Puhastus - Sofi Oksanen

Tavaliselt on headest raamatutest mõnus kirjutada. Neid on huvitav "lahti muukida" ning nautida veel nendes mõtetes ringi kolades korra uuesti, mis raamatut lugedes tekkisid. Headest raamatutest saavad head mälestused ning nendele on mõnus leida seoseid nii oma elust kui ka kirjandusest või mujalt. Vahetevahel, päris harva, paneb hämmastama kirjaniku oskus üht või teist asja lahti mõtestada, veel harvel luua mitmekihilist tegevustikku või mõtete kogumit. Hoopis harva on head raamatud nii head, et ei tahaks, et nad lõpule ei jõuakski.

Sofi Oksanen-i "Puhastus" ongi just üks neid kõige haruldasemaid raamatuid...minu jaoks. Usun, et loen seda raamatut kindlasti kunagi uuesti. Kuigi praegusel hetkel, kui raamatu lugemisest on juba mõned päevad möödas, tundub, et kogu see lugu on justkui peopesal olemas. Nii selgelt meeles kuni nüanssideni, ehk uuestilugemine tunduks küll mõttetu. Võibolla sellepärast, et kogu tegevus jooksis teatrina silme ees...võibolla sellepärast, et narratiiv oli nii põnev ja huvitavate pisikeste avastustega...võibolla sellepärast, et lauseehituslikult ning üldse tehniliselt oli tekst kuidagi eriliselt hästi konstrueeritud. Ei tea, kui palju aitas asjale kaasa, et tõlkijaks oli samuti kirjanik (Jan Kaus), kes ehk tajub ise teksti kirjanikuna kuidagi edasi andmiseks lihtsalt tavatõlkijast paremini?

See on minu jaoks alles teine Sofi Oksaneni raamat, kuid pean teda kindlasti juba ainult nende kahe raamatu põhjal üheks oma lemmikkirjanikuks (õnneks on veel "Baby Jane"... sest muidu peaks ootama nii kaua, et jälle temalt midagi uut saaks lugeda... kuigi kohe varsti on ju see "olukord" käes :)) Kindlasti ootan ja loodan, et mõni Eesti teater selle loo ka oma repertuaari võtaks, sest tegelikult, kui ma õigesti olen asjast aru saanud, ongi see lugu ise alguses sündinud näidendina. See on ju ka vähemalt Soomes varem lavastatud... Paratamatult tekkis endalgi spekuleerimis-mängulust, et kes Eesti näitlejatest võiks millist rolli mängida :) Kirjutan oma "tabelid" teksti lõpetuseks, sest eelkõige tahaksin oma siinses tekstis keskenduda just nimelt raamatule endale. Sellepärast esitangi enne sisu juurde asumist hoiatuse. Sest plaanin avaldada ka mõned sisulised üllatusmomendid, milleta raamatust midagi täpsemat kirjutada on ehk peaaegu võimatu. Seega see järgnev tekst kubiseb "SPOILERITEST"!!!!!!!!! Ma lihtsalt ei raatsi nendest šokimomentidest kirjutamata ka jätta!!!

Lugu saab alguse sellest, kui üks vanem naisterahvas - Aliide Truu avastab oma aiast tütarlapse. Ta kutsub kummalise tüdruku sisse ning algab psühholoogiline mäng... kes see tüdruk on? Miks ta siin on? Mida ta tahab? Kuidas temast lahti saada? Lugeja jaoks aga avaldub ka teise tegelase, ehk tüdruku mõttemaailm - ta on lõbutüdruk, ta on tulnud oma vanaema ja ema lapsepõlvekodust tuvalist vahepeatust leidma, ta põgeneb, ta kardab, tal on palju küsimusi.

Kogu selle tänapäeva tegevustiku raamides on see raamat ikkagi peamiselt sellest, mis kunagi oli juhtunud majaperenaise ja tema õega ning samuti mõlema naise meestega ning teise maailmasõjajärgse Eestiga. Minu jaoks oli see raamat ka sellest, millises olukorras inimesed olid nõukogude võimu algusaastatel, kuidas vend pettis venda ja kuidas head ning omad inimesed võisid olla väga sügava põhjaga - mõned kuni lõpuni, ehk isegi oma eluga riskides truud, ausad ja vennalikud, kuid samas ei teadnud kunagi kindlalt, et keda usaldada ning kui kaugele usaldada. See raamat on kindlasti kadedusest, eelkõige armukadedusest. Ja kindlasti ka armastusest! Ning sellest kui imeline võib olla armastus kuid ka sellest kui pinnalt valelikud võivad inimesed olla. Ja milleks kõigeks ei ole üks armunud inimene võimeline... täpsustan-- milleks kõigeks üldse üks inimene võimeline on!

Ajas tagasi minnes jutustab kirjanik loo kahest õest - Aliidest ja Inglist. Inglil on mees ja laps, Aliidel ainult ühepoolne armastus oma õe mehe vastu. Ingli mees Hans on eestimeelne ning nõukogude võimu vastu. Metsavendasid hakkas mingil hetkel langema tiblade ohvriks järgemööda - küll kavalate spioonide töö tulemusena kui ka enda rumaluse, kadeduse ning 100 muu põhjuse tõttu. Õed lavastavad Hansu surma ning peidavad tolle seinakapilaadsesse pisikesse ruumi. Ingel saab ikka oma mehega sama katuse all elada, teades et too on turvaliselt elus ja olemas. Sellel ajal ju ei teatud kauaks seda olukorda peab kannatama - igal hetkel võisid ameeriklased, inglased või kes iganes appi tulla... Samuti oli Aliide rõõmus, et tema armastuse objekt on ikka elus ning kes teab millise olukorra tulemusel siiski võimalik, et kunagi "tema oma"... Õdesid ülekuulati tihti ning olukord muutus üha ärevamaks. Nad toitsid ka metsavendi. Ühel hetkel valis Aliide endale mehe, mingi alataju mõjujõul või lihtsalt naiselike vajaduste ajendil. Väljavalituks osutus "punane" Martin Truu. Kihutuskõneleja ja oma ringkondades tegija.

Et mitte kogu lugu ümber jutustada ütlen edasisest vaid nii palju, et Ingel oma tütrega saadetakse Siberisse ja Aliide koos Martiniga asuvad elama sellesse majja, kus Hans endiselt end varjab. Aliide endiselt loodab, et nüüd on lõpuks oodata ka tema võimalust oma armastatud mees lõpuks "endale saada". Kuid kõik ei lähe muidugi nii nagu keegi tegelastest ootab või loodab. Kusjuures lõpus on oodata tapmisi, paljastusi, juhtumisi ning sisule veel läbi dokumentide valgustamist, et igal leheküljel selgineb loo tausta ning tagamaad veel omakorda. Tõeline süsteem ning mitmekihilisus! Kusjuures kogu selle minevikupõnevuse kõrval ka tänapäeval toimuv lugu areneb edasi....

Kui Stalini lehmades oli minu jaoks just see tänapäevasem osa huvitavam, siis Puhastuses on just vastupidi. Puhastuse põhilugu ja kõik aktsendid, sügavamad mõttearendused ning šokimomendid olid minu jaoks "minevikus", ehk 40-50ndate Eesti väikelinnas/külas. Kuigi eks see, mida Aliide Pašaga teeb on ju ka mingis mõttes üllatus... samas kui inimene on selleks juba korra olnud võimeline, siis miks mitte ka mitu korda... nii see tundub elus olevat...

Mõtlesin koondada need mõtted siia ridamisi, mis mul lugedes tekkisid. Eks needki kirjeldavad seda olustikku. Lisaks kui arvestada, et raamatus oli selgelt kaks eri generatsiooni, siis võibolla kunagi pensioni eas näen asju kuidagi teisiti ning on vahva võrrelda, kui erinev mu mõttemaailm ning rõhuasetus on praegu ja siis :)

- kõigepealt muidugi see, et inimene on inimesele hunt. Kõige koledam on see muidugi siis, kui seda ollakse oma sugulasele. See oli minu jaoks esimene raamatu suur šokk, see kuidas Aliide ootas, millal Ingel Siberisse viiakse. Tehnilises mõttes, ehk see kuidas Oksanen selle välja kirjutab - kolm päeva veel, kaks päeva veel... ei ühtki päeva enam... selles on midagi eriti hirmsat ja otsekohest. Aga oma mõtetes ongi ju inimesed iseenda vastu siirad ja otsekohesed. Ka sellist "vastikute" asjadega. Inimesed on julmad, see on fakt! Kuigi mõttemaailmas veelgi julmemad kui oma tegelikes tegudes.
- armastus on ikka täiesti pime. Hans ei andnud ju mingisugust "lootust" Aliidele. Kuid too luges ikka märke enda jaoks ning lootis, et kui Ingel on pildilt väljas, siis tuleb tema kord. Kui naiivsed me oma armastuses ikka oleme. Kui sinisilmsed ning enesekesksed. Ja tegelikult ka nagu silmaklappidega hobused - näeme ainult sihti ja ei midagi muud. Ja kui armastus on läbi või kui lõpuks märkame, et see polegi see, siis on esimesel hetkel justkui lihtsam surra kui edasi elada.
- sõja või ka okupatsiooni ajal olid inimesed nagu puuris loomad, kunagi ei teadnud kes kuidas käitub. Sõjas on üldse inimesed justkui moraalitud ning kõik oleks justkui lubatud. Inimlikkus ei loe. Tapa või sa ise sured.
- mulle meeldis see läbi raamatu jooksev "kärbse" teema. Kärbes on justkui mingi räpasuse sümbol minu jaoks. "Räpane hing" Aliide oli "Kärbes", ta tappis neid kärbseid seal pidevalt, sest "surma haisu" oli selle maja ruumides küllaga ja väga sobivalt kujunduslikult on ka raamatu kaanel kärbes.
- ühes kohas läks mul süda härdaks. Raamatus on mitmeid peidus istuva Hansu kirjutisi. Ja ühes kirjas ta mõtleb, et kas ta veel kunagi näeb oma Siberisse saadetud tütart. Kui nüüd kujutada ennast selle mehe asemele - ma läheksin vist peast päris segi. Ja kui mõelda kui palju selliseid peresid tollel ajal oli, kus mees või naine vägivaldselt Siberisse saadeti ja oma armsamatest ja lastest lahutati. See on nii kurb, et sellest kurvemaid asju eriti palju siin ilmas polegi.
- Ei tea, kas ise oleks suutnud olla piisavalt tugev. Tugev ülekuulamistel. Tugev, et mitte hakata venelaste sabarakuks. Tugev, et oma ideaale kaitsta. Tugev, et elada oma armastatuga samas majas, saamata temaga koos olla. Tugev, et võtta endale kaaslane, keda ei armasta. Tugev, et rikkuda teiste inimeste elusid, enda lojaalsuse tõestamiseks. Tugev, et tappa teist inimest... teisi inimesi... (kuigi mõned nendest tugevustest väljendavad ju vastupidiselt, ehk hoopis "nõrkust").
- Kas tõesti ei olnud kuidagi võimalik välja uurida, kes kuhu Siberisse viidi... kasvõi mingigi trikiga? Ma oleks vist pühendanud kogu oma elu sellele, et teada saada ning järele minna...
- Kohati mõjus tekst lausa luulena. Oksanen kasutab oma kirjeldustes nii osavaid ja tabavaid ning tihti täiesti originaalseid metafoore. Tõeliselt nauditav tekst ja samas ka tõlge!
- Ma ei imesta tänaste vanaemade-isade, vanavanaemade-isade paranoiat, sest sellisel ajal elanuna on see täiesti loomulik, et nad pabistavad rohkem...

Kuigi mõtlesin alguses, et märgin raamatust head kohad üles, selgus lugedes, et kogu raamat ongi pidevalt hea koht hea koha otsa... Seega panen mõned üksikud tähelepanu äratanud lõigud siia stiilinäitena kirja. Või siis kohad, mis omakorda "mõtteid" äratasid:
- Zara pööras näo taeva poole. See peab olema Suur Vanker. Sama Suur Vanker, mida oli näha Vladiki (Vladivostok-"minu märkus") taevas, kuigi see näeb siin teistmoodi välja. Siinsamas õuel oli ka vanaema vaadanud Suurt Vankrit siis, kui ta oli noor, samasugust Suurt Vankrit, seisnud samas kohas, sellesama maja ees, samade õuekivide peal, tema vanaema. Samad kased seisid ta ees ja tuul tema põskedel oli olnud sama ja see oli puhunud samades õunapuudes........
(Taban ennastki tihti sarnastelt mõtetelt nii ajas ettepoole kui tahapoole. Ehk, et kunagi keegi mu esivanematest on teinud või mõelnud midagi sarnast kui mina. Ja samuti, et kunagi ehk keegi mu lastest, lapselastest või keegi teeb seda või teist...)
.....Zara alataldu kõditav muru oli vanaema käe puudutus ja tuul õunapuudes vanaema sosin, ja Zaral oli tunne, et ta vaatab Suurt Vankrit vanaema pilguga, ja kui ta pööras pilgu taevast tagasi, tundus talle, et vanaema noor keha on tema keha sees ja see käskis tal minna tagasi majja, otsima lugu, mis jäi talle jutustamata.
(oh kui palju on neid asju, mida tahaks esivanemate eludest teada. Ja kui palju sõnu jääb tegelikult igaveseks enda sisse...)
- Aeg väänles kümme minutit edasi...
(nagu "luule"!!!)
- Lapsed panid Aliide suhkrutoosi soola, kukutasid nöörilt kuivavat pesu, pistsid usse Aliide jahupurki, kleepisid purgi külge tatti ja jälgisid oma ema vokiratta vahelt, kuidas Aliide jõi oma soolast teed või võttis kätte jahupurgi, ilma et ükski lihas ta näos liikunuks, kuigi ta tundis sõrmede all kuivanud tatti ja usside kihinat pugis. Aliide ei kavatsenud valmistada neile seda rõõmu ja näidata, et nende tegevus, halvakspanu või miski muu talle korda läheb.
(Kummaline, et mingite asjadega on lihtsam inimesel oma uhkust ja ülbust hoida kui teistega.)
- Martini hammaste vahel oli alati sibulapealsete ribasid ning mees oli tugeva kehaehitusega. Tal olid tugevad lihased, kuid käsivartel rippus lõtv nahk, kaenlaaluste juurest ulatusid peaaegu õlgadeni suured poorid. Pikad kaenlakarvad olid higikollased ja jämedusele vaatamata haprakesed, nagu roostes traadid. Koobast meenutav naba ja peaaegu põlvedeni rippuvad munandid. Oli raske ette kujutada, et tal olid kunagi olnud noore mehe trimmis munad. Ta poorid olid tulvil rasva, mille lõhn vaheldus vastavalt sellele, mida ta sõi.
(Ere stiilinäide Oksanen-i karakteri-ehitusest... kusjuures ma pole kunagi selle "munandite asja" peale tulnud... et vanana nad välja venivad :)))
- Ta kuulis selja taga loomade hääli, nad ootasid teda ja ta pidi minema, ja ta sai aru, et ka tema oli oodanud. Oli oodanud kedagi, just nagu siis keldris, kus ta oli kahanenud toanurka hiireks, lambi peale kärbseks. Ja sealt keldrist välja saades oli ta kedagi oodanud. Kedagi, kes teeks midagi, mis aitaks või võtaks ära kas või väikse osa sellest, mis seal keldris aset leidis. Silitaks pead ja ütleks, et see polnud sinu süü. Ja ütleks veel, et mitte kunagi enam. Lubaks, et mitte kunagi enam, ükskõik mis juhtub. Ning samal ajal, kui Aliide mõistis, mida ta oodanud oli, sai ta aru, et see keegi ei tule mitte kunagi. Et mitte keegi ei tule kunagi ütlema neid sõnu, neid sedasi mõtlema või tema eest hoolitsema, et mitte kunagi enam, Et tema, Aliide, oli see ainus, kes pidi kõige eest hoolit kandma. Mitte keegi teine ei hakka kunagi tema eest seda tegema, isegi Martin mitte, kuigi ta tahtis nii väga Aliidele parimat.
(veel üks viide "kärbsele"... Aga tegelikult see lõik kujutab jälle seda inimese "üksindust", mille vastu mina oma naise ja laste suhtes olen kuulutanud vastuvõitluse. Ehk mina küll tahan, et nad tunneksid, et mina olen neil olemas. Hoolitsemas, muret tundmas. Ma mõtlen päriselt ning mitte ainult "parimat soovides"... muidugi mõistuse piirides, ehk nii kaugele kui mul seda teha lubatakse või tahetakse...)
- Ei lähe ma kuhugi Tallinnasse. Seal pole põlde ega metsa ja mis mees ma linnas oleksin. Mõnikord tahaksin sihtida oma Waltheriga Liidet. Üle pika aja on mu pea täiesti selge. Kui näeks vaid kunagi veel Lindat. Ingel oleks pannud sousti sisse rohkem soola.
(selle pisikese lõiguga Hansu kirjast annab kirjanik nii palju emotsioone lugejale. 1. maamehe hinge ei kisu maa küljest lahti; 2. lugejana me ju teame kuidas Aliide Hansu suhtus, kuid see mida Hans Aliide suhtes tundis... 3. See igatsus laste järele - minu "nutukoht"; 4. Tõeline armastus oma naise vastu ei kustu ka aastaid lahus olles... - nii romantiline :) Ja selliseid paljuütlevaid ja tabavaid lõigukesi on raamat täis!!!)
- "Uhke mets on teil." "Kas pole? Eesti mets. Minu mets." Lask.
(vastik, et tänapäeval igasugused tibladele pugenud inimesed endiselt meie seas teevad nägu nad oleksid täisväärtuslikud inimesed rahva huve kaitsma ning neid esindama või nende eest otsustama. Või lihtsalt teevad näo, nagu nad poleks kunagi midagi kellelgi halba teinud... naudivad veel seda Eestimaad, mille nad tegelikult kunagi ise maha müüsid...)

