihuta Rudolfiga mitte nõustuma, oli tal ju tõetera sees :) Kuid ka nendes pikkades lõikudes, kui Irma seda oma armastuse-juttu ajas. Eriti seal on neid teemasid, mille üle võib väga palju vestelda. Juba seegi, et kas tema ajaski Rudolfi teiste naiste juurde. Mina kaldun arvama, et nii see oligi. Üks teema, mis mind ka väga intrigeerima jäi oli see, et kas Rudolf söötis selle ingliskeelt õppiva noormehe Irmale ette või oli ta selle taga, et too kadus Irma elust. Tammsaare jätab selle natuke nagu lahtiseks. Ilmselt pean ma üle lugema selle üsna lõpus toimunud "õe" ja Irma kohtumise. See "õde" valgustab Irmat tagamaadest, kuid ega ju tea, kas ning kui palju sedagi naist võib uskuda. Sest nad punusid ju seda "Irmast lahti saamise" plaani ikka koos. Muideks see kiri, mille Rudolf jätab Irmale, kui too maalt tagasi tuleb linna korterisse, see oli minu meelest üks põnevamaid lõike kogu raamatus. Just mõtted selle taustal, et kas ta teeb seda siira kavatsusega, armastades Irmat nii palju, et ta tahab talle täisväärtuslikku elu või ikkagi puhtast isekusest. See viimane lause, mis hilisem viimane lause, mis ta Irmale jätab, see eeldaks, et tegemist on ikkagi suure armastusega, mitte "tavalise ning tõenäolisema" isekusega.

Ma tundsin ennast ära hetketi mõlemas inimeses, kuid eelkõige mehena muidugi Rudolfis. Näiteks see kui ta piinab "rumalat Irmat" oma armastuse ja abielu selgitamisega...mul tekkis deja vu tunne, sest ma olen isegi selliseid sõnu rääkinud: "Mina ise armastan armastust, kui nõnda võiks öelda, üle kõige maailmas ja sellepärast võid sa üsna julge olla. Ja kui on õige armastus, kui on õige armastuse armastus, siis ei hakka tema peale ükski sõna, sest ta on sõnadest olenematu." Nojah...täpsemalt öelda, armastan ma ju ikka inimest rohkem kui seda "tema armastamist", kuid ka see on oluline komponent kogu selle suure armastuse juures. Ka armastust peab armastama. Muidu ei saa armastus ise olla piisavalt sügav. Vähemalt ma arvan nii.

Hämmastav, raamatus on ju mitmeid naistegelasi, kelle nägemustest armastusest ja abielust Tammsaare meid valgustab. Hämmastab sellepärast, et meeskirjanikuna on ta suutnud kõik need arvamused üdini naiselikena ära tuua ja minu meelest on leida tõelistelt erinevate naistüüpide arvamusi (vanamoodne ema, segane Lonni, haritud ingliskeele õpetaja, vabameelne "õde" ning lõppkokkuvõttes ju ka Irma enda). Ta oleks juskui neid kogunud ning siis kõik "huvitavamad" sellesse raamatusse sisse kirjutanud. Siin on näiteks Irma inglise keele õpetaja arvamus asjast: "Armastajat naist ei suuda miski rikkuda, selles on asi. Sellepärast ongi armastus meil naistel selliseks ristiks kaelas, olgu abielus või muidu. Mehed ei armasta ju meie armastust, vaid armastavad lõbu. Armastus on neile koormaks. Sellepärast jätavad nad meid meie armastusega sinnapaika ja lähevad nende naiste juurde, kes ei armasta, vaid ainult lõbutsevad." Kuigi ma pole päriselt sellega nõus, sest ka mehed armastavad, vähemalt mina küll ja ma mõtlen ikka et armastan naist. Kuid samas on siin ka kurb tõde, et "lõbu" armastan ma ju ka, aga kas naised siis ei armasta? Ainult, et ega seda lõbu alati ei otsita "teiste naiste juurest". Seda leiab ju ka hobidest, näiteks teatrist, filmmidest, kirjandusest, tantsimisest või miks ka mitte "blogipidamisest" :) Kuid minul (armastava mehena), on kõige suurem lõbu ikka nendest asjadest ja hetkedest, mida saab oma armastatuga koos nautida (koos lõbutseda :)). Ma arvan, et see on armastava mehe ja mitte armastava mehe vahe. Armastades tahaks ju ikka asju koos teha. Mitte "põgeneda armastava naise armastuse eest".

Ma ilmselt jääkski siin tsiteerima neid Tammsaare tarku ütluseid ja lauseid a la (jälle tsiteering raamatust) "Kultuuri ei tehta, kultuuri luuakse", kui kõik need oma ülestähendused siia kirjutaksin, kuid eks igaüks võib raamatu ise läbi lugeda ning need enda jaoks olulised mõtted sealt üles noppida, sest seda noppimist on seal tõeliselt palju.

See kõik on justkui ehtne Eesti prantsuse melodraama. Ei puudu ju ka kiremõrv, ega hommikul tagaukse kaudu välja jooksvad armukesed või pori seest üles korjatavad roosid. Elu viskas ju Irma ette neid omavanuselisi mehi ka, kuid Irma tahtis ainult Rudolfit. Ükskõik mis hinnaga. Oli ta ju kõikideks alandusteks valmis, millega minu meelest veel pitseeris enda nina all kinni omakorda nende suhte vähimagi võimaluse. Eneseuhkuse ja -väärikuse peab igal juhul säilitama, sest seda ei saa meilt keegi võtta, kui me seda käest ära ei anna. Ja ilma nendeta on inimest armastada minu meelest peaaegu võimatu (kui muidugi just ei ole vastav "kiiks") Ning mida austusväärset enam olekski Rudolfil Irma kohta jäänud. Ei midagi. Muidugi kavalalt mängis ta selle armastuse mängu nii, nagu Irmal oleks parem ilma temata... oh naised on vahest nii rumalad. Kuigi mehed on tegelikult veel rumalamad :) Kõik oleneb kogemustest ja taustsüsteemist. Ehk tagasi tulles oma alguses esitatud väite juurde....armastus toimib kõige paremini võrdsetes tingimustes... see pole nii süstemaatiline, nagu Lonni seda mingil hetkel õpetab, et kui armastab mees siis ei armasta naine ja kui armastab naine siis ei armasta mees... ehk kõik oleks justkui tasakaalus...selle ütlusega rääkis küll Lonnis kibestumus. Oluline on luua suhe endaga "võrdse" inimesega. Ainult nii on sellel ka tulevikku. Muidu hakkab varem või hiljem üks või teine asi stressi ja paineid tekitama, keegi hakkab suhet vedama, keegi lohisema, ühe osapoole armastus kasvab, teises kasvab tülpimus või mõni muu negatiivne emotsioon, tekivad riiud, huvide lahkhelid ja vaikselt suhe jookseb rappa.

Hinnang: 5- (Miinus on taga nende lõikude pärast, kus selle "armastuse teemaga" ikka tõeliselt liiale mindi...või sellest kui Rudolf läks pikalt hoogu oma seisukohtade seletamisega. Kuid tegelikult on see üks enim mõtteid äratanud raamat. Kuid paljud asjad on ka ju enda jaoks juba läbi mõeldud ja sellepärast ei pea kõigele enam tähelepanu pöörama. Paljud asjad on ka esitatud väga "puust ja punasena", need ei intrigeeri piisavalt. Kuigi kõik oleneb ju taustsüsteemist. Mis kedagi mingil eluhetkel puudutab. Kuid Tammsaare loodud eelmise sajandi esimese poole, ehk kahe maailmasõja vahelise aja olustik ja armosfäär koos nende vanaegsete väljenditega on ju ikka täiesti fenomenaalne! Kummaline tegelikult, et mõned sõnad, mida ta kasutab on sellise lühikese ajaga meie kõnepruugist kadunud...näiteks "tendeerima". Kuid üldse on Tammsaare lauseehitusi ning teksti ajastukohast voolamist mõnus lugeda. See stiil on nii armsalt vana ja omapärane tänases kontekstis. Ma arvan, et ma olen oma hingelt sellest ajastust pärit. Küll tegelastega võrreldes hoopis teistest oludest ja tahaks loota et ka teistsuguste lähtekohtadega armastusele ja abielule. Igal juhul on armastus kõige olulisem elus -ja see ju ühtib samas nende arvamusega. Hmmm...Irma meelest elu = armastus, aga Rudolfi meelest..........)

Oh, ma oleks tahtnud pool raamatut siia tsiteerida. Proovin, et tulevikus ei lase sellest niimodi häirida...mul on ikkagi tunne, et oma tegelikke tekkinud mõtteid ma ei saanud ikkagi hästi ära toodud. Vähemalt mitte sellises mahus nagu neid lugedes tekkis ja mida K-ga sai arutatud. Ehk peab kunagi uuesti lugema ning püüdma olla süstemaatilsem või skemaatilisem oma kirjeldusega, et jääks raamatust mingi parem mälestuslik mulje. Aga sedapuhku ma lihtsalt ei suutnud. Lihtsalt neid emotsioone tekkis nii palju ja neid mõtteterasid oli seal ikka tõeliselt palju, millega nõustuda või millele vastu vaielda. Ma ei jõudnud pooligi asju siin ära tuua, näiteks see laste saamise teemagi... Aga võbolla ma vaatan selle teleteatri videolt peatselt uuesti ja siis sellest kirjutades üritan oma ülejäänud mõtteid paremini koondada :)

Presidendilood - Aino Pervik

Viimane kuuest tänavuaastasest kirjanduse sihtkapitali parima lasteraamatu kandidaadist on ka nüüd siis loetud. Kuigi tänaseks on juba ka teada, et võitjaks osutus Perviku tütre - Piret Raua "Printsess Luluu ja härra Kere", siis minu meelest oli see "Presidendilood" isegi paari kraadi võrra võitjast parem!

Tegelikult andsid raamatule palju juurde ka sellesama Piret Raua joonistused. Kui jutud ise olid rohkem sellised toredalt lapsemeelsed, aga samas õpetlikud nii riigikorra kui muidu moraalses mõttes, siis joonistusted ajasid tihti muhedalt muigele ka. Lemmikpilt oli see, mis oli joonistatud "Presidendi kõne" petüki juurde. "President pidas ju oma kõne nii loomadele, lindudele kui ka teistele. Ja rahvas hakkas sellepärast teda linnu- ja loomapresidendiks narrima". Joonistusel oligi siis üks jänesekõrvadega "loomapresident" ning samuti linnukuues "linnupresident" :) Kuid tegelikult iga väikenegi raamatu illustratsioon oli detailne ja vahvalt lapselik.

Mis eriti meeldis oli see, et see polnud otseselt lineaarne lugu läbi raamatu. Tegemist oli nö. lõikudega presidendi elust, ehk iga peatükk jutustas oma loo, mis vältimata ei järgnenud otse eelmisele. Pigem oli tutvustatud erinevaid presidentuuri toimimise reegleid ja kohustusi mõnusalt lapselikus vormis. Ma usun, et poeg sai nii mõndagi uut endale kõrvataha panemiseks. Eks ettelugedes saab natuke ka mõnedele asjadele suuremat tähelepanu pöörata.

