TOP100 filmi, mida ootan PÖFFile

Enne veel kui algavad mitmed sügisesed filmifestivalid ning saab osa neist vast siin-seal nähtud, mõtlesin üles kirjutada edetabeli 100 tänavuste maailma filmifestivalide ahvatlevamate teoste kohta, mida väga ootaks ja loodaks PÖFFil näha. Jätsin kõrvale näiteks "Maestro" (20.12 netis), "Leave the world behind" (8.12 netis), ja "DogMan" (24.11 kinos), mis nagunii veel see aasta kas kinno või veebiplatvormidele jõuavad.

Panin ootuste suuruse järjekorda... Huvitav, mitu neist saavad veel 2023. aastanumbri sees ära nähtud? (31.12 hetkeseis 43/100st nähtud)1. TULEBKI PÖFFILE!!!!!:
The zone of interest ****
(UK-Poland, dir. Jonathan Glazer) - tänavune UK oscarisaadetis

Ülalkasutatud fotol on kaader Sandra Hüller'iga sellest filmist. Foto omanik A24

2. TULEBKI PÖFFILE!!!!!:
Poor things **** - Veneetsia Filmifestivali võidufilm
(Ireland-UK-USA, dir. Yorgos Lanthimos)

3. TULEBKI PÖFFILE!!!!!:
One life **** - Anthony Hopkins peaosas ja natsiteema - ehk laste päästjast

(UK, dir. James Hawes)  

4. TULEBKI PÖFFILE!!!!!:
All of us strangers *** - Paul Mescal teiste seas mängimas. Mees avastab järsku end 30 aasta taguses elus, kus veel tema surnud vanemadki veel elus...
(UK, dir. Andrew Haigh)

5.
Saltburn ****- Paljutõotav noor naine -filmi režissööri uusim. Barry Keoghan peaosas ja tõelist tähelendu tegev Jacob Elordi ka.. rääkimata näiteks Carey Mulligan'ist.
(UK, dir. Emerald Fennell)

6.
The bikeriders - palju kiidulaulu juba kuulda, mh. eelmisel aastal Elvise rolliga laineid löönu peaosas.

(USA, dir. Jeff Nichols)  

7. TULEBKI PÖFFILE!!!!!:
The holdovers ***** - tõenäoline järgmise kevade Oscarijahtijatest eesrinnas
(USA, dir. Alexander Payne)

8.

American fiction **** - võitis Toronto festivali publiku lemmikfilmi hääletuse, ehk 99% kindel parima filmi oscari-nominent 2024 kevadel.
(USA, dir. Cord Jefferson)

9.
Lee - Kate Winslet ja sõda.

(UK, dir. Ellen Kuras)  

10.
Monster **** - mitmete tänavuste festivalide pärl režissöörilt, kes teebki ainult kulda filmilindile
(Japan, dir. Hirokazu Kore-eda)

11.
Firebrand - Alicia Vikander ja Jude Law peaosades... Henry 8nda abielu Catherine Parr'iga.
(UK-USA, dir: Karim Aïnouz)

12.
Origin - pidavat olema pisarateni liigutav
(USA, dir: Ava DuVernay)

13.
The iron claw **** - tõsielul põhinev, 1980ndatel maadlusega tegelevatest vendadest.
(USA, dir: Sean Durkin)

14.
The dead don't hurt - Western, Viggo Mortensen ja Vicky Krieps mängivad
(Mexico/Canada/Denmark, dir: Viggo Mortensen)

15.
Hit man - pidavat megahea film olema ja Linklateri filmid tuleb ju nii ehk naa ära näha
(USA, dir. Richard Linklater)

16.
Freud's last session - Freudile tuleb külla kirjanik CS Lewis ja läheb vaidluseks jumala üle. Anthony Hopkins ja Matthew Goode mängivad
(UK, dir. Matt Brown)

17.
Wicked little letters - Olivia Colman, Jessie Buckley. Ajastufilm, müsteerium, kes väikekülas kahtlaseid kirju saadab inimestele?
(UK, dir. Thea Sharrock)

18. TULEBKI PÖFFILE!!! (täpsemalt Just Film'ile): 

The teachers' lounge **** - Saksa oscarisaadetis ja Euroopa Filmiakadeemia lõppvalikus. Õpetajast ja tema klassist.
(Germany, dir: İlker Çatak)

19.
Before it ends/Når befrielsen kommer **** - tõsielul põhinev, Taanis sõja süttimisest
(Denmark, dir: Anders Walter)

20.
The boys in the boat *** - Vaevalt, et see Pöffile tuleb, aga no unistada ju võib... Spordifilm veel kah, järsku Olümpiafilmide programmis?
(USA, dir: George Clooney)

21. TULEBKI PÖFFILE!!!:
Ferrari *** - elulugu, Adam Driver mängib, aga eriti kahistatakse Penelope Cruz'i suurepärasest rollist.