Aitab lõikudest...muidu tõesti peaks kogu raamatu siia ümber kirjutama :))) Aga vestlemise teemasid on selles raamatus küllaga ning väga huvitav oleks nendel teemadel kellegagi arutada... Eks me ju kõik tajume asju omamoodi, oma tausta ja arusaamistega. Selliseid raamatuid on minu meelest kohe hädasti vaja. Kummaline, et selle nüüd kirjutas keegi, kes polegi üldse Eestis sündinud, kuid südame teeb soojaks, et kõik need auhinnad, mida raamat on võitnud Soomes on pööranud sellele palju tähelepanu ning loodetavasti tõlgitakse võimalikult paljudesse keeltesse, et ka teised saaksid kasvõi niimoodi seda hõngu ning infot, mis meie rahvaga on juhtunud. Ja meid sellisteks kujundanud nagu me oleme. Sest sellel on ju kindlad ja tugevad seosed tänapäevaga. Kuigi vahest on tunne, et ka Eesti inimesed, kes ei ole selle ajaga mingis mõttes kasvõi mõtteliselt seotud, nad ei suudagi näha selle raamatu olulisust. Kõigi jaoks pole ju tänapäeval enam rahvuski tähtis. Kahjuks. See raamat peaks küll igas ühes natuke seda rahvustunnet puudutama.

Nii hea, et Oksanen on lubanud vähemalt paar Eesti-teemalist raamatut veel. Ma ei jõua ära oodata... Ta on võibolla rohkem EESTLANE, kui mõni muu meie seast :) Loodetavasti ka Eesti vastavad organisatsioonid ei jäta seda raamatut ja selle kirjanikku tähelepanuta aasta lõppedes, kui on aeg auhindu jagada... Ja minu meelest otse loomulikult on Eesti teatritel õige aeg sügisel see lugu lavale tuua!!!

Hinnang: 5 (Täiuslik raamat. Saab kujutada ennast sellesse olukorda ning aimu esiisade-emade rasketest aastatest. Hämmastava detailsusega nii olustiku, inimsuhete kui ka mistahes kirjeldustega. Tõeline nauding nii lugemiseks kui kaasamõtlemiseks. Lugu voolab nii hästi kuigi tegemist on mitmete eri aastate seguga. Sellepärast jätab mingis mõttes nagu päeviku mulje. Kuigi hüpped ajas on tihti väga suured. Mitmekihilisusele annab veel omakorda kihte juurde see, et on kasutatud ka fiktiivseid dokumente, peidus istunud mehe kirju ning vaadeldud asju nii Zara, Aliide kui ka teiste inimeste pilkude läbi. Raamatu lugemine oli tõeline elamus! Lisaks sellele, et see on kirjutatud hästi, mõjub see kuidagi olulisena. Olulise lõiguna meie kui rahva ajaloost ning ometi mitte kuiva ajalootekstina vaid läbi inimsuhete rägastike ning selles mõttes nagu rohujuurte tasandilt. Nii ongi kõige huvitavam ning äratab huvi ka selle üldise ajaloo suhtes. Usun, et kõik inimesed, kellel see raamat on lugemata on minust vaesemad... vähemalt ühe vinge lugemiselamuse võrra vaesemad :) Ja muidugi psühholoogiliselt mõjuv on ka see, et kui hea, et ise ei pidanud seda üle elama...)

Jutu alguses lubatud mõttemäng, ehk kes võiks Eesti teatrites mängida neid rolle:
Linnateater: vana Aliide-Zara: Ene Järvis või Marje Metsur või miks ka mitte vanemaks meigitud Anu Lamp-Elisabet Tamm; noor Aliide-Ingel, Hans-Martin: Evelin Pang-Hele Kõre, Alo Kõrve-habemega Priit Võigemast või Indrek Ojari
NO99: vana Aliide-Zara: Marika Vaarik-Inga Salurand; noor Aliide-Ingel, Hans-Martin: ??-Mirtel Pohla, Sergo Vares-Tambet Tuisk või Gert Raudsep
Ugala: vana Aliide-Zara: Luule Komissarov või Leila Säälik-Kadri Lepp; noor Aliide-Ingel, Hans-Martin: Kata-Riina Luide või Kadri Lepp-Carita Vaikjärv, Juss Haasma-Aarne Soro
Draamateater: vana Aliide-Zara: Ita Ever-Mari-Liis Lill; noor Aliide-Ingel, Hans-Martin: Hilje Murel-Harriet Toompere, Mait Malmsten-Margus Prangel
Rakvere: vana Aliide-Zara: Helgi Annast või Viive Aamisepp-??; noor Aliide-Ingel, Hans-Martin: Anneli Rahkema-Marin Mägi, Margus Grosnõi-Üllar Saaremäe
Endla: vana Aliide-Zara: Helle Kuningas-Piret Laurimaa või Liis Laigna; noor Aliide-Ingel, Hans-Martin: Karin Tammaru-Kaili Viidas, Priit Loog või Sten Karpov-Jaanus Mehikas
Vanemuine: vana Aliide-Zara: Herta Elviste-Maarja Mitt; noor Aliide-Ingel, Hans-Martin: ??-Maria Soomets, Markus Luik-Ott Sepp
Suveteater, ehk segu kõikidest, ehk ideaalvariant: vana Aliide-Zara: Ines Aru või Luule Komissarov või Ita Ever või Herta Elviste või Helle Kuningas - Külli Teetamm või Kadri Lepp; noor Aliide-Ingel, Hans-Martin: Katriina Lauk või Anneli Rahkema-Hele Kõre või Marin Mägi või Maria Soomets, Mait Malmsten või Margus Grosnõi või Sergo Vares-Margus Prangel või Jaanus Mehikas

Uhhh... selle jaoks peaks tegelikult võtma kõikide teatrite "näitlejate nimekirjad" appi, mitte niimoodi peast pakkuma... samas niimoodi tulevad ehk just need, kellele kõige esimesena mingi tegelasega seoses mõtted hakkavad liikuma... Muidugi eks vanus mängib ka rolli... Martinit näiteks võib sama hästi mängida mõni noorem meesnäitleja, aga ka keskealine...

Põnev "mäng" igatahes... mis siis sellest, et ainult mängijale endale... nagu pasjanss :))) Kui saaks ka "taevased mängijad abiks võtta, siis näen ma näiteks Aliidena hoopis Velda Otsust...

Charley tädi - Ugala

Charley tädi on Charley tädi. Seda vaatama minnes teadsin juba ette, mida ma sealt saan ja mis asjaga on tegemist. Eriti kuna kunagine versioon Nüganeni, Raidi ning Noormetsadega on mul videolindil olemas. Kuigi ega ma seda polegi rohkem kui korra viitsinud vaadata. Ju see on nö. ajast ja arust või siis lihtsalt liiga "lihtsakene". Mõnes mõttes võiks ju seda pidada ka klassikaliseks situatsioonikomöödiaks, kuigi nii kõlavate ja ilusate omadussõnadega ma sellist lugu siiski ehtida ei tahakski.

Miks ma siis üldse ronisin vaatama tükki, mis mulle üldse huvi ei paku ning mille ootusedki on mul rohkem seal negatiivsel poolel kui neid üldse "ootusteks" võibki nimetada? Esiteks tahtsin suve jooksul ka lapsi teatrit ja eesti näitlejaid vaatama-tutvustama viia. Läheme ju veel vähemalt Rakverre ka "Vennad Lõvisüdamed" vaatama ja ehk ka Emajõe suveteatrisse "Head hunti ja kolme põrsakest", aga ikkagi. See koomika ehk ongi rohkem lastele? Muidugi eks teema - armastus iseenesest mitte, aga just need sellised naljad - mees naiste riietes ning muu selline. Ja täpselt nii see oligi. Meie pere 2 aastane oli kõige suuremas vaimustuses tükist ja eks 8 aastanegi vahepeal elas täiesti tüki tegevustesse sisse. Kusjuures eriti kui Martin Mill kastiga midagi tegi - ronis selle sisse või liigutas seda vms, need kohad olid neile millegipärast kõige naljakamad. Ma küll ei oska seda seletada, et miks, aga see oli ilmselge.

Seevastu meie, täiskasvanud vaatasime sellest tükist ainult näitlejate mängulusti. Teiseks põhipõhuseks oligi näha kolme, viimasest lavaka lennust Ugalasse maandunud noort meesnäitlejat (Andres Oja, Juss Haasma ja Martin Mill) mängimas ning tegelikult kogu tükki "eestvedamas". Lisaväärtuseks ka suur lemmik - Luule Komissarov, kes samuti väikses rollis kaasa tegi. Ja kõik nad õigustasid ka seda tunni ja kolmveerandi pikkust janti. Noored olid täies hoos, kuigi materjal ise on ju tõesti nagu ta on... Eriti Martin Mill torkas silma sellega, et ta ikka pani täiega! Luule oli stiilne ja armas nagu alati. Tegelikult ühelegi näitlejale ei saa midagi ette heita. Gert Kask, kelle stiil mulle eriti pole siiani meeldinud (ega ma teda veel eriti näinud ka pole), sobis sellise kergelt libeda, paraja tobukese ja ebameeldiva puudelliku karakteriga rolli küll hästi. Tarvo Vridolin oma suurusega sobib komöödiatesse hästi, nii ka siia. Margus Vaher vana erukolonelina oli just õiges rollis. Mind isegi ei häirinud noorukesed amatöörid Egle Sild ja Keit Triisa - olid nagu olid. Ja Merle Liinsoo, keda Ugala varemgi on kasutanud laulmist nõudvates rollides, saab siin vaid väga tillukeseks hetkeks oma lauluhäält pakkuda.


Inimesed vaheajal rääkisid meie ümber, et tegemist olla "labase" tükiga. Kuulsin seda õige mitmest kohast. Ma arvan, et nad pole "labast" tükki vist näinud. See polnud minu meelest sugugi "labane", kui välja arvata need peeretamise kohad, seda võib ehk tõesti "labaseks naerutamise vormiks" pidada. Minu jaoks on sellised asjad publiku intelligentsuse mõnitamine või siis lihtsalt üritamine välja kiskuda naeru kohast kus seda pole muul viisil kuidagi võimalik kätte saada ning siis minnakse libedat teed, et ehk peeretamine ikka inimestele suunurgad üles kisub (EI KISU!!!) Minu meelest tegemist on lihtsalt liiga "lihtsakese" tükiga, mis ei ole eriti naljakas (vähemalt tänases päevas) ning mis ei nõua mingitki mõtlemist ning seeläbi ei tekita ka kaasa-elamist/mõtlemist.

Tükis tehakse ka pidevalt pauku, millega jällegi on võimalik laste tähelepanu koondada lavale :) Ja see töötas! :) Minu jaoks jäi pigem üles küsimus, et miks just see materjal? Nagu maailmast oleks puudu naljakad komöödiad, ka situatsioonikomöödiad. Või et seda siis mitte tuua lavale kuidagi originaalse kiiksuga või mingitpidi "teistsugusena". Sellisena nagu seda nüüd laval nägi - ei saanud sealt küll eriti midagi muud peale näitlejate mängu. Ka Jaak Vaus, kelle suviseid kunstnikutöid on alati üht või teistpidi saanud kiita ("Toomas Nipernaadi" kui ma ei eksi oli tema oma) ja tihti ka huvitavaid lahendusi imetleda (näiteks pisikesed majad "Suvi"-s, rääkimata tavarepertuaari vingetest kunstnikutöödest, nagu näiteks "Väike Tjorven Soolavareselt"), siis seekord oli kujundus ehk stiilis "midagi kokkuklopsitud", mida annab igale poole kaasa vedada ja lihtsalt-kiirelt üles panna. Samas oleks võinud ka lava olla sama hästi tühi, et näitlead oleks oma bravuuriga veelgi rohkem esile pääsenud, sest see kummaline kepikestest ehitatud värvilised tellingute moodi asjad olid minu jaoks mõttetud ning kokkuvõttes ikka tõeliselt mannetu... Muidugi siin võib olla põhjuseks ka säästueelarve või midagi muud. Kuid ka sellest johtuvalt peab järjekordselt imestama, et miks selline materjal? Võibolla tõesti väikestes maakohtades rahvas läheb ju vaatama "mida iganes", mida neile koju kätte tuuakse. Aga millegi uue ja huvitavaga oleks kodust külmal suvel võimalik välja meelitada ka neid, kes muidu ei võta sellistest üritustest osa. Nii palju kui ümber rahvas rääkis, nii istudes kui koju jalutades, ei tundunud keegi rahul olevat.



Hinnang: 1+ (Ma ei mäletagi nii jama Ugala lavastust. Näitlejad olid igati tasemel ja kordan veelkord, et Martin Mill teeb kõik, mis tema võimuses ja seda on näha! Kuid kõik see tarkedub ikkagi materjali taha. Meil vedas isegi ilmaga, sest just enne kohale saabumist tibutas vihma ning koju sõites tibutas jälle. Aga teatrit vaadates ei tulnud ainsatki piiska. Ainult sääsed kiusasid, aga meil oli sada kihti riideid seljas, niiet asi polnudki niiiii hull. Kusjuures üks kiitmine veel siia "väga madala hinnangu" juurde - Martin Mill-i läbimõeldud liigutused ja tegelikult üldse täpne liikumine oli omamoodi nauditav (peale selle "taguripidi paruka pähe sättimise" - see oli liiga selgelt paista, konarlik ning seeläbi kui ta seal ukerdas, oli oodata, et kohe ta sealt keerab ümber ning tema parukas on valet pidi. Kuid Milli liikumine ehk tõesti kohati kiskus mingisugusegi muige välja. Ehk siis seletamaks seda plussi seal selle ühe taga - see ongi näitelejatele, sest kõik muu oli tükis tõesti nii nagu ühelt Charley tädilt oodata võib või isegi tsipa alla selle... Eks ma südames lootsin, et nagu eelmise suve "rahvajant" Meie Mari, suudab ka tänavusuvine tükk "üllatada" positiivselt.... Kahjuks ei saa tükki soovitada kellelegi!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Mati Unt (Walter Brandon-Thomase teose motiividel)
CHARLEY TÄDI

Lavastaja: Taago Tubin

Kunstnik: Jaak Vaus

Muusikajuht: Peeter Konovalov

Liikumisjuht: Oleg Titov
Mängivad: Andres Oja, Juss Haasma, Martin Mill, Keit Triisa (külalisena), Egle Sild (külalisena), Tarvo Vridolin, Margus Vaher, Gert Kark, Luule Komissarov, Merle Liinsoo

Charley ei ole kunagi kohtunud oma Brasiilia tädi Donna Luciaga. Ootamatult teatab tädi aga oma küllatulekust, andes suurepärase ettekäände Charleyle ja tema sõbrale Jackile kutsuda ühtlasi külla ka Kitty ja Anny, kellesse nad armunud on. õnnetuseks saabub Donna Lucialt teade, et ta saabub hiljem, jättes Jacki ja Charley nende armusuhetes sedavõrd piinlikku olukorda, et nad on sunnitud veenma oma sõpra Babberley't astuma tädi rolli. Vaene Babberley peab "Charley tädina" toime tulema kahe noore neiuga, kahe temasse armunud vanema džentelmeniga, oma elu armastusega ja lõpuks ka tõelise Donna Luciaga...

Inglise näitekirjaniku Walter Brandon-Thomase poolt 1892. aastal kirjutatud farss teeseldud ja valestimõistetud identiteedist on rohkelt inspireerinud nii teatrit kui kino ning ei ole oma värskust kaotanud siiamaani. Mati Undi tekstiversioon näidendist pärineb aastast 1969.
Seoses Cambridge'i Ülikooli 800. juubeliga 2009. aastal, on lavastus pühendatud kõigile endistele, praegustele ja tulevastele tudengitele.

"Charley tädi on tunginud eesti teatriellu stagna-aastatel. Ta näib olevat üle elanud ka laulva revolutsiooni. Isegi iseseisvas Eestis saab tal olema oma koht. Tädi rahulduks ka uue stagnaga. Sest ta on ainult külaline, tal on kuhu tagasi minna. Seetõttu ütlen lihtsalt: tädi jääb (vähemalt mõttes) alati meiega." / Mati Unt, 1991 /

Planeeritud esietendus 5. juunil 2009 Viljandi Kaevumäel.

Jälle kodumaal! ehk suvised plaanid...

Jõudsin hommikul laevaga jälle Eestisse! Aaaah kui mõnus on kodus olla :) Päike paistis, oli küll üpris jahe - ainult 14-15 kraadi, kuid ikkagi. Kõik on roheline ning isegi õitseb - justkui hiliskevad, kuigi juuni ju juba täies hoos.

Laeval öösel õue vaadates päris pimedaks ei läinudki. Jaanipäevgi ju juba nurga taga. Mu arvuti juhe kukkus imekombel läpakakotist autopõrandale ning sellepärast kulges laevasõit lugedes, mitte arvutiga mürades. Lõpetasin Oksanen-i Puhastuse (sellest kunagi varsti-kohe täpsemalt) ning lugesin peaaegu otsa terve järgmise raamatu - Miika Nousianen-i "Vadelmavene pakolainen" - see raamat mõjub natuke nagu Sofi Oksanen-i Stalini lehmad, ainult et Soome ja Rootsi vahelise seostusega, kuid mingis mõttes ka Kari Hotakainen-i "Kaitsekraavi tee"-ga on sarnaseid elemente. Ja lisaks ülimalt õpetlik tajumaks rootslaste tausta ning igapäevaseid kummalisuseid. (Aga ka sellest raamatust varsti pikemalt - 60 lehekülge veel lõpuni lugeda.)