President küll ei tahtnud oma tööd tihti meeleldi teha, sest tal on nii palju raskeid ja ebameeldivaid kohustusi. Isegi see pidev kodust ära olemine on ju nii koormav. Eriti kui tahaks oma lapselapsega koos kelgutama minna selle asemel, et tuleb mõnda Aafrika riigi esindajat vastu võtta. Või kui peab viisakust säilitama selgelt ebameeldiva võõramaa diktaatoriga kohtudes. Ja mis saab siis, kui president on haige just sellel päeval kui toimub Vabariigi Aastapäeva paraad? Muidugi peab president vastu võtma ka seaduseid! See on suisa "kõige raskem" :) Peavalu valmistab näiteks uus "munaseadus".

"Tema meelest oleks võinud müüa igasuguseid värskeid ja terveid mune. Ja igal pool. Selgus, et aga ikka ei võinud küll. Tohtis müüa ainult niisuguste kanade mune, kes elavad nagu printsessid kaunites kanalates ja kes on seal hästi õnnelikud, et nad saavad ilusaid mune muneda. Kurbade kanade munad ei kõlba. President hakkas mõtlema, kuidas kanade elu paremaks muuta..."

Lisaks on armsad lood ka need, kus president käib külas lasterikkal perel ja kuidas ta lapselapse koolis laulab isadepäeva aktusel "Uinu vaikselt, mu lind..." ning ilma presidendi otsustusvõimekuseta oleks terve koolitäis lapsi surma saanud! Oh, kõik need lood on ühtviisi toredad ja õpetlikud!

Hinnang: 4 (Aino Pervik on ikka täiesti meister lastekirjanik. Kogu raamat on huvitav ja just lastel endal üks hea lugemine. Tänapäeva kirjastuse "Loe mind" sarjal peab silma peal hoidma, sest minu meelest olid lausa 2 parimat lasteraamatut selle aasta kandidaatidest just nimelt sellest sarjast. Sama kirjastuse "Minu esimene raamat" on teine hea ja tasemel lasteraamatute sari. Kui aus olla, siis mina polekski seda raamatut üldse ostnud. Hea, et naine selle otsuse minu eest ära tegi... ta on ju minu kodune president :))

Kirjanduse aastapreemiad 2008

Ilukirjanduslik proosa - Laureaat: Mari Saat, «Lasnamäe lunastaja»
Mul on see raamat hetkel pooleli. Algus meeldib küll väga. Natuke sellise lihtsa loo mulje jätab, ehk selline tavaline meelelahutuskirjandus. Muidugi see võib ju veel muutuda, aga väga kergelt ja huvitavalt voolab edasi. Ainuke häiriv tegur on see, et mida eestlane ka teab tegelikult vene inimese hingeelust. Et nagu mis õigusega hinnata kõrgelt sellist kergelt võltsi lugu. Kuidas see venelastel tegelikult Eestis on, sellest peaks ikka kirjutama venelased ise? Või kuidas? Aga võibolla kui ma kaugemale jõuan siis saan aru, miks seda nii kõrgelt hinnati. Mul sellel aastal kehvasti, sest suurema osa kandidaatidest olen endale küll koju ahminud, aga lugeda pole veel kahjuks jõudnud.

Luule - Laureaat Maarja Kangro, «Heureka»
Mul on nii hea meel, et Kangro ainsa naisena võitis selles mehelikus seltskonnas :) Raamatut ennast pole lugenud.

Esseistika - Laureaat Hellar Grabbi, «Vabariigi laps»
Selles kategoorias oli mul kindel eelsoosik...üks "teine laps"...nimelt "Seltsimees laps". Eks peab nüüd Grabbi raamatu ka ette võtma...et mis selles siis parem oli? Millegipärast kahtlen...

Näitekirjandus - Laureaat Peeter Sauter, «Keldris»
Nii põnev, et võitis Sauter. Ehk nüüd lavastatakse ka see näidend! Lugenud pole, aga muidu hoidsin pöialt Aule/Vetemaa/Karusoo väga heale tekstile - Sigma Tau.

Vabaauhind - Laureaat Margus Laidre, «Dorpat 1558–1708»
Selles kategoorias olin Karusoo poolt, aga ega ma selle Laidre raamatu kohta ka midagi ei tea, niiet arvamus puudub.

Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde - Laureaat Kersti Unt – William Faulkneri «Absalom, Absalom!» ja Cormac McCarthy «Tee» inglise keelest
Hmmm, mõlemad raamatud on mul riiulil olemas. McCarthy raamat lööb terves maailmas hetkel laineid, eriti sellepärast, et sellest valmib tänavu ka film Viggo Mortenseniga peaosas. "Absolom, Absolom" ilmus "Punases sarjas", "Tee" ilmus "20.sajandi klassika" sarjas...väärt sarjad mõlemad!

Lastekirjandus - Laureaat Piret Raud, «Printsess Luluu ja härra Kere»
Selles kategoorias on mul kõik kandidaadid loetud!!!! Ja minu meelest võitis küll vale raamat, aga sellest hoolimata tore lugu :) Ma toon siinkohal oma "edetabeli" ka ära:
1. Kristiina Kass, «Petra lood»
2. Aino Pervik, «Presidendilood»
3. Kätlin Vainola, «Mia, Konrad ja avanevad uksed»
4. Piret Raud, «Printsess Luluu ja härra Kere»
5. Wimberg, «Härra Padakonn»
6. Kerttu Soans, «Külaline vannis»
Ühtlasi AU ja KUULSUS Tänapäeva kirjastusele, kelle raamatuid oli suisa 4(!) tükki 6-st kandidaadist (ehk aasta parimatest lasteraamatutest) ning tegelikult olid need ka just nimelt need 4 parimat (IMHO)!!! Hämmastav ainult, et minu meelest just see 4-ndaks parim võitis. Eks ta ole maitse asi. Ma oleks ehk pigem andnud Piretile auhinna koostöö eest oma ema Aino Pervikuga, sest Perviku Presidendilugudele andsid palju juurde ka Piret Raua joonistatud pildid. Eriti seda naersime pojaga võidu, kus olid "Loomapresident" ja "Linnupresident", aga sellest raamatust mõne aja pärast täpsemalt...

Rootsi Eurovisioon (Melodifestivalen 2009)

Täna õhtul kell 8 algab Rootslaste aasta suurim "laulupidu" ehk Meloodiafestival :) Rootslaste 4 eelvooru ja lisaks veel "andra chansen" ehk "teine võimalus" on tänavu saanud erilised pöörded vaal sisse, sest finaalilkoha pärast tehti veel sisemisi duelle ja kaasatud oli ka rahvusvaheline žürii, kellel oli õigus saata ka üks laul finaali. Selline tsirkus! Ja rahvas ju tahab....õigem oleks vist öelda "vajab" tsirkust!!!

Tase on selline keskmine. Minu maitse järgi küll tugevalt parem kui Eesti laul. Ja ma ei räägi korralduslikus mõttes, sest mul on tunne, et Rootslaste eelvoor on korralduslikus mõttes üldse vist euroopa tippklass. Kas poleks aeg ka Eestis kogu lauluvõistlus ümber korraldada. Esiteks lasta rohkematel lauludel rahvani! Võiks ju ka teha näiteks kolm-neli eelvooru, millest saab edasi teatud arv laule. Nii huvitav oleks...ja võibolla pääseks esile ka huvitavamad lood? Mis valimisžüriide tuima järjestkuulamise vahele helikvaliteedi või mingi tehnilise või ei tea mis probleemi tõttu ei pääsegi mõjule? Lisaks annaks see nii palju uusi eesti laule juurde!

Tänavusel Rootsi eurovisioonil on üks laul, mis mulle tõeliselt meeldib! Ma kavatsen õhtul mitu korda hääletada selle laulu poolt. Ma ei mäleta, millal viimati ma mõne "eurovisioonilaulu" pärast nii elevil olen olnud ja nii tulihingeliselt soovinud selle võitu...võibolla oli see Hedvig Hanson-i "If You could only hear me"...mida ma olen ka aastatega endale nii pähe leierdanud :)

Rootslastel on oma eurolaulu valikul üks suur viga. Meedia teeb alati kellegist juba varakult võitja ning kuna hindamine on žürii ning rahva hinnete kooslus, siis näiteks eelmisel aastal jäi rahva lemmik - Sanna Nielsen teiseks (see oli ka minu lemmik toona). Ja võitis žürii punktidega Charlotte Perelli (Nilsson). Ja pärast siis imestavad, et miks ikka "nii" hästi ei läinud kui nad ootasid :) Tänavu on selleks Måns Zelmerlöw ja tema laul "Pride and glory". Ega sellel laulul muud viga polegi, kui et see lihtsalt pole minu meelest parim. Tegelikult upuks see teist omasuguste sekka suurel eurovisioonil lihtsalt ära. Teine suur lemmik on E.M.D. laul "Baby goodbye", mis oleks juba etem variant. Selles bändis laulab ka endale juba euroopas mõnevõrra nimeteinud discolaulja Danny (tema ongi see D selles EMD-s). Lisaks on finaalis ka üks teine "euroopale juba tuttav" laulja, nimelt Emilia lauluga "You're my world". Tema suurt hitti "I'm, a big, big girl in a big, big world" (või kuidas need sõnad nüüd täpselt läksidki) lasti ka eesti raadiotes mõned aastad tagasi nii söögi alla kui söögi peale.

Kuid see minu SUUUUUUUR lemmik, mille kuulamisest ma ei väsi on siin:


Caroline af Ugglas - Snälla snälla
See on mõnusalt lihtne, aga jutustab lisaks ilusale muusikale ka loo. Lugu on muidugi armastusest...õnnetust armastusest! Ja mul on nii kahju temast, sest ta mees läheb teise naise juurde... Ta laulab seda nii ehedalt, nagu temaga tõesti oleks see sündimas. Eesti keeles on laulu nimi "Palun palun", aga kõlakad räägivad, et kui see laul peaks võitma, siis ingliskeelse versiooni pealkirjaks saab "Mercy mercy". Aaaaaah kuidas ma loodan, et rootlastel on oidu see võitjaks hääletada! Eelvoorust ta otse finaali ei saanudki, alles läbi "teise võimaluse". See aga tähendab ju et rahvas väga hullult selle laulu poolt ei ole. Mina igatahes olen, sest see laul on minu meelest peajagu üle kõigist oma konkurentidest.

Kuigi pange tähele võidab Zelmerlöw. Muideks ta girlfriend osales ka eelvoorudes, aga finaali ei pääsenud...Marie, kes on tuttav ansamblist A-teens. Aga laul ise on selline:


E.M.D. laul on selline:


Ja Emilia oma on siin...natuke bossanovalike sugemetega:


Tegelikult on finaalis veel üks laul, mis mulle vaadates üldse ei meeldinud, aga hiljem raadiost kuulates mõjus päris hea energiaga tantsulooks (mitte, et see mu muusikamaitse oleks). Tegemist on ka Euroopa raadiotes juba tuttava ansambliga Alcazar ning nende laulu nimeks on "Stay the night". Laulja on siin Rootsis viimasel ajal kaastunnet saanud ka sellepärast, et ta on HIV positiivne. Minu jaoks on sellised naiselikud mehed natuke hirmuäratavad :) Laul on selline:


Minu teiseks lemmikuim tänavuaastasel gaalal on hoopis kreeka keeles laulev Rootsi tütarlaps Sofia ja tema laul "Alla". Seda rootslased never ei hääleta. Tegelikult finaaligi sai ta ainult sellepärast, et oli "rahvusvahelise žürii lemmik". Kui Caroline Af Ugglas-e laul poleks finaalis, siis ma hoiaksin sellele pöialt:


Üpris omapärane ning hääletusennustustel kolmandal kohal on Malena Ernman lauluga "La Voix". Mina pole erilises vaimustuses, kuid tegelikult torkaks ta ehk oma ooperilaulu lõikudega silma:


Minu kolmandaks lemmikuim on hoopis selline rokilikuma taustaga laul (ainus mitte tümps lugu Caroline af Ugglas-e laulule lisaks), mida esitab bänd nimega H.E.A.T. ning laulu nimeks "1000 miles". Natuke 80ndate pikkade juustega kidrameeste muss tuleb meelde (positiivses mõttes):


Ülejäänud laule võib vaadata Melodifestivalen-i kodulehelt, ehk siit. Kuigi ega seal midagi erilist rohkem vist pole. Igatahes olen ma tõeliselt üllatunud kui võitja ei ole siin ära toodud videote hulgas. Tase on üpris normaalne...eriti kuna leidub ka 1 laul, mis mulle tõesti meeldib! af Ugglas on suurim Janis Joplin -i fänn siinpool Uuraleid ja see on ta häälele ja esinemisele mingisuguse positiivse omakorda veel juurde vajutanud. Üldse müjub ta sellise fun-inimesena. Täiesti erilisena. Pisut kreisi...aga ikka positiivses mõttes :)

Hääletussõrm on igatahes valmis :) "Ca-ro-li-ne, Ca-ro-li-ne!!!!!"

