Petserimaa igatsus - Taarka Pärimusteater

"Hingele oled lisanud kindlust ja lootuse jõudu.

Igaüks arusaama ei saagi Su kutsungeist.

Ammu ma ei ole Su õitsvates aedades seisnud.

Petseri - minu aed seisab pühade orgude pääl..."

TÄITSA LÕPP, KUI HEA ON EESTI TEATER!!!

Alles see oli kui Peipsiveerelt tulles õhkasin õndsalt, et teatrisuvi on korda läinud... kui tuleb pisike Taarka Pärimusteater ja paneb SELLISE märgi omalt poolt maha, mis võtab pahviks! Hingetuks oma hingevaluga, avalisilmi oma armsusega ja õige hellaks oma õrnusega. Lisaks kisub pisarad välja, on armastusest ja igatsusest (lemmikteemad!) ja paljust muustki. Kõik 4 rolli (aga iseäranis 2 põhilist) on aasta parimate seas ning praeguseks ehk juba "vanameistri" tiitli vääriline Urmas Lennuk teeb oma niigi paljude heade dramatiseeringute dramagraafiasse Ilmar Vananurme näidendi (suurepärane leid!) kohendamisega ühe oma mitmetasandlikematest-kunstilisematest töödest!

Olin etendust vaadates ja olen ka veel päevi pärast seda... kuni tänaseni välja, mil tunded peaksid olema juba tavalise teatrielamusega võrreldes ammu lahtunud, ikka veel nagu puuga pähe saanud ja vasikavaimustuses kogu nähtud-kogetud terviku peale! Mõnulen üle kere selle tunde sees, mille too õhtu Seto Kuningriigis pakkus! Lavastaja Helena Kesonen on nagu hea kirjanik, kes oma teost loob ja teeb pikka aega. Eelmine, juba 3 aastat tagasi esietendunud "Vanahunt" andis hästi aimu tema süvitsi läbikomponeeritud lähenemisest ning huvitavast ja fantaasiarikkast käekirjast. Siin "Petserimaa igatusus"es lisandub neid registreid veelgi, sest seekordne pole mitte mahlaselt koomiline ja hoogne etnomuinasjutumöll Vanahunt 2, vaid metatasanditega mängiv, õrn ja kuigi oma maagilisrealismi komponendiga ning isegi mõnusalt muhelema ajav huumor siit ju ei puudu, ent siiski pea eluloolikult ehedana avaneb see vastarmastuseta armastusest ja sõnulseletamatust igatsusest läbipõimunud lavalugu vaatajate ees. Mõnes kohas on Helenal minimalistlikult ühe väikse detailiga pakku tabamisi, mõnes kohas terve misanstseeni ülesehituse keerukusega ja selline "režiiteekond" kokku mõjub omakorda nagu lavastusideestikuline luule omade rütmimängude ja kunstiliste täppi-panekutega!

Paul ja Valli kohtuvad kord rongis, armumine esimesest silmapilgust, kuigi suhet kohe ei sünni, sest üks neist elab Tartus, teine Petseris. Ent tekib suhtlus, mille läbi armumisest saab armastus (olgugi, et kummalgi erinevas taktis). Elul on siiski teised plaanid, sest mõlemal on omad elukaaslased (kellega suhted küll kummalgi omakorda väga erinevas faasis). Sellisest piiridega piirideülesest armastusest räägib lugu ühel tasandil. Teisel tasandil, aga armastuse mõjust inimestele. Ühtlasi ka tunnete suurusest ning nende mõjujõust. Kolmandal, elusaatuste keerukusest ja sellest, et me kunagi ei tea, mis ees- nurga taga ootab. Ja kui natukenegi teame iseennast, siis teise inimese pähe me näe. Neljas tasand viib meid ninapidi Petserimaa ja selle traagika juurde, mil Eesti iseseisvumisel üks piirkond vägivaldselt kaheks lõigati "piirimärkega" ning osade inimeste "kodumaa" otsustati nende eneste eest lihtlabasee kaardistusega. Olgugi, et oma "kodukandis" ju ikka inimesed liiguvad ringi mingil määral ning sedasi võib ka osa Sinust jääda paratamatult "teisele poole piiri". Pole sellele kunagi tegelikult süvitsi mõelnudki, ei oskagi ju, kui ligidalt ennast ei puuduta... olgugi, et me pole ju keegi selle eest lõpuni kaitstud. Samas aastaid teises riigis elamisest oma armsaimast lahus - see on vägagi tuttav teema. Ja kõigile nendele tasanditele lisaks veel psühholoogiline igatsuse metatasand, mis kõik nii intelligentses vormingus kokku seob... See tekitaski tunde Kunstist suure K-ga! See ongi nagu luule või maal või lemmikraamat, mille looja uskumatu oskus liigutada midagi kusagil sügaval, tekitab hämmingu, et kuidas inimmõistus midagi ühtlasi nii tabavat, aga samaga ka mitmeplaanilist suudab üldse välja mõelda? Ja lisaks nii tugevaid emotsioone esilekutsuvat, sest see kõik on nii ilus, nii kurb ja nii hingeminev. 

Eriline mängukoht, setokeele mahlakus ja "illo" ning kogu Triin Pungits'a kujundus ja ajastule, aga ka tegevuskohale viitavad kostüümid veel kõigele lisaks. Kuigi esialgu sellesse suurde küünisaali sisenedes ning taamal lavataustal olevat valget konstruktsiooni vaadates ehmatas see monstrumehitis pisut ära, sest kuidagi sellesse ruumi ning puiduse naturalistliku ümbrusega tekkis ebakõla, aga kui etendus algab, siis mõistab ka nende tähendust - Petseri kirikute tornid ja kodused sektsioonkapi osad on põimunud üheks tervikuks ja sellel on ju kontekstis sügavam mõte. Lisaks ka praktiline väärtus, sest see toimib ka "valge kangana" Pauli nostalgia ja mälestusterada kuvavale (Kärt Petseri loodud) filmilõikudele ning annab mitmed muud kujunduslikud efektid, mida etenduse jooksul ära kasutatakse, olgu selleks siis piirivalvuri kabinet või kiriku palvealtar - kõik kompaktselt ühes. Valguskunstnikuna rõhutamas suure saali erinevates kohtades mängustseene Enor Niinemägi, kuigi kogu nostalgitsemise ning mälestusmaastike õigestitabatud kelviniastme kollasusega oleks saanud ehk veelgi rohkem kaasa mängida, siis tegelikult ei kurda ka, kuna õiged tunded tekkisid ikkagi igas stseenis.

Ja NEED näitlejad! Agur Seim peaosas, nostalgitsemas, armununa, igatsevana, otsivana, pettununa, rõõmust pakatavana - see on selline SUUR ja läbitunnetatud roll ning nii uskumatult värske lahend, mis on kahtlemata teatriaasta üks kui isegi mitte kõige eredam TIPP!  Agur on näitlejana muudkui kasvanud ja kasvanud, aga nüüd on ta täiesti kohal (tegelikult juba "Ernestos"!) - ja Pauli rolliga lausa seal, kuhu jõuavad tegelikult vaid vähesed! Hoidke eest Juhan "Hendrik" Ulfsak ja Priit "Raimond" Loog! :) Lauli Otsar Vallina (või vallina? Pauli arusaama ees tegelikust igatusest!) kõrval - milline teekond kogu rollis, üles-alla ja tahtes armastada seda "keelatud armastust", ometi mitte end lastes... tahtes teisele head ja hoidudes, ometi mitte suutes seda teha, sest mõistuse ja sõnadega võime teha palju, aga südant sundida me ei saa. Mnjah, Lauli on "nähtus" meie teatripildis, teist ligilähedaselt sarnast tüüpi ei tule kohe meelde. Ja Valli oma õrna ja tugeva seguga on täistabamus. 

Siia sisusse on köidetud ka teatavad naiselikud ja mehelikud vormingud armastusele lähenemisel Aguri ja Lauli karakterites, mis ääriveeri endast märku annavad, kuigi tegelikult võivad ju ka risti-rästi mõlemad olla vastavate tundmuste ja tunnetega. See on sõnulseletamatu, ent vaadates tunned selle ära. Meid mõjutab ju kogu meie elutee, lapsest peale ning kõik selle kõrvalt. Ja see koondub meis ning me oleme lõppude lõpuks oma enda ajaloo kandjad ning kui Su hing päriselt ristub õigel ajal õiges kohas kellegi teise omaga, siis see on üks ime! Ja seda "imet" tuleks ka sellepärast, aga veel miljonil põhjusel hoida, hoolitseda ja kaitsta elu lõpuni. Mõnikord need hinged ristuvad valel ajal (ühe või mõlema jaoks, nagu Vallil ja Paulil) ja see võib kaasaskantuna jäädagi õhku või südamesse vaevama. Ja kui siis  üks või teine teebki uuesti samme, et ristumine toimuks uuesti, siis see võib ju ka õnnestuda, kui olud eelmisest korrast on muutunud, aga võib ka olla juba liiga hilja... Päris elu armastus on ju teatrist veelgi peenem mäng, aga kui teatris seda nii osavalt tabatakse, siis seegi on juba ime iseenesest!

Armunute kõrval teeb Jekaterina Moskalenko vahvalt (ent ka ilusa) koomilise piirivalvuri rolli, kes tegelasena omab ehk ainult tähtsust Pauli teekonnal mehe sisemiste tõdede juurde jõudmisel suunajana (kes tahab, see näeb kogu "piirivalvuri" teemas ka sügavamat metafoorset viidet), kuid toob sisse omalt poolt vajalikku kergust, mis tegelikult kannab tervet lavastuse siseatmosfääri, mis polegi seega oma tõsidusest ja allhoovusena ka sügavast kurbusest ("igatsus" ju mingis mõttes alati on!) sugugi mitte rusuv ega raske. Sellele aitab omalt poolt kaasa ka Siim Angerpikk'a pussakas, hauast (lavakujunduses on Triinul ka terve naturaalse mulla ja murumäena kääbas!) end ilmutav Pauli vanaisa. Oma segaduses siseilmaga lapselapsel tuleb ju kaasa filosofeerides aidata õigele rajale suunata, aga kas see armunud mehele päriselt ka vajalik või lohutav on? Kuid oma tegelikes tunnetes mees siiski selgusele ise jõuab, seega vast iga inimene, kellega oma eluteel kohtumine, õpetab meid ning tahame seda või mitte, suunab meie isiklike arusaamade teket. 

Mari Kalkuni imeliselt tabav muusikaline kujundus ning tema originaallaul lõpus Petserimaa igatsusest, omalaadse etnokabaree valsina lõõtsa saatel, mis samahästi võiks sobituda ka mõnda brechtilikku lavalukku, on nagu kogu lavaloo kvintessents. Harva kui teatrilaul jääb ka veel järgmisteks päevadeks kummitama nii, et suudab isegi seda sõnadega umbkaudu järele aimates laulda... 

"Täitub kindlasti soov,

kui ma usku ei kaota.

Tulen kindlasti siia ma tagasi veel...."

Jah, kui kindel see "kindlasti" meie suult pudenedes on? 

Hinnang: 5-

Kammerlik lavalugu suurel laval, sügava hinge ja sooja südamega. Käesoleva teatriaasta nr.1 või nr2. teatrielamus (ei tea lihtsalt veel, sest see teine on nii diametraalselt teisest ooperist ning peab laskma tunnetel jahtuda, et kainemalt distantsilt mõelda ja vaagida aasta alguses saadud teise vapustuse ja ehk ka Peipsiveeregagi).

Oehhhh.... olen vist armunud - armunud armastusse, armunud igatsusse, armunud sellesse tükki ja EESTI TEATRISSE! Kui saaks valida ühe siiani sellel suvel nähtud 33st lavastusest, mille etendust uuesti veelkord vaadata, siis oleks see KINDLASTI just see! Tunnen suurt tänulikkust ja ühtlasi usku elu ja teatri ilusse!

Aitäh! ❤️

Etenduse turunduslik tekst (siinsed fotod on pärit teatri kodulehelt ja nende autor on Triinu Pungits):

Taarka Pärimusteatri "Petserimaa igatsus"

Suvine seto igatsusdraama maalilisel Setomaal!

Helena Kesoneni lavastus “Petserimaa igatsus” põhineb Petserimaa kirjaniku ja pikaaegse ajakirjaniku Ilmar Vananurme samanimelisel näidendil, mille on kohandanud Urmas Lennuk (Rakvere Teater). Vananurme tõsielulise näidendi peateema on piirideülene armastus või peaks seda sõnastama kui kontrolljooneülest armastust.

Loo keskmes on noor ja õhetav armastus, Pauli ja Valli lugu. Paul on noor ja lootustandev ajakirjanik, kes armub Petseri neiu Vallisse. See on mitmekordselt keelatud armastus, noored pole seaduse silmis vabad ja vallalised, kuid seadusest rängemalt lahutab neid kontrolljoon, mis kerkib nedne vahele kui sein. Kontrolljoon lahutab vanemad lastest, rebib armastajad teineteise embusest ning jätab inimesed ilma oma kodudest. Paralleelselt Pauli ja Valli looga jookseb Setomaa poolitamise lugu. Lavastus etendub Karisilla-Petseri maantee ääres, looduskaunis Säpina külas Heina küünis.