Eestisse jõudes oli kõige esimeseks muidugi tööasjad. Kui need tehtud, siis raamatupoodi! Lõpuks ometi on ilmunud 2 mu oodatuimat raamatut - Stieg Larsson-i "Lohetätoveeringuga tüdruk" ja Leelo Tungla järg Seltsimees lapsele - "Samet ja saepuru"! Olen 99,9% veendunud, et neist mõlemast kujunevad ühed mu aasta lemmikraamatud - Oksaneni ja Vonneguti raamatute kõrvale. Aga eks siis näis...

Homme on jälle tööd terve päev, kuid õhtul läheb lahti ka suvine teatriralli :) Olen hetke seisuga planeerinud 16 etendust, aga võibolla jõuab veel paar tükki juurde... Kui päris aus olla, siis tänavu on valik kuidagi kesine. Eriti kui võrrelda eelmise aastaga. Eks muidugi mitu head asja on ka nähtud juba ning seegi vähendab valikut. Aga väga suuri ootuseid ei panegi - peale ehk paari tüki. Kuid seda suuremad ootused-lootused on sügisel. Vaatasin, et Linnateater on ka juba oma sügisesed piletid müüki paisanud, aga seal on kõik nähtud praeguse seisuga... kuigi Hecuba pärast võiks ka uuesti vaadata - see oli VAPUSTAVALT VAIMUKAS!!!

Sellel suvel on ka muusikat oodata - Madonna ja Amy MacDonald.... võimalusel läheks ka Jaan Tätte tuurilt ja Jassi Zahharovi tuurilt osa saama, aga eks näis. Lady Gaga-le vist ikkagi ei jõua ning Pet Shop Boys on just siis Rootsis kui mina olen siin. Kui ma kuidagi K saan ära meelitatud, et ta minuga oleks nõus Õllesummerile Terminaatorit vaatama/kuulama minema, siis seda tahaks ka väga. Õllesummer ei ole just mu "lemmik-üritus", aga Termikad on ikka korra aastas-paaris vaja mingil moel ära näha :) Nüüd ongi pikem paus sisse tulnud. HU? pidi ka Õllekal olema, kes teab võibolla jõuab sinna ka...

Kinos ju ka huvitav suvi ees - esiteks muidugi Harry Potter. Ma olen fän :) Ei tegelikult esiteks ikka see suve viimane maiuspala - Quentin Tarantino uusim, mis ilmub kinno Augusti lõpus. Siis Johnny Depp-i viimane film juulis. Lastega Jääaeg 3D ja Up. Ning kindlasti on suvekavas ka Woody Allen-i uus film, mida Stockis lubati juulis ekraanile. Juulis tuleb ka Jack Black-i viimane komöödia Year one. Ning üks pärlike on veel suve lõpus peidus, ehk augustis hakkab jooksma Almodovari uusim film!

Jah, suvi on käes! Puhkama saab ka varsti ning mul on lisaks uutele raamatutele (ostsin neid kokku oma 10 tükki) ka 10 raamatut Rootsist kaasa võetud... Tõeliselt ülepingutatud, aga parem nii...

The big "40"

Kunagi ma mõtlesin, et see on võimatu. Tegelikult sellepärast saigi seda pidevalt edasi lükatud. Ennast kätte võtta on ju nii raske. Inimene on ju mugav ning oma rutiinides ja harjumustes kinni. Lükkasin ja lükkasin edasi, kosusin ja kosusin. Kuni ühel päeval 2008. aasta novembris (Stockholmi filmifestivali ajal) otsustasin lõpetada limonaadide, eesotsas Coca cola joomise ära. Kaalule erilist efekti see kohe ei avaldanud. Siis läksin julgeks ja tegin uusaastalubaduse - "Pärast kella 18-t enam ei söö!".

Pidasin ja pean endiselt sellest reeglist kinni... ja praegu on ju juba JUUNI keskpaik! Alguses oli raske, aga nagu kõige muuga, harjusin ära. Mis seal siis ikka, söön napilt enne kuut ära ja õhtu ongi söögivaba. Muidugi aastaid olen söönud midagi eriti head Eurovisiooni vaadates ja Oscarite jagamist samuti... aga tegelikult on ka need ju ikka ainult enda otsustamisest kinni. Siis hakkas ka kaalunumber kiiruga kahanema. Järgmine samm oli lubada endale televiisorit vaadata ainult ratta sadulast :) Kaalunumbrid võtsid tõelise kukkumishoo sisse.

Aga sellest polnud mulle ikka veel küllalt. Kuidagi oli vaja veel kaasa aidata. Meenus kunagi kuuldud arstide jutt, et piim ei ole inimese jook. Kaltsiumi saab ka juustust, kohupiimast, jogurist ja muidugi vahest klaasike pannkoogi või maasikate kõrvale võib ka piima võtta, justkui "terviku osana". Ja tegelikult ainus vedelik, mis inimorganismile on hädavajalik ongi vesi. Ja mis kõige parem - vees on 0 kalorit. Ehk siis ei tee inimest paksemaks, kohe mitte kõige vähematki! Sellepärast otsustasin loobuda kõikidest muudest jookidest (kohviga mul vedas, seda ei joo ma nagunii, kuigi kui kohvi sisse ei pane piima, koort ega suhkrut on sealgi minu teada 0 kalorit). Ja kusjuures alguses oli üliraske, sest ma armastasin ainult "maitsega jooke" ja ma pole kunagi üldse "vee-inimene" olnud. Tegelikult ma ei joonudki kuni senimaani paljast vett... absoluutselt mitte. Ikka mahla, piima või midagi muud, vahest üliharva ka "kangemat". See otsus aga tasus kohe mitmeti ära. Näonahk läks täiesti korda - vistrikud kadusid. Lisaks õppisin arvestama kaloritega. Ehk kõik mis päeva jooksul sisse söödud/joodud, tuli ratta peal õhtul maha sõita. Ja kui jaksu on, siis veel natuke rohkem. Lisaks arvestasin muidugi juurde muudki kõndimisel ja muidu kulutatud kalorid.

See ongi minu jaoks kogu dieedipidamise kunst. Pole vaja mingeid imedieete ega mingeid dieediraamatuid või ma ei tea mida veel. Kui ei söö rohkem kaloreid kui jõuab kulutada päeva jooksul, siis kilod paratamatult ise kukuvad. Nii lihtne see ongi! Ei maksa seletada, et makaronides on liiga palju kaloreid või et kommi või kooki ei tohi süüa. Võib küll, aga pärast peab sellevõrra suurema ringi tegema jalutades või joostes või ratta seljas. Ma tean millest ma räägin, sest rekordpäevadel tegin üle 20000 sammu. Ainult sellepärast! Ja isegi Pizza-söömise võib nii ära kulutada! Sest millestki päriselt loobunud ma ju tegelikult pole ja ei taha ka loobuda (välja arvatud limonaadid - neid pole tõesti organismile vaja!)

Ma tean, et mu 40 kilo on kukkunud mõnevõrra kiiremini kui ehk peaks. Aga ma olen tõeliselt vaeva näinud selle nimel. Nii palju vaeva (näiteks kilomeetreid ratta seljas), et ma ei võta kunagi neid kilosid endale tagasi! Pool sellest kogu massist kukkus tegelikult esimese 2 kuuga. Alguses lihtsalt läheb ruttu. Kõik see sisse ahmitud üleliigne toit tuli välja ja alles siis läks kaalu kukutamine raskemaks ja vaevalisemaks. Ehk siis teine pool on kukkunud 3 ja poole kuuga. Peaaegu kaks korda nii kaua kui esimene 20.

Mul on alati dieediga olnud põhieesmärgiks, et ma tahan ennast paremini tunda. Ja sellepärast olen täpselt jälginud oma enesetunnet. Kusjuures kõigepealt kadusid igasugused peavalud. Siis selja-, jala- ja kõik muud mured (ainult tolmuallergia ongi jäänud, aga see pole ilmselt seotud kehakaaluga). Kusjuures ma jaksan nüüd kõike palju rohkem ja paremini ja kauem. Olen rõõmsam ning mu enesetunne on tavaliselt ikka päris laes :) Olen alati esimene kui on vaja kusagile jala minna. Kasvõi poodi süüa ostma või prügikasti alla konteinerisse. Pargin oma autot ka linnast välja, et ei peaks lühikesteks sõitudeks seda üldse kasutama. Kõnnin jala ja see on niiiii mõnus! Enne oli hea, tööle ja kou kõndisin kokku 6 km, igal tööpäeval. Nüüd kui elan kontorile nii lähedal (kuni augusti keskpaigani), siis pean õhtuti päris korralikke jalutuskäike ette võtma.

Pole ma ju veel oma eesmärki saavutanud, plaanis on "veel" 8 kilo alla võtta. Siis olen oma pikkuse kohta ideaalkaalus. Mõned räägivad mingitest jämedatest või paksudest kontidest. Tegelikult on see müüt. Täiskasvanud inimese luumass erineb teistest sama pikkadest inimestest +-1 kilo. Seega see on täielik jama. Mõnele inimesele muidugi sobib välimusele natuke rohkem kehakaalu, eks see ole iga inimese enesetunde küsimus. Mina usun, et see vana "ideaalkaalu valem", ehk pikkusest sentimeetrites lahutada 110, saabki selle kõige keskmise ja normaalseima kaalu. Kuigi ma tõesti juba praegu tunnen end päris hästi. Igatahes miljon korda paremini ju 40 kilo raskemana. Ja minu pikkuses on kehamassiindeksi järgi normaalkaaluks 67-90 kilo ning sinna vahemikku ma nüüd oma kaaluga juba mahungi!

Lisaboonuseks asjale on veel see, kui teised inimesed komplimente hakkavad vaikselt tegema. Viimasel ajal olen juba üsna kummalistest kohtadest ja peaagu iga päev saanud positiivset tähelepanu. See innustab veel omakorda oma eesmärki saavutama. Ja muidugi uute riiete ostmine. Ma olen siiani enamvähem oma suurte "kott-riietega" käinud igal pool - vööga kokku ja käib kah :) Aga nädalavahetusel võtsin kätte ja ostsin ühtkomateist "uut". Endise XXL-i asemel kannan nüüd M-i. Proovisin ka üht ülikonda. Kui enne oli mu numbriks 58, siis nüüd 52! Aga otsustasin siiski ülikonna Eestist osta - peab ikka igal võimalusel oma maa tootmist toetama. Teksade mõõtu enam ei mäleta, igatahes üle 40 (vist 42) oli see W(aiste), aga nüüd ostsin 31, kuigi 30 läks ka jalga... aga teksade ostmisel mängib rolli ka lõige. Pikkus on ju ikka sama :)

Ja kõige lõpuks on see kaalulangetamine ka päris lahe meelelahutus. Ma mõtlen just hommikune kaalul käimine. Väike hasart tekib isegi. Minu kaal näitab 100 grammise täpsusega ja siis on ikka asja ette olnud eelmise päeva pingutus, kui 100 grammigi on kukkunud :) Muidugi on terveks eluks vajalik ka erinevate toiduainete kalorisisalduse uurimine. Ühtlasi kuulutasin boikoti peaaegu kõikidele toiduainetele, kus kalorid pole peale märgitud. Isegi valmis-salatitele. Muidugi restoranis süües ja mõnede eriliste lemmiktoodete puhul teen ka erandeid (need on tõesti paar väga valitud asja - sushi näiteks). Igatahes on see kõik maru põnev ja annab päevale särtsu juurde. Mina olen küll rahul!

Ning ma palun, kui tunned mind ja kui mind näed, ära hakka rääkima, et "lõpeta nüüd küll dieedipidamine, sa oled juba küllalt kõhna". Jah, ma tean täpselt kui kõhn ma olen, eriti hommikul vannitoa peegli ees :) Siiani on mul veel raskuseid ennast peeglist vaadata, seda ma vist ei õpigi kunagi päriselt ära. Ei tea, kas "meeste värk" või siis liiga pikk oli see madala enesehinnangu periood. Ikka ainult kiiruga juukseid sealt saabki vaadatud. Aga mul on dieediga "eesmärk" ja ma plaanin seda ka täita. Seega ei maksa peale pressida oma arvamust (eriti sellist, mis pärsiks teise inimese eesmärkide saavutamist). Kusjuures sellised kommentaarid tavaliselt baseeruvad võrdlusel varasemaga, mitte otseselt inimese tegeliku olemisega. Seega ma võtan alla veel täpselt 8 kilo. Ja siis olen rahul ning alustan järgmist projekti - "Kaalu hoidmist"!

Võibolla isegi mõnikord söön siis pärast kella kuut, aga ennem tuleb avastada tasakaal, et kaalu juurde ei tuleks.

Ja tulge nüüd veel ütlema, et EESTI MEHEL POLE ISELOOMU!!! On ikka küll... kui tahab! :)))

Drag me to hell / Lohista mind põrgusse (USA 2009)

Režissör: Sam Raimi (sama mees, kes on teinud "Evil dead" ja "Spider-Man" triloogia...hetkel teeb juba 4.-t osa)
Stsenaarium: Sam Raimi, Ivan Raimi (vennad)
Olulisemad näitlejad: Alison Lohman, Justin Long, Lorna Raver, Dileep Rao, David Paymer, Adriana Barraza, Reggie Lee
Loo lähtekoht: Christine (Alison Lohman) töötab laenukontoris ja ootab ametikõrgendust. Valik tehakse tema ning ühe tema kolleegi vahel. Ta tahaks iga hinna eest unistatud positsiooni. Selleks tuleb näidata karmikäelisust ning otsustusvõimekust ülemusele. Ühel päeval tuleb kontorisse vanaproua, kes soovib saada laenumakse pikendust. Muidu võetakse temalt tema kodumaja ära ning ta peab tänavale kolima. Christine-i võimalus on tulnud, ta näitab oma ülemusele, et suudab ka karmide otsustega hakkama saada ning ütleb tädikesele, et ta ei saa tema soovidele vastu tulla. Eideke paneb tüdrukele kättemaksuks peale needuse, mille kohaselt saatan tuleb talle järgi ning viib ta põrgusse...

Huhh, milline õudusfilmide klišeedest kubisev õudukas. Tõeline austusavaldus žanri suurmeistritele, kelledest üheks on ju ka oma "Evil dead"-iga Sam Raimi ise :) Kohe algusest alates on põnevate pöörete, ehmatuste ning tihti ka lihtsalt vinge heliga tegemist filmiga, mis on nagu "ameerika mäed kummituslossis". Tõeline hirmu-ralli. Hinge saab võtta vaid hetketi ühest õudsast stseenist teise üleminekute ajal. Sattusin seda vaatama esilinastusele, kui saal oli viimse kohani täis ning millegipärast oli sinna tulnud ka tõeliselt palju nõrganärvilisi naisterahvaid, kes häälekalt kõigele kaasa elasid. Isegi lihtsalt ulgudes siis kui oli teada, et kohe-kohe läheb jälle karmiks :)

Ja kaasa elamine sellele filmile on ülimalt lihtne, sest see lihtsalt haarab endasse nii lihtsalt. Christine karakterina on tegelikult südamlik ning sümpaatne tütarlaps, kellele on väga lihtne kaasa tunda. Teda mänginud Alison Lohman on noor ning nii hirmsas olukorras, et tõesti tahaks teda kuidagi aidata :) (Siiani on eredalt meelest tema väga õnnestunud roll Michelle Pfeifferi tütrena filmis "White Oleander"). Tema filmi-abikaasa rollis olnud Justin Long ei kuulu mu lemmiknäitlejate hulka. Õigemini on temaga selline kummaline efekt, et kui ma märkan, et ta mingis filmi kaasa teeb, siis taban end kahjutundelt, kuid tegelikult kui teda jälle mõnes filmis näen, siis ega mulle ta niii vastukarva polegi. Siin filmis on tal hea ja toetav roll, sellised need "bpyfriendid/girlfriendid" oma partnerile sellistes olukordadest olema peavadki!

Ka make-up ning tõeliselt märkimisväärne helindus annavad nii palju filmi õnnestumisele juurde. Filmis on nii selliseid hirmsaid hetki, kus tõesti järsku miski ehmatab. Siis on seal selliseid stseene, kui juba on ette teada, et kohe-kohe läheb hirmsaks (näiteks see garaažistseen, kui Christine läheb töölt viimasena koju ning tema auto vastu on parkinud "häbistatud" vanaeit oma logu auto. Muidugi on garaaž inimtühi ja õhus lendleb vanuri rätt. Kui Christine autosse istub....kes seal tema seljataga siis on....) Kuid on ka psühholoogilist õudust, ehk piinavat nõutust - kuidas siis needusest vabaneda? Kas anda see edasi kellelegi, kes on nagunii surmale määratud või hoopis omakasupüüdlikult töökaaslasele, kes konkureerib samale positsioonile või hoopis sokutada see needus vanaeidele tagasi? Lisaks kõikidele uutele õudusfilmi-võtetele on siin ka vanad teada-tuntud nõksud. Kohati kaldub film isegi B-kategooria õudusfilmide tasandile. (Minu kõrval istunud ameeriklane tõdes nendes kohtades, et on ikka kehvasti tehtud - "I can't believe that it's that bad".... Näiteks siis kui Christine-i käsi on vanamoori suus :) See koht oli tõesti hämmastavalt kaheldava kvaliteediga. Kuid ma olen veendunud, et arvestades tegijaid, oligi see nii tahtlikult mõeldud.)