--------------------

Üllatus, üllatus!
Võitjaks osutus hoopis viimasena esinenud Malena Ernmann, 38 aastane mezzosopran, kelle laul La Voix on rikastatud ooperilauluga. Usun, et sellel oligi palju tegemist loteriil vedamisega. Ehk nö. võistule lõppu sobis see laul ideaalselt ning sellepärast korjas ka lisahääli. Mina selle laulu võimalustesse ei usu. Eesti laul on ka parem :)

Minu suur lemmik - Caroline af Ugglas jäi teiseks....tüüpiline....
Suursoosik Zelmerlöw jäi lõpuks hoopis neljandaks ja E.M.D. võttis kolmanda koha.

Teleteater - Teleteatri TOP 20

Mul on olnud üks kindel "lemmiksari" sellest ajast peale kui üldse mäletan oma esimesi vaadatud telesaateid. Väikese poisina maal, pärast reedeõhtust sauna, jooksin kiiresti-kiiresti tuppa, sest eks need saunatamisedki jäid sinna kusagile õhtusesse aega. Päeval oli ju heinatööd, aiatööd, kalapüük või lastemängud. Ja nii vahelduva eduga, kui ETV on seda "teatriõhtut" pidanud, on see alati ka minu lemmiksaade olnud. Vahepeal koliti saade küll märksa ebameeldivale vaatamisajale, ehk pühapäeva päevasele ajale, aga kes siis teleka ees on? Mitte keegi, peale minu, kes sellest hoolimata "võttis, mis võtta andis" :) Sest on ju olnud ka ETV juhte, kes on millehipärast otsustanud üldse selle KÕIGE TÄHTSAMA telesaate kavast välja jätnud. Irooniline, aga alati on ETV populaarsus ka kohe sellega koos langenud (mitte ainult minu silmis vaid üldse :))

Oma teatrivideote kogu alustasin ka umbes sellel ajal kui Eesti tagasi kolisin, pärast esimest 8 aastast eemalolekut (nüüd olen ju jälle "ära"). Ehk 90ndate esimesel poolel. Televisioonikava mõte minu jaoks ongi üldse see, et saab teada, mis etendust reedel näidatakse. Isegi siin Rootsis elades hoian silma peal, et mis on tulekul. Ja kui töö pärast Eesti peab sõitma või puhkusel olen, siis tassin ikka maki kaasa, kui on teada, et mõni hea tükk on tulekul. Selle suure tassimise pärast läks isegi mu lindistaja viimane kord katki.

Tihti inimesed pahandavad, et mõne tüki ülesvõte ei vasta ikka selle originaalis vaatamisele või on mõni telelavastus kehva tasemega või mis iganes võib veel olla häda selle teleteatriga. Reaalsus on ikkagi see, et kui poleks teleteatrit, siis minul oleks umbes pooled lavastused nägemata ning mu teatriteadmised ja teatrimälu piirduksid ainult viimase umbes 20 aastaga. Niimoodi on aga võimalus vaadata ja vaadata üle näitlejaid, kes on kas pensionil (näiteks Linda Rummo) või keda üldse pole enam meie seas (näiteks Aino Talvi...tänaseks ka Velda Otsus, Lisl Lindau, Heino Mandri, Rein Malmsten, Jüri Krjukov, Urmas Kibuspuu jne). Saada aimu läinud aegade sellest või teisest rollist või fantastiliste näitlejate näitlejameisterlikkusest. Sellepärast on minu kindel seisukoht ja "loosung" - MA ARMASTAN TELETEATRIT!!!

Ja ega ma ju sellepärast päris teatris vähem käi. Pigem ikka annab teleteatri kaudu nähtud lavastuste üks või teine lavastaja, kelle töid muidu pole näinud, hoopis tõuke vaadata tema töid ka päris teatris. Samuti mõni näitleja on niimoodi kasvanud nii südamelähedaseks ja "omaks", et edaspidi on kõik tema päris teatri tööd vaja ära näha (näiteks Ines Aru ja Aarne Üksküla).

Muidugi lisaväärtust annavad tihti ka teles võimalikud "võimalused", mis lihtsalt teatrilava seinte vahel ei mõjukski nii hästi. Kuid samuti ka huvitavad kooslused erinevatest teatritest. Inimesed, keda muidu ei näeks kunagi lavapartneritena, viib mõnikord kokku just nimelt teleteater.

Mõned inimesed väidavad, et neil on raske jälgida lavalt üles võetud etendusi, ehk siis neid, mis pole otse televisiooni jaoks etendatud. Minul küll sellist probleemi pole. Õigemini oli kunagi, kui olid mingeid häirivad tegurid, nagu näiteks külalised, ringi sõeluvad lapsed ja muu selline müra. Kuid tänaseks oskan ma juba nö. ettevalmistuda sellisteks juhusteks, kui mul õnnestub televiisorist teatrit näha. Külalisi ei kutsu, saadan lapsed teise tuppa või lihtsalt ise karmilt lülitun välja ning vaatan ainiti televiisoriekraani.

Tänaseks päevaks on mu teatrivideote kogusse kogunenud kõvasti üle 400 lavastuse. Mul on ka üks fail, kuigi juba paar aastat olen jätnud selle laokile ja uusi lindistusi pole sinna lisanud, sellepärast ei oska ka täpset arvu öelda, kuid usun, et siina 500 suunas see number peaks olema liikumas. Lisaks on mõningaid isiklikke kanaleid pidi veelgi rohkem neid tükke vaadata. Ainult, et sellisel juhul ikka ainult Eestis. Oma kogu on mul ju siin kaasas. Iga nädal saab ikka mõnda "vana ja head" ka üle vaadatud.

Sellest tekkiski idee, et miks mitte koostada väike edetabel nendest praeguse hetke lemmikutest (mõned neist on oma tipp-positsioonidele küll lukustunud juba aastatega). Võtsin oma vananenud andmetega faili ja lisaks ka mälu appi nende kohta, mida hiljuti on õnnestunud televiisorist lindistada. Osalt lindistusi sai ka ETV plussi kaudu tehtud, kuid kahjuks on see läinud tänaseks hingusele ning 100% ma sealt kätte ei jõudnudki saada.

Siinkohal on ehk paslik tänada Gerda Kordemets -a, kes meie, kultuurifanaatikute lippu ETV-s kõrgel hoiab ning ikka neid teatriõhtuid meile eetrisse laseb. Gerda on kullakallis! Kui mina oleksin Teatriliidus ja otsustaja, annaksin talle selle eest "eripreemia"! Vähemalt mingi lootus, et need mööda läinud teatrietendused ja vanad, aastaid juba eetris mitte olnud lavastused jälle mõnel ilusal päeval ETV vahendusel ekraanile pääsevad :)

Oma tabelisse kogusin ainult need lavastused, mida ma pole päris teatris näinud. Ehk mille nägemise võimalusele, olen võlgu ainult teleteatri olemasolule (sellepärast on siit puudu näiteks "Palju õnne argipäevaks", "Kassimäng" jne jne). Kuid olen kaasanud ka teatriülesvõtted, mida mul lihtsalt polnud võimalik teatris otse näha, kuid mis on minu "kujunemisele inimesena" kindlasti mõju avaldanud. Esimese hooga sai "arvestatavaid" lavastusi kokku üle 60! Et aga just rõhuda nendele, mis just minule on suurt mõju avaldanud, otsustasin koostada TOP 20 nendest kõige-kõige parematest või tihti on ju tegemist armsate lavastustega ning mitte ehk kõige kõrgema kunstilise, tehnilise või sisulise väärtusega lavastustega :) See on segumix tundeid, miks nad selles edetabelis on maandunud. Kuid TOP 20-le lisaks toon natuke lühemalt ka 20 etendust, mis jäid "napilt" sellest edetabelist välja. Ning mille positsioon võib vabalt liikuda teatud eluhetkel või teatud meeleolus sinna 20 "suure" hulka :)

Isegi praegu seda teksti kirjutades tulevad mulle veel neid lavastusi meelde, seega pole ime, kui mul mõni väga oluline lavastus ka hetkel meelest on läinud. Eks siis vahetan hiljem mõne neist siin välja. Olen teatritega kokku pannud ka telefilmid, mis näevad välja nagu teleteatri lavastused, samuti olen välja jätnud telefilmid, mille ma liigitan pigem filmide kui teatrite alla. Samuti on tegemist ainult minu videokoguga, ehk kunagi küll nähtud, kuid mida mul videol pole, neid siia tabelisse ei pannud. Nende kohta saab osaliselt aimu järgmises lõigu tulevast nimekirjast. Nii tahaks neid oma kogusse... näiteks Kohtuni Di oleks kindlasti selles mu tabelis kõrgel positsioonil. Jama ainult selles, et ma ei mäleta selle sisu eriti hästi. Peaosas oli Rein Malmsten ning viimasel ajal ülipopulaarse raamatutesarja (Van Gulik-u) Kohtunik Di seal toimetas, aga mõrvamüsteeriumit ennast enam ei mäleta.

Ja kui kellelgi peaks leiduma kasvõi üks järgnevatest... Ugala lavastused lindis - "Kohtunik Di", "Dorian Gay portree", "Vihmausside elust", "Ja sajandist on pikem päev", ""Vennad Lautensackid", "Pikk päevatee kaob öösse", "Džinnimäng", "Jane Eyre", telelavastused - "Lugu N linna kirurgiast", "Pihtimuste öö": telefilm - "Musta katuse all"; RAAAM-i "Misjonärid"; NO-teatri "Seitse samuraid"; Draamateatri - "Nicholas Nickleby", "Inglid Ameerikas", "Rita koolitus", "Vaikuse vallamaja", "Pilvede värvid", "Tuulte pöörises", "Harold ja Maude", "Pommeri aed"; Noorsooteateri - "Mõrv jõuluööl", "Lendas üle käopesa", "Armas õpetaja", "Elektra saatus on lein", "Hamleti lavastamine Alamkolka külas", Vanemuine " Edith Piaf"...siis ma olen nõus ma-ei-tea-mida-tegema, et saada seda videokassetti/DVD-d kas laenata või kasvõi kusagil kohapeal vaadata :) (minu kontakt on: raamatud@hotmail.com)

Tegemist on siis arvamusega, mis kehtib reedel 13.märtsil 2009.