Osades: Siim Angerpikk, Jekaterina Moskalenko, Lauli Otsar, Agur Seim

Kunstnik: Triinu Pungits

Muusikaline kujundus: Mari Kalkun

Valguskunstnik: Enor Niinemägi

Etendused: 31. juuli, 5., 6., 7., 12., 13., 14., 19., 20., 21. august

Etenduspaiga koordinaadid on 57.859847, 27.582018. Virtuaalse kaardi leiad siit: https://www.google.com/maps/d/u/0/edit?mid=1feOxM2gbmkRGJ8dOdDMSCmR3qRudgBai&usp=sharing

Maakas - TEMUFI

Lihtsam oleks ju lihtsalt öelda, et "meeldis" või "ei meeldinud", aga eriti teatrilavastuse puhul, mis koosneb väga paljudest erinevatest detailidest, oleks nii end väljendada natuke ebaaus...

Tõsi, üldises plaanis polnud "Maakas" päris "minu" teater, aga täna sellest teise inimesega rääkides, leidsin end pigem õigustamas, mis minule selles meeldis. Katsuks siin need mõlemad küljed lahti lahata, et tundmuste tuumani jõuda.

Kõigepealt taustsüsteemist. Vaatasin eelmisel päeval üht terve senise teatriaasta tugevaimat lavastust ning ilmselt kõige mõjuvaimat lavalugu üldse. See mõjus lausa nii tugevalt, et isegi siinse etenduse vaheajal ümisesin sealt kuuldud laulu ning "Maakat" vaadates ei tekkinud seosed ainult enda eluga, vaid ka just selle eelmise päeva teatrietendusega. "Lipamägi" jäi mul omal ajal lugemata, sest Wimberg, ehk Jaak Urmet kirjanikuna ei meeldinud oma algusaastatel. Toona küll pigem luuletajana ja eriti koomilise kaldega lasteluuletajana tuntud, ent minu jaoks tema "punnitatud" naljad naerma ei ajanud. Kuid ühel hetkel see suhtumine tema loomingusse muutus, tasapisi hakkas meeldima ning eelarvamusedki kadusid. Siia ongi maetud see esimene koer - "Maaka" aluseks olev "Lipamägi" on siiski pärit veel nendest algusaastatest...

TEMUFI teatrina on üks vägagi sümpaatne kooslus. Neist õhkub sellist sõprade koostegemise vaimu, mis lavalgi väljendub ühtehingava ansamblimänguna, mis on ju iga lavastuse puhul teretulnud nähtus. Siinkirjutaja 2 esimest kokkupuudet praegusekski ju veel võrdlemisi noore teatriga, ehk "Tom Sawyeri seiklused" ja "Toomas Nipernaadi", on siiani eredalt meeles ja mõlemat võib õigusega pidada käesoleva teatrisajandi eredateks sähvatusteks (alles praegu panen tähele, et mõlemad ju "Toomastest" ja nii etendused kui teater ise T-tähega - saatus? kokkusattumus? needus? "Maakas" on ju hoopis Jaagust ja pealkirja esitäht ka teine :)) 

Kui alustada lõpust, siis tegemist ei olnud esietendusega, aga publik seisis aplodeerides püsti. Ka vaheajal,  kohviku kõrvallauas, üks keskealine naine seletas elevil oma meeskaaslasele, et "alguses oli nii naljakas ja no edasi oli ka hea", aga lisas veel, et vast saab ka teiseski vaatuses naerda...

Ilmselt nii palju kui on vaatajaid, on ka arvamusi. Mind ehmatas see algus päris ära. Kõik need pissijutud ja kass, kelle nimi on M*nn... Tänan, ei. Tekkis assotsiatsioon, et kas tõesti lugu, mis räägib "maakast" läheb seda rada, et tahab ka olemuslikult meeldida just stereotüüpsele "maakale"? Ega ju ammu enam pole maakad ja linnavurled nii konkreetselt eristatavad, nagu 90ndatel (ja enne seda), milles see tükk peaasjalikult aset leiab. Muide stereotüüpsus mitmeski mõttes kumas paljust muustki siin läbi. 

Samas mõistan, miks see lugu on lavastaja-dramaturg Peep Maasik'ule südamelähedane ja miks just tema seda lugu jutustada tahab. Ta on korduvalt andnud ka meedia vahendusel mõista, et tema juured on maal, tal on maatööde oskused ja haridustki. Selles mõttes just õige mees sellist lugu jutustama ka! Teisalt võib see ka pisut pimestada, ehk soov mõnede asjade seletamiseks on nii suur, kuna on tunne, et nendest muidu ei saada aru, ilma puust ja punaseks tegemata. Ega minagi ju ei tea, võib-olla ongi neid, kes ei saa maatööde raskusest ja olulisusest aru. Eriti selles kontekstis, et see töö võib ka suurt rahuldust pakkuda. Kui ise oled kasvanud vanaema lüpsimannergu kõrval läbi marli kurnamisel plekkkruusiga oma osa saamise ootuses, heinategemisel kuhja otsas heina trampides, et kuhjale ulataks hargiga juurde tõsta enne kui see koplist kaarutatud ja kokkuriisutud hunnikutest või kärbistelt traktori lavatsiga järelkäru abil küüni ümber tõstetakse või igasügisesel kartulikorjel iga pika vao otsas küürutamisest kangeks jäänud selga sirutades, siis midagi uut ja üllatavat nendes teemades pole. Jah, maal on rasked tööd. Jah, piim ei tule pakist. Jah, maainimese jaoks raha ei tule seinast. Jah, kuldsed viljapõllud on ilusad ja punased kombainid nendel pole seal värvigamma tõttu, vaid ka viljaseeme on tulnud maha panna ja kombainijuhtiminegi tõsine töö, aeg ja kui masin on kehv, siis pidev peavalu veel takkapihta. Ja kui vili on salves, loomad talitatud, siis on sellest ka raha vaja, et pere saaks toidetud ja elu elatud. Ning kõiges selles on oma võlu, kui oskad seda hinnata, ent leiva- ja saiapäts ning piimapakk poes ei maksa ju praktiliselt midagi...

See lugu ise jutustab ühest noormehest, kes vanaisa kutsumise peale maale läheb ja seal avastab, et maaelu võib ka talle midagi pakkuda, isegi kui ta iseennast linnainimesena defineerib. Siit aimub palju autori, ehk Wimbergi isikliku eluga seoseid, kuigi muidugi võib sama hästi olla ka täiesti väljamõeldis, ehk kujutelm. Ent noore mehe nimigi on kirjaniku enda oma. Sisse on seotud ka üks üleloomulik, justkui allegooriliste seostega ning vaatet veel eelkõige just mahlaselt teatraalne komponent. Nimelt vanaisa teab, et ta järgmine päev sureb. Sureb, sest tema on "viimane neetud, kes veel elus" ja üks kahtlane kirikuisa tuleb kohe temale "järele". Tegelastega seotud teemasid on siin veelgi, nii hüppeid lapsepõlve kui ka praeguse aja silmarõõm, kes peategelasel omakorda aitab selgusele jõuda, mida ta tegelikult elult ikkagi tahab. 

Lavastuse positiivsele poolele võib kerge käega kirjutada autentsuse loomise lavastaja Peep Maasik'u ja kunstnik Reet Aus'i poolt. Juba ainuüksi mängukoht, ehk Olustvere Mõisa sisehoov on tabav leid. Istudes ühes otsas, kus talliuksed lahti olid, võis kuulda loomade hääli, mis omakorda etendusele juurde andsid (kuigi sealt samast kostuvad inimeste hääled pigem häirisid samavõrra). Suur kombain, millega ka ringi sõideti laval oli ühtviisi nii siduseid loovaks rekvisiidiks kui ka mõjusaks lavastuslikuks trikiks ja isegi mõnede stseenide mängukohaks! Kõik see kollane põhk, puuriidad ja vana träni, ämbrid ja muu maakohtade juurde või tollesse ajastusse kuuluv (kettaga telefonid jne) andis suurepärase raamistiku. Võimas helikujundus veel lisaks, sest kui ikka kärgatas kõu, siis oli seda läbi kere "tunda". Martin Aulise helilooming ja isegi ka näiteks Nancy 90ndate hiti ümbertöötlus - kõik kuidagi "õige" ja lavastuslikult omal kohal. 

Kuid kui siis see etendus algas... ja need juba kirutud 20 esimest minutit... Ent õnneks hakkas sealt edasi kõik muudkui paremaks muutuma. Kuigi pisut läbivalt häiris (mind) ka näitlejate valitud mängutoon. Ja seda isegi vanameister Jaan Rekkorilt, ehk tegemist oli teadliku otsusega ja ilmselt tingitud (arvatud) vajadusest, et kuna mängitakse õues ning eriliselt suurel laval ja (õnneks!) ilma mikrofonideta, siis tegelased peavadki siin ka seetõttu mitte ainult häält palju kõvemini tegema, aga ka mängima kergelt üle, et see ikka vaatajatele kindlalt kohale jõuaks. Kuigi kõik tegelased ajuti loksusid ka registrisse. Eriti Lauri Kink leidis kusagil etenduse keskel õige tonaalsuse üles ja hoidis kuni lõpuni end õigel kursil. Samas kui tema kirikuisa ja Silver Kaljula vaheline stseen, mil ühel teise juuksed peos, oli oma kirega igati sobiv ka 110%-lise kohaloluenergiaga mänguks, mida mehed sellel hetkel ka pakkusid. Silveri hääl kannab hästi ning tema hüpped poisikesepõlve ja maaelu armumise teekonnal oleva noormehe vahel on tabavad vuntsidest hoolimata, mis ju põnnieaga ei sobitugi, aga teises otsas igati ok, seega häirima ei jäänudki. Klaudia Tiitsmaa'd on saanud juba pikemalt tagasi lavale oodata, ehkki ka siin on ta teistega võrdses tonaalsuses mängimise ohver (see esimene tibi - jah, masse võib naerutada, aga minu jaoks liiga groteskselt pigem hoopis trafaretne mäng). Kõik tema kaugemalt piilumised ja mõnusa hooga sõnnikuloopimise stseenid jällegi on omal kohal ka just selliselt mängituna. "Vanaisa" Rekkorit on vast kõige vähem neljast põhitegelasest (kaasa teevad ka väheste sõnadega kõrvalrollides lavastaja-dramaturg Peep Maasik ise ja üks uus lavatutvus, lõbusa sutsuga - maakooli õppealajuhtajana - Siim Piirak) ja sellestki suure osa istub või seisab publikust kaugemal. Kui alguses helistades on veel täiesti normaalne, ent siis järsku, nagu koos teistega muutub justkui eksalteerimissüsti saanuks, rõhutatud mängumaneerile üle minnes. Just selline mulje jäigi, et nagu kogu trupp millegipärast hirmsasti mängida pingutaks. Ometi Silver Kaljula ka oma hea energilise füüsilise liikumisegagi terve võimsalt suurel vabaõhulaval liikudes täitis ja kattis kogu mänguruumi ära ja eks Klaudia ja Lauri ju ka. Kõik 3 (lisaks Peebule) käivad ka ühel hetkel kombainil ära. Lauri mäng, tänu ka võibolla tema karakteritele kes tihti olidki mõnevõrra keskmisest dramaatilisemad, mõjus ühtlasi trupist kõige ühtlasema ja usutavamana... ja ometi üks neist tema tegelastest oli ""saatanlik" kirikuisa"! Ka "poisikesena" oli ta pisut omamoodi ja ehk ootamatumgi seetõttu. Kuigi esimese 20 minuti lõksus oli ta koos Klaudiaga. Kusjuures seegi pisut kummaline, et Silver selles alguse saabumises nii teist joont hoidis füüsilises mõttes, olgugi, et sõnadega siiski mitte. Juba kätluses sellised küsimärgid õhku visates, sai kuni lõpuni neid juurde koguda ning mõtetes maadelda. 

Näitlejad näitlejateks, ma usun, et kui lugu oleks olnud väga tugev ja dramatiseering paremini paigas, siis kogu see lavastuslik oleks tõstnud oma ehedusega nemad ka oma august välja. Jah, suurimaks probleemiks ehk lõppude lõpuks oli see lavalugu ise. Kuigi ka selles meeldis see igatsus ja äratundmine - sügavam mõte, mis väliste kihtide all - enda koha otsimine ja leidmine ning see, et selle võib leida ka täiesti ootamatust paigast. Tekst sisaldas mitmeid plakatlikke loosungeid lausetena, mis ühes stseenis lausa järjest ning kohati isegi sobimatult ritta olid seatud. 1 on isegi siiani meeles ning ajas pisut seal kohapealgi muigama - nimelt "miks peab elama igat päeva kui viimast? aga sellepärast, et siis ei tule lõpp üllatusena!" Kuigi eks seegi ole natuke mugandatud versioon vanast inglise keeles tuttavast aforismlikust naljast: "Live every day as if it were going to be your last; for one day you're sure to be right." Eks sisu ju püüabki olla aforismlik - anda ratsmed oma elule Sinu kätte - elada tuleb nii, et oleks ise õnnelik, üskkõik kuidas teised tahavad... Tärniga alltekstiga, et mõnikord võib keegi teine Sulle selle tee kätte juhatada. Tuleb ainult hoida uksed valla võimalustele ja ise ka aktiivselt käia ringi ning otsida. Kellel meist poleks selliseid inimesi elus, kellele ka just seda soovitada! 