Ja mis kõige parem - lõpus on väga hea puänt! Ehk nagu kunagi televiisorist jooksnud sarja "Alfred Hitchcock esitab..." lühifilmikestes - üllatus tuleb üllatusele otsa, kuni täiesti lõpuni välja. Kusjuures minu meelest ei raugenud see hoog kohe mitte hetkekski. Pidevalt tulid esile üha uued õudused :)

Tasub ikka mitu korda mõelda enne kui meelega kellelegi "paha" teha, sest kunagi ei tea, mida see teine inimene on võimeline Sinule paha tagasi soovimisega saavutama. Mina usun, et samuti nagu headusega nii ka pahaga, et mida teele saadad, see edasi ka liigub. Ning muidugi tihti teeb see paha ringi ära ning tuleb siis ka tagasi algatajat kummitama - Nõiaring :) '

Kuid lisaks sisule, helile ning muudele tehnilistele efektidele on ju muidugi kasutatud ka visuaalseid öökima ajavaid võtteid - näiteks see kui laip kukub kirstust välja peategelase peale ning laiba suust voolab tüdruku näkku mingit rohelist lima.... selliseid hetki on film paksult täis ning need kõik talletuvad kõvasti meelde :)

Hinnang: 4 (Minu poolest oleks võinud need liialdused siiski ära jätta ning jääda lookeskseks ning tehnilises mõttes "tasemele". Jah, muidugi üllatusmomentide sagedus ning pidev hirmul olemine omamoodi tekitasid selle filmi suhtes tugevaid emotsioone, mis omakorda muutsid minu jaoks filmi keskmisest tunduvalt paremaks. Isegi kui arvestada lihtsalt õudusfilmide žanris. Kuigi tänaseks päevaks on ikka juba kõik nähtud ning miski ju otseselt kinos enam ei "hirmuta". Kuid puhtalt meelelahutuslik faktor ning ikka see hullult vinge heli, mis oma müraga tihti tekitas omakorda emotsioone - see oli tõesti harukordne ja võimas. Seda võib kogeda ikka ainult kinosaalis suurelt ekraanilt filmi vaadates. Kodus vaevalt et saab sellise "elamuse" täies mahus, nagu just eriti selle filmi puhul see mõeldud on. Kuid nõrganärvilistele seda filmi tõesti ei soovita. Õudukate austajatele aga suisa kohustuslik!:))

Filmi trailer:

Hangover / Pohmakas (USA 2009)

Režissör: Todd Phillips
Stsenaarium: Jon Lucas, Scott Moore
Olulisemad näitlejad: Bradley Cooper, Ed Helms, Zach Galifianakis, Justin Bartha, Heather Graham, Jeffrey Tambor, Mike Tyson, Mike Epps

Loo lähtekoht: Neli meest sõidavad Vegasesse, sest üks nende hulgast veedab seal oma viimast poissmeesteõhtut. Kaks kaaslastest on tema sõbrad ja üks tema tulevase naise vend. Pärast esimeset ööd nad aga ärkavad ja selgub, et keegi ei mäleta eelmisest õhtust mitte kui midagi ning "peigmees" on ka jäljetult kadunud. Sellest läheb lahti selline seikluste ahel, et hoia piip ja prillid! Üks mees on millegipärast olnud haiglas, teine on abiellunud ning jäänud hambast ilma ja kolmas märkab hommikul pissile minnes, et toas jookseb ringi kana ja vannitoas lösutab ehtne tiiger...

Hämmastav, et samad stsenaristid kirjutasid alles äsja kinos nähtud "Ghosts of girlfriends past". Sest kui üks on täiesti vinge ja lahe komöödia (Hangover), siis teine on hoopis midagi romantilise komöödia "sarnast", kuid tegelikult üks paras soperdis (GoGP). Mingis mõttes "MEESTE" kirjutatud teksti maitse jääb küll mõlemast filmist. "Pohmaka" puhul on aga need naljad kuidagi "õigustatud" ja ehedad. Endiste tüdrukusõprade kummitused oli esiteks "poliitiliselt ebakorrektne" ning üldse selline tavaline jama.

"Pohmakas" oli minu meelest tõeline komöödiline triumf! Ehk mõnevõrra rohkem meestele... nagu meeste "sex ja linn", ainult et mehed ju ei vaata moodi ja ei räägi armastusest vaid mehed joovad, varastavad politseiautosid ja käivad stripiklubides :) Vähemalt mõned meie hulgast... Kusjuures ma ei imestaks kui "Hangover" Oscarit jahtima ei hakka järgmisel kevadel - stsenaariumi oma... Sest see dialoog ning need situatsioonid on ikka tõsiselt naljakad. Enam vähem igas teises stseenis on mingi iva peidus, mille üle itsitada. Ja seda kohe algusest kuni isegi lõpputiitrite kõrval jooksvate fotodeni välja!

Igatahes ma arvan, et iga inimene peaks (vähemalt) korra elus sellise pohmaka ise üle elama :) Minul oli see ehk siis kui ma sain 21 :) Okei, muidugi mitte NII hullupöörane nagu see filmis nendel meestel, midagi sinna suunda...aga ma räägin "põhimõtteliselt" :)

Režissöriks mees, kelle sulest on pärit sellised filmid nagu "Borat" ja "Road trip" (seekord ta stsenaariumit ei kirjutanud). Ja eks see "Pohmakas" mingis mõttes "Road trip"-i ka meenutab, ainult et sedapuhku tsipa vanemate meestega. Kusjuures režissör koos teiste Borat-i stsenaristidega kandideeris ka ju Oscarile!

Väike stiilinäide:
Üks mees, kes on just avastanud, et on oma kodus ootavale tulevasele naisele mõeldud sõrmuse andnud purjus olles ja abielludes ühele stripparile: "Oh mu jumal, Ma ei suuda uskuda, et andsin oma vanaema Holocaust-i sõrmuse ära võhivõõrale."
Teine mees selle peale: "Ma isegi ei teadnud, et Holocausil jagati sõrmuseid"!

või siis see:
Mehed saabuvad Las Vegase kuulsaimasse hotell-kasiinosse "Caesars palace" ja üks meestest küsib administraatorilt: "Ega see ei ole ju päris Caesars Palace? See on ikka võltsing?" Adminn talle vastu "Mis te sellega mõtlete?"... "Noh, et ega Caesar siin ju tegelikult elanud?!" :)

Kuna Rootsis on suurem osa filmidest kinos alla 15 aastastele keelatud ja see film oli kõigest alla 11 keelatud ja mu 13 aastane igavles kodus, võtsin tema ka kaasa filmi vaatama... Ok, teema pole ju tõesti lastekas ja eks ma teadsin ette ka, et ega see polegi "tema" film ja ega talle ei saagi see film meeldida... noh olge siis hoiatatud - see film EI SOBI lastele üldse :) Eriti need lõpus jooksvad fotod :) Ei saa kah nendest vanusepiirangute otsustajatest alati aru. Nende järgi ei tasu küll arvata midagi...

Mis mulle selle filmiga seoses eriti mõjus, oli see sõpruse-teema. Nii mõnus kui on olemas sõbrad, kes Sinu pärast niimoodi muretsevad ja on igasugusteks asjadeks valmis, et Sind päästa. Ikka päris kreisideks asjadeks. Ei tea, kas see on selline muinasjutt või on päriselt ka selliseid sõpru olemas... ilmselt küll päris elus on sellised sõbrad mingis varasemas vanuses... kunagi seal täiskasvanuea alguses ja just enne seda... Aga tore on ka sellist muinasjuttu vaadata ja uskuda et kellegil kusagil....

Ja nii nõme on kui inimesed, kellel pole õigust teise elu üldse kamandada, eriti kuna nad on teinud teisele väga haiget, võtavad endale ikkagi selle õiguse. Pean silmas ühe mehe naist, kes oli teda petnud, aga mehelt nõudis täpset talla all olemist. Naised ei tohiks oma mehele "emaks" hakata... see tapab igasuguse romantika ja tegelikult üldse armastuse...

Treilerit vaadates ma arvasin, et tean kogu filmi sisu juba selle põhjal ning kõik naljad on kindlasti topitud reklaami, ehk ega sealt midagi muud eriti oodata pole. Aga see mis on reklaamis see on tõesti ainult pisitilluke osa sellest kõigest :) Tegemist on tõesti ühe laheda "täiskasvanute komöödiaga". Ilmselt mõjub selline film kunagi kerge veiniga ja koos sõpradega DVD-lt vaadates ka väga hästi :) Sellist filmi ongi ehk lahe just "sõpradega koos" vaadata!

Hea meel on ka selle üle, et Heather Graham sai üle pika aja ühes vinges filmis jälle kaasa teha. Ta on kuidagi D-kategooria filmidesse viimasel ajal langenud (viimane "hit"oli vist 8 aastat tagasi "From hell" Johnny Depp-iga peaosas).

Ja veel kõige tipuks istus mulle see soundtrack ka imehästi. Hitte nii sellest aastast kui ka viimastest aastatest - Usher, Rihanna ja ühtkomateist rocki kah.

Hinnang: 4+ (Filmis on kasutatud peaaegu kõiki erinevaid komöödia vorme ja võtteid. Muidugi neid nõmedaid - jalaga tagumikku nalju ka, aga kõige muu komöödia-ilutulestiku sees ei häirinudki need, vaid justkui mõjusidki päriselt naljakatena :) Näitlemine oli ju ka komöödiafilmile kohane. Erinevad mehed olid kõik loomult erinevad, kuid nende jaburdamine ei mõjunud võltsina vaid eks selle "kreisi" ja ülhoogsa seikluse sees olid kõik justkui "omal kohal"... "narkootilised ained ja alkohol segi"....hää et niigi läits :))) Ja hoidke siis silmad lahti seal lõpus kui fotod hakkavad vahetuma tiitrite kõrval, eriti paar viimast fotot!!! :))))

Filmi trailer:

NRJ in the Park 2009

Oi kuidas ma kibelesin Dead by April-it vaatama... ja ma saingi!!!! Juba ette (õigusega) kartes, et selle kontserdi peamiseks publikuks on pubede massid, meelitasin kodust S-i kaasa... ta ju 13 ja mina 36, ehk kahe peale keskmine vanus on enam-vähem :))) Sellised väli-kontserdid, kus puudub vanusepiirang ja pileti hind on kõigest Gröna Lundi sissepääsu hind - ehk siis kõigest 70 krooni...kusjuures mina ostsin eelmisel korral suvekaardi, mis maksis 149 krooni ja siis saab terve suve tasuta sinna sisse. Aga meil ju veel plaanis ka Amy MacDonaldi kontsert seal juuli lõpus ning kui vähegi võimalik siis ka Lady Gaga augusti alguses...veel napilt enne Madonnat...

Läksime loomulikult jala, kuigi sinna on päris mõnusalt pikk jalutuskäik. Etteruttavalt võib öelda, et päeva sammude summa küündis üle 17000! Saime S-iga pikalt maast ja ilmast jutustada teel. Ta oli ikka nii uhke oma heade koolitulemuste üle ning mina muidugi rõõmustan temaga koos.

Jõudsime kohale täpselt õigeks ajaks, ehk siis kui kontserdi juhtideks olevad raadio DJ-d kuulutasid esimese esineja - Mando Diao. Rahvast oli tõeliselt palju. Pärast selgus, et see on kontserdi 10 aastase ajaloo suurima osalejate arvuga! Mando kutid laulsid kõigepealt "Gloria" ja siis oma viimase aja suure hiti " Dance with somebody": http://www.youtube.com/watch?v=O-mXi37qo24

Teisena esinenud Måns Zelmerlöw lõi mul ka tantsuka sisse. Ta oli ainuke esinejatest, kes laulis 3 laulu. Kuulutajad teatasid, et mees saab järgmisel nädalavahetusel aasta võrra vanemaks, ehk siis 23. Minule tema, ehtne Rootsi diskens meeldib. Lisaks olid taustal vinged meestantsijad, mis andis veel juurde... oleks ise tahtnud tantsida... täiega, aga need noored oleks ilmselt mõelnud, et mingi vanur elab oma noorust välja... Rootsi noored on kuidagi kummaliselt liikumatud kui nad kontserti vaatavad. Kusjuures suitsetavad mis kole.... ma mõtlesin et ütlen ühele tüdrukule, et tema meik ja tibiriided ei muuda seda, et ta haiseb nagu konidega kuhjatud prügikast. Aga hoidsin end tagasi :) Loomulikult. Aga ise nõksutasin küll nii vähe, et lasta muusika oma kerest läbi, aga nii palju, et S ei peaks oma vanamehe pärast häbi tundma :)

Tundus, et paljudel oli ka Måns Zelmerlöw-i vastu midagi, sest kui ta küsis, et kas ta laulab veel, siis mingid mehed kõrval oleks küll meelsamini näinud, et noorte tüdrukute suur lemmik lavalt lahkuks :)

Tema esimene laul on siin... teisena laulis vana Rootsi eurovisioonil teiseks laulnud "Cara mia" ja kolmandana, tänavuaastal 4. või 5. jäänud "Hope and glory". Aga siin see "Rewind"...just lahe suvelugu:


Pärast Måns Zelmerlöw-i tuli lavale Swinfly. Rootsi räpprühm, mis mind jättis üldiselt külmaks, sest isegi see kaasatud tütarlaps oli häälest päris ära ning lasi vahepeal täiesti rütmist väljas ja ilmselt ka nootide kõrvalt :) Ainuke lahe asi oli mingi tüüp, kellel oli luukerekostüüm seljas. Tollel hakkas aga hüppamisest palav niiet ta pidi vahepeal oma "kolju-kapuutsi" vahepeal ikka keskelt lukuga lahti tegema :)

Vahepeal väike võistlus, et kes saadab sponsori nime SMS-iga sellel on võimalus võita tasuta mobiiltelefon. Muidugi kõik teenagerid krabasid oma moblad välja ja hakkasid toksima :)))

Ja siis ainuke kontserdi nais-soolo - Janet! Tema viimane laul on jälle selline, mis minu tantsumuusikamaitsega hästi ühildub: http://www.youtube.com/watch?v=DSP2uzGnvU8
Tegelikult laulis ta enne seda veel oma esimese hiti, millel pole ka viga. Ainult et tütarlapsele on see kuulsus pahasti pähe läinud. Vähemalt see jutt oli tal küll selline väga kahtlase väärtusega :)

Ja järsku hakkas rahvast igast kandist juurde voolama. Päris kitsaks läks kohe! Selge, lavale saabusid Dead by April-i kutid... eks nende muusika pärast ju minagi sinna ikkagi "kohale" läksin. Ja need kaks laulu õigustasid tervikuna selle kogu kontserdi. Tekitas hirmus isu näha nende täispikka ja korralikku rokishowd. Toss, kidramehed rokkimas, punkarisoenguga laulja ja muidugi karjuja, kes on tegelikult kogu bändi esi-esineja... Ei tea kas ta karjumise pärast pidi loovutama laulmise teisele mehel või ongi lauljaks otseselt kitarrist ja karjub siis see peamees... Vahet pole, sest muusika on neil ikka tõsiselt hea ja vinge! Siin on tõestus:


Pärast Dead by april-it tundus kogu eelnev show köki-möki. Ja nende järel tulnud Milow veel see kõige igavam ja mõttetum kontserdile kutsu... Milow teatas küll, et eile ilmus tema esimene plaat Rootsis ja täna ta esimest korda esineb Rootsis... Anyway, tema "Ayo technology" kõlab raadiost paremini kui live-na. Mees laulab kõik laulud ainult kitarri saatel ja S küsis, et kas see kõik oligi üks ja see sama laul... ja ega minagi neid hästi ei eristanud. Võibolla oli neid 3 või ikkagi ainult 2... ei tea :)

Kontserdi lõpetas Flipsyde. Kuulasime nende esimese laulu ära ja panime ajama, et massidelt jalust saame, sest Flipsyde pole just midagi erilist... ega pärast Dead by April-it polnudki nagu vajadust kah, sest nood oma kahe lauluga andsid tõesti rohkem kui teised kõik kokku :)

Coraline / Coraline ja salajane uks (USA 2009)

Režissör: Henry Selick
Stsenaarium: Henry Selick (baseerub Neil Gaimani raamatul)
Olulisemad hääled: Dakota Fanning, Teri Hatcher, Jennifer Saunders, Dawn French, Keith David, Ian McShane

Loo lähtekoht: Lugu tüdrukust, kes avastab, et läbi seina on võimalik minna "teise" koju, kus on "teine" ema ja "teine" isa. Ja need "teised" vanemad on väga kahtlased - tahavad tüdrukule ette õmmelda silmadeks nööbid ja teha temast jäädavalt nende "oma". Sellest saab alguse kergelt kõhe, aga visuaalselt väga nauditav 3D animatsioon.

Tegemist on kõigi aegade kõige esimese stop-motion stiilis filmitud 3D multikaga! Lugasin alles mõned päevad tagasi lastele selle raamatu ka kõva häälega ette. Raamatu kohta arvamust võib lugeda siit. Kuid hämmastaval kombel on selle multifilmiga juhtunud nii, nagu juhtub raamatutel baseeruvate filmide puhul üliharva - see animatsioon oli palju parem kui raamat, minu meelest! Multika karakterid on konkreetsemad, vanadaamid märksa koomilisemad, lugu ise ka kuidagi mõnusam ning paremini struktureeritud, kui raamatus.