Aitab sissejuhatusest, nüüd tabeli kallale:
20 (täpsemalt 21, lihtsalt ei osanud ühte neist kõrvaldada. Niigi on käärid olnud liiga karmid ja mitmed väga head maiuspalad jätsin jõhkralt välja) aunimetust lavastustele, mis jäid "napilt" TOP20 tabelist välja (tähestikulises järjekorras):

Amoraalne lugu - Selle lavastusega on mul kummalised lapsepõlvemälestused. Ma arvan, et õppisin süstalt kartma just nimelt seda teatriõhtut vaadates :) Anne Paluver-i tegelaskuju nimelt süstis Rein Aren-it tagumikku. See on esimene asi, mis selle tükiga seoses meenub :)

Arkaadia - Linnateatri tipplavastus jõudis minuni televiisori vahendusel. Mäletan küll kuidas kõik kiitsid ja seda tükki mängiti vist ka tõsiselt kaua. Matvere ja Katariina Lauk tulevad meelde, eriti seoses sellega, et nad nüüd mõlemad koos VAT-i "Ingel, ingel..." etenduses jälle koos. Aga tippnäitlejad ning tippdramaturgia tõstsid selle igati õigustatult eesti teatriklassikaks.

Armastus kolme apelsini vastu - Palju poolt palavalt armastatud. Nii täisversioon kui "parimad hetked" on jõudnud minuni ikkagi televiisori vahendusel, kuigi omaaegset ugala lavastust käidi vist ka hordide kaupa vaatamas. Nüganen, Kalda ja Noormetsad - fantastiline nelik

Härra Amilcar - Aarne Üksküla "mäng inimestega" mõjub kuidagi õõvastavalt. Lapsena ma sellest aru ei saanud, nüüd aga küll.

Kriminaaltango - Oh kuidas ma armastasin lapsena seda tükki. Marje Metsuri hääl on täiesti fenomenaalne! Kuigi selles tükis oli ema rollis üks mu suuri lemmikuid - Iivi Lepik. Jüri Aarma oli ka lahe! Toomas Lõhmuste mulle ei ole millegipärast kunagi meeldinud ja see tükk pole erand. Kuigi tal on väga hea hääl ja diktsioon, on tema olekus midagi eemaletõukavat.

Kummaline Mrs.Savage - Ines Aru ning mänguasja sisse peidetud varandus. Kogu kamp koomikuid on kõik head, kuid Salme Reek sai sellest veel ühe oma tipprollidest, vanadaamina, kes vihkab kõike-kõike :)

Kutse mõrvale - Agatha Christie mõrvamüsteeriumid meeldivad mulle nii raamatute, filmide kui ka teatritükkidena. Kuigi näitlejad on selles tükis suuremas osas kergelt "kahtlase väärtusega", on lugu ise põnev ning hästi lavalt telesse üle kantud. Vähemalt Siina Üksküla ei vea alt, kuigi ta roll oligi selline natuke temale minu meelest sobimatu.

Ma armastasin sakslast - Aaah, Tammsaare... kui ilus!!! Barabantšikova ja Veermäe pole kumbki mu lemmiknäitlejate hulgas, kuid siin teevad nad head rollid. Ja muidugi neid ümbritsevad näitlejad on jällegi suisa lemmikute paraad - Aarne Üksküla, Anne Reemann, Elmo Nüganen... Lisaks ilus Ardo Varrese muusika...

Magamistoad - See Vanemuise klassika on täiesti vaimustav. Lembit Eelmär Brežnevi rollis ja Hertakene tema prouana. Lisaks teine paar - Aivar Tommingas ja Raine Loo - fantastiline kooslus ning milline mäng!!!

Mamouret - Ilus armastuslugu. Rita Rätsepa ja Evald Hermaküla vahel. Lisaks harukordne võimalus näha veel mängimas Olli Ungvere -t!

Mees, naine ja kontsert - Üks neid esimesi suuri lemmikuid! Ita Ever targa naisena ning Eino Baskin ühes oma tipprollis muusikuna, kellele naised jooksid tormi :) Kuid ma arvan et targad naised on mind alati võlunud ja selle tüki võlu ongi just see. Kuigi siin mängis rumalat naist ka üks mu lemmik - Maila Rästas.

Minu visiitkaart - Väga kurb ja kammerlik lugu ainult kahe näitlejaga - Anne Veesaar ja Raivo Trass. Kahju, et Veesaar on kuidagi muutunud ning ei mängi enam. Tal oli päris palju häid tükke. See on üks ere näide.

Nõiakivi - Ma täiesti kartsin seda kivinõida lapsena ning kivivalvur Ropka -t ka! Kuid selle lastelavastuse suurim võlu on minu meelest ikka jäneseperes - Katrin Karisma ja Ester Pajusoo on täiesti maagilised. Kuid samuti on selles lavastused ühed ilusaimad lastelaulud! Ma tean, sest see mängib meil väga tihedalt "taustaks" :)

Ohtlik lend - Väga tänuväärne telesari. Nimelt meil on kõik osad DVD-le lindistatud ja sealt on peaaegu kõik tegijad Eesti teatrite näitlejad läbi käinud. Ja kuna mu lapseed ka fännivad ka seda sarja, siis on nii hea olnud neile kõiki neid häid näitlejaid tutvustada. Aga tegelikult on see sari ka Ulmani poolt päris hästi kirjutatud! Muidugi Matvere ja Tamm on ka nii hea paar!

Pildikesi Paunverest - Natuke kurvemate toonidega Lutsu lavastus. Teleteatri versioonis mängib Tootsi Evald Hermaküla ja Teelet tema päris elukaaslane Kaie Mihkelson. Kuidagi südamesse läks ja läheb alati kui seda uuesti vaatan.

Saame kokku veebruaris - Anne Veesaar ja Tõnu Kilgas saavad igal aastal samal ajal kokku, et omavahel möllata :) See maailmakuulus, auhindu võitnud lugu on juba loona lihtsalt nii hea, et meeldib paljudele.

Söögituba - See idee ehk sisu on nii originaalne. Ma räägin Ugala versioonist, seda uut - Rakvere teatri oma ma näinud ei ole. Kuigi Ugala versioonis mängis praegune Rakverelane Üllar Saaremäe. Kuid minu jaoks tegid selle tüki armsaks naised, ehk Külliki Saldre ja Leila Säälik. Sääliku "väike tüdruk" suure punase patsipaelaga tuleb silme ette ja ajab mu kohe muigama :)

Tagahoovis - See klassikaline Vanemuise tükk, kus peaosas oli Raine Loo murdis mu südame. Lisaks harukorde võimalus vaadata Lia Laats -i teatrietenduses (mul on küll veel vähemalt üks tükk lindil, kus ta mängib ning muidugi kõik need klassikalised filmid!)

Tema maiesteet komödiant - Jüri Järvet ja see vanamees ja see tulease :) Ita Ever -i tegelasest oli nii kahju! Ja Ain Lutsepa tegelasest ka. Ja Baskin-i tegelane oli üks vastik ja Ulfsaki tegelane üks hea. Selline karkaterite paraad. Kuid muidugi Käberlinsky selle kõige keskel on ikka täielik klassika!

Viru laulik ja Koidula - Ma ei saa aru, mis mul selliste kahe inimese tükkidega on. Seal polegi erilisi lavastuslikke trikke, lihtsalt kaks väga hea rolli - Heino Mandri Kreutzwaldina ja Meeli Sööt Koidulana. Meeli Sööt ja Helle Kuningas ongi minu senise elu parimat Koidulat. Ja Heino Mandrit ma lihtsalt jumaldan (üks mu kuldsest nelikust - Jüri Krjukov, Aarne Üksküla, Rein Malmsten ja Heino Mandri)

Üksteisest läbi ja mööda - Uskumatu, et selle õudusloo on kirjutanud Heljo Mänd! Ja kui originaalne! Mul on küll tunne, et üks Nicole Kidmani film on sellest idee pätsanud :) Anuy Pressjärv, kes pole mu lemmikuid mängib siin väga ehtsalt. Lisaks Aksel Orav ja kui ma õieti mäletan siis ka Ines Aru...pean uuesti üle vaatama, sest pole tükk aega vaadanud. Kuigi see on väärt tihedamat videomaki külastust...

Ja nüüd need kõige magusamad palad. Alates 20ndast kohast kuni selle kõige-kõigemani välja!

TOP 20:
20. Teatriromanss - selle kirjutas ja lavastas Katri Aaslav-Tepandi teatris Estonia. Kuid telesse on seatud see lausa vapustavalt! Paari nädala pärast on kõigil seda ETVst jälle võimalik vaadata, kes esimesel korral ei taibanud lindistada, nagu mina :) Tegemist on tõeliselt ilusa lavastusega ja killukesega Eesti teatri ajaloost. Muidugi annavad tooni Katariina Lauk ja Tõnu Tepandi, kes toimetavad selles nö.vanemas ajas. Kuid minu jaoks mõjus ka Marika Vaarik-u teatriteadlase roll suurepäraselt ning see lõpp muidugi eriti kurvalt. Aga ka kõik teised on väga head!

19. Pisuhänd - Eesti teatri superstaarid koos - Jüri Krjukov, Urmas Kibuspuu, Elle Kull, Anne Paluver, Aarne Üksküla... Vilde klassika on klassikute poolt klassikaks mängitud. Seda tükki pole minu meelest enam mõtet lavastada, sest paremini seda teha lihtsalt pole võimalik ning igaüks võib selle DVD või video näol koju osta. Kuigi mäletan ka mingit vanemat versiooni, vist Vanemuise oma, kus Üksküla mängis hoopis Ludvig Sanderi, kui ma nüüd ei eksi :)

18. Wikmani poisid - Oi kui ilus produktsioon. Vilja Palm on kunstnik ja võlur, et ta selle Krossi raamatu niimoodi teleteatriks seadis! Vapustav! Nii mõnus on ka neid praegusel hetkel juba endale teatris suured nimed teinud mehi vaadata noorte poisikestena :) Kuid siin on ka neid vanameistreid vilksamas läbi, nagu näiteks Mikk Mikiver jt. Armastus oli ka ilus. Ja kui on ilus armastus, siis olen ka mina müüdud...

17. Viimane suvi - Ita Ever ning Rein Aren teevad Oscarid võitnud Katherine Hepburni ja Henry Fonda rollid eesti teleteatriajalukku. Ja oma Hollywoodi kolleegidele ei jää nad grammigi alla. Alla ei jää ka Jane Fonda rolli eestindanud Ülle Kaljuste. Ning lisaks ka Sulev Luik ja lapsroll, kelle esitaja nimi mul hetkel ei meenud, aga kes tegelikult nii eriti ei häirinudki, nagu tavaliselt eesti lapsed teatrilaval.

16. Meistriklass - Noorsooteatri armastatud tükk, kus Stalini rollis särab Tõnu Kark...see on ehk mu lemmik tema rollidest läbi aja! Lisaks Prokofjev ja Šostakovitš või kes nad seal kõik koos on. Igatahes Eero Spriit ja Enn Kraam ja Jüri Aarma olid vist need teised...need alamad...

15. Mägede iluduskuninganna - See oli mu esimene tutvus Martin McDonagh-iga. See etendus teles tegelikult hoopis Herta Elviste juubeliga seoses. Aga kahjuks ei jõudnud ma sellel ajal kuidagi Vanemuisesse seda vaatama ja õnneks ETV võttis selle jubeda ja püandika ja ülimalt hästi kirjutatud loo linti! Lisaks Hertale mängivad ka Tennossaar, Jaanovits ja Taalmaa.