Ent seosetuid lahtiseletamata asju oli dramatiseeringus ka. Ei, ma ei ootagi, et kõik lahti seletataks ja kogu vaimutoit püdelaks mammutatakse, et see siis mõttelaisana kergemalt neelata oleks. Ent kogu kirikuisa-teema jäi lõppude lõpuks ikkagi segaseks... Okei, tal oli mingi kana kitkuda vanaisaga, aga miks ta tema lapselast kimbutama tuli? Alati peab maainimesel mingi ora olema "sealsamuses"? Aga mitte ju ainult maainimestel... Jah, kes ta on ja miks ta on sellise pahaendelise auraga, see jäi suurest puslest ikkagi lõpuks puudu, kuigi nii oluline asi vajaks eriti mõtteseost kõigega. Kuid see polnud ainus. Mõnes kohas kostus lause, aga see jäi õhku nii, et seda ei kandnud ei parajasti tegevus, ega ka tervik.

Hinnang: 3+

Tahaks tunnustada seda, et aetakse oma asja. Tehakse teatrit kogu südame ja hingega ning kuigi lavastus ja valikud tekitasid mitmeid vastamata küsimusi, mis poleks pidanud vastuseta jääma, siis tervikuna oli sellel autentset hõngu ja mitutpidi sobivaid tabamisi ka, olgugi, et seotud kokku jällegi nende kaheldavama väärtusega otsustega. Peep Maasik on kindlasti lavastaja, kelle töödes fantaasiast kunagi puudust ei tule ning tundub, et oma "eriliste lavade" kasutamises on ta üldse üks meie parimaid lavastajaid (lisame lisaks Tom Sawyeri Tartu Seikluspargile ja Pärnumaa Nipernaadi radadele, "sees on väljas" Karlova Teatri Sherlockis, Lembitu "looduse" või HIV viirust kandva mehe ja noore naise kohtumise kinosaalis). Mängitakse, nagu juba mainisin, lausa tulihingeliselt... iseasi kelle vastuvõtulävi mis kohas just parajasti satub vaadates olema. Mina olen avastanud, et aastaid Endlas mängides mitte-meeldinud Lauri Kink on sealt väljaspool end näitlejana üles leidnud. Jaan Rekkor kõnnib siin ülejäänud trupiga tunnetuslikult vast isegi meisterlikult ühte jalga, ehkki see "üks jalg" päriselt ei ole minu arvates õiges kohas. Silver Kaljulal on esinäitlejale omast kandevõimet (ja naistele silmailu pakkuvat, minu jaoks kadestamisväärne füüsis) ja poisikeselikku mängurõõmu ja -hoogu, ka kohalolu ja lavatäitmise võime on olemas, ent tahaks veelgi enam psühholoogilisi registreid. Selles mõttes on näitleja veel oma arenguteel, aga seeläbi ühtlasi ka võimalus veelgi paremaks saada. Klaudia Tiitsmaa ebamaiselt ilus näolapp, ent iga inimese naabritüdruklik olek annab talle südametemurdmise võtmed kätte, aga nendega lukust lahti keeramine siinses tükis jäi (mängumaterjali tõttu?) seekord tegemata. Lavastuslikult oli häirivaks ka valgustuse paigutus, sest ühelt tribüüni poolelt teisele poole või isegi keskel toimuvat mängu vaadates sirasid tugevad prožektorid (u.70% kogu etenduse ajast) otse silma.

Kokkuvõttes on tüki sõnum siiski igati omal kohal - Maal on tõesti hea... kui poleks maatöid, siis ilmselt ei oleks ka see nauding nii suur. See, kes neid maatöid ei naudi, ega see tegelikult ilmselt ka maalolekut nii palju pole võimelinegi armastama. Aga elus pole aeg raiskamiseks. Varsti lihtsalt pole enam aega, mida raisata. Sellepärast on mõistlik elada seal, kus tunned end õnnelikuna, teha seda tööd, mis sind õnnelikuks teeb ja olla nende inimestega, kellega Sul on hea ja kellel Sinuga on hea - kes muudavad sind paremaks ja targemaks ise selleks vaevumata. See ehk ongi õnnelikkuse valem ja selle üles leidmine elu mõte?!

 

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed foto, mille autoriteks on Kirke Kuiv ja Kevin Kohjus):

MAAKAS

Esietendus 05.08.2021

Olustvere mõisa tallihoov

Kestus 2h 30min

Suvelavastus Wimbergi debüütroomani “Lipamäe” ainetel

“Nooh, tulidki. Kuda sul siis linnas läheb? Kuulsin su ema käest, et magad päevad läbi kodus või hulgud ringi...tööl ei käi ega midagi. Mh? Sa oled ju diplomeeritud eesti keele ja kirjanduse õpetaja.” Vanaisa tasandas häält ja manas ette hirmtõsise, kuid samas veidi üleoleva ja hooletu näo. “Täna öösi ma suren ära ja jätan selle talu täitsa sulle päriseks…!”

20-aastane ülikooli lõpetanud linnapoiss otsustab pärast vanaisa surma võtta uueks kohustuseks maakodu. Suunamudimise asemel lihtne suunamuutus maaellu? Kuhu on jäänud siinsed maavanaemad kolme lehma ja kanakarjaga? Seejuures ei mõtle me tädi, kes kasvatab tõukanu Lasnamäe linnadžungli 3-toalises korteris.

Lavastuses põimuvad realism ja fantaasia. Algupärane ainestik pillutab vaataja nõukogude aja lõpu ja 90-ndate vahele, mis vaheldub muinasjutuliseks pöörduva olevikuga. Kohtumine lapsepõlvearmastuse ja vanaisa müstilise silmatagusega taaselustavad suved vanavanemate juures.

Autor 

WIMBERG

Lavastaja-dramatiseerija

PEEP MAASIK (TEMUFI)

Lavastaja assistent

KAISA-KADI PILT

Kunstnik 

REET AUS

Kunstniku assistent 

REBECCA VILLEM

Helilooja 

MARTIN AULIS (TEMUFI)

Grimmikunstnik 

KATHARINE TOOMIK 

Inspitsient-rekvisiitor 

KAISA-KADI PILT

Valguskujundus-meistertehnik 

KRISTO KUUSIK 

Kostümeerija  

ULVE VOHLA

Visuaalkunstnik

ALINA TOPTCHYI

Foto- ja videograaf 

KEVIN KOHJUS 

Näitlejad

SILVER KALJULA (Ugala Teater) 

JAAN REKKOR

LAURI KINK

KLAUDIA TIITSMAA (Ugala Teater)

PEEP MAASIK

SIIM PIIRAK

Serafima+Bogdan - Tartu Uus Teater

Kirjutasin 3 aastat tagasi, kohe peale Vahur Afanasjevi raamatu lugemist instagrammis järgmised read: 

“Afanasjevi Peipsiveere suguvõsadevaheline mastaapne ajastu-, asukoha- ja kättemaksudraama jooksis lugedes silme ees, nagu hea teater. Võimas, mõjuv, põnev ja hästi kirjutatud.” 

Tegelikult, tunnistan ausalt üles, poleks osanud lootagi, et keegi selle telliskivimõõtu romaani ka päriselt lavale julgeb panna! Pigem arvasin, et mõni hakkajam filmitegija rabab kiirelt õigused ning saab sellest (juba ette teades) kobeda kassapotentsiaaliga filmi-instseneeringuga hakkama (arvestades ilmumisjärgset kisa-kära ja auhinnasadu, on raamatul lugejaid-austajaid palju). Minu arvates on tegemist meie käesoleva sajandi eesti kirjanduse ühe suurima saavutusega. Kuid kui siis järsku Tartu Uus Teater infoga välja tuli, et nemad risti ette ei löö ja kirjaniku enda pealt- ja kõrvaltvaatamise abiga võtavadki tee Peipsiveere vanausuliste ja uuema aja eestlasest jõhkardi kokkupõrkeloo realiseerimiseks jalge alla ning kõigele lisaks veel ka autentses asukohas, sai sellest ka sedamaid mitte ainult eelmise, vaid pandeemiast tingitult ka käesoleva suve ning isegi terve teatriaasta suurim ootus! Nende suurte ootustega muidugi läheb tavaliselt ikka nii, et ootad-ootad ja siis pettud…

Aga mitte seekord! See polnud ka lihtsalt Kultuurkapitali mõne aasta taguse "aasta parima romaani" auhinna võitnud teose õnnestunud dramatiseering, ega ka ainult 1 õnnestunud suveteater, vaid terve teatriaasta mõttes TEATRISÜNDMUS! Pole ka siinkirjutaja ju vähe elu jooksul teatrit näinud ja seda nii Eestis kui mitmes teises riigis. Sel aastalgi oli see juba 45.teatrikülastus (28.suveetendus) ja harva kui midagi uut enam kogeb…Ja siin - ometigi! Praktiliselt terve publik tõusis aplodeerides seisma ja sain minagi (2. korda sel suvel) lõpuovatsioonideks jalad sirgu! 

Erilisest mängukohast tingitult saab kogu teatrielamus alguse juba tükk aega (ja maad) enne Tartu Uue Teatri seekordsel suvelaval etenduse algust. Nimelt, seal Peipsiveerel, Kolkja külas, on nagu mitmetes teisteski selle kandi paikades au sees sibulakasvatus. Sestap, kes plaanib etendusele minna, tasub pisut rohkem aega varuda, eeldades muidugi, et ilm on hea (nagu esietenduse õhtul). Jõudes umbes 50min varem (tundub sobiv ajavaru ka teistele soovituseks), et jalutada piki seda Kolkja teed edasi tagasi (parkimine on külast väljaspool, sest juba on kohalikudki andnud mõista, et nende majade ette parkida pole lubatud, kuna auto võtab samaga suure osa võrdlemisi kitsast sõiduteest enda alla ja nõnda tekitab teeääres nii etendusele kõndijatele kui kohalikele liiklusohtliku olukorra. Osta saab seal sibulapatse (kes hinda ei tingi, neile maksab 10-12euri), sibulamoosi, mett, muidki köögivilju ja maitsta kohalikke pirukaid, teed jne. Kohe etenduskoha vastas näiteks on Tädi Šura teatrikohvik, aga Tartu Uue Teatri kohv on ka väga tasemel (kohaliku tava järgi tullakse sinna oma kruusiga. Meil kahjuks polnud, aga siis pannakse ikka papptopsi ka) ja seal etenduspaiga "sees" saab ka sibulapirukaid osta… Seega ainuüksi juba sellepärast on elamus suuremgi kui lihtsalt üks tavaline teatrikülastus. Ka minusuguse jaoks, kes sibulat suu sissegi ei võta (suveniiri asemel rändas teistele ikka 1 pats kaasa). Üks soovitus veel - vaid sularaha on seal kohalikel käibel! Terve teeäärne on iga teine maja oma müügiletid välja pannud, rahvas tegi ka kõikjal nende lettide ääres sibulapatsidega pilte...

Ja kui siis jõuad selle majade vahel oleva aediku juurde, millel on teatri lipp lehvimas, siis kehitad õlgu ja astud "sisse"... kuigi tegemist oleks nagu ühe maja ja hooviga "teistega samas reas". Kohe toimub ka jagunemine, sest etendust mängitakse kahes sektoris - "Serafima" ja "Bogdani" omas. Kaasa tuleb sektorisissekäigu juurest võtta ka kõrvaklapid... See tekitas esialgu kahtluse, et kui tõesti räägitakse/mängitakse mikrofonidega, siis kuidas ikkagi see kõrvaklappidega teatrivaatamine mõjub? Võib kohe ette ära öelda, et täiesti asjatu kartus - sellel on ühtviisi nii praktiline väärtus, ehket ei häiriks samaga teise sektori mänguhelid, aga eelkõige ikka ka kunstiline väärtus, sest kuna kogu helindus on lahendatud kõrvaklappidega, tekib tunne, nagu oleks vaatajana igal hetkel tegelaste ümber tiirlev kärbes, kuuldes näitlejate iga ohet, ähkimist ja sosinat, rääkimata fantastiliselt heast (praktiliselt tervet etendust saatvast) Eeter’i loodud helimaastikust (mille sees on muide muuhulgas võimalik ka kärbseid kuulda)! VAPUSTAVALT ilus!

Tegemist on kontseptuaalse lavastusega, milles ridamisi väga erilisi/omapäraseid nii lavastuslikke kui ka dramaturgilisi otsuseid. Kuna nende kontseptuaalsete valikute avastamine oli ka minu jaoks üks suur elamuse võlu osa, siis ei tahagi neid eriti palju siin paljastada, et sellega kelleltki suuremaid ohhoo-momente ära võtta! (Ühtlasi soovitan hoiduda lugemast-kuulamast selle etenduse kohta sügavamaid lahkamisi, enne kui endal pole nähtud, aga plaan vaadata). Ja mis eriti tore, mõtlesin seda seal kohapeal, et isegi kui on lugenud, on seal avastamisrõõme veel kuhjaga tänu kōigile nendele imelikele, huvitavatele, segastele, õudsatele, ilusatele lavastuslikele lahendustele! Isegi pisut kartsin, et kui on raamatu järgi - kas veab huvitavuse mõttes välja… Ka see oli täiesti asjatu hirm. Oma sisulise selgroo mõttes ju loomulikult lugu järgib raamatu saagat, ent see on Ivar Põllul siiski kirjutatud praktiliselt ümber. Sellest salapärasest ülesehitusest rääkimata🙂 Tegelikult tuleb raamatu eelnev lugemine isegi vast natuke kasuks, sest siis saab ju võrrelda enda ettekujutusega. Esimese vaatuse lõppedes 1 mees publiku seast seljataga ütleski, et ei saanud kōigest aru ja “oleks ikka vaja see raamat läbi lugeda”… Aga teises vaatuses jõudsid vast temale ka ikka need puuduvad pusletükid kohale. See on eriline! Nii palju vast ütlen midagi paljastamata, et vaatasin "Serafima" sektoris…ja kui oleks saanud ideaalse kombinatsiooni valida, siis oleks tahtnud vaatamiseks saada “Serafima” skeemi, aga “Bogdani” järjekorra… Kuigi lõpuks muidugi saavad kõik kogu asja kätte. Jah, juba mängukoht ise! Ja see eriline (pajuvõsastikuga lava, milles vast ainult mõni üksik remmelgaks juba sirgunud)! Mnjaaa... Põllu on saanud taaskord hakkama millegi SUUREGA! Tartu Uus Teater on üks meie teatri lipulaevadest ja eriti viimaste aastate lavastused näivad nagu olevat just sellised, et nendes on nii palju üllatuslikku ning avastuslikku + kõik need lavastused on nii eriilmelised, et nende peegeldamine muutub samuti seetõttu keerulisemaks, et tõesti mitte midagi olulist teistele ette paljastada. 