(USA, dir: Michael Mann)  

22. TULEBKI PÖFFILE!!!:
The peasants **** - Nobeli võitnud kirjaniku teose põhjal vapustava animatsiooniga...
(Poland-Serbia-Lithuania, dir.-scr. Dk Welchman, Hugh Welchman)

23.
Priscilla **** - Proua Elvise vaatest nende elu.
(USA-Italy, dir.-scr. Sofia Coppola)

24.

Society of the snow **** - tõsielul põhinev tänavune Hispaania oscarinominent rahvusvahelise filmi kategoorias

(Spain, dir. J.A. Bayona)

25. TULEBKI PÖFFILE!!!:
Coup de chance *** - Woody prantsuskeelne film, mis väidetakse, olevat taas vana-hea-Woody. Kuigi Prantsusmaal see film hästi ei lenda, siis USAkatele pidavat meeldima. 
(France-USA, dir: Woody Allen)

26.
The settlers - paljukiidetud, tänavune Tšiili oscarisaadetis
(Chile-Argentina-France-Denmark-UK-Taiwan-Sweden-Germany, dir. Felipe Gálvez Haberle)

27.
The boy and the heron **** - Miyazaki pidi lõpetama, aga on oma fantaasiamängudega tagasi!
(Japan, dir. Hayao Miyazaki)

28. TULEBKI PÖFFILE!!!:
Promised land *****

(Denmark, dir. Nikolaj Arcel)  

29.

Konvoi - Norra tänavune jõulude suurfilm... loodetavasti jõuab enne meile?

(Norway, dir. Henrik M. Dahlsbakken)

30.

Hammarskjöld

(Sweden, dir. Per Fly)

31.

Shame on dry land / Syndabocken

(Sweden, dir. Axel Petersen)

32.
Eileen ****
(USA, dir. William Oldroyd)

33.
Femme ****
(UK, dir: Sam H. Freeman, Ng Choon Ping)

34. TULEBKI PÖFFILE!!!:
Perfect days **
(Japan, dir. Wim Wenders)

35. TULEBKI PÖFFILE!!!:
La chimera *
(Italy, dir: Alice Rohrwacher

36.
Tatami
(Georgia/USA, dir: Zar Amir Ebrahimi/Guy Nattiv)

37.

Mothers' instict
(USA, dir. Benoît Delhomme) - ei tea, kas see film tuleb üldse see aasta välja?

38.
Memory ****
(Mexico-USA-Chile, dir.-scr. Michel Franco)

39.
The beast
(France-Canada, dir.-scr. Bertrand Bonello)

40.
Irena's vow

(Poland-Canada, dir: Luoise Archambault)  

41. TULEBKI PÖFFILE!!!:
Daaaaaali! ***
(France, dir.-scr. Quentin Dupieux)

42.

Io capitano/I, Captain ****
(Italy, dir. Matteo Garrone)

43.
Foe **** - Saoirse Ronan, Paul Mescal. Farmifilm, aga kriitika laidab.
(Australia, dir. Garth Davis)

44. TULEBKI PÖFFILE!!!:

Next goal wins *** - kriitika pole just paljulubav, aga oma silm on kuningas ja ikkagi Waititi ju... Tõestisündinud lugu Samoa (ülikehvast) jalgpallimeeskonnast.
(UK-USA, dir: Taika Waititi)

45.
The Book of Clarence
(USA, dir.-scr. Jeymes Samuel)

46.
The color purple ***
(USA, dir: Blitz Bazawule)

47.