14. Kollontai - oh kuidas ma armastan Hilje Varem -i sirge seljaga, kaunist ja diivalikku olekut. Selles monotükis Aleksandra Kollontaina ja kui ma ei eks siis Mati Unt oli lavastajaks, selles tükis on mul pidevalt külmavärinad, see lihtsalt on mõistuse vastane, kui hea see on!

13. Kohtume alleel - Kurb lugu vähihaigetest. Kersti Kreismann on ise doktor, kes peab vähihaigete palatisse jääma ravile. Väga mõjuv ja meeldejääv on ka Ines Aru. Tõnu Oja lõnguspojana ja muidugi noor Anne Reemann!

12. Kolm õde - Siin pean silmas seda Šapiro versiooni, mis on päris minu sünniaastast. Kuigi Mikiveri lavastatud versioon Sagadi mõisas ei jäänud ka alla...aga see on teleteatrite-tabel...Ita Ever, Meeli Sööt ja Mari Lill kolme õena on vinged, kuid tegelikult ka kõik need ülejäänud seal ümber - Mikiver, Rästas jne jne. See on ka üks väheseid lavatükke, mis mu kogus on, kus mängib Juhan Viiding (mingeid luulefilme ja saateid on küll, aga just teatritükke pole).

11. Romeo ja Julia - Kaunis lavastus, millega sündis Linnateater. Katariina Lauk ning Indrek Sammul on minu ja ehk ka minu generatsiooni Romeo ja Julia! Lisaks Marko Matvere ning Helene Vannari ehk säravad eredaimalt seal kõrval. Mängulavana justkui terve Linnateater. Vinge lavastus!

10. Sõda algas homme - Vassiljevi, ka Loomingu Raamatukogus ilmunud raamatu järgi tehtud telelavastus on imelise atmosfääriga. Anu Lamp Iskra Poljakovana ning kogu tema lend noorte näitlejatena...nad on kõik imelised. Ja see kurbus! Lisaks mõned kogenud näitlejad - Maria Klenskaja Iskra emana, Aarne Üksküla Rita Rätsepa tegelase isana ning Hilja Varem ideaalse kurja õpetajana! Fantastiline!

09. Kuulsuse narrid - Krjukov ja Kibuspuu Ago-Endrik Kerge lavastuses lollitamas Salomoni ja Vesipruulina. "Üle aia sinna aeda, kõrgemale, kaugemale, ära maga anna takka, ära jama, nii ei lähe, küll on tobe, kiiremini, mis sa venid, küll on loru, mina seda mängu enam kaasa ei tee!" See salm sai sealt poisikesena pähe õpitud kui nad seda surnud koera teineteise aeda loopisid ning siiani on veel meeles :) Tegelikult on meeles suurem osa kogu tükist. Ja nii hea meel oli, kui ikka ja jälle seda teatriõhtut televiisorist lasti.

08. Kahe kodu ballaad - Veel üks Kerge lavastus, kus Elle Kull teeb ühe oma superrollidest. Kurb lugu ning väga ilusti tehtud. Armastus ja valus armastus on see kõige otsem tee teatritükil minu hinge. Ei tea isegi, et miks see nii on? Siin on tegelikult ühes tükis terve elusaatus.

07. Leedi Windermere'i lehvik - Mustvalge pärlikene! See peaks olema kõige vanem säilinud teleteater ETV-l.... juba see fakt on iseenesest kurb, sest kui uurida Eesti Teatri Bilbliograafilist Leksikoni, siis saab teada, et nii mõndagi põnevat on tehtud ka enne seda lavastust. Meenub näiteks üks, vist Ita Ever-i nime all ära toodud "Surm käib ümber Diana"... Aha see lehvikulugu on ka nii-nii hea! Salapärane Ülle Ulla ning armuvaludes Helle-Reet Helenurm. Ja lisaks mõned mu lapsepõlve lemmikud nagu näiteks Ago Saller, Karl Kalkun, Maila Rästas jne jne. Lisaks heale loole on tegemist iga mõttes tasemel lavastusega! Ja ikka selle suure armastusega!

06. Tabamata ime - Vilde suurepärane lavastus teleteatris on jälle kokku toonud kõik selleaegsed ning mitmed ju ka veel tänased suurmeistrid. Leo Saalepi rollis Jüri Krjukov ning tema naine Elle Kull. Lisaks Anne Paluver, Aarne Üksküla jne jne. See lavastus on ka nii võrratu, et minu meelest pole uur Tabamata imet kunagi enam vaja. Kuigi meenub ka näiteks 20.lennu versioon. Mis õppematerjalina ju töötas ikka. Eriti selline kamp vahvaid noori!

05. Kõik aias - Albee klassikaline tükk naisest, kes hakkab "mehe rahamurede" lahendamiseks lõbunaiseks. Ugala versioonis mängisid seda abielupaari Aarne Üksküla ja Leila Säälik ning see on õige sagedane külaline meie videomakis. Tõeliselt hea sisuga ja fantastiliselt mängitud. Eriti just nende kahe näitlejale tänu. Kuid lisaks vilksab läbi ka kolmas mu suurtest lemmikutest - Rein Malmsten. Mul polegi teda eriti paljudest kohtadest vaadata. Ja siin on ka teda niiii vähe! Aga kahtlemata on see üldse üks parimaid lavastusi läbi aja! Lavastajaks Lembit Peterson!

04. Truu naine - Targad naises on ju mu nõrkus! Ja ma arvutasin välja, et toona oli Kersti Kreismann kõigest 32 aatane... Milline karakter ja mängulust. Muidugi sekundeerib talle Aarne Üksküla sama fantastiliselt. Maugham Somerset-i näidend on kahtlemata üks mu lemmikuid! Naised peavadki oma mehi niimoodi nööri mööda panema käima...küll me siis oleme ka korralikumad. Üks väheseid tükke, kus ma olen näinud Maret Mursa -t. Ka üks kaunis naine. Praegusel ajal ta vist õpetab lavakas ja ei mängi juba aastaid, kahjuks.

03. Kala neljale - Oi milline näiteljateansambel - Ita Ever, Luule Komissarov, Ines Aru ja Heino Mandri. See lugu mürgitamisest ja päranduse saamisest ja naiste lollitamisest on täielik nauding! Kes aga lollitab keda, kas naised meest või mees naisi...selles on küsimus :)

02. Kes kardab Virginia Woolfi - Šapiro on kinkinud Eesti teatrile nii palju! Ka see Linda Rummo ja Aarne Üksküla teatriklassikaks mängitud tükk on tänu temale! Elizabeth Taylor ja Richard Burtoni rollid saavad täiesti võrdväärsed eestimaised vasted. Oh seda mängu võlu. Oh seda mängu ja prühholoogiliste Albee teksti. Olen seda korduvalt ja korduvalt vaadanud, kuid ikka leian jälle mingi nõksu või ideepoja. Eks ta oli omal ajal vist väga pop lavastus ka teatris...aga mina olin sellel ajal liiga pisike, et isegi mõista millest seal räägitakse - jumal tänatud, et on olemas teatriõhtud!!! Ja muideks see on ka lavalt lindistatud, mitte tele jaoks spetsiaalselt seatud...

01. Rudolf ja Irma - Jah, see kõige kõige tükk on minu jaoks ikka ja alati olnud Tammsaare "Elu ja armastus" järgi Gunnar Kilgas -e poolt lavastatud teleteater. Kilgas on üldse üks mu lemmiklavastajaid läbi aja. Ja millist pilkamist pidi ta kannatama omal ajal teistelt lavastajatelt, kes teda õigeks "tegijaks" ei pidanud. Ma ei mäletagi, kas ma lugesin seda Ita Ever-i raamatust või Jüri Aarma poolt kirja pandud Kilgase intervjuust. Muideks see Aarmaa raamat on tõeliselt hea! Ja nii nii kurb! Kuid Rudolf ja Irma on ere näide tema oskustest ja talendist. Liskas säravad selles eredalt Elle Kull ja Evald Hermaküla nimiosades. Kuid neil lisaks teevad kaasa ka mitu muud lemmiknäitlejat, nagu näiteks Ita Ever, Ines Aru, Viire Valdma jne jne. Selles paremaks enam minna ei saa. See on ikka midagi nii imelist ja erilist, et võitab minusuguse jutuvana täiesti tummaks! Kes seda teleteatrit pole näinud, see ei tea Eesti Teleteatrist mitte midagi!

Ja ongi kõik. Tegelikult oleks tahtnud põhjalikumalt nendest lavastustest kirjutada, kuid teen seda uuesti neid kassette vaadates täpsemalt ja üksikasjalikumalt. Need kõik on seda lihtsalt väärt! Seniks aga sellised väiksed ülevaatekillukesed :)

Head teleteatrite vaatamist! Mina igatahes armastan teatrit televiisoorist... nagu öeldud, see on üldse parim asi, mis televiisorist tuleb :)

Death at a funeral / Surm matusel (UK 2007)

Režissör: Frank Oz (sama mees on teinud Little Shop of Horrors, What About Bob?, In & Out, The Stepford Wives jne)

Stsenaarium: Dean Craig (Mees on produtseerimas ka USA versiooni mustade näitlejatega nagu Chris Rock jt, mis peaks ilmuma 2010)

Olulisemad näitlejad: Matthew Macfadyen, Andy Nyman, Andy Nyman, Daisy Donovan, Peter Dinklage, Alan Tudyk, Rupert Graves, Peter Vaughan, Kris Marshall (tuttav telesarjast "Minu pere")

Millegipärast on harva see juhus, kui mu sõbrad mulle filme soovitavad, tavaliselt olen see ikka mina, kes teistele oma maitset pähe määrib. Sest ikka on see nii, et kui keegi mõnda huvitavat filmi mainib, siis mul on see juba ammu nähtud :) Aga selle filmi võtsin küll heade soovituste peale KM-ilt ja IS-lt ette. Selle suhtes on vahva selliseid huvitavaid soovitusi kuulda, aitäh, soovitage veel midagi! Ja eks see ju räägib nii mõndagi "soovitajate maitsest" ;) "You sick and naughty girls!!!" :)))

Noh, ega seal ju "muud polnud" kui nalja surnute ümber, paljaste tagumikkudega mehed ronimas mööda katuseid, kääbuskasvu mehe tapmisüritus ning tolle laibaga samasse kirstu peitmine. Kusjuures see sama kääbus on tolle surnu endine gay-armuke! Nagu filmi lõpus perepoeg oma euloogiat alustab: "Mu isa oli erakordne mees. Ta polnud võibolla täiuslik mees..." LSD-d võtavad vaaliumi pähe pooled tegelastest ning üks, kes seda teeb üpris filmi alguses hakkab nägema hallutsinatsioone ning selle käigus ajab kirstu pikali, millest surnu muidugi välja veereb. Üks mees peab aitama ratastoolis olevat vanameest potile. Noh, loomulikult jääb tal käsi sinna poti ja vanamehe vahele ning kui selle käe siis saab "välja tõmmatud", satub seda rohelist nii suhu, üle näo kui loomulikult on sõrmed sellega mõnusalt koos... yäk!!! Tegelikult "need mõned asjad" on ainult osa sellest segadusest, mis sellel pereisa matusel toimub.