Lugu seega, järgib omal erilisel moel Afanasjevi kirjutatut. Õde-venda Serafima ja Bogdan ning üks absoluutse kurjuse kehastus nende vahel (see "rist" seal nimede vahel pealkirjas, nagu lavastaja kusagil intervjuus ise väga tabavalt ütles). Koos suurema kättemaksu haudumise ja mahhinatsiooniga, millesse on segatud ka poegadest järeltulijad, suhted ja kõrvaljooned. Mõned neist kõrvalisematest näiliselt sellisedki, mis suurt lugu ei teenigi, ent laiendavad üldist pilti (kui mul üldse mingigi etteheide sellele lavastusele on, siis Bogdanipoolses oli mõni venitus ja vast ehk ka mitte-nii-vajalik "täide", ent lavastuslikult muidugi täiesti mõistetav, sest see pidi Serafima poolega sobivaks täituma).

Ja kuigi siin on keskseks ju "Serafima ja Bogdani" lugu, siis kurikael "Raimond" tahab samaga kui ta seal tegelaste elu kibedaks teeb, ka vargsi kogu show ära varastada. Sest MILLISE ROLLI teeb Priit Loog! Vastik, jõhker ja ta balansseerib seda psühhopaati sõbrustades publikuga! Milline väljaelamine toorutsemiskohtades ja rafineeritus peidetud allhoovustega, kui ta kellegi kolmandate ees või endale soodsas olukorras "normaalset nägu teeb". Psühholoogiliselt nii terav, et lõikabki vere välja... Aga ei, teised näitlejad ei lase sel "showvargusel" juhtuda! Ilo-Ann Saarepera - uskumatu, aga juba kolmas vaimustav uus roll temalt KÕIGEST viimase poole aasta jooksul (pean siin silmas ka Ugala "Surnud mees" ja "Kui Sa tuled, too mul lilli" lavastustes)! Sürr! Kuigi ta mänguplaanid suuremas osas on seal pigem nö. ühes otsas - hirmul, ärritunud, haiget saanud, aga noorel näitlejal on nendest nii palju erinevaid konnotatsioone-varjundeid. Korraks ju ka hoopis teises otsas - siis kui alles suhe Raimondiga tekkimas on justkui kõik kontrastiks päikseline. Mis jällegi omakorda tekitab vaataja jaoks mitmetasandilisuse - meie ju teame, mis sellest suhtest saab... Andres Mähar Bogdanina vast teistest kahest peaosalisest siiski vähem "mängus"... ja kui ongi, siis ikka kuidagi varjatult - jooksus, põgenemas, peidus... Tegelikult ju geniaalne lahendus - Bogdan oligi ju ka nii romaanis kui ka siin - ennast pidevalt "varjamas". Mäharile siiski rõõmsamaid hetki rollis ei anta - läbinisti tõsine, hirmul, aga vast eriliselt psühholoogilist läbitunnetatust tõendab see tunnetus, et sellest masendavast olukorrast hoolimata, näitlejast õhkub ka eesmärgikindlust, mida ta tegelane ju siin esindabki. Eks nendel vanausulistel oli seal ka seda va räpasust ja haiglaseidki niiöelda "suletud ühiskonna" ilminguid/juhtumeid, mis dramatiseeringustki küll väikestviisi välja tulevad, ent kuna poolehoid vennale-õele või siis pigem vastumeelsus Raimondi suunal on nii suur, siis minnakse neist teatava paratamatusliku loomulikkusega kiirelt üle, kuigi raamatus tekitas üsna suure šoki. Kuid teatriversioonis on saadud hakkama jällegi selgema fookusega, ja valitsema jääb ka konkreetne liin, mis omakorda raamatus teatavate kordustega mõningaid lugejaid jäi häirima, nagu kriitikast on olnud kosta. 

Tartu Uue Teatri noored - Elise Metsanurk, Martin Kork ja Ekke Hekles on siin üks parem kui teine! Ja kõik loovad ka mitu tegelast. Eriti Elise "Sulev" - esialgu petabki päriselt noore poisina ära, iseäranis kui ei tunne veel (seda võrdlemisi värskelt lavakooli lõpetanud) noort näitlejat, nagu näiteks minu teatrikaaslane! Kuigi kui hiljem (alles peale etendust) "Mängu ilu"ga kokku viis, siis uuris täpsemalt nime ning täheldas, et tuleb hakata tema mängimistel tihedalt silma peal hoidma! :) Ekke Hekles "Kalev"ina, aga ka mitmete teiste tegelastena (ja ma ei väsi end kordamast) mõjub (ka) siin laval nii huvitavana. Sulev ja Kalev ju olidki noored-nõrgukesed ning Elise ja Ekke loovad need vennad sellised natuke nagu noored kukekesed, kes enda arvates on targad-võimekad ning nende tegemisel või tegematajätmisel on juba kaalu ja seda mõlemad poisid ka teavad, aga samaga on neis ka seda poisikeselikkust, ehk veel ikkagi mitte "täismehed". Neid tüüpe on toetamas ka Kristiina Põllu (pisut ehk koomilisedki) dressid ja kapuuts koos (heledapäiste näitlejate) mustajuukselise tukaga. Tegelikult tuleb siinkohal eraldi rõhutada, millises heas loomevormis Kristiina praegu on. Arvestades kasvõi senise, ehk 2021.aasta parimat teatrikunstnikutööd üldse - Ugala “Leskede kadunud maailm”as! Martin Kork, kahes oma pisut nähtavamas rollis - 1.vanima, Raimondit tuliselt vihkava pojana ja 2.noore üliõpilasena, näitab oma karakteriseerimisvõimeid, sest need kaks meest on täiesti erinevad ja erineva aura ning olekuga... eks üliõpilase (taaskord kergelt koomilise varjundiga) parukas ja kostüümid aitavad ka, ent nagu Ekkegagi, on Martini valikuid huvitav avastada. Eriti karikatuursema - Kamasuutra proovisoovijana, sest see kummalisus, mis tegelasse on kirjutatud tuleb Martini kehastatuna kahtlasest heatahtlikkusest pisut ehk hirmuäratavanagi välju ning tervikloos ju üldsegi mitte olulise tüübi siiski kõnetavaks mängimine - see on juba saavutus. Kuigi jah, ühes kohas läks selle vanema poja rollis miskit sassi ka, aga tegemist oli siiski alles esietendusega ning kogu see logistiline ime ning karakteritevahetus läbi võsa kõndimise pealt... ei imesta, et rohkem midagi "võssa" ei läinud...

Ning isegi baabad/lõbunaised - Renate Keerd ja Kristel Leesmend! Katsusin mälu teravdada, aga kas on üldse varem Renatet ennast draamarollis näinudki - hoobilt igatahes ei meenu. Ja kui ta seal esimest korda Raimondi poja litsina "oma näoga" mängu tuleb, siis korraks isegi mõtlesin, et kes see on ja kui ta on harrastusnäitleja, siis tegemist on VÄGA HEA harrastusnäitlejaga! Nüüd tausta uurides, selgub, et 1 lastelavastuse roll Endlas 24 aastat tagasi tal on vähemalt (ja mõned tantsu/eksperimentaalse teatri rollid ka). Kuid just see tema füüsiline kehahoiak vanemal naisel, imepeened detailid (näiteks pea liigutamine seljatagant), mida võib tema sinise pitsiga kaetud nägu nägematagi hämmastava tabamuse pähe hinnata. Renate on küll küps rohkem ja suuremaidki draamarolle ette võtma! Ja Kristel, keda ka viimasel ajal näeb laval mängimas harva... teda (ja Andrest) saab siingi praktiliselt näha ainult Bogdani poolel. Aeg-ajalt liitub baabadega ka kolmas, ehk Elise ja siis need Ivar Põllu lavastuslikud trikid ka nendega... Lisaks kogu sisse integreeritud objektiteater, mis ju võib kergelt muutuda maitsetuks või labaseks-tobedaks, kuid siin tehakse seda just nii palju kui vaja ja nii vähe, et tekib nälg ja ootus, et kus-mida järgmiseks?! Ja leitud lahendused (kilpkonn, jäätised, raadio jne) muudavad kogu režii omakorda veelgi fantaasiaküllasemaks! Aga ka mitte ainult need... Ivaril on neid lavastajatrikke siin suurematest kontseptsioonidest väiksemate detaillahendusteni, suuremates stseenides ja pisikestes misanstseenides. Üks lemmikuid näiteks rongiga Siberisse saatmisel 4.seina kaotamine! Kusjuures valguskunstnik Rene Liivamägi töö ei jää suveõhtusest mängust hoolimata veeks hane selga, sest teine vaatus algab juba sellevõrra hilja, et see kulgeb pea terves ulatuses hämaras/pimedas. Ent ka juba esimeses vaatuses kui puude ümber seotakse valget ja kuidas valgus neist peegeldub... Sünnitusstseenid, mida ju ei näegi kui ainult taamalt või võsastiku seest paistvad lambid, mis mõjuvad, nagu pahaendelised silmad, mis ajastule kohaselt "kõike näevad"... ent on ka nagu metsas peituva kiskja omad... ja see kiskja ei ole sugugi loom, vaid rohkem nagu inimese moodi loom... Allegooria missugune! Rääkimata istmera alläärde seatud valgustusest ja kui valgus tuleb altpoolt, siis annab see kavalalt kõhedusttekitavat efekti, aga seda ju täiesti vaid tunnetuslikult. Nii intelligentne mitmeski mõttes. 

Hinnang: 5- 

Megatrupp! Kestis 4 ja pool tundi, ehk lōpp saabub alles pool tundi enne südaööd. Vahuri "võimsale kättemaksusaaga" raamatule vääriline "võimas ja põnevate kiiksudega kättemaksusaaga lavastus". Sellest väga palju kahjuks jah, rääkida ei saagi ning neid ohtraid trikitamisi vaagida ning analüüsida, sest seal on vaja igal vaatajal endal kōik “avastada”! 

Minu vaimustus kestab ka veel tänasesse päeva ja ilmselt kauaks tulevikku! Ja ikkagi jääb kripeldama ka kahjutunne, et kui seda va pandeemiat ei oleks, siis varalahkunud kirjanik oleks saanud ise ka suurepärast valmis lavastust juba eelmisel aastal näha-kogeda ja võibolla ta oleks saanud sellest inspiratsiooni kirjutada teatrile ise rohkemgi ning ehk oleks ka elu hoopis teisiti läinud ning temagi veel praegugi meie seas... "Oleks" on paha poiss... Ja paha... suisa mahlaselt vastik on ka Priit Loogi "Raimond"... Kui palju koledust ja viha ja ülbust on meis eestlastes... Ja ilmselgelt seda (eriti praeguses lõhestunud ühiskonnaga ajal) on vaja mõnikord vastu vahtimist lüüa, et me kõik oleksime iseteadlikumad, mõistvamad, paremad inimesed. Võibolla läbi kunsti jõuab nende hallide ajurakkudeni, kasvõi ühel, kelle silmaring ja mõtteulatus laieneb ning sellega oleks Tartu Uue Teatri missioon selle lavastusega kordades veelgi vajalikum-tulusam kui lihtsalt üks suveteatrilavastus. Kui siiani mingigi kahtlus jäi, siis mina igatahes väga soovitan!

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Urm'i tehtud fotod):

SERAFIMA+BOGDAN

Vahur Afanasjevi romaani teatriversioon otse Peipsiveerel

Laval

ILO-ANN SAAREPERA (Ugala)

KRISTEL LEESMEND

RENATE KEERD

ELISE METSANURK

ANDRES MÄHAR (Vanemuine)

PRIIT LOOG (Endla)

MARTIN KORK

EKKE HEKLES

Autor

VAHUR AFANASJEV

Dramatiseerija ja lavastaja

IVAR PÕLLU

Kunstnik

KRISTIINA PÕLLU

Valguskunstnik ja tehnikajuht

RENE LIIVAMÄGI

Muusika

EETER

Lavastaja assistent

ANDREAS AADEL

Plakat 

PAPER CUTS

Produtsent

MAARJA MÄND

Esietendus

31. juuli 2021 Kolkjas Peipsiveerel

Lavastuse tegemise idee jõudis Tartu Uude Teatrisse

läbi jaanuaris 2018 lõppenud konkursi ning valmib koostöös Sibulatee võrgustikuga

Lisainfo

Etendus toimub vabas õhus

Soovituslik vanus 14+

Peipsiveerel asuvad juba vanast ajast vene vanausuliste külad, kus elu oli küll kehvem, kuid ausam. Järgiti vanu traditsioone ja elati lihtsat elu, austades jumalat ja püüdes kala. Ükski suurem muutus pole nende inimeste elu vääranud. 