Mu 8 aastane pani ikka korraks ka silmad kinni, sellevõrra põnevast seal ikka oli temavanustele, kuid tegelikult seda hirmsust on mõnevõrra siiski kahandatud. Ja muidugi eks sellised psühholoogilisemalt sügavamad hirmu-tekitajad pääsevadki raamatust lugedes paremini esile ning mõttetööd nõudes on need ka kergemini silmatorkavad.

See 3D tehnoloogia annab natuke kogu filmile veel omakorda vürtsi juurde. Juba päris alguses, alles tiitrite ajal tuleb nõel peaaegu vaatajale silma :) Saab kohe tunde kätte, millise dilemma ees Coraline filmis mõni hetk hiljem seisis. Geniaalne! Kusjuures, see Coraline karakter on animatsioonis kujundatud nii hästi liikuma. Dakota Fanning-u hääl oli ka justkui Coraline hääl :) Desperate housewives-ist Susanina tuttava hääle kurja (ja samuti ka hea) ema rollis oli vahvalt tuttavlik. Aga Ian McShane-i härra Bobinskyna ma küll ära ei tundnud. Kusjuures need venekeelsed väljendid olid ju päris "õiged".

Mis mulle filmis meeldis oli see, et alguses Coraline ärkas ikka "omas voodis" ja see oli kuidagi turvaline, aga siis järsku enam mitte. Ja sama oli selle teise emaga. Alguses oli ju kõik hea, aga siis järsku enam mitte :)

Tegelikult sain ma enda meelest aru, mida kirjanik Gaiman selle loo kirjutamisega mõtles. Ma ei mäleta, et ma sellest raamatut lugedes nii konkreetselt oleksin mõelnud. Nimelt see lugu on justkui lohutuseks lastele, et isegi kui nende vanematel pole nende jaoks aega, ega huvi, siis "omad vanemad" on ikka paremad kui mingid võõrad. Coralinest oli tõesti kahju ja ehk avab see nii mõnegi ronga-isa või ronga-ema silmad... et kui nad oma lapsest ei huvitu, siis võib lihtsalt tulla keegi "parem vanem" ja lapse endaga ära meelitada. Tõeline hirmulugu vanematele... Teisalt võibolla on see ka nö.turvaline tavalistele lastele kes näevad seda olukorda kinos, kus lapsel polegi nagu õiget enam ega isa ja siis tekib hea psühholoogiline efekt, et kui hea on ikka niimoodi vaadata kui endal on kodus head vanemad, et ei olegi vaja selliseid seikluseid otsida kusagilt teiste vanemate juurest. Ei tea, mis see tegelik sõnum siis on, aga igatahes multifilmi vormis töötab see ideaalselt.

Ja kes oleks võinud arvata, et nööbi-silmad võivad mõjuda hirmsalt :) Lahe! Miks aga see Wybie oma pead niimoodi hoidis... kas ta oli mingi hälbega, sellest filmis aru ei saanudki. Muidugi Coraline ja tema sõbra suhtes olid samuti peidus õpetuslikud vihjed lastele. Neid on ikka vaja kasvatuslikelgi eesmärkidel lastefilmidesse kavalalt peita :)

Hinnang: 4 (Üks viimase aja parimatest multikatest. Minule küll väga meeldis. Eriti lastefilmi kohta. Lisaks need efektid ja kogu see õudus, et keegi tahab lapsele niimoodi paha. Natuke tuli meelde Nightmare before Christmas ja Corpse Bride. Kusjuures CB oli minu meelest veelgi parem. Aga lastele ka meeldis, kahju ainult, et see eesti keelde pole dubleeritud. Oleks olnud lahe hiljem DVD-lt eesti keeles seda ka vaadata.)

Isiklik märkus: Huvitav, et Rootsis maksavad 3D filmide piletid 25 krooni rohkem kui tavapilet, aga prille pärast esitust ära ei korjata. Kusjuures prillid ise olid kuidagi mugavamad veel, kui need, mida Tallinna Coca-Cola Plaza kasutab. Nüüd saab ka kodus 3D filme vaadata, mul üks IMAX dokist tehtud DVD ongi 3D :)

Filmi trailer:

Vilnius 10. juuni 2009

Vilniuses on suvi! Aaaaah kui mõnus oli just äsja, kohaliku aja järgi 1:30 öösel vanalinnast jalutamast tulla. Särgikäised üles kääritud, mahe briis puhumas näkku jõge ületades. Lausa kadedaks teeb, et miks Leedukad saavad nautida sellist ilma, kui kodus ootab vihm ja jahedus.

Saabusin juba hommikul. Seminar. Töö. Pärast seminari 15 välkkohtumist. Selline tormamine, ühe ja sama asja innukalt üle rääkimine 15-le erinevast riigist ja erineva taustaga inimesele. Aga kui seda teha niimoodi hullu kiirusega ja iga kord üritades innustuda nagu räägiks seda kõike just sellele inimesele, kes on parajasti vestluspartneriks, siis tegelikult läks väga libedalt. Üks tähtis hallipäine Briti härra ütles, et see oli lausa parim kõikidest päeva jooksul tehtud välk-kohtumistest. Igatahes sai huvi genereeritud nendes, kellest võis juba arvata enne kogu üritust, et see huvi võiks olemas olla.... aga nüüd eksisin juba oma töömaastikule, kuigi hoidun siin blogis nendest teemades kõrvale.

Igatahes kell 18 oli viimane kohtumine ja pärast seda koitis vaba aeg! Teised läksid sööma, aga mina oma dieediga muidugi mitte. Olin ka jõudnud kõikide "olulisematega" juba rääkida oma olulisima jutu ära ning sellepärast võtsin vabaduse tasuta söögist loobuda. Põrutasin hoopis Vilniuse kuuma õhtusse.

Esimene peatus - kaubamaja. Siin on mingi uus, ülisuur "Panorama" - 3 korrust, pungil erinevaid poekesi. Kõik üpris inimtühjad. Teel sinna (muidugi kõndisin ma kogu päeva ainult jala, välja arvatud takso lennujaamast Reval Hotel Lietuvasse. Samme tuli muideks terve päeva peale kokku 18485, mis on mu tavalisest päevast umbes 3500 sammu rohkem. Oleks siin kaal, oleks päris lahe homme kaalule astuda. Kohe varsti peaksin saama 40-nda kilo alla võetud! Hommikul kodus kaaludes oli selleni veel 2 kilo jäänud)...huhh nii pikk sulutäide tuli, et pean alustama lauset otsast peale :) Ehk siis teel sinna kaubamajja helistasin koju lastele. Neil oli täna selle klassi viimane koolipäev. Ja neil oli kõik ülihästi läinud. Mu vanim, ehk siis 7.klassi lõpetanud tibu oli teeninud 100 krooni! Nimelt oli ta klassis õppe-edukuselt kõige parim! Oioioioi kui uhke ma olen! Ja nii lahe kooli poolt seda tunnustada! Lapsel endal ka kindlasti palju indu edasi pingutamiseks. Paar teist last olid ka auhinnaraha saanud - kõige paremini käituv laps ja ma ei teagi mille eesti siis veel... Igatahes "õppeedukuse" üle sellist tunnustust saada - ta ju siis nagu isa jälgedes (ma omal ajal lõpetasin ülikooli kursuse parimana...ok, pingutasin ka tavakoolis vist keskmisest enam :)).

Muidugi pidin oma rahakotti tublisti selliste uudiste peale tühjendama. Tellimuseks esitati tütre poolt "mingit kommi" ja poisi poolt "mingi asi". Täpselt sellised nad mõlemad oma loomult mul ju ongi (kõige pisem on emaga Eestis). Ok, nüüd eksin juba oma pereblogi maastikule... ja sellest ma enam siin blogis ju ei kirjuta.... Ehk siis sellest kõigest pereblogis täpsemalt...

Igatahes pärast poodlemist, võtsin ette kinno kõndimise (aaaah, kuidas ma armastan kõndida! Eriti sellise ilmaga, ma oleksingi ainult õues ja liikumises... ja uues kaalus on energiat ka üleloomulikult palju!) Jõudsin kohale viimaseks seansiks. Ja kuna kell 22 algas ainult 2 filmi veel, ja Terminaatori 4.osa on mul juba nähtud, siis "pidin" valima "Ghosts of the girlfriends past", mis osutus omamoodi täiesti tobedaks, kuid kohati tundemeeli puudutavaks. Ehk siis tegelikult ma ei soovita seda filmi vaadata, aga sellest ehk kunagi lähiajal veel täpsemalt.

Pärast kino jalutasin vanalinna. Ilm oli ju endiselt soe ja ilus. Mis siis sellest et päike enam ei paistnud. Vanalinna kirikud olid nii kummituslikult valgustatud. Inimesed suuremas osas juba magasid. Aknad pimedad, paljudel ka aknad avatud. Vilniuse kesklinnas on üks suur supermarket - 24 tundi avatud (miks Tallinnas või Stockholmis sellist pole?). Muidugi pidin veel sinnagi sisse astuma. Ja muidugi leidsin sealt veel Leedu-kraami, mida Eestist ega mujalt ei saa. Ja muidugi rändas see minuga kaasa...

Tagasi hotelli kõndides sattusin sellisele pikemale tänavalõigule, mis oli täiesti pime. Pemedus ja vaikus. Tegelikult olid tänavad üldse väga tühjad, kogu pika tee hotelli ei kõndinud mulle ühtki hingelist vastu. Ühest nurgabaarist kostus muusikat - Depeche mode või oli see mõni nende kloonidest. Baari ees oli suured motikad. Oleksin ehk isegi sisse astunud, huvi pärast...aga mul ju ikka see va dieet...ja uusaastalubadus, millest siiani kinni hoian... Ühel hetkel kõndisin mingite väikeste mägede vahel - kesklinnas. Ja seal kasvas hein! Kusjuures päris kõrge hein! Nii naljakas - Euroopa pealinnas. See on minu meelest natuke isegi eksootiline. Tegelikult on siin minu meelest üldse natuke "teistmoodi". Inimesed, suhtumised, olemised, kõik on kuidagi nihkes... Armsalt nihkes. Igatahes tahaks perega suvel võtta ühe autosõidu siia uuesti ning nautida ka päevasel ajal midagi - turistlemist teha ja lihtsalt olla.

Ma ei saa märkimata jätta, et mul on siin Vilniuses natuke sama tunne nagu Tallinnas umbes 15 aastat tagasi. Ometi mitmed asjad on ka sama kaugel oma arenguga, on siiski naljakas, et kesklinnas on suured monstrummajad tühjad. Ma mõtlen need on nagu lammutamisel või ootavad uuesti ülesehitamist. Naljakas on ka see, et pizza on Leedu keeles Pica. Ja aitäha ačiu...nagu atšihh leebe vorm :)))

Hotellis ootas ees tühi sviit. Kuna hotellitoad olid ülebookitud, tehti meile upgrade. Ehk siis sama raha eest tavalise kahese asemel luksust juurde. Jagan tuba oma Kiievi kolleegiga, kes on muideks üllatavalt vahva ja väga tubli. Natuke teistmoodi, aga igati positiivses mõttes! Kui ma nüüd öösel saabusin, siis teda polnudki veel. Pidin talle helistama kui jõuan, aga ta ei võtnud telefoni vastu. Mina igatahes ronin nüüd põhku... Homme jätkub kohtumiste maraton ja õhtuks peaks juba koju jõudma. Stockholmis on homme õhtul ka üks kontsert - NRJ in the Park. Üles astuvad Milow, Dead by april, Janet, Flipsyde ja Zelmerlöw. Tegelikult mingid tegelased veel, aga mina lähen neid viit peamiselt vaatama. Eriti Dead by April-it (Rootsi enda bänd). "Losing you" on üks viimase aja parimaid rock-lugusid minu meelest. Ja bänd ise, üks selle aasta "leidudest". Sellest laulust on 2 versiooni- karjumisega ja karjumiseta...siin esimene neist, raadios lastakse söögi alla ja söögi peale seda karjumiseta versiooni:

Star trek (USA 2009)

Režissör: J.J. Abrams
Stsenaarium: Roberto Orci, Alex Kurtzman (baseerub samanimelisel teleseriaalil)
Olulisemad näitlejad: Chris Pine, Zachary Quinto, Leonard Nimoy, Eric Bana, Bruce Greenwood, Zoe Saldana, Simon Pegg, Karl Urban, Anton Yelchin, Winona Ryder
Loo lähtekoht: Film läheb ajas tagasi, kõige algusse. Ehk lausa nii kaugele kui sünnivad Star Trek-i kaks peategelast - Kapten Kirk ja Spock. Kiiruga lennatakse üle nende lapsepõlve ja kujunemisloo kuni selleni kuidas nad kohtuvad ning milliseks ostub nende esimene ühine ja ühtlasi ka esimene Enterprise-i "Tähelaeva" missioon.

Film on täiesti visuaalne komm! Nii ilusad arvutigraafikaga valmistatud kosmosekaadrid, vinge make-up ning hämmastav, aga suuremas osas täiesti ekraanilt vaadates usutav :) See on kindlasti "kino-film", ehk sellist suurt produktsiooni on just nimelt kõige õigem vaadata kinos. Ka helitrikid ning elust-suuremad tegelased pääsevad ikka kõige paremini mõjule just nimelt kinos.

Lugu ise on samuti huvitav, kuigi kohati tsipa lohisev. Kuid lisaks lineaarsele aja edasi kulgemisele on sisse toodud ka vana-Spock, ehk Leonard Nimoy, kes on nö. redus tulevikust minevikus. Ja sugugi mitte vaid korraks ekraanilt läbi lippamas, vaid ikka korralikult sees. See on justkui "teatepulga edasiandmine" uuele sugupõlvele :) Tegemist on ju juba 11. täispika Star Trek filmiga ning minu meelest kõige paremaga. Olen neid varaseimaid vahelduva eduga vaadanud. Mõned neist on olnud allpool igasugust arvestust, mõned päris vaadatavad. J.J. Abrams on minu meelest suutnud luua täiesti õiglase järglase vanale, juba kultuse staatuse saavutanud teleseriaalile!

Näitlejatega on nii ja naa. Mind isiklikult häiris natuke kapten Kirk. Mulle ei meeldi seda tüüpi näitlejad ja ta polnud ka eriti usutav vana-Kirk-i eellane minu meelest, aga Spock selle eest on tõesti leitud fantastiliselt hea ja hämmastavalt sarnane vanale :) Samuti Uhura on "noorena" nii särtsakas, vanem oli nagu leebem, kuid samas tema mind ei häirinud üldse. Häiris mind ehk ainult see venelast Tšehhovit mänginud Anton Yelchin, kes alles äsja häiris mind ka Terminaatori 4.osas. Ta kohe ei oska mängida minu meelest. Või igatahes minu silmis mõjub ülimalt võltsina. Kuigi jah, oma vene juurte pärast paneb sellise ehtsa vene aktsendiga seda inglise keelt seal filmis ning ainult sellepärast võiks ehk tema osalemist õigustada... siiski mina oleks meelsamini kedagi teist selles rollis näinud. Lahe oli ka peaaegu tundmatuseni ära meigitud - sedapuhku "paha-mees" - Eric Bana. Ja väga väikeses rollis "vanema naisena", ehk Spock-i emana - Winona Rider. Teda oli millegipärast nii kummaline vaadata selles rollis. Ta on minu meelest üpris kena näitlejanna ning nüüd vanaks meigituna sobis ta imehästi Star Trek-i. Kusjuures ma olen varem mõelnud, et oma ilusate suurte silmade pärast mõjub ta natuke tulnukalikult. Aga irooniliselt mängib ta selles filmis just nimelt ja rõhutatult "inimest", mitte tulnukat.

Mõnevõrra oli mängitud sellele, et Spock, kui oma rassi esindaja, kes tundeid ei peaks tundma ega väljendama, on tänu oma inim-emale siiski võimeline "tundma". Kuigi ilmselt oli ka tema isa selleks võimeline... Minule jäi selgusetuks, et kuidas Kirk neid vastuseid selles testis seal teadis. Kas tal tõesti lihtsalt on nii hea vaist, või läks mul midagi kaduma? Aga eks mõned asjad võivad ka sellises filmis müstilisteks jäädagi. See ei mõju nii ebaõiglasena.

Aga mis kõige parem, tundub, et sellest tõesti läheb sari täie hooga edasi. Vähemalt kui mõelda sellele lõpule. Ja kui jätkatakse samade tegijatega ning samal rajal, siis on oodata veel häid filme edaspidigi. Ei saa midagi parata, aga pean kordama, et see uus Spock on ikka fantastiliselt hea leid neil! Kusjuures see on tema esimene täispikk filmiroll. Varem on ta peamiselt telesarjades osalenud.

Isiklik märkus: Kunagi kui Soome kolisime 80ndate keskel, siis sai seda Star Trek-i telesarja Soome neljanda pealt vist iga päev vaadatud ning tihti olid need ideed, meik ja erinevad planeedid ning erinevate planeetide elanikud nii põnevad. Ja need tänapäeva tegijad austavad neid traditsioone, näiteks warpimine ja tranportatsioon, kuigi uuendatud ning efektsem, kuid siiski filmis täiesti olemas - ja see on kuidagi südantsoojendav ning nii nostalgiline.

Hinnang: 4 (Mulle meeldis selline eluloo moodi ülesehitus. Ükshaaval tutvustati alguses tegelasi ning seda kuidas nad kosmosekoolini jõuavad. Ja siis see missioon ise muidugi ka. Kohati läheb päris põnevaks ka, kuigi mingit hullemat actionit, nagu hiljuti nähtud Terminaatori 4 osas oli, on siis vaid paiguti. Ehk lastakse vahepeal hinge tõmmata ja asjade üle mõelda ning paika loksutada. Lahe üllatus oli kohata ka briti koomikut Simon Pegg-i teiste karakterite seas. Tema sõprus pisikese tulnukast fänniga tõi tsipa koomikat ka sisse, et ikka kõik žanrid oleks esindatud.)