Kõik see britide rafineeritud olek muidugi muudab kogu selle musta huumori veel omakorda mingile uuele tasemele. Lugu on iseenesest selline teatraalne, mis peaagu tervenisti toimub selles ühes briti ilusas maamajas, ühe mehe "ärasaatmistseremoonial". Kõik suguvõsa omapärasused tulevad välja vaatajale. Ja kogu segadus võtab hoo sisse kui see kääbusest kontvõõras hakkab kompromitiivsete fotodega surnud isast raha välja pressima perepoegadelt. Ning muidugi tekitavad lisasekeldusi pidevalt kaotsis olev LSD-d täis olev vaalimisildiga purk. Lisaks kui nad selle kääbuselaibaga seal toimetavad, siis vanaonu Alfie oma potilt näeb ukse vahelt pealt... Ja ongi valmis supp missugune!

Eks seal oli selliseid üldtuntud "tõsiseid lauseid ka vahele tipitud a la "Vanem võib ainult suunata last õiges suunas, aga ise peab oma eluga hakkama saama." Aga need pole selles filmis olulised, pigem muudavad need "hullud hetked" veel hullumaks.

Hinnang: 3+ (ehk oli see film minu jaoks liiga kreisi? Jah, ma naersin, jah hoidsin vahepeal vastikustundest kätt suu ees... Aga mind häiris see komöödia, mis oli mängitud selle tablettidesööja mehe peale. See ei ajanud mind naerma...või noh võibolla hetketi, kui ta seal palja peega katusel konutas :) Üldse mulle ei meeldi, kui selliste "haigete" peal nalja tahetakse teha. See on mu isiklik kiiks. Situatsioonikomöödia on küll teretulnud ja film kubises sellest! Seega naerda sai küllaga ka teistele asjadele. Näiteks see kuidas vanameest matusele mäest üles ratastooliga rassides mees oma "tänust" ilma jääb... Britid on ka meistrid mustas huumoris. Ka see pole päriselt minu pärusmaa, aga ega ma ka kivist pole...ajab ikka naerma küll, kui surnud mehe gay-armuke visatakse kirstu nii, et mõlemate meeste K-kohad jäävad sobivasti teineteisele näkku :) -haige huumor :) Ei, mina seda filmi küll kellelegi soovitada ei julge :) Aga müts maha tüdrukud Teie ees... mõnikord on tõesti vaja ka selliseid filme vaadata :) Millegipärast ajasin ma sassi ning arvasin, et see film mida vaatama hakkan on hoopis Keeping Mum... aga kui uskuda IMDB hinnanguid, siis DAAF ongi parem.)

Treiler:

Külaline vannis - Kerttu Soans

Veel üks selle aasta Kulka parima lasteraamatu tiitlile kandideeriv raamat sai õhtujutuna ette loetud. Arvasin, et see ongi viimane, kuid selgus, et oleme Aino Perviku Presidendilugudest ainult mõned lood lugenud, seega ei saa ikka veel kõikidest päris kokkuvõtet teha. Seega Perviku raamatu võtame kohe homme õhtul lugemiseks ette :)

Kuid üks, mis selge - Kerttu Soans-i "Külaline vannis" küll võitu ei vääri. Ja siin on minu meelest põhjused:

1. Lapsele eriti ei meeldinud. Meeldis ainult 1 koht, kus kirjeldati Hiir Hiina elamist:

Hiinale meeldib väga koguda ja ükskõik mida koguda, ainus tingimus on, et see peab olema söödav. Terve ta elamine on täis munakooretükikestest valmistatud kastikesi, igaühel selgitav silt peal.

Siltidel on kirjas: salaami rasvased nahad; Lastevorsti kuivanud ribad; maksavorsti värske plöga; maksavorsti vana plöga; Varahommikuse kukli pudi; sepiku kodused kuulikesed; tundmatu roheline kaun; halvamaitseline sinine asi; parim-enne-möödas-räim; eelmise sajandi õunakook...

2. Tegelasi oli sellise, võrdlemisi lühikese loo kohta, liiga palju. Lõpuks ei jäänud meelde, et kes on Rein ja kes on kes. Niimoodi ei tekkinud konkreetseid karaktereid ja ei saanud ka hästi kaasa elada. Üldse see tegelaste ja tegevuskoha valik oli millegipärast igav.

3. Kaanel ja ka sees oli kirjutatud, et see on "PÕNEVIK". Tegemist on sulaselge lugejate petmisega. Võibolla oleks see "põnev" 2 aastase jaoks, aga minu 2 aastane korraks tuli ja sama kähku ka kadus. Tema jaoks ei pakkunud raamat ega lugu mitte midagi :)

4. Illustratsioonid olid minu meelest päris omapärased, aga lapsele natuke segased. Minu oma tavaliselt uurib täpselt, mida on joonistatud, aga seekord eriti täpselt küll ei tahtnud vaadata. Võibolla sellisest kunstist saaks aru üle 10 aastased? Aga lugu ise on ju selgelt noorematele. Jah, kuidagi nihkes oli see kõik.

5. Siis kui loos jõutakse hiirte armastuseni, sellega kukkus ka minu poja huvi täiesti ning hakkas omaette pobisema mingit oma juttu. Kui "armastuslugu" liikus teistele tegelastele, siis nagu korraks tuli huvi tagasi, kuid varsti kadus jälle. Selline armastusevärk ikka ei sobi lasteraamatusse.

6. Pereisa Heldur on kui maha joonistatud Pärnu linnapea Viisitamm :)

7. Lastest nagu eriti ei räägitudki, olulisemaks tõusid täiskasvanud. Isegi need vannitoaelanikud tundusid peaaegu kõik täiskasvanutena. Lapsed ikka tahavad mõnd last ka seiklema.

Aga muidugi kõik polnud läbinisti halb kah. Iseenesest sorav lugemine, mõned vahvad nimed, nagu näiteks Vann Vambola, Pardipoeg Paide või Jalatallariiv Riivo. Paide oli üldse mu lemmiktegelane. Selline kummipart, mis vahetab värvi vastavalt vee soojusele :) Aga kui kõikidel on selgelt sobivad ja tuntud nimed, siis oleks võinud kuidagi lahti seletada ka vannipall Bo-Di-Sat nime.

Hinnang: 2 (kokkuvõttes ei meeldinud ei lapsele ega minule. Üks hea koht kogu raamatu peale on natuke liiga vähe. Hea, et oli lühike, et ei raisanud õhtute kaupa aega millegi nii igava lugemisele. Vannituba ja sealsed elanikud ning nende omavahelised sebimised on juba mõttena selline igav ning isegi mõnes mõttes juba tehtud värk, ehk toy story-d ja muud sellised lood kus asjad nö.oma elu elavad ja nendes teistes on see mitmeid kordi paremini, naljakamalt, huvitavamalt ja põnevamalt ära toodud.)

Mia, Konrad ja avanevad uksed - Kätlin Vainola

See, tänavuaastane Kulka kirjanduse sihtkapitali parima lasteraamatu kandidaat on tänaseks loetud viiest kandidaadist vast ehk kõige "põnevam" ning minu arvates kahe parema hulgas koos Kristiina Kassi raamatuga "Petra lood" (lugemata on veel Soans-i "Külaline vannis", mille võtame ette kohe järgmisena). Kummaliselt "tüdrukutekesksed" on suurem osa nendest kandidaatidest ja see "Mia" lugu pole ju erand. Kuigi ainult Miast see raamat ei räägigi, ikka seiklustest ning tegelikult on keskseteks tegelasteks üks "kummaline kamp", mis koosneb kokku neljast inimesest - Mia lisaks, mälu kaotanud mees -Konrad, ajalehemüüja Miralda ning lohelennutamise fanaatik "mehike".

Minu meelest oli selles raamatus ühtlasi mingit värskust nii sisulises kui stiili mõttes, samas vana head Lindgrenlikku heatahtlikku seiklust, natuke sci-fi-t (Konrad suutis soovides avada uksi ja aknaid) ning lõpus ka pisaraid välja kiskuvat headust ja rõõmu (umbes need raamatu viimased 20 lehekülge). Just sellised lasteraamatud mulle reeglina meeldivadki! Lugesin isegi õhinal ja huviga, et mis sellest linnavalitsuse mürgitamisjuhtumist saab! Hoidsin pöialt, et Mia oma vanematele vahele ei jääks ning ootasin ja lootsin, et mehike tööd jälle leiaks. Ning mis seal salata nii väga tahtsin, et Konradi ja Miralda vahele tekkiks armastus, aga see ilmselt ei oleks lasteloo sisse hästi sobinudki :) Juba niigi see suhkrune lõpp tundus minu lapse jaoks natuke "liig". Igatahes läks ta mu kõrvalt hoopis hiirte puuri vaatama :) Kuigi lõpuks tõdesime küll üheskoos, et mõlemale meeldis ja et vahepeal läks ikka päris põnevaks ka, a la "öösel laps murrab sisse linnavalitsusse" :)

Hinnang: 4 (mõned olulised asjad jäid raamatus lahtiseks, et miks ikkagi Konrad suudab neid uksi avada? Sellele hea lahendi leidmisel, oleks raamat natuke rohkem meeldinud. Nüüd oli nagu üks ots jäetud kinni sidumata. Imestama pani, et kummaliselt palju inimesi vaatab televiisorit pärast südaööd- linnavalitsusse ju tungisid nad alles südaöösel sisse. Ja see "mehike", kes elab puuotsas...kuidas ta ikkagi seal niimoodi elada saab? (pole sellist juhtumit päriselus Eestis kohanud). Kuidas need vanemad oma väiksel lapsel päevade viisi lasid üksi olla? Isa eriti vist üldse kodus ei ole ning ema, kui tuleb "varem koju" siis ka ei jõua enne kella kaheksat... mingid sellised asjad olid natuke "kahtlased", aga muidugi mitte eriti olulised. Lapsed võibolla ei pööragi sellisetele detailidele tähelepanu. Kahju ainult, et pildid ei olnud ka eriti lapsikud ning eriti raamatu kaas on selline natuke eelmaletõukav ning pooleldi mustvalgena segane. Kuigi tegelikult ise joonistused raamatu sees mulle meeldisid. Need olid mingis mõttes omapärased. Ja kogu raamat kokkuvõttes ka meeldis! Nii minule kui ka P-le.)

Vampyrer (Not like others/Vampiirid) (Rootsi 2008)

Režissör: Peter Pontikis

Stsenaarium: Peter Pontikis

Olulisemad näitlejad: Jenny Lampa, Ruth Vega Fernandez

Loo lähtekoht: Kaks kaunist vampiiriõde - Vera ja Vanja on ühel õhtul klubis tantsimas kui mootorratturite gäng sisse vajub ning üks mees otse ühele õdedest ligi tikub. Tütarlaps meelitab mehe tualetti ning selle asemel, et talle hambad sisse lüüa, lööb ta hoopis noatera kaela, et sealt mõnuga verd imeda. Ka teine õde läheb jaole, kuid siis peab põgenema, enne kui "sõbrad" hakkavad imestama. Napilt pääsevad õed siiski jooksu, kuid mehed hakkavad neid mootorratastel jälitama... uuups...nüüd rääkisingi kogemata kogu loo ära :) Ei, tegelikult hakatakse ajas edasi tagasi hüplema, räägitakse tüdrukute omavahelisestest suhetest ja kuidas üks tahab tavalist elu proovida jne. Lõpp on natuke paratamatu...