Woman of the hour
(USA, dir. Anna Kendrick)

48.
Handling the undead/Håndtering av udøde *** - Maailmakuulsa Rootsi õuduskirjaniku John Ajvide Lindqvist'i romaani põhjal (mille mõned aastad tagasi lugesin ja see oli päris hea!)
(Norway, dir: Thea Hvistendahl)

49. TULEBKI PÖFFILE!!!:

Dream scenario ****
(USA, dir. Kristoffer Borgli)

50. TULEBKI PÖFFILE!!!:
The hypnosis ****
(Sweden-Norway-France, dir. Ernst De Geer)

51.
The animal kingdom ****
(France, dir. Thomas Cailley)

52.
Four daughters ****
(Tunisia, dir: Kaouther Ben Hania)

53.
Seven veils
(Canada, dir. Atom Egoyan)

54.
Club zero ****

(Austria-UK, dir. Jessica Hausner)  

55.
Daddio

(USA, dir. Christy Hall)  

56.
Janet planet

(USA, dir: Annie Baker)  

57.
Evil does not exist
(Japan, dir-scr. Ryusuke Hamaguchi)

58.
The palace *

(Italy, dir. Roman Polanski)  

59.
Inshallah a boy
(Jordan, dir. Amjaad Al Rasheed)

60.

The critic
(UK, dir. Anand Tucker)

61.
Eric LaRue
(USA, dir: Michael Shannon)

62.

His three daughters
(USA, dir. Azazel Jacobs)

63.
Kubi

(Japan, dir. Takeshi Kitano)  

64.
Fairyland
(USA, dir: Andrew Durham)

65.
Only the river flows ***
(China, dir: Shujun Wei)

66. TULEBKI PÖFFILE!!:
How to have sex ****
(UK-Greece, dir.-scr. Molly Manning Walker)

67.
Ezra ***
(USA, dir: Tony Goldwyn)

68. TULEBKI PÖFFILE!!:
Tiger stripes **
(Malaysia-Taiwan-Singapore-France-Germany-Netherlands-Indonesia-Qatar, dir-scr. Amanda Nell Eu)

69.
Red island ***
(France-Belgium-Madagascar, dir. Robin Campillo)

70.
National anthem
(USA, dir. Luke Gilford)

71.
War sailor - tahaks just filmi (mitte pika Netflixi telesarjana) näha
(Norway, dir: Gunnar Vikene)

72.
Humanist Vampire Seeking Consenting Suicidal Person ***
(France, dir: Ariane Louis-Seize)

*-ainuüksi pealkiri krooniks mistahes festivali filmide nimistut :)

73.
Poolman
(USA, dir: Chris Pine)

74.
Hoard
(UK, dir-scr. Luna Carmoon)

75.
Snow in midsummer
(Malaysia, dir: Keat Aun Chong)

76.
Wildcat
(USA, dir: Ethan Hawke)

77.
About dry grasses ****
(Turkey, dir: Nuri Bilege Ceilan)

78.

Unicorns
(USA, dir. Sally El Hosaini/James Krishna Floyd)

79.
The nature of love
(Canada-France, dir.-scr. Monia Chokri)

80.
The Goldman case ***
(France, dir. Cédric Kahn)

81. TULEBKI PÖFFILE!!:
Close your eyes ****
(Spain-Argentina dir. Víctor Erice)

82.

Shoshana

(UK, dir. Michael Winterbottom)

83. TULEBKI PÖFFILE!!:

The delinquents ***

(Argentina, dir: Rodrigo Moreno)

84.
North star
(UK-USA, dir: Kristin Scott Thomas)

85.
Les Indesirables
(France-Belgium, dir. Ladj Ly)

86.
Close to you
(USA, dir: Dominic Savage)

87. TULEBKI PÖFFILE!!:
Housekeeping for beginners **
(North Macedonia-Poland-Croatia-Serbia-Kosovo, dir.-scr. Goran Stolevski)

88.
Disco boy ***

(France, dir. Giacomo Abbruzzese)    

89. TULEBKI PÖFFILE:
Hiidenkirnu/Giant's kettle *
(Finland, dir. Markku Hakala)

90.
The shadowless tower
(China, dir: Lu Zhang)

91.
A normal family
(South Korea, dir. Jin-ho Hur)

92. TULEBKI PÖFFILE!:
Ingeborg Bachmann – Journey into the Desert **

(Austria, dir. Margarethe von Trotta)  

93.