Siis aga tuleb nõukogude aeg ning eestlasest miilits, kolhoos ja repressioonid. Jumal hakkab vaikselt eemalduma ning igaüks on järsku omapäi. Niikaua kui kannatada saab, pole veel hullu, seda ikka osatakse, kuid kui hakatakse sibulaid ja kurke turule viima ning Peipsiveerele saabub jõukus, siis... Jõukusega hakkama saamine ja iseendaks jäämine on keerulisem.

Selles raamistikus toimub õe ja venna, Serafima ja Bogdani tragöödia, kaks eri lugu, mille ühine finaal ähvardab kaasa viia viimasedki endise korra riismed. 

Tson Lemberi uus elu - Teater Nuutrum

Üks suveteatriga kaasnevatest rõõmudest on see, et teatrit tehakse kõikvõimalikes uutes ja huvitavates paikades. Nõnda on etendusele minnes hea võimalus ka samaga Eestimaad avastada - muuta kodumaa kaarti enda jaoks avaramaks ja tuttavamaks üheaegselt. Ka siinkirjutaja juured on ühest otsast just nimelt Virumaal (Tamsalus... teisest Tartumaal, Elvas), kuid sellest hoolimata pole veel oma (võrdlemisi) pika elu jooksul kordagi sattunud Eismasse. Nüüd siis ometi, Teater Nuutrum mahitusel, sest lavastaja Jaanus Nuutre on valinud selle oma uue lavastuse mängukohaks. Möödunud aasta Nuutrumi suvelavastust "Jutt jumala õige" mängiti küll üsna ligidal, naaberkülas - Vainupea kabelis. Tookordses materjalis toimusid "vestlused jumalaga", seega kabel kui selline sobitus mängukohaks ideaalselt. Nüüd, mil materjali autoriks on üks meie kolmest tuntuimast "mere"kirjanikust - August Mälk (teisteks pean Aadu Hinti ja Herman Sergot, otsapidi ju Smuul ka ning eks neid ole ju veelgi... Mälk pole mitte sugugi "ainuke", nagu tihti ekslikult öeldakse) - on mängukoha valikul taaskord sama suur "kaasroll" mängida, nagu lavaloo inimtegelastel. Selleks nimelt on seekord paadikuur! Vaid kiviviske kaugusel merest!

Kuna eelmise aasta kõige suurema elamuse pakkunud suveteater oli Kuressaare Teatri vabas looduses, paljude näitlejate ning isegi kohaliku koori kaasategemisel Madis Kalmeti poolt lavastatud Mälk (ja eks ole vast ka “Õitsev meri” tema peateos), siis olid ka ootused selle suve Mälgule päris kõrgeks kruvitud - võibolla isegi nii kõrgele, et nende ületamine polekski enam olnud võimalik. Kuid Eismas mängitav on hoopis teisest puust ja selles mõttes pole võrdlus siin isegi kohane - kaalud lihtsalt on hoopis teised. Teatrilavastuse "Tson Lemberi uus elu" alusmaterjal on põhijoones samanimelisest Mälgu novellist Sven Karja poolt dramatiseeritud, aga teiste lugude lisanditega ning 1 tegelane on täiesti juurde kirjutatud. Kammerlik, kõigest 3 näitlejaga - Siret Tuula, Eva Püssa ja Mihkel Tikerpalu - siseruumitükk. Kusjuures kohaspetsiifilisuse seos materjaliga pole selle lavastuse ainus erilise kokkukõlaga komponent. Nimitegelast Tsoni mängiv Mihkel alustab ka nö. selle lavastusega oma "uut elu", sest see on tema esimene roll vabakutselise näitlejana peale aastaid NUKU/Eesti Noorsooteatri ridades mängimist. 

Lavastaja Jaanus Nuutrel on ilmselgelt tekkinud lausa suurepärane klapp kunstnik Jana Wolkega, sest ka siin on just sobivalt sisustatud see rannaküla "kodu" - paadikuuri enda õhustiku maitsekate aktsentidega rõhutamise ning õigest ajastust tuttavate esemetega, aga lisaks täiesti suurlavastuse mõõtu kostüümikunst (igal tegelasel on vähemalt 2 eri mänguriietust, lisaks ööriided - WOW (rääkimata ka mõnedest disainimängudest. Ja suurlavastuse mõõtu on ka Robin Täppi valgus kujundus sellises väikses ruumis, ehk kammerlikul laval - kohtvalgustused, värvikaart ja misanstseenidele live’s valgusrežiiga kaasamäng! Mis omakorda tõestab, et kunstiketöödega on võimalik nii palju lavastusterviku väärtust veelgi tõsta.

Loo lähtekohaks on olukord kus mingi karune "meremees" satub üksiku piiga koju purjuspäi ja sealt edasi läheb "ofkoors" nendevaheliseks armumänguks (vahvad ingliskeele valestitõlgendusest tekkivad segadused olid ka siinse teksti mõnusaks koomiliseks kõrvalnähuks). Asjasse on segatud ka oma nina kõikjale toppiv naabrinaine, kes samuti mehejanuline! 😀 Mõnus ajastukohane tekst ning näitlejad edastavad seda justkui nagu lavastajasuunitluselt teravalt ja selgemast selgelt artikuleeritult, iga repliik lõikaks nagu õhust vahedalt läbi (tuleb mh. Anu Lamp meelde). Kusjuures mäng toimus helide mõttes ka ruumist väljaspool, sest tegelaste lähenemine majale oli kosta juba kaugemalt, ehk aegajalt krõbisesid mõnusalt sammud - seegi lisas omakorda kohaspetsiifilisust! Ja tagantjärgi mõeldes, siis oleks seda ehk režiis rohkem ja mitmekülgsemaltki võinud ära kasutada. Kõike kroonimas lõpus ka üks vahva ja naljakas üllatuspuänt!

Kriitilises mõttes jäin pause igatsema. Esialgu kinkis neid ainsana vaid natukenegi paaris kohas Siret Tuula, aga alles teise vaatuse Eva Püssa ja Mihkel Tikerpalu kahekesi stseenis loksus nagu midagi paika (tegemist oli esietendusega ja sissemänguks publikuga läheb ehk 1-2 mängu aega). Mihklil tuleks nagu suurem osa tekstist karjudes (tegemist on kahtlases kainusastmes alfaisasega), sest nii tunneks nagu see tegelane, et teda kuulatakse ja tema soovid muutuvad omamoodi käskudeks. Sestap jäi karakter minu jaoks pisut üheplaaniliseks, ent andis omakorda hea kontrasti ning rõhu just sellele võtmestseenile, kus see käratseja pihtide vahele võetakse ja vähemalt korraks ta niiväga karjuda ei tahakski - otse vastupidi. Siret Tuula Kaju Marisel (miks nad seda küll "KaIu"na hääldavad?) on vähemalt paar plaani rohkem, sest ühest küljest on ta paratamatus olukorras - oma naabrinaise ninatoppimiste lõksus, teisalt mingi kahtlane isane tikub talle ligi, aga kolmandast küljest ta ju ise ka natuke nagu tahab seda - üksik noor naine tormituulte käes rannamajakeses - küljesoojendaja kuluks ju marjaks ära... Mängulises mõttes oli sellele kahetasandilisele tõrksusele kaastegelaste suunal mõnus ka lõpus (kui ta puänti paljastab) selline armastust täis muhelev-jutustav mäng (üldse see lõpu valgustega mäng ja kord ühe, siis teise poole "taamale" hämarasse viimine ja veel toimivalt lahendatuna nii väiksel laval, oli väike lavastuslik ja mitmeseletuslik nauding). Kuid sellest triost kõige mahlasem roll oligi vast just see "lisand"... ehk käre ja rannaküla naisele kohaselt natuke nagu vintske kuid ennast justkui teistest paremaks pidav "naabrieit" :) Küla kuulujuttude levitamise meister! Eva Püssa tõi sellise teatraalse elu ja särtsu sisse, mida nende kahe ajastule kohaselt (ja siin siiski ka nooremate) kuidagi kohmakalt armunu vahel supikeetmiseks sobilik, aga lisaks süstis teataval määral ka kogenuma inimese pahelisust, mis on näiteks teiste (tegelikult ju heade ja pea süütute) tegelaste kõrval vürtsiks lausa hädavajalik. Ja tegelane ning kogu lugu lõi veel eriliselt elama siis kui ta seal oma strateegilise mahhinatsiooni paljastab, ehk mehelt välja hakkab pressima... Kuid iga rohkemgi sõna sisu kohta oleks juba liiga paljastav. 

Teater Nuutrumi teine tulemine annab August Mälgu "Tson Lemberile uue elu". Noorel lavastajal-teatrijuhil Jaanus Nuutrel tundub olevat head kätt ja silma nende mängukohtade valikuga. Teine lavastus ja teist korda materjalist lähtuvalt kümnesse. Tegelikult ju hoopis näitlejaharidusega, on selgelt lavastamine ka mingil määral veel alles arenemisprotsessis, kuid see toimub niimoodi "tehes" jõudsasti ning eks ka kogenumad lavastajad pole kunagi rohkem valmis, kui parajasti nende viimane töö. Omalt poolt tahaks ka soovida edu sellele, praeguseks siiski veel võrdlemisi uuele teatrile!

Hinnang: 4-

Selle loo sees seal paadikuuris istudes ning kogu seda merelähedast õhku endasse ahmides, tundus elamus suuremgi kui pärast kõigele tagasi mõeldes. Lugu on ju mõneti lihtne ja väike ja tuttavgi, aga aeg läheb vaadates kiiresti, seega järelikult lahutab meele arjest kenasti ära. Eriline mängukoht on vaatet pool võitu, teine pool ongi see, mille tegijad endast sellele, seda pea 100-aasta tagust tegevustikku elustades juurde annavad. Kuigi paaris nüansis tekkis aasimise tuju ka, ehk pani uurima, et millal ikkagi Eestis hakkasid naised kandma kõrvarõngast kõrva heeliksi osas? Kuid suutsin vaid tuvastada, et maal ja rannakülades tollel ajal eriti üldse naised kõrvarõngaid ei kandnud - see oli linnapreilide/daamide teema - 30ndatel oli üldse rõhk lokkide tegemisel... samas mitte ainult ja eks vast ikka oli erandeid ka ning ehk just sellised, nagu see Eva Püssa karakter siin. Kõrvarõngaste kasutamine on üldse olnud selline üles-alla populaarsusega. Alles kusagil 1950ndatel muutusid nad püsivamalt populaarseteks. Tore, kui tänu teatris märgatud detailidele saab ka ise juurde uurides targemaks... Rääkimata sellest, et Mälgu lugemise isu tekitasid nad selle Tson Lemberi looga jälle ka! :)

Tekst lavastuse FB lehelt (vabandan fotode halva kvaliteedi pärast, ei suutnud tuvastada teatri enda ametlikke fotosid):

Suvelavastus Tson Lemberi uus elu/Eisma sadama paadikuuris/Tikerpalu-Tuula-Püssa

”Selles loos tuleb sobitada omavahel paar kanget karakterit, muukida lahti üks aastatetagune kuritöö ning saada selgust oma tõelistest unistustest - kuid kuidas nendeni jõuda?”

August Mälgu merenovellide põhjal

Lavastaja: Jaanus Nuutre

Dramatiseerija: Sven Karja (Vanemuine)

Kunstnik: Jana Wolke

Helikujundaja: Lauri Närep

Valguskujundaja: Robin Täpp

Etenduse juht: Inge Kaseleht

Laval: Siret Tuula, Eva Püssa, Mihkel Tikerpalu (Eesti Noorsooteater)

Väike Eestimaa rannaküla pühitseb aasta tähtsaimat päeva, uue laeva vettelaskmise pidu. Üksiku noore naise Marise majja eksib joomase peaga meremees, kes peab hommikul laevale minema. Naine pole terve oma elu jooksul kodukülast kaugemale saanud, mees on aga läbi sõitnud kõik maailma mered ja ookeanid. Tema värvikad ja lustlikud lood lummavad nii majaperenaist kui uudishimulikku naabrinaist, kellel ei jää märkamata üksi pisiasi. Kes räägib tõtt ja kes valetab, kust algab tõde ja kust tõelisus? Neljas tähtis tegelane selles loos on aga meri, kel sügaval vee all oma enda rajad ja teed - samamoodi kui kulgeb üks tee naise südamesse. Selles loos tuleb sobitada omavahel paar kanget karakterit, muukida lahti üks aastatetagune kuritöö ning saada selgust oma tõelistest unistustest - kuid kuidas nendeni jõuda?

Kuigi tegevus viib meid 1930 aastate teise poolde, siis Saaremaa kirjandusklassiku August Mälgu sulest ilmus novell 1967. aastal. Rahvalikult humoorika novelli „Tson Lemberi elu” lavaversioonis on hõlmatud mitmete Mälgu merejuttude motiive.

Etendused toimuvad Lahemaa rahvuspargi läheduses paikneva Eisma sadama paadikuuris, vaid mõnekümne sammu kaugusel merest.