Tegemist on väga madalaeelarvelise filmiga, mis on kogemata valmis saanud ideaalsel ajal. Saades natuke sõita teise Rootsi vampiirifilmi "Låt den rätte komma in" igati õigustatud populaarsuse laineharjal. Sest minagi ju tabasin mõttelt, et äkki Rootslased on avastanud kullasoone....nii see kahjuks päriselt polnud. Samas ei pidanud ma seda tervikuna ka nii kehvaks nagu Rootsi filmikriitikud. Kogu selle õhukese loo juures oli ikkagi palju proffe komponente, nagu näiteks kaameratöö ja filmikvaliteet, õigemine järeltöötluse originaalne tehnika, mis andis kindlasti juurde sellele atmosfäärile - udune, vihmane Stockholmi öö, tänava- ning mootorrataste lampide valgel toimuv taga-ajamisfilm. Samas oma parema filmivennaga, annab võrdlusparalleele tuua küll. Mingi selline tavaliste vampiirifilmi piiride katsetamine ja selline teistmoodi suhete sissetoomine.

Vahva oli pidevalt mõistatada, et kus kandis Stockholmi nad parajasti jooksevad, millises metroopeatuses juttu ajavad, kuhu suunda jooksevad :) Sundbyberg-i Bristol-teater/kino oli ehk kõige kindlam pidepunkt. Mõlemat õde mängivad Ruth Vega Fernandez ja Jenny Lampa, on väga kenad ning sellepärast kutsusid ka kaasa elama (lootma) nende "pääsemisele". Kuid lugu kui sellist lihtsalt pole. Tüdrukud jooksevad oma paksudes talvejopedes ja mootorratta põrin on ikka kostmas kusagilt...

Hinnang: 3 (jah, nii kõrge hinde panen, sest kõikidest miinustest hoolimata, jälgisin kõik selle 70 minutit pidevalt huviga, et mis nüüd edasi... Seal olid mõned minu jaoks mõnusad mõtted...näiteks see kui tüdrukud lähevad rongi tulles selle lähedale ja karjuvad täiest kõrist....see võib olla päris vabastav tunne, karjuda kõik endast välja...mitte et mul sellist vajadust hetkel oleks. Lihtsalt vahva mõte :) Lisaks oli mingit ehtsat trillerit selles hetkes, kui taksojuht hakkab natuuras tasu ühelt vampiirilt nõudma...huvitav, mees jäi autosse karjuma...mida see Vera temaga tegi täpsemalt, see jääb igaühe rikutuse tasemele ja igaühe rõveda ettekujutluse viljaks -- kas lõikas "ära" ja ka jõi otse "sealt"? Yäk! Rõve! Fui! Jah, kindlasti olid filmil omad "momendid"... aga minu meelest sellise "extremely low budget"-i kohta päris hea saavutus.)

Filmi treiler:

TOP11 - TOP21 - TOP31

Pole juba natuke aega uusi edetabeleid koostanud ning nüüd tuleb neid korraga lausa 3! Ja kõik seotud teatriga. Muidugi ei too ma lihtsalt tabeleid, vaid katsun mõne sõna juurde ka kirjutada, et miks? ja mida? Tegelikult on koostamisel ka juba neljas tabel, aga sellega läheb natuke kauem aega :) See on natuke spetsiifilisem.

Ehk alustades kõige isiklikumast - etendused, mis nö. Danzumehe "mängukavas" ning mille ootused on kõige kõrgemad (ausalt öeldes - kavas olevaid etendusi ongi hetkel täpselt 11, oleks 12, kui Aravetel toimuvat Rakvere teatri "Päeva lõpus" piletit oleks mujalt kah võimalik osta kui ainult otse Aravete Kultuurimajast :))

*T*O*P*11*:

11. Pedro Paramo - Draamateater - lav.Vihmar
Päris ära on hirmutatud selle kriitikaga, mis siit sealt on olnud kosta. Pidavat olema liiga segane - surnud ja elavad sassis ning tegelasi liiga palju. Täpsemalt lugeda pole julgenud. Ma üldse ei taha väga palju ette teada, kui endal on plaanis ka vaadata. Kardan väga, et see tükk on sarnane "Sada aastat üksildust" raamatule...ja see raamat on üks kehvemaid, mida oma elus lugenud olen...seega "ootused" on väga madalal...hea lähtekoht positiivseks üllatuseks :)

10. Väääärviid - VAT Teater - lav.Soots
Lavastajadebüüt võib olla nii vinge kui mage. Ei oska ju eriti ette arvata. Sisu kohta ka rohkem ei tea kui koduleht valgustab. natuke kummaline on see hallide pintsakute ja põlvpükstega kamp. Kuid samas huvitav, et on kaasatud Tõnu Oja ja Merle Palmiste. Ei oska üldse arvata, mis saama hakkab ja see on ju hea!

09. Ja päike tõuseb - Rakvere teater - lav.Juhanson
Ma ei kujuta ette kuidas seda on võimalik lavale seada nii, et see mõjuks nagu raamat. Selleks oleks nii palju vaja mõttetegevuse teadmist. Lihtsalt konutamine, mis selle "kadunud põlvkonna" sõjajärgse tegevusetuse raamatus nii psühholoogiliselt heaks tegi, see ju laval ei mõju. Lavale on vaja mingeid intriige või püante või tegevust... ja kuidas lahendatakse härjavõitlus. Huvitav, kuid hirmuäratav eelarvamus ei lase ootuseid kõrgeks ajada.

08. Loss - Vanemuine - lav.Toompere jr.
Esimesed positiivsed kriitikakiired on saabunud. Samas see on ju Kafka...kuidas see ikagi lavale sobib? Toompere jr. "lavastajana" võib olla geniaalne, aga võib ju ka mitte olla...

07. Hingede öö - Endla - lav.Kasterpalu
Ristikivi kiidetud teos on huvitav. Samas kui seda liiga palju Hesse-ga on segatud, kas ta ikka on "sama"... kui sügavalt filosoofiline...äkki liiga? Kasterpalu lavastajana üldiselt minule meeldib.

06,5 Kuidas seletada pilte surnud jänesele - NO99 - lav.Ojasoo
NO99-le kohaselt on poolikud ju ka kasutusel :) Tegelikult mõtlesin, et panen selle poolikuna igale poole vahele, sest see tükk on tõeline "pähkel". Võib ju loota, et tegemist on uue geniaalse tükiga nagu GEP või Nafta või Perikles...aga äkki on liiga sürr? Vähemalt reklaamtekst on küll "kahtlane" :) Ehk eriti mittekutsuv :) Suisa eemaletõukav :):( Niiet eks siis näis! Põnev igatahes näha jälle uut lavastust NO-s!!!

06. Grafiti - Ugala - lav.Tubin
Peaosades Kadri Lepp ja Aarne Soro! Juba lihtsalt nende pärast tahan ma seda kindlasti-kindlasti näha. Lisaks üks positiivne arvamus tüki kohta ajab teist taga, seega olen juba veendunud, et see on igati väärt vaatamiselamus!

05. Küünlad põlevad lõpuni - Ugala - lav.Sammul
Sammuli esimene lavastus Ugalas. Tegelikult hetkel ei meenugi rohkem tema lavastusi kui Tätte "Kaev" Linnateatris ja see oli küll hästi seatud. Ja üks lemmiknäitlejaid - Peeter Tammearu näitlemas...pole teda juba pikka aega laval näinud (viimati pisitillukeses rollis peaministrina lavastuses "Õnnetunne").

04. Vombat - Draamateater - lav.Karusoo
Kivirähk! Viimase aja üks lemmikuid Eesti näitekirjanikke. Iga tema tükk tundub kujunevat elamuseks. Oleks kõrgemalgi, aga jälle on vist tegemist Kivirähk -i lemmikteemaga, ehk fantaseerimisega :)

03. Grönholmi meetod - Draamateater - lav.Toompere jr.
Palju kiidetud, põnev, omapärane, ootused on kõrged ka mõnede näitlejate pärast.

02. Boulgakoff - Draamateater - lav.Kasterpalu
Palju kiidetud, põnev, omapärane, ootused on kõrged ka mõnede näitlejate pärast. Muu lemmikraamat on "Meister ja Margarita" ning ma olen käinud Bulgakovi sünnikodus ja tean ning tunnen seda hõngu, kus kohast ta on pärit ning miks see tema tippteos on selline nagu see on. Tükk on lihtsalt ülipõnev, mis siis sellest et teema üle on lihtsalt fantaseeritud. Lavastaja on ka hea!

01. Lood Viini metsadest - Vanemuine - lav.Annus
Selle tüki ootused on kõige kõrgemad, sest ma olen seda terve igaviku näha tahtnud! Lõpuks ometi siis õnnestub, mis sellest, et uuslavastust. Ma ei tunne veel Annuse lavastajakeelt, kuid sellegagi tutvumine on lisaboonus!
--------------

Järgmiseks lavastused, mis on hetkel veel Eesti teatrite repertuaarides (kuigi mõned neist on vist ainult "suvekavas") ning mida ma soovitan "kõige soojemalt"! Valisin välja atškoo, ehk 21 tükki. Tegelikult sai neid esmase valikuga umbes 30, aga kiskusin tabeli sobivamaks, seda kvaliteetsem ta ju on :) Ei hakka siin pikemalt juurde kirjeldama, panen hoopis viited lehekülgedele, kus ma juba neist lavastustest kirjutanud olen.

*T*O*P*21*:

21. Väike Tjorven Soolavareselt - Ugala - lav.Tammearu
Üks lastetükk ka ning milline lastetükk! Tõeline elamus tervele perele!

20. Wargamäe Wabariik - Linnateater - lav.Nüganen
Võimas Vargamäe!

19. Minu oivaline lahutus - Draamateater - lav.Mihkelson
Ülle Kaljuste on Diiva! See ja Sügisball ka, mõlemad väga head lavastused. Kammerlikud. MOL on natuke nagu Bridget Jones :)

18. Nürnberg - VAT Teater - lav.Toikka
Katariina Lauk ja Aarne Üksküla. Huvitavad pöörded. Kaasakiskuv.

17. Meeletu - Linnateater - lav.Klemets
Tätte. Ainuke vist mida hetkel eesti keeles teatrites mängitakse?

16. Kangelane - Endla - lav.Komissarov
Väga hea lugu noorte näitlejatega! Komissarovi enda lend...ta ju teab, mis neile kõige paremini sobib...

15. Eesti teatri laulud - Linnateater - lav.Roose
Nii ilus ja armas. Lahedad inimesed, mõnus muusika!

14. Keiserlik kokk - RAAAM - lav.Vihmar
Maria Soometsa superroll Muia Veetammena! Kivirähk on alati lahe. Seekord natuke lihtsam, aga ikka hea!

13. Nii see on (kui Teile nii näib) - Linnateater - lav.Šapiro
Šapiro on alati hea, see pole erand. Mängitakse vist jälle kui Elisabet on tagasi.

12. Ingel, ingel, vii mind taeva... - VAT teater - lav.Toikka
Kivirähk. Katariina Lauk ja Marko Matvere - kommunism ja vanga!

11. Vahepeatus - RAAAM - lav. Uusberg
Lahedalt omapärane. Lahedad rollid!

10. Johannese passioon - Rakvere teater - lav.Saaremäe
Ilus. Kolme Juhani luule on nii hästi tervikuks seatud, et seda ei usu enne kui ise ei näe ja kuule.

09. Kivid Sinu taskutes - Linnateater - lav.Rohumaa
Kahekesi tehakse kümneid rolle, kuid kõik on erinevad. Naljakas ja natuke kurb ka.