Filmi trailer:

Coraline - Neil Gaiman

Lugesin oma kahele vanemale lapsele paari õhtuga ette Neil Gaimani laste-õuduka "Coraline". Tegemist on raamatuga, mille alusel äsja saabus kinodesse ka 3D multifilm. Kuna lastel lõpeb kool kolmapäeval, aga mina pean töö tõttu sellel ja sellele järgneval päeval Leedus olema, lubasin nad viia homme õhtul kinno seda vaatama. Sellepärast ka selline kiire raamatu lugemisega. Ei tahtnud jätta seda "pärast multika nägemist". Kui juba lugu teada, siis poleks minust vist olnudki selle raamatu lugejata. Lõppude lõpuks on ju tegemist lasteraamatuga.

Nojah, lasteraamat küll, aga mu 8 aastase jaoks tundus see siiski olevat grammivõrra liiga kange. Nüüd ei julgenud pimedasse kööki kah astuda, et seal tuld põlema panna :) See "uks" raamatus, mis viist alternatiivreaalsusse, hirmutas ta ikkagi sellevõrra ära. Vanem laps, ehk 13 aastane tõdes pärast raamatu läbi saamist, et "õudne" see nüüd küll ei olnud. Jah, ega ta iseenesest loona polegi õudne. Aga pean tunnistama, et mõttena oli minu meelest see nööpsilmadega inimeste -värk küll parajalt hirmuäratav. Muidugi tegemist oli ka ilge "teise-emaga", kes vägisi tahtis, et laps, ehk Coraline teda armastaks. Selline vägivald, olgu siis kõigest psühholoogiline, on minu meelest väga jube :) Kui ma laps oleksin, siis vist kardaksin küll...

Lisaks sellele vanemate kaotamise hirmule, mida kirjanik külvab, on ka mingi kinnise koha hirm. Et kui ei saagi sealt teisest maailmast enam tagasi oma turvalisse koju - olgugi et selliste nõmedate vanemate juurde, kes lapsest eriti ei hooli... Nad on ikkagi omad. Ja sugulasi ei saa me ju valida. Aga just see, et peaks järsku leppima hoopis võõraste inimestega, kes astuvad nende tuttavate ja turvaliste kingadesse, selles peitub küll sellist psühholoogilisi, hirmujudinaid tekitavaid mõtteid.

Eks kirjanik on ka omakorda veel lisaks üritanud igasuguste efektidega seda õudsamaks muuta - sõid ju need nööp-silmad prussakaid ning näost olid nad ka valged. Lisaks on alternatiivmaailmas rotid, kes kriipivad ja kiunavat häält teevad. Rääkimata verisest käest ning teravatest hammastest :)

Lugu ise on kuidagi lihtne ning mitmetest klassikutest tuttavaid komponente täis. Esmaselt meenub näiteks Alice Imedemaal või siis isegi tänapäeva pop-ameerika lastekirjandus. Gaimani tekst on küll voolav, kuid minu jaoks jäi just sisukusest siiski natuke midagi puudu. Kohati lasin lihtsalt tekstil silmadekaudu keelele valguda, ise kaasa mõtlemata, sest tekst oli minu jaoks suisa mõttetu. Lõpp oli kah kuidagi veniv ning ma nägin igal pool ainult kasutamata võimalusi.

Hinnang: 3+ (lastele tundus see peale minevat. Ja eks minagi suutsin selle peaaegu paarisajaleheküljelise raamatu paari õhtuga ette lugeda, ju siis ikka midagi oli. Coraline nimi, mida lähikondsed muidugi Carolinega sassi ajavad, kass, kellel pole nime - sest kassidel polegi nimesid omavahel - see teooria mind ei kõigutanud, minu jaoks on ikka kassidel nimed :) Mind kõigutasid ikka just see vanemate teema, et laps ikka armastab "oma" ema-isa, olgugi, et need pole armastamist väärt. Täiskasvanuna siiski lapsed mäletavad või teavad ja märkavad, kes ja kui palju armastust on väärt... samas teist inimest ennast armastama panna pole võimalik, seda sai ka see "teine-ema" tunda. Ja ega ilguse, kurjuse ja pettusega tunnete-maailmas kaugele jõua. See on ju ka vana tõde. Raamatusse oli toodud ka mõned teised lapsed, mis minu jaoks oli üsna mõttetu. Ja üldse oli see justkui üks mingi unenägu, mille kirjanik jutuks oli voolinud. Kohati lahe lugemine, kuid oleks ikka võinud tükk maad parem olla. Puhastada natuke sellest üleliigsest, natuke originaalsust juurde ja pärast seda "oma maailma tagasi tulemist", oleks võinud kuidagi paremini konstrueerida. Kuid karakterid eesotsas "teise-ema" ja Coraline endaga olid ju väga head nind ehk nende pärast püsis siiski huvi lõpuni välja.)

Teatrifestival DRAAMA 2009 Tartus

Merle tuletas meelde, et tänavu sügisel on tulekul ju iga kahe aasta tagant korraldatav Eesti teatri suursündmus - Festival DRAAMA 2009! Laasik kirjutab Päevalehes ka - eelfestivalist lastele ning mõningaid muid infokillukesi festivali tagamaadest.

Tegemist ju sellise üritusega, kuhu iga teater valib oma repertuaarist enam-vähem aasta esinduslikuma või parema või erilisema või muidu enim kõneainet äratanud tüki ja saadab Tartusse võistlustulle. Selline sõbralik "Teatrite spartakiaad lavalaudadel". Ei tee paha kellelegi, aga annab Lõuna-Eesti rahvale võimaluse kodule lähemal kaugemate teatrite etendusi vaadata ning ühtlasi pöörab tähelepanu mõningatele etendustele, mida kõik inimesed üle terve Eesti võiksid siiski igast erinevast teatrist vaatama minna - ka kaugemalt. Lisaks võistlusprogrammile viivad teatrid tihti kaasa ka mõned muud "eriliselt popid tükid", tihti on ka muid erilisi projekte festivali raames ja kõik see kokku on justkui iga kaheaastatagune teatri-vitamiinipomm :)

Hetkel veel väga palju infot sügisese teatrifestivali kohta pole. Teada on järgnevad asjad:

Lastele mõeldud eelfestival toimub 5. ja 6. septembril
Seal etendatakse:
Endla teatri lavastust „Saja-aastane laps”,
Kuressaare linnateatri lavastust „Unenägu”,
Vanemuise teatri värsket lavastust „Bruno ja Lotte muusikatund” ja tsipa vanemat „Detektiiv Lotte”

Mõõtu ei võeta ainult Eesti sees. „Draama 2009” raamidesse toimub ka „Balti teatrisügis”. Võistlusprogramm, milles osaleb kaks lavastust Lätist, kaks Leedust ning kaks Eestist. Nende hulgast, nagu ka "Eesti põhiprogrammist" valib žürii välja parimad.

Festivali väliskülalistest on teada, et Tartus mängitakse kahel korral Alvis Hermanise lavastust „Sound of Silence”.

Žürii on rahvusvaheline.

Ehk siis „Draama 2009” toimub 7.–13. september, Tartus
Piletid tulevad müüki 1.juulil.

Eesti võistlusprogrammis osalevad järgnevad etendused (minu arvamusi tänaseks juba vaadatud tükkide kohta võib lugeda nimede alt paljastuvatelt linkidelt, sulgudes pealkirja taga on vihjeks minu "numbriline hinnang"):

- Eesti Draamateater „Lõputu kohvijoomine” (1)
- Tallinna Linnateater „Ohvrit mängides” (4)
- Noorsooteater „Mängurid” (3)
- Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele” (4)
- Ugala „Börs ja börsitar” (5-)
- Võru linnateater „Võrumaa rituaalid 2”
- Kuressaare linnateater „Tapatöö jumal”
- Theatrum „Linn”
- Tartu Uus Teater „Elud” (3)
- R.A.A.A.M „Vahepeatus” (5-)
- Endla „Janu” (1)
- Vanemuine „Loss” (1+)
- VAT-teater „Nürnberg” (4+)
- Rakvere teater „Üks joodik sõitis rongiga”
- Vene Teater „Hullumeelse päevik”

Hetkel nendest nähtud tükkidest on kaks parimat Ugala "Börs ja börsitar" ning R.A.A.A.M -i "Vahepeatus". Kolmandana ka "Nürnberg". Parima naisnäitleja auhinna saaks minult praeguse seisuga Hilje Murel "Börs ja börsitar"-ist või Katariina Lauk "Nürnberg"-ist ning parima meesnäitleja auhinna Aarne Üksküla "Nürnberg"-ist või Argo Aadli "Vahepeatus"-est. Parima meeskõrvalosa eest Andres Tabun "Börs ja börsitar"-ist ning parima naiskõrvalosa Tiina Rebane "Nürnberg"-ist.

Kui mul peaks avanema mingigi võimalus, siis läheks kindlasti vaatama Theatrumi, Võru, Kuressaare, Rakvere ja Vene Teatri tükke ka. Kummaline, aga mina oleksin nii mõnestki teatrist valinud hoopis teised tükid, aga eks see ole maitse asi :)

Kuna etendatakse Tartus viimase kahe hooaja (2007/2008 ja 2008/2009 jooksul esietendunud tipp-tükke, siis minu arvamusel peaksid kavas olema hoopis VAT-i "Ingel, ingel.."; NO99 "Pea vahetus" (või "Perikles); Linnateatri "Hecuba pärast"; Draamateatri "Sügissonaat"; Noorsoo- ja Nukuteatri "Kuldvõtmeke"; Vanemuise "Kogutud teosed" (a tegelikult hoopis "Ruja"!); Endla "Kangelane". Minu meelest ainult R.A.A.A.M ja Ugala ongi täppi pannud oma valikuga :)))

Suve oodatuimad teatritükid TOP 20

Natuke teatrist ka vahelduseks...kuigi teatrisse saab jälle alles rohkem kui paari nädala pärast...

Tegelikult on pealkiri mõnevõrra eksitav. Esiteks selle tabeli alt leiab veel ühe extra-edetabeli - TOP 10 varem nähtud etendustest, mida sellel suvel mängitakse. Ning selles ülemises, ehk TOP 20 edetabelis pole need otseselt minu "oodatuimad" tükid "suvel", vaid neid kõiki küll etendatakse suve jooksul ning olen võtnud arvesse kõik alates tänasest kavas olevad tükid (seega on välja jäänud näiteks 1.juunil juba etendatud Koomiku lapsepõlv). Tegemist on nö. oletusliku edetabeliga - ehk mis tunduvad kõige huvitavamad suvel pakutavatest teatrietendustest ning esimeses tabelis just nimelt nendest, mis minul varem nägemata.

Suuremas osas olen ka planeerinud nende vaatamise juba tänaseks ära. Ühele neist (koht 14) on mul küll alles sügishooajaks pilet. Ja juba täna ma tean, et ma ei jõua kindlasti suve jooksul vaatama ühte neist, sest ma lihtsalt pole sellel ajal Eestis (koht 18).

Aga siin see edetabeli-üllitis siis on, mõnede täpsustavate kommentaaridega, et mida nad endast kujutavad ja miks ma neid ootan ning kopeerisin etenduste kodulehtedelt ka info kokku, et oleks lihtsam "üle vaadata", kes kus mängib ja kes on lavastajad ning kunstnikud ja muu selline inf:


20. Vanalinna vaimud -
Värskelt loodud "Vaba Teatri" esimeseks lavastuseks on „Vanalinna vaimud“. Inspireerituna Tallinna legendidest pannakse kummitama kogu Laboratooriumi tänav. Lavastust mängitakse Tallinnas Laboratooriumi tänaval 1. - 31. juulini 2009 eesti-, vene-, soome- ja inglise keeles. Pole selle kohta veel eriti midagi rohkemat kuulnud, kuid ehk on ikkagi tegemist "teatriga"? Kus on "päris" näitlejad :) Igatahes hetkel, kui infot veel eriti pole on "huvi" tekitatud ja olemas. Taustategijateks Vahur Keller ja Britt Urbla-Keller.

19. Pidu -
Slawomir Mrožeki „Pidu” keskmes on inimesed ja pidu. „Pidu” olevat üks neist näidendeist, kus autor ennast ei ava, vaid on andnud tegelased ja teksti. Loogika tuleb ise otsida.
Lavastaja: Uku Uusberg (Eesti Draamateater)Kunstnik: Anne Kabel
Mängivad Ago Soots (VAT Teater), Meelis Põdersoo (VAT Teater), Peeter Rästas (Rakvere Teater), Agu Trolla ja Maive Käos.
Etendused 17, 18, 19, 20. juuni ja 8, 8, 10, 11. juuli

Mrožek on muidugi kahtlane....minule tema asjad pole meeldinud, aga teisalt lavastajaks Uku Uusberg ning pärast "Pea vahetust" tahaks kõike tema tehtavaid asju oma silmaga näha. Eriti kuna see olevat veel selline asi, kus autor ennast ei ava vaid see on tegijate enda teha... Piisavalt põnev, et mahtuda põnevaimate nimistusse... kahju ainult, et see niiiii kaugel - Võrus - etendatakse. Eks näis, võibolla võtan hoogu ja lähen ikkagi kohale...

18. Ürgmees -
Stand-up comedy, Rob Becker-i mononäidend, mida mängitakse praegu paljudes Euroopa riikides, Saksamaal näiteks 12 teatris korraga. Ühemeheshow populaarsus põhineb universaalsel teemal – meeste ja naiste erinevuste kõrvutamine kiviajast kuni tänapäevani; peamiselt läbi huumoriprisma, aga ikka reaalsusest lähtudes. 6 ja 10.juuni Vene Kultuurikeskuses, 13-15.juuni Vanemuises.

Ikka siit-sealt pidevalt kostub, et asi on vaatamist väärt. pidavat olema naljakas ning samas eluline. Minule kuupäevad ei sobi, muidu läheks vaatama küll.

17. Kolm põrsakest ja hea hunt -
KOGUPERE MUSIKALINE SIGADUS
Selle suve sead ja hundid saavad kokku Tartus, Laulupeomuuseumi pargis, Jaama 14.
Pidu, pill, laul, majaehitus ja kohtumine hundiga (hea) leiavad aset 25. juulist 15. augustini.
Lisaks sigadustele saab ka pulli.
Tekst: Mati Unt, Juhan Viiding
Lavastaja: Ain Mäeots, Kunstnik: Nele Soosalu, Koreograaf: Janek Savolainen, Muusikajuht: Toomas Lunge
Mängivad: Jüri Aarma, Taavi Eelmaa, Rein Pakk, Jekaterina Nikolajeva, Toomas Lunge
Etendused toimuvad: 25.26.29.30.31.07; 01.05.06.07.08.13.14. ja 15.08 kell 19.00 ja 02.08; 09.08 kell 12.00

Yess, midagi lastele ka suvel! Lahe kamp näitlejaid kah peale kauba! Taavi Eelmaa-d pole näinudki pärast Nora-t ning Jüri Aarmat juba ma ei mäleta enam mis ajast. Rein Pakk üllatas Koidula veres mind väga ning muidu tundub ka igas mõttes vahva asi tulevat! Mäeotsa lavastused on ikka tavaliselt - Vanemuise paremast otsast... minu meelest.

16. Raimonds -
Muusikaline lavastus.
Autor ja lavastaja Tiit Palu, Kunstnik Silver Vahtre, Valguskunstnik Margus Vaigur, Muusikaline kujundaja Feliks Kütt, Lauluõpetaja Toomas Voll (külalisena), Kontsertmeister Evald Raidma (külalisena), Osades Ireen Kennik, Liis Laigna, Triin Lepik, Kaili Närep, Karin Tammaru, Lii Tedre, Enn Keerd, Lauri Kink, Ahti Puudersell, Veljo Reinik, Tambet Seling, Indrek Taalmaa ja Jüri Vlassov
„Raimonds“ on lavastus elu pisiasjadest, sekeldustest, unistustest, suhetest – kõigest sellest, millest koosnevad meie päevad. Lavastuses esitavad näitlejad Raimonds Paulsi surematuid laule. „Raimondsis“ on möödunud aastakümnete nostalgiat ja püsimajäävat elujaatust.
Endlas 10., 26. ja 31. juulil

Natuke nõuka-aegset nostalgiat kulub ikka ära, veel niimoodi muusikalises kastmes. Raimonds Paulsi nime ma lapsepõlvest mäletan, aga tema muusikat küll mitte. Võibolla siis kui kuuleb, tunneb ära, eks näis.

Otseselt teatriga mitte seonduvad märkused: Suvel muidu ka lahe Pärnus olla. Ehk saab enne etendust ujuma kah... ja kindlasti on vaja osta tuutu magusaid mandleid rannast ja Endla teatri kohviku pasta on ka väga maitsev!!!