The convert

(New Zealand, dir. Lee Tamahori)

94.

The movie emperor
(China, dir: Hao Ning)

95. TULEBKI PÖFFILE!:

The old oak ****
(UK, dir: Ken Loach)

96. TULEBKI PÖFFILE!:

Death is the problem for the living ****
(Finland, dir. Teemu Nikki)

97. TULEBKI PÖFFILE!:

Book of solutions ***

(France, dir. Michel Gondry)

98.

The contestant

(UK, dir. Clair Titley) 

99.

Avgrunden/The abyss

(Sweden, dir. Richard Holm)

100. TULEBKI PÖFFILE!:

Light light light ****

(Finland, dir. Inari Niemi)

Reis metsa lõppu - Ekspeditsioon

 

Teater Ekspeditsioon „Reis metsa lõppu“ pakub täpselt seda, mida pealkiri ja teatri enda nimi lubavad, ehk viib vaatajad „ekspeditsioonile, läbi metsa sinna, kus metsa enam ei ole“. Teeviidaks Juhan Jaik ja tema, alles 5 aastat tagasi ilmunud Lauri Sommeri koostatud „Tundmata palu“ raamatust pärit, varem ilmumata lugu „Ohemäe jahimehed“.

See on teater mõtlevale inimesele ja nagu üks trupi näitlejatest, ehk Marika Vaarik kusagil intervjuus ütles, et „Jaik ei anna end lihtsasti kätte“, nii võiks öelda ka lavastaja Lauri Lagle kohta. Olen tema teekonda lavastajana jälginud esimestest lavastustest peale ning teatav krüptilisus, otsingulisus, aga samas kõrge kunstiline ambitsioonikus on alati Lauri töödega kaasas käiv (blogis kunagi avaldatud Eesti teatri 2010ndate, ehk dekaadi 50 suurima teatrielamuse sekka mahtus mh. tema „Suur õgimine“, mida siiani olengi tema parimaks pidanud, aga see uusim kui just ei löö, siis kõigutab toonast). Midagi pole tal kunagi lihtsalt lavale seatud sellepärast, et peab seda või teist asja tegema, ikka näib, et tema tegemisi on saatmas mõtete jagamise sisemine vajalikkus, publiku kõnetamine Lauri enda keelega, mis sisaldab kunstilist katsetamist, riskimist ja seeläbi on kõik ta lavastused ka täis ootamatuslikkuseid.

See teatav – kunagi ei tea, mis järgmises stseenis juhtuma hakkab – oleks nagu sellegi lavastuse tüvi. Oksteks on 4 tugeva kohalolu, sisendusjõulisuse ja publikuga käsikäes (ehk silmsides) näitlejatööd ning juurteks väga eriline ja mitmeti läbikomponeeritud dramaturgia (dramaturg Eero Epner, aga ilmselgelt just Lauri Lagle+trupi enda nägemuste mõjutusel).

Kui alustada algusest, siis kohe kätluses visatakse õhku küsimus: kelle Sina Noa laevale kaasa võtaksid? Ja kohe on mängulaud seatud hoopis selle vinkli alla, et me pole siin „teekonnal metsast välja“, vaid hoopis „teekonnal maailma, kus enam metsa polegi“. Üks valusamaid ja tähtsamaid küsimusi praeguses Eestis ökoloogilises mõttes. Aga lisaks ka otseselt huvitav küsimus – kelle Sina võtaksid Noa laevale? Kui saaksid valida ainult ühe? Lapse v elukaaslase v vanema v kellegi, kelle abil ellu jääda? Või siis kui saaksid valida osa oma kogukonnast? rahvast? millise osa? Ja oledki vaatajana jumala seisusesse asetatud. Tahaksid Sa seda? Aga kui alternatiiv on see, et keegi teine otsustab hoopis Sinu saatuse? Ja nagu nipsust tekkis kohe uus oluline ühiskondlik dilemma – oled Sa sellel (elu)mänguväljal lammas või karjane? Ja niimoodi neid vaatajas sisemisi küsimusi äratades ridamisi…kuni päris etenduse lõpuni välja, mil Marika Vaarik, lakoonilise häälega loeb raamatust lõigu, mis peale seda Jaigi novelli „metsa kättemaksu“ mõjub nagu külm vesi krae vahele – stiilne raamistus, kui mõelda just nimelt sellele, millest kogu lavalugu algas – paljastamata täpset sisu, võib vast julgelt siiski öelda, et külm ja karm tõdemine – miks ning kuidas metsa varsti enam polegi. Jahmatus. Kas tõesti Jaik kirjutas selle juba 100 aastat tagasi? Või see oli siiski selle lavaloo autorite lisand? Nii või teisiti nagunii mõtlemapanev, aga kui juba Jaigi ajal koputati niimoodi südamele, siis on see Lagle ja ta trupi poolt nagu haavale soola raputamine ja sõrmega osutamine, et me inimesed oleme ikka üks rumal, kasuahne (kui mõelda metsanottimise peamistele põhjustele) liik, aga kas ka just see „olukord“, mis laval loetud tekstis ilmneb on paratamatu? Tõi meelde ka salajase ja šokeeriva (ka eesti keeles ilmunud) Lugano raporti (ei tea, kas tegijate mõtestatud seostatus või kokkusattumus, aga arvata võib, et tulevikus üha rohkem esilekerkiv).