Pidu katku ajal - Must Kast

Must huumor on üks keeruline žanr, see ei ole ehk sugugi kõigi maitse, sest kõigil pole lihtne seda alla neelata. On neid, kelle arvates ei tohiks tõsiste teemade üle nagu surm ja haigused nalja visata. Samas kui tõsiste asjade üle naermine just kergendab nendega toimetulekut. Võibolla just sellepärast ikka kui kusagil maailma otsas korraldatakse parima anekdoodi valimisi/hääletusi, siis võidutsevad just nimelt musta huumori esindajad. Vast suurimal anekdoodi-võistlusel praeguse sajandi alguses valiti näiteks võitjaks see lugu kahest jahimehest metsas, kui 1 järsku kokku kukub ja teine helistab kiirabisse ning närviliselt karjub mobiiltelefoni: “Mu sõber kukkus kokku ja on surnud!” Sellepeale öeldakse torust, et kõigepealt teeme kindlaks, kas ta on ikka surnud. Jahimees paneb püssi palgele. Kiirabi poolele kostub vaid pauk ja siis ähmis hääl: ”Jah on, kindlasti!”🙂

Must Kast on võtnud meie praeguse pandeemiaolukorra ja irvitab meie kōigi üle selles karmis ja ebameeldivas olukorras. Sest oleme ausad - eks me käitume ka, nagu lambakari… On neid, kes üldse eitavad kogu olukorra tõsidust ja neid, kes kardavad tulihingeliselt vaktsiine jne, jne, jne. Mustakastikad on kampa kutsunud Paide Teatrist Johannes Richard Seppingu ja nõnda see sekstett- 3 meest+3 naist on tõmmanud poliitikute pingviiniriided selga ja mängivad rahvale liivakastis (või siis “liivarannas”- siin kehtivad mõlemad assotsiatsioonid  -kunstnik Kristel Maamägi) kahe esimese “laine” meie kõigi lollused ette, puudutades ka kolmanda tulekut. Lisaks Johannesele, Jaanika Tammaru, Kaija M Kalvet, Laura Niils, Kaarel Targo ja Rauno Polman. Kogu rannavolle võistkonda... või siis valitsust, kuidas, mis hetkel parajasti, juhtimas lavastaja Birgit Landberg ning dramaturgina teeb kaasa Paul Piik. Üheskoos ollakse ka autoriks, sest siin ei jäeta ühtki teemaga seonduvat kivi keeramata - koduõppest kodukontoriteni, päris alguse pangoliinide-nahkhiirte teooriast Delta-viiruse tulekuni välja. Oma osa saavad nii eesliinitöötajad kui ka poliitikud, sotsiaalmeedias hiilgavad geeniused ja tavakodanikud, kõik ühtviisi, sest pooli ei valita. Ja vahendeid muide ka mitte! See on ühtviisi nii sketši-show, muusikal kui ka füüsiline teater! Etenduskunst oma täies hiilguses ja säras. Teatavas mõttes ka aktsioon - praeguse hetke Eesti pandeemiaajastu vahekokkuvõtte -aktsioon.  

Kui milleski võib Musta Kasti puhul kindel olla, siis selles, et see teater pakub alati midagi originaalset, alati isenäolist ja tugeva omaautorluse sisendiga või siis täiesti enda loodud materjali. Kuigi siit võiks tõmmata ka mitmeid paralleele “Peks mõisatallis” tükiga, näiteks iroonia, kirev inimloomade, ptüi- inimloomuste maailm, "Peksus" mängiti mullakastis - "Peos" liivakastis ja teatav teemakeskne kronoloogiline lugumäng kondikava mõttes seovad ka neid kaht lavastust, aga sisuliselt on tegemist täiesti erinevate ja isegi erineva tunnetusega lavalugudega (on juba ka kuulda, et on inimesi, kellele Peks ei meeldinud, kuid Pidu küll!). Nüüd kus “Pehmeid ja karvaseid” enam ei tehta, siis ilma otsese paroodiata parodeeritakse näiteks Toompea kampa mõnuga, sest eks kogu see segane poliitikaaeg on kui ka riigipeade "omakeskne pandeemia". Kaja - Jüri - Mart - Tanel, kohati nagu peata kanad ja kuni Repsi vargatöödeni välja. Näiteks kohvimasin jõudis materjali sisse, aga restoraniarve "veel" mitte. Kusjuures seegi räägib metatasandil enda eest rohkemgi vaatajate peas kõrvalt elust juurde, kui see viimane kelmus seal isegi ei sisaldu. Sest võibolla on juba homme jälle maailmapöörlemisel veel juurdegi neid lugusid selle lavastuse loo konteksti lisada - ent nõnda on siin liivakastis ja just praegu - just selle aja(stu) kroonika. Rahvas tahab ja vajab oma "poliitikute-lambakarja" üle irvitamist…sest eks ise me oleme neid esindama lasknud, ptüi - valinud… Seega saame nõnda naerda ka iseenda üle. Ja SEE naer on ju see kõige õigustatum ja puhtam naer. Olgugi, et eks allhoovuses on ju pisut kahju ka meist endist, ehkki lõppkokkuvõttes seega on selline valem just ehedalt teatraalne. On ju ka teatrimaskid just sellised - ühel suunurgad üles- teisel allapoole.

Ja nalja saab ka! Päriselt! Isegi minusugune küünik irvitas mitmeski kohas. Eriti kulda väärt oli näiteks  vaktsiinireklaamide kulminatsioon - no tõesti - ideaalne leid! Ei tahagi reeta neid nalju siin täpsemalt ette ära, sea ise sammud Pōlvamaale kui poliitiline, päevakohane, musta huumorit pritsiv teater on midagi, mis Sinu naerulihaseid kõditab. Siit leiab ka mõned Siim Aimla originaallaulud/muusika kuid lisaks mõned tuttavad ka - sest jäid ju näiteks Uku Suviste eurolauludki pandeemiaaega…ja muide Kaarel laulab siin isegi paremini Suvistet kui Uku ise!🙂 Salamisi võib jääda lootma, et ehk innustab see mõnd laulukirjutajatki Kaarlile järgmisele Eurolaulu-karussellile laulu kirjutama - sest "näitlejal, kes oskab sellisel tasemel laulda", on lisaks häälele ju veel mitu trumpi taskus, mida tavaliste lauljatega võrdluses mängu visata! 

Kuna suur lugu koosneski niiöelda sketšidest, siis eks ikka mõni toimib paremini ja mõni mitte nii hästi. Täpsemalt need, mis juba käiatud, a la "lamemaalaste-jutud", need enam nii naerma ei aja, aga originaalsed lahendid, nagu eesliinitöötajate reality-tv “parima” väljaselgitamine või maski(porno)võimlemine - kuid lõppude lõpuks igaüks enda rikutuse tasandilt leiab siit vähem või rohkem neid iseendaga seonduvaid nalju. Ise tundsin näiteks ühe oma FB-sõbralisti tüübi nii mitmest loost ära…tagatipuks trupi MMS ühendus klappis veel ka, sest sama mees on ka selle evangelist. Seda kummalisem, et vaktsiine ei usu, aga MMSi küll…kuidasmoodi küll need käsikäes käivad, see peab olema mingi ajukeemia! Mõni tahabki alati ja igas olukorras vastanduda massile. Aga eks me kõik ole ühel või teisel viisil kummalised ja paistame ühele või teisele imelikud, ent koos me siin maamunal eksisteerima peame ja kuigi see on tihti väga raske ja nagu näib, siis ka ühise vaenlase, nagu viiruse vastu võideldes, ei suuda me koos oma jõude koondada - me lihtsalt oleme kõik nii erinevad. Ent nagu tuleb ka tükist esile, siis praeguseks hetkeks vaktsineerituid on juba eestlastest 55%… samas öeldakse, et “massid” ollagi rumalad… nii, et võta siis kinni, kas kellelgi on õigust oodata korralikke teadusuuringuid või mitte… Kas kiirustajad on rumalad või hoopis skeptikud? 

Üks isiklikum jutt, ehk kui need vaktsiinid tulid, siis mõtlesin, et kohe kui lastakse, teen süstid ära. Enne kui minu vanusegrupile vaktsineerimine avati, helistaski perearst ja pakkus aega. Minule kahjuks pakutud päev ja kellaaeg töö tõttu ei sobinud, aga õnneks oli juba ka kuupäev teada, millal saab ametlikult omavanustega koos sutsule registreerida. Küsisin perearstilt kõne lõpetuseks, kas tal endal on süstid juba tehtud? Tema väga kavalalt naeris torru, et ehhei, tema küll ennast vaktsineerida ei lase. Pole ju siis ka ime, et tekib neid skeptikuid, kui need, kes kõige paremini asjadest (ilmselt) teavad on sellise suhtumisega! Oleme ise oma olukorda väärt. Paljudele ühiskonnas on praeguseks vaktsineerimine just nende samade poliitikute strateegiate ja käitumisega muudetud suisa kodanikukohustuse staatusesse (minule kaasa arvatud, ent manipulatsioonile allumist ei tahaks seejuures ikkagi tunnistada, pigem pean seda oma peaga läbimõeldud argumentidest tekkinud nö."talupojamõistuseks", et oma teise Pfeizer-süsti sain juba kuu aega tagasi). 

Kuid just sellepärast on ka vaja selliseid kõrvaltpilke, nagu siinne Musta Kasti oma, mis annavad ühtviisi kõigile mõtlemis/võrdlemisainet, eks igaüks siis ise teab, kellega ta samastub või millist teooriat usub. Argumente pangedega oma senise selle teema pagasiga sidumiseks. Kuigi... kuidas see laul läkski "Inimene õpib kogu elu, sureb, aga ikka…viirusesse"? Okei, must huumor ka minu poolt… aga iga "laine" näib üha suurema levikuga ja on ka tapvam… kuhu me niiviisi välja jõuame? Vabandan, näib, et siinkirjutaja pole parem teistest paanikakülvajatest🙃 Kusjuures just lugesin, et Pfeizeri ja Moderna puhul näitavad esmased uuringud, et need vaktsiinid annavad aastatepikkuse kaitse...

Mustakastikad(+külaline) on lahedad. Laulavad vingelt (eriti Kaarel! Aga ka Laura, Jaanika jt.ki ja milline flötist on Johannes!🙂), liikumisega näib nii, et kui keegi tantsibki paremini (liikumisseaded Raho Aadlalt), siis hoiab end tagasi, et välja paistaks kokkumäng ansamblina. Mõnus ansamblitunnetus jääbki siit mängunüansilises mõttes eelkõige (liiva)sõelale. 

Hoog justkui lavastuses pidevalt kasvaks ning kuna ülesehituslikuks selgrooks on lõdvalt sisse kodeeritud kronoloogiline liikumine viiruse leviku algusest tänapäevani, siis mida "aeg" edasi, seda "värskemaks" muutus ka sisuline pool ja kui esimeses vaatuses sai muiata vaid kohati ja tagasihoidlikumalt, siis teises vaatuses muutus naer üha tihedamaks ja naerulagina detsibellide järgi hinnates sedasi näis ka valdaval enamusel publikust.

Esietenduse publik tõusis lõpus aplodeerides ka seisma, sest ägedalt lauldud lahedad laulud ning ennastunustavate liivas sumpamiste ja püherdamistega tegid näitlejad ära ühe korraliku 2 tundi ja 20 minutit (poolmaratonijooksu mõõtu) trenni (olgu lisatud, et ise jäin seekord küll istuma ning ma polnud ainus). Ja kuigi mõni näitlejatest näiski vahepeal korraks väsivat, siis toituti pidevalt ka kaasmängijate energiast ja üldpildis jäi just võrdlemisi noore trupi pakatava väsimatu energia miraaž võidutsema. 