15. Vana Tooma pilgu all -
Omalaadne liikuv etendus Vana-Tallinna keskaegsetest legendidest ja kohtulugudest. Ajavaimu juhtimisel viiakse vaataja ringkäigule Tallinna vanalinnakõnekatesse majadesse, sisehoovidesse ja legendidega seotud paikadesse.Vaataja silme all “elustuvad” lood isand Uexküllist ja Schenkenbergist, majades kahtlast kolinat tekitavatest ämbritest ja õnnetutest armastajatest.Minevikuuks paotub raehärradele, kaupmeheisandatele, kroonikakirjutajatele,katkutohtritele, vaestele ja patustele, rikastele ning ilusatele.Ja kes teab, ehk pressib mõni kummitavgi olend end sealt sisse.Ajavaim jagab rohkelt teadmisi Tallinna endise elukorralduse,ajaloo ja endisaegsete tõekspidamiste ning kommete kohta.Oht Tallinna ajaloost rohkemat teada saada!
Idee autor - Anne Velt Loo autorid - Mart Laar ja Lauri Vahtre ja Angela Randmets Lavastajad - Ivo Eensalu ja Anne Velt Kunstnik - Killu Mägi, Trükised - Maite Kotta, Osades - Hannes Prikk, Kersti Tombak, Hans Kaldoja, Sten Zupping, Iivi Lepik, Jana Wolke, Pirge Sildmaa, Ivo Eensalu jpt

Ajalugu on nii põnev, eriti Tallinna Vanalinna ajalugu ja eriti "legendid"! Lisaks palju põnevaid näitlejaid - Iivi Lepikut pole juba lapsepõlvest saati näinud mängimas ning Sten Zupping on alati hästi hea! Lisaks teksti autoriteks Laar ja Vahtre, ehk usutavasti saab põnev olema. Ning muidugi see, et algusaeg kah kell 22 õhtul - siis kui vaimud juba liikvel :)
8., 10., 11. ja 12. juulil

14. Detektiiv Lotte -
Lastemuusikal kahes vaatuses.
Helilooja Priit Pajusaar Libreto autorid Janno Põldma, Heiki Ernits Laulusõnade autor Leelo Tungal Lavastaja Ain Mäeots Muusikajuht ja dirigent Tarmo Leinatamm Dirigent Lauri Sirp Kunstnik Iir Hermeliin Koreograaf Janek Savolainen Osatäitjad: Gerli Padar, Robert Annus, Aivar Tommingas, Leino Rei, Maria Soomets, Maarja Mitt, Margus Jaanovits, Jaan Willem Sibul, Veikko Täär,Tanel Jonas, Markus Luik, Atlan Karp, Märt Jakobson, Marko Mäesaar, osalevad Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased, Vanemuise teatri ooperikoori ja Tartu Noortekoori lauljad ning Vanemuise sümfooniaorkester. Sedakorda püüab koeratüdruk Lotte välja mõelda, kelleks ta suurena saada võiks ning algav päev annab talle suurepärase idee, sest ootamatult läheb kaotsi isa Oskari leiutatud suhkrumasin. Lotte ja ta sõber Bruno ei jää käed rüpes istuma, vaid otsustavad hakata detektiivideks ning suhkrumasina üles otsida.

Vanemuine tuleb Tallinna külla, etendused on 28.,29. ja 30.augustil Estonias.
Ülikiidetud lastelavastus. Ja piltide järgi tundub, et see on tõesti lahe ja värviline! Minule aga kuupäevad suvel ei sobi ning seega jääb sügisesse...

13. Igavene kapten -
Urmas Lennuki kirjutatud lugu merest ja armastusest... ja tuuled küsisid ja ta kõneles oma kaugest maast Saare Maast, kust kunagi maailma meredele põgenes. Oma kodusaarest kõneles ta, kus suviti on öö nii üürike, et vaevu jõuad tüdrukut loojaku saabudes suudelda, kui juba päike taas koidukiirtes tõuseb. Ta kõneles oma kodusaare külmast ja kargest talvest, mis kaanetab mere jalapaksuse jääga, kõneles jaaniöö tulekumast ja tarkadest vanadest meestest, kelle silmad pole just eile pähe lõigatud. Ja tuuled jäid kuulatama. Kus on see veider paik, küsisid nad üksteiselt. Ja nad tormasid ummisjalu laiali, et leida üles too kummaline saar, kus elavad need veidrad vanad mehed, kelle silmad pole just eile pähe lõigatud, kuid kes ometi näevad oma südamega rohkem, kui kõik teised silmadega kokku ...lugu merest ja armastusest
Lavastaja: Kalju Komissarov (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia), Kunstnik: Silver Vahtre (Teater “Endla”), Osalevad: Allan Noormets (külalisena Tallinna Linnateatrist), Jüri Vlassov (Teater “Endla”), Merilin Kirbits, Hannes Prikk, Rauno Kaibiainen. Esietendus 30. juulil. Järgnevad etendused: 1. augustil kell 18.00, 2.-8. augustil kell 19.00.

Esiteks on Lennuki oma kirjutatud näidendid mulle siiani kõik meeldinud. Komissarov lavastajana ka enam-vähem kindel värk! Lisaks mängimas Allan Noormets ja Jüri Vlassov. Ning minu meelest viimasest Viljandi näitlejate lennust üks lootustandvaim - Merilin Kirbits! Kahju muidugi, et see Saaremaal on. Ei tea kuidas sinna kohale jõuab... Üks suurem planeerimine nii sõitmise enda kui laste pärast kah, aga muidugi huvitav asi tundub olevat! Läheks küll meelsasti! "Armastus", "meri" ja "suvi" käsikäes :)

12. Augustikuu teemaja -
21. juulist - 7. augustini 2009 Eesti Maanteemuuseumis - Varbuse hobupostijaama õuel
Autor: John Patrick
Lavastaja: Roman Baskin
Kunstnik: Ann Lumiste
Peaosas: MARKO MATVERE
Ameerika Armee on Maailmasõja võitjana saanud käsu juurutada ühes väikeses Jaapani külas demokraatiat ja läänelikku maailmavaadet . Üks peategelasi, Jaapani väikese mägiküla elanik Sakini - MARKO MATVERE kehastuses, tutvustab oma külarahva suhtumist ja arusaamu järgmiselt: -Okinawa ajalugu vallutajate väärikast reast jutustab. Neljateistkümnendal sajandil meil au Hiina piraatidele alistuda. Kuueteistkümnendal sajandil Inglise misjonäridele. Kaheksateistkümnendal sajandil Jaapani sõjapealikele. Ja kahekümnendal sajandil Ameerika mereväele. Okinawal hästi vedanud. Kultuur siia toodud ... Ei vaja minna tooma. Palju õppinud. Kõige tähtsam: ülejäänud maailm Okinawa ei ole. Maailm tore vaheldusrikas. Näide. Okinawas ... ustel lukku pole. Halb komme, kui naabrit ei usalda. Ameerikas ... lukud ja võtmed suur tööstus. Järeldus? Halvad kombed, hea äri. Okinawas ... avalikus kümblusvannis palja daamiga päris sobib ennast pesta. Palja daami pilt kodus ... päris sobimatu. Ameerikas ... palja daami kuju pargis preemia saab. Aga paljas luust ja lihast daam pargis trahvi saab. Järeldus? Pornograafia geograafia küsimus. Okinawalased alati usinad valitsejaid kuulama. Sügav soov hõõrdumist vähendada. Õppida lihtne ei ole. Vahel valus. Aga valu inimese mõtlema paneb. Mõte inimese targaks teeb. Tarkus elu talutavaks teeb. Nii et ... Me väikese loo räägime, mis suurepärane näide, kuidas Okinawa heast tahtest demokraatia vastu võtab.-Kui küsitakse, nagu tavaliselt ikka tehakse, et miks just see lugu, siis selle materjalivaliku suhtes on mul öelda vaid seda: kui üldse leidub dramaturgias, eriti veel komöödiakirjanduses autorit, kes vaataks maailma nii eluterve rõõmu ja soojusega , siis on see John Patrick, oma kummalise huumorimeele ja omanäolisust ja endaks jäämist väärtustavate eluhoiakutega. - nii arvab lavastaja Roman Baskin

Mina lähen küll kohale peamiselt ainult Marko Matvere pärast - "esialgu"... sest teiste näitlejate kohta infot veel pole. Loodetavasti seal on ikka rohkem proff-näitlejaid ka, mitte et kõik ülejäänud ongi harrastusnäitlejad. Siis võib see sellesse suurde harrastuslõbu sisse ära mattuda :) Eelmisel aastal Ellunägude Rasputin oli küll üllatavalt hea ja isegi need harrastusnäitlejad olid mitmed ülihead! Aga seal oli ka pooleks ametilt näitlejaid ja neid, kes seda hobikorras teevad. Baskin lavastajana on natuke ebaühtlane, kuigi ta suudab alati hästi tekitada atmosfääri. Võibolla saab tunda seda "jaapanlaste küla" :) Marlon Brandoga film samast materjalist on kuidagi ähmaselt meeles, aga mäletan, et see meeldis mulle.

11. Käsu Hansu ajalootund -
Autor: Mart Kivastik
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Kunstnik: Maret Kukkur
Mängivad: Ain Lutsepp (Eesti Draamatetater), Tiit Sukk (Eesti Draamatetater), Mari-Liis Lill (Eesti Draamatetater), Raimo Pass (Eesti Draamatetater), Sulev Teppart, Janek Joost jt.

Kui Käsu Hans on kümneaastane ja õpib veel Forseliuse koolis, viib õpetaja ta üle mere Rootsi kuningaga kohtuma. Rootsi kuningale meeldib väike Hans nii väga, et ta annab Hansule käsu Eestimaa üle valvata, kui teda ennast enam ei ole.
Nii saab Hans oma Käsu, mida ta jääb igavesti täitma. Ta rändab ajast aega ja hoiatab eestlasi, kui näeb hirmsat aega tulemas. Kõige raskem on rahvast päästa tema enda käest. Hansu ei usuta enne, kui suur jama käes. Tsaar Peeter hävitab Tartu linna koos elanikega.
Hans läheb taas tagasi minevikku ja rändab ajas niikaua, kuni teda uskuma jäädakse, sest temal on kuninga käsk. Kui me teda ükskord kuulda võtame, on meil lootust pääseda ja alles jääda.
Viinistu Kunstimuuseumi vabaõhulaval.
Etendused: 12., 19. ja 26. juulil kell 15.00
11., 16., 17., 18., 22., 23., 24., 25., 28., 29., 30. ja 31. juulil kell 19.30

Ikka peab igas suves olema üks "Viinistu tükk" ka :) Need Kivastiku omad on tihti väga head ning sedapuhku jälle head näitlejad ka! Tõenäoliselt saab see olema üks suve parimaid!

10. Imearst -
Brian Frieli näidend mälestustest, teostunud ja teostumata unistustest, elujaatusest kõigi pettumuste kiuste. Autor Brian Friel Tõlkija Krista Kaer Lavastaja Priit Pedajas (Eesti Draamateater) Kunstnik Riina Degtjarenko (Eesti Draamateater) Osatäitjad: Külliki Saldre või Merle Jääger, Hannes Kaljujärv või Aivar Tommingas, Riho Kütsar või Peeter Volkonski
Iiri nüüdisaja kirjandusklassiku näitemäng koosneb neljast monoloogist: mööda külasid ringi rändav imearst, tema naine ja tema mänedžer jutustavad meile oma elu pöördelise tähtsusega sündmustest. Sündmused ise on sageli korduvad, erinev on viis, millistena jutustajad neid mäletavad ja edasi räägivad. Imearst Frankil on loodusest antud võime inimesi ravida, anda neile usku, lootust ja armastust. Paraku ei ilmuta see võime end iga päev. Kehvade päevade pettumus ja purunenud lootused imelisele tervenemisele puudutavad nii haiget kui ravijat, aga ka nende lähedasi. Kuidas ravida ravijat ennast? See on näidend mälestustest, teostunud ja teostumata unistustest, elujaatusest kõigi pettumuste kiuste. Lavastaja Priit Pedajasele on see juba õige mitmes, Vanemuisele alles esmakordne kokkupuude Frieli loominguga.
Kammerlikud suveõhtud Tammistul annavad võimaluse eri õhtutel nautida kaht erinevat näitlejakoosseisu: 12, 16., 17., 18., 19. ja 20. juunil Külliki Saldre, Peeter Volkonski, Hannes Kaljujärv 21.juunil Merle Jääger, Riho Kütsar, Hannes Kaljujärv 25., 26., 27. ja 28. juunil Merle Jääger, Riho Kütsar, Aivar Tommingas

Mina valisin oma tüki ühe oma lemmiku - Külliki Saldre järgi. Kuigi ka Volkonskit on lahe mängimas näha... pole teda juhtunud juba aastaid teatris mängimas nägema... Kaljujärv oli väga huvitav Küünlad põlevad lõpuni tükis ning päris huvitav on näha, kuidas tal see roll õnnestub. Friel on materjalina hea. Kunagist Noorsooteatri (või oli see juba Linnateater sellel ajal) lavastust ma mäletan ähmaselt, kui ma nüüd midagi sassi ei aja :) Ja see materjal oli tõesti hea! Pedajas lavastajana on ilmselt "klassikaline stiil", mis minule istub küll tavaliselt, aga koht ise, ehk "küün", annab kindlasti mingi omalaadse tunde elamusele juurde.

09. Mtsenski maakonna leedi Macbeth -
Autor: Nikolai Leskov
Lavastaja: Eili Neuhaus
Dramatiseering: Urmas Lennuk
Kunstnik: Reili Evart
Tõlkija: Friedrich Kõlli
Muusikaline kujundus: teater "Tuuleveski" Jõhvist, slaaviühingu "Läte" naiskoor Kundast
Mängukoht: Ontika mõis
Etendused: 29, 30, 31 – juuli; 1, 2, 5, 6, 7, 8, 9 - august 2009.a. kell 19.00
Mängivad:Ülle Lichtfeldt (Rakvere Teater), Ines Aru, Marin Mägi (Rakvere Teater), Indrek Saar, Peeter Jakobi, Kristjan Sarv, teater "Tuuleveski", slaaviühingu "Läte"naiskoor
Urmas Lennuki dramatiseeringu tegevus leiab aset Venemaal XIX sajandi keskpaigas. Lugu keskendub rikka kaupmehe naise - Katerina Izmailova - traagilisele armastusele. Võttes naiselt kõik peale tema armastuse, muutub armastus liiga suureks, et elavate ilma ära mahtuda. Siis tuleb oma armastusele elavate ilmas ruumi teha. Liiga suur armastus tapab. Kirglik lugu raasukesest õnnest ümbritsetuna eheda vene rahvusliku ilu ja ehtsusega. Lugu valikute vabadusest, võimalikkusest - enda sees ja enda ümber. Erakordne võimalus näha mängimas eesti ja vene näitlejaid ühes koos, ühes loos. Selle tulemusena avaldub unustatud tõsiasi - pole tähtsust rahvusel, nahavärvil, usulistel tõekspidamistel - tähtis on olla inimene. Tähtis on märgata inimest ja tähtis on jääda inimeseks.

Aaah, see näitlejate-ansambel on väga põnev! Minu nunnu - Ines Aru on ka pundis! Lisaks Lichtfeldt, Mägi, Saar, Jakobi, Sarv - kõik on väga põnevad variandid!!! Lennuk dramatiseerijaks - lisaks vene-eesti sega-värk - see on midagi "erilist"! Kui veel Lichtfeldt mõne vene romansi ka sinna sisse laulaks - siis on juba pool võitu käes :) Ta on lausa superhea vene romansside laulja!!! Põnev materjal ja mängukohta ka!

08. Aiapidu -
SUVEKOMÖÖDIA
OHTU MÕISAS
Autor: Alan Ayckbourn
Lavastaja: Roman Baskin
Kunstnik: Ann Lumiste
Mängivad: Carmen Mikiver; Ülle Kaljuste; Epp Eespäev; Harriet Toompere; Liina Vahtrik; Pirjo Levandi; Marta Laan; Kaili Närep; Hendrik Toompere sen; Hendrik Toompere jun; Raivo Rüütel; Roman Baskin; Mihkel Smeljanski jpt. Kes meist ei oleks tahtnud viibida samal ajal erinevates kohtades. Tõsi, tundub kuidagi raskesti teostatav. Kas olete mõnel aiapeol või ka lihtsalt mõnel suveõhtul, kui seltskond on maja ja aia vahele laiali pudenenud, istunud näiteks aias ja mõelnud, mis küll vöiks praegu toimuda majas või köögis või tagatubades või siis jäänud suhtlema majja ja mõtisklenud, mis trall võiks käia praegu aias?! Kas tuleb tuttav ette? Inglise komöödiakuningas A. Ayckbourn on selle võimaluse rahuldamise eest hoolitsenud ja 6. augustil OHTU mõisas esietenduv lavastus „AIAPIDU“ võimaldab publikul vaadata etendust kas MAJAST või AIAST. Niisiis toimub paralleelselt kaks etendust ühest ja sellestsamast aiapeost. Tegelased liiguvad oma suhterägastikes õhtu jooksul korduvalt maja ja aia vahet ja sel õhtul aeda pileti ostnud publik näeb omaette lugu aias toimuvast ja majja sattunud publik siis vastavalt seda, mis toimub siseruumides. Otse loomulikult on võimalus tulla ühel ilusal õhtul uuesti ja vaadata lavastust sealt paigast, mis eelmisel korral saladuseks jäi. Niisiis abielu ja armastuse keerdkäigud poliitikasse pürgiva mehe korraldatud aiapeol; külaliste kogunedes võtab pidu järjest ägedamaid ja kummalisemaid pöördeid. Etendused Ohtu mõisas 6.-30.08.

Päris lahe, et nii palju vingeid näitlejaid ja et ühte ja sama lavastust saab vaadata nii sees kui väljas. Mina valisin igaks juhuks selle sisemise variandi. See ehk tsipa kammerlikum ja kui vihma sajab või sääsed kiusavad, siis ikka majas sees on tsipa kindlam :) Mugavusearmastaja nagu ma olen :) Igatahes originaalne ettevõtmine - lisaks nii põnev, et saab näha selliseid näitlejaid nagu Kaljuste, Mikiver, kolm Toomperet ja alles teatrikoolis õppiv - üks mu selle järgmise lennu lemmikutest - Marta Laan ja Peeter Tammearu kõik ühes tükis koos!!!