08. Perikles - NO99 - lav.Ojasoo
Nii kirev, nii seiklusrikas, lahedaid rolle pungil.

07. Börs ja börsitar - Ugala - lav.Aardam
Kurbnaljakas Eesti lugu, Murel on uskumatult vinge!

06. Koidula veri - Vanemuine - lav.Mäeots
Võimas! Libaajalugu, kuhu on peidetud päris ajalugu-lahe äratundmisrõõm.

05. Kogutud teosed - Vanemuine - lav.Klemets
Mõtlemapanev, intirgeeriv, Murel ja Saldre tipprollid!

04. Anna Karenina - Ugala - lav.Tšumatšenko
Selline ilu on laval - nii mäng kui sisu kui ka kõik-kõik!

03. Tõde ja õigus. Teine osa - Linnateater - lav.Nüganen
Vana hea Indreku ja Mauruse kooli lugu.

02. GEP - NO99 - lav.Ojasoo
Originaalne, vinge, mõjuv, mitmekihiline.

01. Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4. - Linnateater - lav.Nüganen
Tammsaare. Naised. Mehed. Nüganen. Kõre. Sammul.
--------------

Viimaseks etetabeliks on etendused, mis hetkel mängukavas ning mis varsti jõudmas mängukavadesse ning mida ma kõige-kõige rohkem näha tahaksin. Muidugi see nagu ka eelmised on nö.hetkemotsioon. Ma just praegu tunnen nii... ja need tunded võivad ju muutuda seoses kriitika või näitelejate vahetamiste või mis iganes tulemusel. Eriti kui teatatakse näiteks uute lavastuste kohta...suvelavastuste infot ju vaikselt juba "tilgub" meediast ja ka otse teatritelt.

*T*O*P*31*:

31. Võlg - RAAAM - lav.Karusoo
Betti Alveri ja Artur Talviku lugu. Loodetavasti on parem kui Underi lugu...igal juhul paljulubav!

30. Maarja kuulutamine - Theatrum - lav.Peterson
Selle aasta kriitikute suur lemmik. Peab ise ära nägema, mis seal siis nii erilist on!

29. Mängurid - Nukuteater - lav.Ibragimov
Ülikiidetud oma tehniliste lahenduste poolest. Ja Ibragimovi Kuldvõtmeke oli ka väga leidlik. Seega lausa kohustulik vaatamine!

28. Creeps - Rakvere teater - lav.Saaremäe
Tundub, et sisu oleks justkui minule loodud :) Saaremäe on hea lavastaja ja seal mängib Rahkema, kes on üks viimase aja suuri avastusi.

27. Meeste varjupaik - VAT Teater - lav.Römer
See läheb vist kohe kavast maha, kuigi tihti on välja müüdud. Ma pole veel jõudnud, aga tahaks küll. Raivo E.Tamm-e tahaks ka näha.

26. Härra Punttila ja tema sulane Matti - Ugala - lav.Komissarov
Vana hea Punttila lugu. Ugala tiigi kaldal olevad tükid on ikka sellised rahvatükid, aga minule nad tavaliselt meeldivad, sest sobivad ideaalselt suveõhtusse. Kui muud ei saa, siis hea tuju kindlasti.

25. Elud - Tartu Uus Teater - lav.Keil
Eluline, kiidetud, soovitatud. Peab ise nägema. Loodetavasti mängivad veel ja veel.

24. Kooselu väikesed kuriteod - Rakvere teater - lav.Aule
Väga huvitav kirjanik! Tundub, et on kammerlik ja intiimne.

23. Suurema kurbuseta - Vanemuine - lav.Normet
Selle sisu on paeluv - peredraama.

22. Linn - Theatrum - lav.Peterson
Petersoni teatrisse ma polegi veel jõudnud, häbi tunnistada. Seda on kiitnud mitmed. Näitekirjanik on ka põnev.

21. Tänu tulemast - Varius - lav.Sarapuu
Maarja Jakobson! Eluloolised lavastused on tihti väga head! Usun, et see on just selline, mis minule meeldib!

20. Vana tango - Linnateater - lav.Prangel
Linnateater ja Prangel lavastajatoolil, väga huvitav kombinatsioon.

19. Poks - Ugala - Aardam
Aardami Börs ja börsitar oli nii hea. Ehk on see ka. Väga huvitav näitlejate kooslus!

18. Kõik on täis - Draamateater - lav.Pedajas
Monotükk. Teplenkov ja Pedajas.

17. Vaene loom vihma käes - Vanemuine - lav.Smith
Huvitav lavastaja. Iiri tükid on tihti head.

16. Arturi laulud ja aastad - Ugala - lav.Vaher
Artur Rinne aeg oli natuke enne minu aega. Mäletan küll lapsepõlvest kui vanavanemad elevile läksid kui Rinne kohta midagi räägiti. Natuke kardan ka, et läheb samasse lahtrisse kui "Linnapea", aga loodan, et tuleb ikka vahva muusikaline lugu. Ugala on ju täis häid musikaalseid näitlejaid. Lisaks põnev külaline - Jüri Aarma.

15. Metspart - Draamateater - lav.Vihmar
Klassika on teadupärast põhjusega "klassika".

14. Päeva lõpus - Rakvere teater - lav.Lennuk
Lennuki kirjutatud Rongid siin enam... oli ülihea...ehk on see ka?

13. Mängud tagahoovis - Draamateater - lav.Rõžakov
Põnev lavastaja. Noored Draamateatrist. Helioses on ainult oluline saada ette ridadesse istekoht, muidu läheb tükk kaduma.

12. Cyrano de Bergerac - Rakvere teater - lav.Komissarov
Saaremäe superrollist on vist kõik kuulnud, tahaks oma silmaga ka näha. Lisaks armastan ma värsivormis teatrit.

11. Vaikne muusika - Draamateater - lav.Pedajas
Lars Noren, ehk siis Rootsi tippdramaturgia. Pedajas tõi Sügisballi nii hästi lavale, äkki see on sama hea?

10. Tapatöö jumal - Kuressaare linnateater - lav.Allik
Pole enam 100% kindel, kas seda veel mängitakse, aga KLT kodulehel on veel nö.mängukavas. Tänapäevane maailma tippdramaturgia + Kersti Kreismann + Sulev Teppart...seda tahaks küll väga näha. Allik lavastas.

09. Pimedusega löödud - Endla - lav.Palu
Triller teatrilaval on alati teretulnud nähtus! Narkosmugeldamisest polegi vist ühtki lavalugu varem näinud. Põnev!

08. Detektiiv Lotte - Vanemuine - lav.Mäeots
Oleks juba tegelikult läinud vaatama, aga ma olen ju nii pirts, et ei taha kaugel istuda... Kõik kiidavad kui ühest suust! Hea lavastaja kah.

07. Kolm meest paadis - Ugala - lav.Titov
Ugala tippmehed! Briti klassika! Soovitused siit ja sealt, seda peab nägema!

06. Hecuba pärast - Linnateater - lav.Võigemast
Võigemasti "Terrorism" Ugalas oli väga hea ja huvitav. Tema "Nõks" meeldis mulle ka. Loodetavasti jätkab samaheal liinil. Näitlejad on ka lahedad!

05. Popmuusika a la Vittula - Draamateater - lav.Lagle
Üks mu lemmikraamatuid. See raamat on tõeliselt naljakas!!!! Ootan kuidas lahendatakse saunalugu ja see lõpus olev "Vanaisa sünnipäev", mis on tervenisti selline huumoripidu, et naera ribadeks!!!!

04. Ballettmeister - Endla - lav.Noormets
Pseudoajalooline põnevuslugu. 1940 Eesti Vabariik. Taalmaa teeb Pätsu.

03. Koomiku lapsepõlv - Võru Linnateater - lav.Tagamets
Üks mu lemmikraamatuid, see ei saa olla muud kui hea!

02. Meie, kangelased! - Linnateater - lav.Nüganen
Nüganen lavastab! Põrglulavale! Linnateatri näitlejad! Võiduvalem!

01. Hirvekütt - NO99 - lav.Ojasoo
Teater kinnitas, et neil on see veel nö.repertuaaris. Dekoratsioonid on veel lava taga valmis ja pisike lootus elab, et seda tükki on veel kunagi võimalik näha!!!!!

Rändajad - Urban symphony (Eesti esindaja Moskva Eurovisioonil 2009)

Tänavune Eesti eurovisiooniesindaja on valitud - Sandra Nurmsalu ansambliga Urban Symphony. Laulu nimeks "Rändajad" ning selle kirjutas Sven Lõhmus.



Enne tänast olin veendunud, et parim valik oleks Laura - Destiny. Kuid vaadates-kuulates nüüd neid seal niimoodi reas, siis pean tunnistama, et parim nendest lauludest tõesti võitis.

Kummaline siiski, et Laura, kui esimese vooru "rahva lemmik" (Destiny sai ju 10 punkti!) ei saanud edasi teise vooru. Edasi said žürii esimese ja teise koha omanikud (lisaks Urban Symphonyle ka Traffic, mis rahva arvates oli alles 4.kohal!) Tegelikult oleks olnud kõige huvitavam duell Laura ja US-i vahel. Siis oleks olnud kõige ausam - rahva lemmik ja žürii lemmik... Nõnda kõrvuti oleks ka see "parem" selgemalt välja koorunud. Niimoodi oli ju enne teist vooru teada, kumb võidab...ja võit tuligi 85% häältega!

Kogu üritus oli parajalt amatöörlik. Selle näiteks üks lause, mis meelde jäi: Saades teada, et Urban Symphony võitis, tegi üks saatejuhtidest võitjatega intervjuud. Üks tüdrukutest oli nii elevil võidu pärast ning ütles, et ei tea, mis nüüd edasi hakkab saama. Saatejuht ütles selle peale, et hea tahte korral sõidavad nad nüüd Moskvasse :) Ja selliseid apse ning tobedat piinlikku möla oli kogu saade täis. Ääretult ebaproff käkk järjekordselt :) Aga ega ei viitsita vist niimoodi ette ka valmistada, nagu maailmas need asjad käivad, ehk palgatakse kirjutajad ja "nõnda tehakse ka saade vaadatavaks"... vähemalt paar nalja oli Uuspõllulgi, muidu oleks ikka päris hapuks kätte ära läinud.

Muideks mina oleks Moskvasse saatnud hoopis need noored eesti-vene DJ kutid koos Lennaga :) Ah, mis siin ikka nuriseda, tegelikult mul on hea meel, et see laul võitis. Hea omadele pöialt hoida! Huvitav, kas nad teevad selle laulu inglise keelde ümber (näiteks - It's a road, they travel from dusk 'til dawn...) või saab Moskva lavalt armast eesti keelt kuulda?

"Rändajad" laulu sõnad on siin:

Kõrbekuumuses liiva
Lendab kui jääkülma lund
Öö peagi laotamas tiivad
Rändajaid saatmas vaid tuul

See on tee
Nad rändavad nii päevast päeva
See on tee
Nad rändavad siis ajast aega
See on tee
Ta nähtamatu rajana kulgeb
See on tee
Ta ootab kui riskida julged

Külmunud hingi vaid saadab
Kuuvalgus, varje neist loob
Päikesekiirena sooja
Hommik taas endaga toob

See on tee
Nad rändavad nii päevast päeva
See on tee
Nad rändavad siis ajast aega
See on tee
Ta nähtamatu rajana kulgeb
See on tee
Ta ootab kui riskida julged

Nad rändavad nii päevast päeva
Nad rändavad siis ajast aega
Ta nähtamatu rajana kulgeb
Ta ootab kui riskida julged

Üle mägede taevasse kaigub hääl

See on tee
Nad rändavad nii päevast päeva
See on tee
Nad rändavad siis ajast aega
See on tee
Ta nähtamatu rajana kulgeb
See on tee
Ta ootab kui riskida julged

See on tee