Ei saa jätta märkimata, et Johannes sulandus Musta Kasti, nagu kameeleon - tal on täiesti sama veregrupp mustakastikatega, aga eks seda keemiat on vast segatud juba üksjagu ka eelmise aasta ühes parimas ja suurima teatrielamuse pakkunud "Carmen"is. Muide, üks meeldejäävamaid originaallaule jutustab siin hoopistükkis tema surmast! Sest lisaks "teistele" tegelastele, mängivad kõik näitlejad siin kohati ka iseenda nimedega (nõnda ei jää see mängitava maailma sisu eraldiseisvaks, vaid tõesti on segatud meie kõigiga, sh. laval tegutsejatega). Kaarlit ning tema laulmist juba jõudsin kiita, ent tahaks eraldi tuua välja ka Laura, kes ma arvan on taaskordse arenguhüppe teinud läbi tänu vast just nimelt Carmeni peaosale! Kuigi kui täpsemalt mõelda (hmmm Caligula...) siis näib, et ta suudab lihtsalt iga kord uuesti ja uuesti üllatada kui oskuslikult ta neid maske vahetab - ja kui vaja, siis isegi käigupealt - olgu ta siis parajasti Mailis, Laura või hoopis keegi kolmas! Kuid siin pole mindud sellist jäljendamise teed (kuigi parodeerimist oleks ju ka lõbus vaadata), aga ehk see pidev karakterite vahetus õigustab ka ühtlasi selle otsuse, et sõnad ja teod piisavad - polegi vaja maneere, miimikat ja kõnet jäljendada. Kaija M Kalvet on ju ikka pigem lavastajatoolil istunud ning ehk just viimasel paaril aastal rohkem selle varjust välja tulnud, nt. nii lavakooli magistrantide aktsioonides, "Memm"es kui samuti mainitud Carmenis. Ja kui varem on ehk rohkemgi saanud aduda tema rollides teatavat tagasihoidlikkust (pigem just nimelt lahti kirjutatult tagasi hoidlikkust), siis siin on ta teistega täiesti võrdse energia ning sellise avali mänguga, mis on ehk just selle viimaseaja tihedama lavalmängu teene (kuigi kaugelt-vaatajana ju ei tea, võibolla on selle tinginud ikkagi just see magistrantuur?). Üht või teistpidi on meeldiv tõdeda, et ka valmisnäitlejad (kui nad on targad + ise tahavad), siis oskavad edasi end arendada. Rauno Polmanil on mõningane piiratud hääle kandevõime (võrdluses teistega ning lihtsalt inimese hääle eripärast tingitud), ent selle eest jamesbondilik välimus, mis teeb omakorda ta laval tähelepanuväärseks. Hetkel jäi mulje, et näiteks filminäitlejana oleks ta vast veelgi rohkem "kodus"... aga see võib olla ka esikanärvi eripära, sest näiteks paar aastat tagasi seal samas Maanteemuuseumi ligidal mängitud Mowglis ei mäleta selle täheldamist. Ent mäletan ka toonast füüsilise poole sobivust just sellises füüsilisemas lavastuses. Jaanika Tammaru - mõnevõrra üllatuslikult näis just tema seekord füüsiliselt natuke kiiremini väsivana... kuigi ju ei tea, mida näitleja samal päeval on pidanud tegema...Samas ta oskus seda peita oli väga osav. Nii osav, et usun, kes sellele eraldi just tähelepanu ei pööranud, see ei märganud ka midagi... muidugi võis see olla ka meelega mõnesse misanstseeni sisse mängitud ja seega ma ehk lihtsalt tähtsustan sõnades liigselt midagi üle, mida seal polnudki. Kuid Jaanika teravus - tema kohalolu tugevus ja lavatäitmise energia on täiesti omaette klass! Kui tema on stseenis, siis jagub teistele silmi palju vähem - nii huvitav on tema mängu jälgida. Teisalt tahaks näha ometi ka ükskord Jaanikat just nimelt mõnda õrnema naise (klassikalisema, ütleme Stanislavskiliku teatri) rolli mängimas... mingeid vihjeid võis tabada ühes tema tegelastest Ernestos, ent ometi ka mitte päris terviklikult psühholoogiliselt sügavama tegelase näol. 

Ei teagi, miks ma nendest näitlejatest siin eraldi mõtlema-kirjutama üldse hakkasin, kui tegemist on tõesti ansamblitükiga ja selle ansambli kokkumäng, isegi kui tegemist polegi kaanonliku rahvaviisiheietuse või soulballaadiga, vaid pigem just rockenrolliga, on sellegipoolest harmooniline. Ju nad lisaks ansamblis osalemisele on lihtsalt ka eraldi pidevas arenemises ja seeläbi pakuvad ka ikka ja alati midagi uut endast oma mängus. Kuigi siinsed rollid ei sisaldagi mingeid erilisi karakteriseeringuid, muidu kui vaid tekstilises mõttes. 

"Pidu katku ajal" on PIDU! See on show (valguskunstnik Emil Kallase kaasabil - ent ilmselt mida hilisem mängukord augustis, seda rohkem pääseb ka just seatud valgus mõjule)! Hoogne, poliitiline, muusikalavastus liikumisseadetega. Meelahutus ja naer - naer meie endi üle, mis tegelikult peaks olema tõsine, aga tõsiseks jääda selle lavastuse etendustel on praktiliselt võimatu... no eeldades muidugi, et vaatajal on vähekenegi huumorimeelt! :)

Hinnang: 4

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Urm'i tehtud fotod):

PIDU KATKU AJAL 

täiskasvanuile (16+)

140 minutit, vaheajaga

must komöödia

Kriisid on alati põhjustanud ühiskondade killustumist. Kunagi ei olda ühel meelel, MIKS valesti läks, kes on SÜÜDI ja kuidas oleks kõige parem EDASI minna. Ent seekordse pandeemia ajal ei suudeta kokku leppida isegi selles, MIS on valesti. Sest me elame ajal, mil igaühel on oma tõde. Ajal, mil isegi kellegi suremise fakt seatakse kahtluse alla. Ajal, mil avastad, et sul on väga palju tuttavaid, kellel on tuttavaid, kes teavad väga lähedalt kedagi, kes oskab väga täpselt öelda, kust otsast probleemi lahendama peab. Sest tegelikult pole küsimus enam ammu teadmistes, vaid usus. Ning uskmatutega ei argumenteerita, vaid sõditakse. Vahendeid valimata.

Must Kast võtab südame rindu ja astub sellele sõjatandrile. Kuid ikka musta huumori, laulude ja tantsudega rikastatud moel! Rumal ei ole mitte see, kes ei tea, vaid see, kes teab teisiti kui mina! Või mis!? Publik on teretulnud oma tõdedega, aga peab arvestama, et üks tõde korraga!

NB! Lavastus ei ole kuidagi seotud Puškini samanimelise näidendiga.

ESIETENDUS

23. juulil 2021 Eesti Maanteemuuseumis Põlvamaal

autor TRUPITÖÖ

lavastaja BIRGIT LANDBERG

dramaturg PAUL PIIK (KINOTEATER)

kunstnik KRISTEL MAAMÄGI

helilooja SIIM AIMLA

valguskunstnik EMIL KALLAS

liikumisjuht RAHO AADLA

produtsent TANEL ASMER

lavastaja assistent MERILYN ELGE

laval: 

LAURA NIILS

JAANIKA TAMMARU

KAIJA M KALVET

KAAREL TARGO

RAUNO POLMAN

JOHANNES R. SEPPING (PAIDE TEATER)

Kasuema - Emajõe Suveteater

Sellest on nüüdseks juba 2 aastat, mil Emajõe kaldal esietendus publiku poolt armastatud ja ühise kiidulaulu pälvinud, Silvia Rannamaa romaani "Kadri" alusel tehtud kogupere muusikaline lavastus. Juba siis anti välja veksel, et ootama võib hakata ka järge, ehk sama kirjaniku "Kasuema" ja nõnda saab sellest diptühhon ka Emajõe Suveteatri repertuaaris (nii nagu kunagi "Vinski"ga). Ja kuna Kadri puges nõnda hinge ning selle mõju kestis tükk aega läbi vestluste lapsega, kellega seda tookord koos vaatamas käisime, tekkis väike lootus, et ehk juba eelmise aasta suvel saab ka järge näha. Kuid maailmal olid teised plaanid ja pandeemiasegaduses lükkus see määramata ajaks edasi. Õnneks siiski tegijatel endal ka lubadus meelest ei läinud ja LÕPUKS ometi on ka järg (ja mõnus, et ka selles samas mängukohas) lavalaudadel kohal!

Nagu ilmselt sissejuhatava lõigu ridade vaheltki võib aimata - ootus OLI seda väärt! Ja kuidas veel! Lähen isegi nii kaugele, et ütlen - minule meeldis nüüdne veelgi rohkem! Miks? Aga ilmselt sellepärast, et minu kui vaataja hingepaeltega mängitakse siin veelgi osavamalt, veelgi tugevamalt, veelgi mõjusamalt. Nutt oli kurgus vähemalt kolmel korral! Ja ikka naeru ja südantsoojendavate lõikudega segamini - mõnikord nukramal põhjusel, mõnikord hoopis rõõmu pärast. Tuleb meelde üks intervjuu Maria Klenskajaga, kus ta tõstatas ka imestuse, et miks meil nii harva viimasel ajal tehakse teatrit, mis "liigutab". Olen seda ise ka mõelnud. On ju küll kurbi lugusid... aga need on tihti üdini kurvad või siis lugusid, mis raamatulehtedelt loetuna liigutavad pisarateni, ent laval siiski mitte. Ilmselt vajab see teatavaid lavastuslikke ja dramaturgilisi keerdkäike ja ülesehitust ning siis just õigetele vaatajate emotsioonimaastiku nuppudele vajutamist... ja selleks on vaja eelkõige muidugi materjali, aga ka oskust jutustada, õigeid mängutoone ja puhtalt tehnilist misanstseenide-seadmise valdamist, mis tooks need tugevad emotsioonid ka publikul välja. Ja kuigi nagu Kadris, nii ka Kasuemas, mõnedes stseenide üleminekutes võis täheldada Andres Dvinjaninovil siin-seal konarusi (eks esietenduse ärevus ning veel mitte publikuga sissesõidetud lavastus on ka juba selleks ehk piisavateks põhjusteks) ja dramaturgiliselt on Aidi Vallik saanud küll väikse imega hakkama (kes lugenud, see teab kuivõrd mahukas "Kasuema" on), sest sellisest teosest vaid olulisemale keskendumine võib kaasa tuua terviklikkuse kaotuse ning Rannamaa romaani (minusuguste) austajate pahameele tänu lihtsustustele... Ja kuigi on tõesti mõnes  lõikekohas mõned traagelniidid paista, siis tegelikult häirib see vaid ehk seda, kes luubiga vaatab. Kuna tervik sai nii-nii südamlik ja omade rõhuasetuste ning vajalike ja oluliste teemade väljatoomisega ja lapsed, noored ning professionaalsetest näitlejatest rääkimata, kes kõik selle esimesest hetkest kuni viimaseni täiesti lavastuse kihtide vahele haaratud publiku silme ees elustavad, siis see kriitika antud juhul tundub kuidagi kohatu. Jah, mängiti ju mikrofonidega ning mõnikord kostus mõni tekst mujalt kui sealt kus oli tegelane, paar korda kadus tuule tõttu heli (kuigi millestki sellepärast ilma ei jää, sest ka näitleja suust on siiski kuulda) - raadiomikrofonide värk... Ent kuna tegemist on tegelikult siiski päris (suve)muusikali mõõtu muusika-lavastusega, siis on mikrofonide kasutamine absoluutselt õigustatud. Näitlejateks ju ka suuremas osas koolitamata häältega noored näitlejad, kellele on ka eeldatavasti häälele võimendavat tuge tarvis, seega teisiti polekski see mõeldav.

Suurem osa järjes mängitavatest lastest on ka tuttavad juba "Kadri"st, kuigi tegelastest on siin ju samad lisaks Kadrile ja tema isale vaid Entu. Isegi Anne, kes on Kasuemas küll sama nimega tegelane, ent siiski teine Anne kui Kadri parim sõbranna esimeses osas. Kadri rollis jätkab esimeses osas võlunud Ella Cecilia Claesson. Kuigi ilmselt ka selle paari aastaga kasvanud, on ta ikka see sama Kadri. Keeruline kaksikroll selles mõttes, et vahepeal tuleb tal tegevustikust niiöelda kõrvale astuda ja olla jutustajaks, siis jällegi mängus sees. Jutustaja-roll on raske ka koolitatud täiskasvanud näitlejatele ja eks see etlemise kerge mekk tahab ligi tulla, kuid kui seda teeb laps, siis on see kuidagi loomulik. Ella Cecilia kannab Kadri südameheadust, oma noore inimese keerulise elu-olukorraga toimetulekut ja noore tütarlapse sisemist segadust poiste tähelepanu tuultes ideaalselt lavale. Isiklik eripära tuleb ta mängule veel omakorda kasuks nii näiteks ehmunut või teiste eriliste emotsioonide mängimisel. Rääkimata professionaalsusest kui temal tuli edasi mängida, aga publik tahtis aplodeerida keset etendust! Paar (Anne Veski Roosiaia kuningannalikku) käeliigutust ja kogu rahvas oli hetkega vait kui sukk.

Mikk Kaasik paipoisiliku noore klaverivirtuoosina, pintsak seljas, kanaliseerib ehk pisut imelapse olemust. Tema üks soolo-laul (mille ta on muide ise kirjutanud) on südantlõhestavalt ilus ja nii hingeliselt ette kantud, nagu seda teevad lauljad oma kontsertidel - sellel ühel hetkel oligi see Miku kontsert! Ja kui ta ära joostes hõikab Kadrile, et ta toda "kasvõi ootama jääbki", oli see üks nendest hetkedest, mis noore armastuse ilus tahab pisaraid kiskuda. Karl Kristjan Puusepp elustab oma Entu-rolli ja sümpaatselt hoiab sama tagasihoidlikku joont - vähese jutu vaikse sarmiga võidetaksegi tüdrukute südameid. Mitmed keerulised olukorrad, aga noore näitleja kohta hämmastavalt küps - ka sõnatult lavahaaramise oskusega on see läbi kahe lavastuse omamoodi stiilipuhas karakteriloome. Ainult päris lõpus pikkade pisarate asjast mina päriselt aru ei saanud (mis ei tähenda muidugi, et sellel poleks olnud oma mõte ja eesmärk). Teised poisid - Robin Haga ja Mairo Libba on samuti näitlejatena tuttavad juba Kadrist. Robin eelmine kord hea poiss, seekord vastupidi. Ja kuigi paha peaks olema nagu kergem mängida, siis tema hea meeldis (vist) minule isegi rohkem, oli kuidagi üllatavam...ent samas oli seekord roll ise ka väiksem ning seega ka vähem aega karakteri loomiseks. Mairo on üks tulesäde. Silmad ja kogu olemus. Tal polekski justkui seda sära ka endal tahtes võimalik vaka all hoida. Nii nagu Kadris nõnda ka seekord. Lisaks veel üks soololaul bändiga.