07. Kiivad armastajad -
Casamarciano Krahvi Annibale Sersale erakogust leitud commedia dell'arte stsenaariumi põhjal loodud lavastus kujutab endast laulude ja muusikaga põimunud lugu noorte inimeste armastusest. Lähtutud on commedia dell'arte tegelaskujudest, aga mängime ja laulame ilma maskideta. Öeldakse, et abielud sõlmitakse taevas. Aga mis juhtub siis, kui kaks kaupmeest, otsustavad raha nimel ühe abielu ise sõlmida? Sõnal „KIIVAS“ on eesti keeles kaks tähendust – teises vältes „ARMUKADE“, kolmandas „VILTU“. Täiesti võimalik, et need kaks on kuidagi omavahel seotud. Igatahes see lugu räägib mõlemast.
Lavastaja: Kristjan Üksküla (EMTA Lavakunstikool)
Kunstnik: Kristiina Hortensia Port (EMTA Lavakunstikool)
Koorijuht: Kaspar Mänd (EMTA)
Muusikaline kujundaja: Kristjan Üksküla (EMTA Lavakunstikool)
Mängivad: Ketter Habakukk (õppinud Nukuteatri noortestuudios), Laura Kalle (õppinud Nukuteatri noortestuudios), Mari Pokinen (Viljandi Kultuurikolledž), Sandra Üksküla (EMTA Lavakunstikool, õppinud VHK teatriharus), Rainar Aasrand (õppinud VHK teatriharus), Tõnis Jürgens (õppinud VHK teatriharus), Mikk Jürjens (EMTA Lavakunstikool), Priit Strandberg (EMTA Lavakunstikool, õppinud VHK teatriharus), Kaspar Velberg (EMTA Lavakunstikool, õppinud VHK teatriharus), Kristjan Üksküla (EMTA Lavakunstikool, õppinud VHK teatriharus)Musitseerivad Peeter Klaasi meistriklassi õpilased

Noorte teatri-ettevõtmistel on alati mingi eriline tahtejõud ja särts seest. Sedapuhkus siis Tallinna Vanalinnas Dominiiklaste kloostri hoovis. 16.-25.07. Commedia dell'arte tundub mulle sobivat kah - liigitan sellesse žanri näiteks "Armastus kolme apelsini vastu" ning paari aasta taguse Linnateatri suvetüki "Ronk". Huvitav on ka Ketter Habakukke näha uues rollis. Tema oli ju seal Wargamäe Wabariigis eelmisel suvel. Ja muidugi on see ju Kristjan Üksküla lavastajadebüüt. Ning lavastajadebüütides on tihti palju huvitavaid leide ning lahendusi. Üllatavaid ja häid ideid, mida tegijad on sees pikalt kaasas kandnud...

06. Härra Punttila ja tema sulane Matti
Bertolt BrechtHÄRRA PUNTTILA JA TEMA SULANE MATTI
Kirjutatud Hella Wuolijoe jutustuste ja näidendikavandi järgi
Tõlkija: Debora Vaarandi
Lavastaja: Kalju Komissarov
Kunstnik: Jaak Vaus
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Liikumisjuht: Oleg Titov
Peaosades: Peeter Tammearu ja Indrek Sammul
Teistes osades: Kadri Lepp, Kata-Riina Luide, Triinu Meriste, Carita Vaikjärv, Anne Valge, Peeter Jürgens, Jaanus Kask, Arvi Mägi, Arvo Raimo, Meelis Rämmeld, Aarne Soro, Andres Tabun, Janek Vadi jt.
Rahvatükk, kus nalja ei kaaluta mitte apteegikaaluga, vaid kotiviisi nagu kartuleid. Kujutlegem end hetkeks valgesse Soomemaa suveöösse, kus varane lüpsitüdruk kolistab ämbriga, kukk teeb esimesi kiremisharjutusi ja kasetukk lõhnab nii meeliülendavalt... Ja selles sulnis rahus vaarub ringi end lahkeks joonud mõisaomanik Punttila ning kihlub järjest kõigi vastujuhtuvate naisukestega.
See on aga alles algus, sest ühel hetkel saab ta kaineks ja hakkavad juhtuma hoopis teistmoodi asjad... Härra Punttila, tema sulase Matti ja paljude teiste mahlakate tüüpide tegemiste kõrval on Ugala tiigikalda-laval palju muusikat, laulu ja tantsu. Nalja ning naeru nagunii.
Ugala tiigi kaldal
19.20.26.27.juunil; 03.04.juulil; 14.15.21.22.augustil

Klassika! Küll juba korra nähtud tükk, aga teises esituses ja teises keeles :) Oli päris hea tookord, aga ootan ühelt oma lemmikteatrilt veel paremat ja lahedamat tükki! Näitlejad ja muud tegijad kõik head, eesotsas Tammearu ja Sammuliga. Ugala tiigi kaldal üks etendus iga suvi on sama kindel värk nagu Viinistuski :) Ja tavaliselt on need ikka "elamused" olnud :) Loodetavasti Kadri Lepp on seekord natukenegi suuremas rollis, mitte ainult paari lausega, nagu tavaliselt Ugala suvetükkides :) Aga "vanamehed seitsmendalt" on ka pundis ning neid on alati nii hea meel näha!

05. Ballettmeister
Pseudoajalooline põnevuslugu.
Autor Urmas Vadi
Lavastaja ja kujundaja Andres Noormets
Kunstnik Girlin Bassovskaja (külalisena)
Tantsuõpetaja Kati Põldots (külalisena)
Osades Indrek Taalmaa, Ago Anderson, Liis Laigna, Triin Lepik, Kaili Viidas, Sten Karpov, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Tambet Seling

On südasuvi 1940 Eesti vabariigis. Taevas sirab kolm päikest.
President Päts võtab Oru lossis vanni. Korraga saabuvad hallide mantlitega mehed, kes ütlevad: „On aeg", ning viivad presidendi ära...
Samal ajal toimuvad ühel staadionil kergejõustikuvõistlused. Tuletõrjujad Johannes ja Erik ootavad parasjagu oma vasaraheite järjekorda, kui esimene neist äkitselt minema tormab. Erik vaatab ringi – staadioni ääres seisavad ja sosistavad hallide mantlitega mehed – õhk on ärevusest paks. Murelikuna otsustab ta sõpra otsima minna ning võtab juhuslikult vastu saatusliku telefonikõne. Kuuldud ülisalajane info suunab ta presidendi jälgedele...
Ja see on alles algus.
Endlas 4., 17. juulil ja 1. augustil

Väga hea näitlejate nimistu! Pseudoajaloolised tükid on ka tavaliselt "minu rida"...need lihtsalt lähevad hästi peale. Leiab seoseid päris ajalooga ning lahe on neid "tõdesid" sealt üles leida. Ning Taalmaa on kui Pätsu taaskehastus :) Ei jõua ära oodata! Esimesed kriitikad, mis etenduse kohta kuuldud olid ka positiivsed, ehk siis ootusärevus on juba sees :)

04. Toatüdrukud
Lavastaja Hendrik Toompere jr Kunstnik Ervin Õunapuu Tõlkija Ott Ojamaa
Mängivad Ülle Lichtfeldt, Tiina Mälberg ja Anneli Rahkema
"Toatüdrukud" on näitlik õppevahend. Kuidas saada prouaks, kel pole elumuresid. Kuidas olla proua, kel on ilu ja raha. Kuidas pääseda ligi härra tohutule varandusele.Selleks tuleb lihvida kujutlusvõimet ja oskusi punuda intriige. Tuleb osata kirjutada selliseid kirju, et härra vangi panna. Tuleb osata segada mürki, mis jälgi ei jäta. Tuleb osata mängida mängu, kus vale saab tõeks.Et rikkaks ja kuulsaks saada, tuleb vaid tahta ja selle nimel tegutseda, muidu jäätegi kõik toatüdrukuteks, kelle ehteiks on vaid roojased kummikindad.
"Toatüdrukud" punuvad intriige 5.-6., 10.-14., 17.-21. ja 26.-28. juunil kell 20 Rakvere kesklinna pangamajas (Turu plats 2).

Yess....mu lemmikud Rakvere-naised kõik kolmekesi koos :) Anneli Rahkema on viimasel ajal roll rolli järel olnud väga, väga hea! Üllest ja Tiinast rääkimata! Omapärane mängukoht ning natuke "täiskasvanute tüki" maiguga :) Toompere on lavastajaks... mul on tema lavastustega kaks äärmust, kas meeldivad hullult või ei meeldi absoluutselt. Sisu mõttes kaldun arvama, et sellest tuleb üks suve suur üllataja! Heas mõttes muidugi :)

03. Pimedusega löödud
Psühholoogiline triller.
Autor Frederick Knott
Tõlkija Triinu Ojalo
Lavastaja Tiit Palu
Kunstnik Silver Vahtre
Valguskunstnik Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja Feliks Kütt
Osades Karin Tammaru, Raivo E. Tamm (külalisena), Ahti Puudersell, Lauri Kink, Nicole Marchesani või Kaisa Metsaots (külalistena) ja Jaan Rekkor
Sam Hendrix kohtub Toronto lennuväljal ühe meeleheitel naisega ning toimetab tema palvel üle Kanada-USA piiri portselannuku – kingituse naise haigele lapsele. Heausklik Sam ei oska aimatagi, et nukk on täidetud heroiiniga ning et peatselt saabub grupp külmaverelisi kurjategijaid tema New Yorgi kodu ukse taha, mille avab Sami pime ja usaldav abikaasa Susy, kes on üksi koju jäänud. Psühholoogiline triller – žanr, mille tegi maailmatuntuks Alfred Hitchcock – otsib vastust küsimusele, kas hirmutavam on kurjus, mis on silmale nähtav või see, mis on nähtamatu.
Endlas 3., 4., 12., 17. juulil ja 1. augustil

Natuke see laste kasutamine tükkides on kahtlane... aga tegemist tundub olevat siiski tugeva sisu ja üpris kammerliku asjaga. Raivo E.Tamm ja Jaan Rekkor meeldivad mulle ka. Karin Tammaru ning Lauri Kink Revidendis olid ka päris head, saabki siis nüüd näha, kas tegemist oli erandiga või hakkavadki nüüd meeldima :) Aga peamine on muidugi SISU! Tihti ikka põnevuslugusid lavalaudadel näha saab? Oleks kohe hästi põnev ja hästi psühholoogiline... siis oleks vinge!

02. Kon-Tiki
Neli entusiasti asuvad teaduslikel eesmärkidel ületama balsapuust parvega Vaikset Ookeani. Teoreetiliselt peaks kõik hästi minema. Toomas Hussari vabaõhunäitemäng "Kon-Tiki" Käsmu Meremuuseumi rannas on inspireeritud Thor Heyerdahli menukast reisikirjast "Kon-Tiki ekspeditsioon" , mis on eesti keeles ilmunud sarjas Maailm ja mõnda. Tegu on kuulsa ekspeditsiooniga 1947. aastal, kui ületati Vaikne ookean balsapuust parvel eesmärgiga tõestada teooriat võimalikust migratsioonist Ameerikast Polüneesiasse.Näidend ei taotle dokumentaalset tõde, pigem on tegemist autori fantaasiaga, kus vaatamata tühjusele ja meelepettele peaks teoreetiliselt kõik hästi minema.
Mängivad Margus Prangel, Margus Tabor, Jan Uuspõld, Raivo E. Tamm ja Garmen Tabor. Lavastaja Toomas Hussar.
Etendused10.,11.,15.,16.,22.,23.,24.,25.,29.,30.,31. juulil ja 02.,03. augustilalgusega kell 19.00

Nii põnev materjal! Nii huvitavad näitlejad! See PEAB hea olema! Pole küll nimetet raamatut lugenud (häbi-häbi:(), aga selline päris eluga seotud asi ning ikka muidugi ei saa üle nendest näiteljatest - Prangel, Taborid, Uuspõld ja E.Tamm. Kõik eeldused suve tipplavastuseks olemas :)

01. Onu Tommi onnike
'Onu Tomi onnikest' on nimetatud ainukeseks kirjandusteoseks, mis tõesti maailma muutnud. Pärast selle avaldamist 19. sajandi keskel hakati avalikult rääkima orjuse, vabaduse ja töökohustuse keerulistest suhetest. Puhkes kodusõda. Orjad vabastati. Neegri süda laulis. Nii kõlab loo hea lõpp.
Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastatud 'Onu Tomi onnike' algab sentimentaalsest romaanikesest ja jõuab McDonald'si müüjateni. Kuigi kõik kisub traagikasse, laulab neegri suu sellest, kui imeline on maailm.
"Onu Tomi onnikest" on Thomas McEvilley nimetanud ainukeseks kunstiteoseks, mis maailma tõesti muutnud. 19. sajandi keskel ilmunud romaan tõi Ameerika kodudesse teadmise, et orjus on õudne ning neegril on tunded. Arvatakse, et puhkenud kodusõda, mille tagajärjel orjus kaotati, toitus suuresti just neist teadmistest.
Ometi McEvilley eksib. See romaan võis ju tõesti põhjustada kodusõja, nagu ütles raamatu autoriga - väikese vanaprouaga - kohtudes ka USA president. Kuid see ei muutnud maailma. Sest maailm ei muutunud. Orjus on alles. Neegrite tunded ei koti kedagi. Ainuke muutus on see, et neegriteks pole enam ainult mustanahalised. Vaadake oma peopesi. Kas tuleb tuttav ette?
Onu Tom ei olnud Spartacus. Ta ei olnud isegi Ol' Dirty Bastard, vabaduse lüürik ja getode laulik. Ta oli lihtne mees lihtsate soovidega ja väheste unistustega. Väikekodanlane? Ei, ori.
Lavastajad ning kunstnikud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper
Osades Andres Mähar, Rasmus Kaljujärv, Eva Klemets (külalisena), Sergo Vares, Inga Salurand, Marika Vaarik, Mirtel Pohla, Risto Kübar.
No teatri saalis 8, 10, 11, 13, 14, 17, 18, 19, 21, 22.augustil

Kõige suurema tõenäosusega on see tükk see kõige-kõigem sellel suvel! Seda ootan ma küll kõige kõige rohkem. Ostsin pileti ka kohe kui need müüki paisati. Hämmastav, et veel tänaselgi päeval on kõikidele etendustele pileteid... Igatahes eelmisel suvel "Ruja", sellel suvel "Onu Tommi onnike"... olen veendunud, et sellest tuleb "vähemalt" hea, aga kaldun arvama, et ikka "suurepärane"! Oleks ainult, et Risto Kübar end paljaks ei kooriks :) Seekord on naiste kord... palun :))) Igatahes on kõik kolm NO teatri naist paltsis ja nad on ju kõik kolmekesi nii head! Lisaks muidugi ka No-teatri suured lemmikud Mähar ja Vares... kahju, et Jaak Printsi pole, siis oleks täiuslik :)


Lisaks siin veel üks lubatud EXTRA edetabel etendustest, mis on mul küll varem nähtud, aga mida etendatakse käesoleva suve kolme kuu jooksul. Ehk minu "soovituste" TOP 10 ning paar sõna, et millepärast:

10. Vee mälu - Kurb lugu. Hästi lavastatud. Millegipärast läks see lugu mulle sügavale hinge sisse. Hästi näideldud ning väga hea materjal. Klassikaline, igas mõttes.
09. Helesinine vagun - Kivirähk ja Ugala. Mängitakse ainult 1 kord suve jooksul, aga seda väärtuslikum see kord on. Kurbnaljakas lugu. Gert Raudsep, Aarne Soro, Arvo Raimo, Meelis Rämmeld, Kata-Riina Luide ja Tanel Ingi. Kõikidelt superhead rollid ning üldse üks meeldejääv teatrielamus! Natuke nostaligiat ja Kivirähk -i üks parimaid...
08. Kangelane - Lahedad Viljandi Kultuuriahadeemia kutid ruulivad Endlas! Väga hea ajaloolises mõttes ning üldse sisulises mõttes. Ja lavastus ise on ka väga hästi õnnestunud.
07. Rock 'n' roll - Stoppard. Väga hea sisu, Piret Laurimaalt väga hea roll(id). Ja üldse mõtlemapanev ja mõtlemist vajav tükk. Omamoodi eriline.
06. Wargamäe wabariik - Eelmise suve Vargamäe suurlavastus. Aarne Üksküla kroonis kogu lugu. Võimas looduse ja teatri koosmäng. Dramaturgiliselt ning kõikide näitlejavalikutega ei jäänud 100% rahule, aga kokkuvõttes ikkagi võimas elamus!
05. Karge meri - Eesti klassika. Ja vääriliselt hästi lavastatud. Ilus kunstnikutöö ja Piret Laurimaa fantastiline roll. Tegelikult kõik näitlejad on lausa SUPERHEAD! Maiuspala. Siiani meenutan ka Madis Kalmeti monoloogi ja Marika Vaarikut Toora Jookimina.
04. Perikles - Selline värvikirev Eesti Bollywood - hoorad ja Shakespeare, muinasjutud ja Andres Mähar kentaurina. Lahe muusika, lahedad ideed :)
03. Vahepeatus - Lahe tekst, head näitlejad. Kuidagi eriline elamus. Armas mälestus.
02. Pea vahetus - Nii hea ja mõtlemapanev ning fantastiliselt hea tekstiga. Ja näitlejad ning muusika on ka tippklass!
01. GEP - Kellel veel nägemata, siis see saab küll vinge elamuse! Sisu, näitlejad, stseenid, kõik on kulda väärt!