Tüdrukutest lausa jahmatas kui loomulikud ja ehedad ja seda eelkõige sellepärast, et mõlemad ka karakterrollid(!) teevad Hella Niitra ja Jaana Sommermann. Hella mängis küll ka Kadris, ent seal ta kuidagi eriliselt eraldi (veel) silma ei jäänudki, aga siin on tegemist sulaselge loomuliku andega. Rühmavanem ja sellepärast tähtsam ning teiste kallal näägutav tegelane on vaja ju välja mängida ja Hella saab sellega suurepäraselt hakkama. Kerget kadedust endas kandev, samas üdini hea tüdruk tuleb jälle Jaanal nii hämmastavalt osavalt. Jaana on ka muidugi selline näitleja, kes isegi tahtmatult endale tähelepanu röövib - täiesti seletamatutel põhjustel on teda laval kogu aeg nii huvitav jälgida. Unustamata üht inglihäälset unelaulu soolot! Vau!

Ja muidugi suured publiku lemmikud - pisikesed Kirke Kallaste ja Tuule Õige. Üks armasam kui teine ja seda kordmööda ja korraga :) Nunnumeeter oli kogu aeg laes kui nemad laval kas stseenis, laulus või tantsus osalemas. Publiku lemmik oli ka Katrina Laur, kelle tegelasele jagub kõige rohkem keerulistest olukordades lõbusaid väljatulekuid, aga ka üks tõsisem stseen. Seevastu Stella Seim jäi silma juba Kadris ning siin on tal üks soolalaul - "Murtud lubadus", mida ma tahaksin tema esituses ka etenduseväliselt kuulata! Ta teeb seal soolos oma häälega ühe keerulise trillerduse, mis annab aimu, et selle tüdruku elus mängib muusika ka muidu suurt rolli. Ilusa Tinka rollis Emily Mäesepp on meigitud ja tõesti näed, miks teda oma toa kaunitariks peetakse. Haiglaõdedena teevad "täiskasvanute rollid" (! - hoopis sedapidi) muidu internaaditüdrukuid mängivad Gerda Lehis ja Janeli Remmelkoor ning ühe vahvalt lõbusa, aga muidu olukorra tõsidusele olulise vastukaalu annab Emily Susanna Knotts, muutudes korraks ka piletööriks. Minu nähtud versioonis olid internaattüdrukute seas ka Kärt Tõnissaar ning Maarja-Liis Nurja (kellest teine on ka Ohvitseride Maja üks bändiliikmetest), ent Kärt näiteks mängib teises koosseisus ka Tinkat.

Lapsed mängivad kõik sellise pingega ja on tõesti näha, kuidas nad ise seda naudivad ja see juba ainuüksi alatajus kandub üle ka publikusse. Eks kindlasti on tehtud ka suur töö, muidu poleks võimalik sellist tulemust saavutada. Sellise silmade sära ja tegemistahte tunnistajaks olla on ju ka publikupoolel nii-nii hea. Dvinjaninov on küll julge lapsi usaldades, aga see tasub siin meile kõigile kohe kuhjaga. Ja eks ole ju ka näitejuhtimine üks oluline lavastajatöö komponente ning lavastajal peaks küll rahulolust suu kõrvuni olema. Professionaalsetest näitlejatest on Kasuema-trupis Ülle Kaljuste, Ingrid Isotamm ja Riho Kütsar. Ülle on selline tõmbenumber, et tõesti, võiks ju ainuüksi tema pärast juba sammud seada etenduse suunal ning Üllet siin on (kuigi peaosades ongi lapsed)! Üllel on teatav Ülle-võlu, tema kohalolu laval on jäägitu - isegi kui ta on taustal, tunned, et ta on kohal. Üllatuseks veel üks laul, mida Ülle klaverit mängides esitab. Karakterina on see internaatkooli kasvatajanna kui valatud tema jaoks, aga see karm, aga õiglane hoiak, millega ta truppi rikastab on veel üks nüanss, mis sobitub, nagu õige pusletükk tervikusse. Riho Kütsar Kadri isana hoiab täpselt sama tegelase joont nagu "Kadri"s (isa on laval vaid etenduse algusstseenides). Kuid juba mitmendat rolli järjest hämmastab Ingrid Isotamm ning tema karakteriloome sügavus. Saatan, nagu öeldakse on peidus detailides. On see siis "kasuema" viimane sõnatu, põlgust täis pilk, mille ta lavalt lahkudes Kadrile viskab, mis tegelikult on vaid silmapilk ning stseeni üleminek, ent täidab kogu etenduse ajaks tegelase olematu kohaloluga ja jääb ka muidu kauaks-kauaks meelde (oleksin tahtnud seal temale keset etendust aplodeerida, aga see oleks muidugi antud olukorras olnud veel eriti kohatu). Või siis Entu emana ilmumine - ehmatav, mahlase ja käreda aldiga rääkimine - sa tead ja tunned selle tegelase ära... selles on austusega viiteid Mari Lille Naerata ometi joodikust emale, kes last lastekodusse on tulnud vaatama, aga ka siin haigla ees Kadrit kohates lapse "litsiks" sõimamine lõikab nii luust ja lihast läbi ja purustab arusaama, et "tabusid enam tänapäeva maailmas ei leidu" just sellepärast kuidas Ingrid seda oma vastiku tegelase läbi edastab. Jah, just Ingridi detailid on need, mis teevad temast erilise. tema on ju siin tegelikult "nimitegelane" ja see nimitegelane kogu tegevustiku põhjustajaks. Üks senise teatriaasta tugevamaid naiskõrvalosasid!

Kõiki laule saatmas internaadimaja akendest lives ansambel Efektiiv (koosseisus Lota-Loviisa Rohtla, Mattias Mäesalu, Kaspar Kiisk ja vahepeal klaveril ka Mikk Kaasik). Mõnikord sealt akendest ka otse lavale astudes. Muusikajuhiks on Ele Sonn, kes on (targalt) valinud mitmeid Heldur Karmo sõnadega tuttavaid ja mõningaid ka ajastuga seotud laule, ent lisaks avastas siinkirjutaja ka ühe väga laheda Ele enda (Joel Sang'a sõnadele kirjutatud) senikuulmata laulu, kus ei lubata lapsi lüpsta ega tillist tõmmata! :)

Ja nagu ühele korralikule muusikalile kohane, ei puudu ka tantsud. Ja sellest võiks kirjutada eraldi ja pikalt täiesti oma loo, sest Heili Lindepuu on loonud need ütlemata ilusad, aga lisaks ka muu liikumise ning mis veel eriti eriline - pannud ka kõik tantsima nii, et ei jää üle kui imestada - nagu tegemist polekski tantsivate lauljate, vaid hoopis laulvate tantsijatega! IMELINE! Veel pisikesed liikumissutsud siia-sinna vahele, kohati ka lihtsamad, aga tihtipeale lihtsuses peitubki ju geniaalsus. Kuid siiski ilma allahindluseta, vaid hoopis just täpselt võimete piiril. Ent ka suured, pea terve trupiga tantsud, mis annavad kogu lavastustervikule nii palju juurde! Twistist, valsist, tausta ja soololauljate liikumisest ja seltskonnatantsuelementidega seadete ning poptantsu-liigutusteni välja). Tekitas nälja, et tahaks tema liikumisseadeid näha ka draamalavastustes palju tihedamalt! Kunstnik Arthur Arula ei koorma lava - maja ise, mõni pilt ja riietus annavad edasi ajastut ja selle usaldamine on end siin õigustanud. Hea, et ka suurem osa tegevusest toimub kõrgemal laval, sest näiteks teine rida on madalamal kui esimene ja sealtki vaadates ei läinud midagi kaduma.

Jah, ma olen Emajõe Suveteatri 25nda hooaja juubelilavastusest vaimustuses! Milliseks tegijaks teatriks, igal hooajal kõrgeid kunstilisi teoseid pakkuvaks ja meie tervet teatripilti rikastavaks on nad kasvanud (koos Karlova teatriga)! Viimasest korrast kui Rannamaa raamatut lugesin on juba aastakümneid ning ei mäleta enam, milliseid mõtteid ühel või teisel korral see lugu täpsemalt tekitas. Isiklikematest seostest kirjutasin juba pikemalt ka "Kadri"ga ühenduses. Seekord ei vaadanud seda lapsega koos - polnud millegipärast nõus seda vaatama tulema (ta on uues koolis ning seal teda ei kiusata), aga minu täiskasvanust teatrikaaslane on vähemalt sama suures vaimustuses! Me mõlemad tundsime kahjumeelt, et lapsed kaasas ei ole, sest see on "pereteater" ning juttu nendest teemadest jaguks pikemaks kõigile pereliikmetele. Mind hammustas seekord vast kõige kibedamalt äratundmine, kuidas me inimesed tihti "eeldame" ja teeme selle alusel kaugemaleulatuvad järeldused. Olgugi, et sedasi võime teha liiga (ja tegelikult tavaliselt teemegi) nii iseendale kui ka teisele inimesele. Eks see ole üks ego tunnus - mina ja maailm. Ka tahtmatult, kogemustest johtuvalt või eneseõigustuseks ja vast eelkõige just enesekaitseks. Seda saavad ka siinsed tegelased nii ühes kui teises olukorras tunda. Eks me eestlased oleme ka loomupoolest natuke endassetõmbunud ja sellestki tingitult ei julge teise inimesega rääkida - "eeldada" on ju lihtsam. Arvata, mida teine inimene arvab. Selle edasiarendused on ka märgistamine ja hukkamõist üheinimesekohtus kus kohtupidajaks oleme me ise. Ning süü ei tohi ju õhku jääda ja süüdi on alati keegi. Keegi teine.

Hinnang: 4+

Minu poolt küll kindel soovitus! Tasub eelarvamused laste mängu suhtes alla suruda (kui kellelgi on need takistuseks) - need lapsed on teinud ära tõesti suure töö. Lisaks tõeliselt suurepärased rollid Ülle Kaljustelt ja veel eriti Ingrid Isotammelt, justnagu "kauba peale"! Suvemuusikal, mis pole küll eriti kerge, sest teemad on sellised. Aga mõnus, et kõik muusikalid ei olegi kerged ja üdini lõbusad, ega isegi suhkruimalalt ilusrõõmsa lõpuga. Jah, lõpp on siin just nimme seetõttu eriti väärt, et see on mitte-ameerikalik... eestlaslik? Täitsa võibki nii olla! Ent siiski lahkudes etenduselt jääb kandma tunne, kui hästi ja südamega need lapsed mängisid ja kui tugevaid tundeid see lavalugu tekitas, mis omakorda on südantsoojendav ja siiski mitte nii kurb.

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsetest fotodes on 1 pärit teatri FB seinalt ja 2 sealt viidatud koreograaf Heili Lindepuult):

KASUEMA

muusikaline koguperelavastus

ESIETENDUS 9. JUULIL 2021 STAADIONI 48 HOOVIS TARTUS

LAVASTUSEST

AUTOR SILVIA RANNAMAA

DRAMATISEERIJA AIDI VALLIK

LAVASTAJA ANDRES DVINJANINOV

KUNSTNIK ARTHUR ARULA

MUUSIKAJUHT ELE SONN

LIIKUMISJUHT HEILI LINDEPUU

OSADES ÜLLE KALJUSTE (EESTI DRAAMATEATER), RIHO KÜTSAR (VANEMUINE), ELLA CECILIA CLAESSON, KARL KRISTJAN PUUSEPP, MIKK KAASIK JT.

„Kasuemas” kohtume taas juba „Kadrist” tuttavate tegelastega. Uus elukorraldus viib Kadri internaatkooli ja seal leiab ta omalaadse perekonna: üheskoos elades lihvitakse vastastikku iseloomude teravaid nurki, õpitakse hindama nõudlikku sõprust, ära tundma tühisust ning avastama sisemisi väärtusi. Selles loos, nagu elus endaski, on nukrust ja valu ning noorte omavahelised suhted on tihti pingelised, kuid samas ka palju soojust, rõõmu ja hingeminevat südamlikkust.

Katkend „Kadri. Kasuema” Silvia Rannamaa kirjutatud järelsõnast:

„Me elame sageli nii, nagu oleks meil üksteise tundmaõppimiseks tuhat aastat aega. Me raiskame seda, mida peaksime hoidma. /–/ Me unustame liiga kergesti, et „igavikust” meie jaoks jäetud jupike on täiesti juhusliku pikkusega, ning et me võime üksteist kaotada igal viisil, ka nii, et enam midagi hüvitada ei saa. /–/ Mida tõsisemalt me aga suhtume peamisse elus, seda rohkem on meil põhjust naerda ja õnnelik olla.”

Silvia Rannamaa 1963. aastal ilmunud noortejutustuse „Kasuema” ainetel valminud dramatiseeringut pole teadlikult püütud kaasajastada, vaid lavastus viib meid rännakule kuuskümmend aastat tagasi. See, kuidas toonast aega mäletatakse ning mida üldse meenutamisväärseks peetakse, ei ole meie lavaloos üldse tähtis – sõltumata valitsevast riigikorrast on noore inimese armumised ja pettumused, unistused ja püüdlused, rõõmud ja mured, võidud ning kaotused on ikka ühesugused – pigem on meie loos kübeke (iroonilist) nostalgiat mineviku suunal. Lähiajaloo mäletamise viise on mitmeid, ehkki ükski neist pole ainuõige või vale ning arusaama minevikust kujundab alati meie praegune vaatepunkt. Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.

„Kasuema” etendub Tartus, Staadioni tänav 48, 1878. aastal ehitatud ajaloolise hoonekompleksi pargis.