Näitlejatööde kohta ei ole muud jagada kui ülivõrdelisi kiidusõnu. Kõik 4 on ju omamoodi erinevad inim- ja näitlejatüübid, samas lavastuslikust vormistki tulenevalt hingavad tähelepanuväärselt ühtse trupina (eks nad ole mõnevõrra seda varasemates lavastustes treeninud ka ja see omakorda tõstatab trupi kui teatriga kaasaskäiva nähtuse olulisust versus äsja kogetud suveprojektid, mis toimivad otsekui vastupidiste, ent ka ju omamoodi mõnusate nähtustena… aga see kontrast on seda ilmsem… samas kui mõelda just tugevatele „ansamblimängudele“, siis need sünnivad tavaliselt just nende vahel, kes siiski on varem koos ja tihedalt laval olnud ning kui seal ongi 1 külaline, siis see võib seda võimestada). Samas kuna igale laval toimetavale trupiliikmele jagub ka fookuses olemise momente, siis saavad nad kõik ka eraldi särada. Võibolla mitte psühholoogilise pagasiga teatud „rolli“ kandes, pigem on nad kõik selle ekspeditsiooni giidid. Lavastuslik vorm kui selline on siin ju ka natuke nagu mitmeti mõtestatav, sest paralleelis jooksevad mitu tasandit. Ühes mõttes on see nagu ettekanne, tagaseinal videoga, mida näitlejad live’s maketi, proppide ja isegi objektiteatriga seavad ja üle kannavad. Teisalt on see jutustav teater, ehk jutustatakse seda Jaigi lugu, ehkki väga kujundlikult ning erinevate sümbolitegagi. Aga kuna sellest loost tehakse pidevalt väljapõikeid, andes ühtlasi nii liha luudele kui ka aidates luua raamatulugemisega kaasneva ettekujutusliku maailma ja kogu seda dimensioonide küllust lavale, mis lugedes ju inimese peas ennast loob. Näiteks on siin olulised lisaks kuulmis- (helikujundaja Artjom Astrov… huvitav, kas tema oli ka selle, aasta ühe vingeima ja mõjuvaima teatrilaulu „A kas Sa arvad, et see on finaal vä?“ tuttavatest eesti lauluviisidest kokkuseade mõtteautor? <-see oli 1 lavastuse 2st suurimast elamuslõigust) ja nägemistajudele lisaks lõhnad ning valgusest (valguskujundaja Siim Reispass – eriti meeldisid elavad valgusmuutused ning klaveri sisse peidetu) ja näitlejate edastatavatest emotsioonidest kohale jõudvad aistingud. Videovõtetes (videolahendus Tanel Ojasoo) oli objektiteatri ärakasutamisest nukufilmilikku esteetikat (metsamaketi ja suitsust tekkiva uduga…veel üks stiilne alusmaterjali õõvapeegeldus), aga ka puhtast visuaalist tekkivat muhelust (nt.lahedad hetked, kui silmad paistavad karbipiludest).

Ja siis ikkagi see mäng! Katariina Tamm on publikuga ülekantud tähenduses käesthoidmise meister. Vaatad teda laval ja on tunne, et ta jutustabki kõike seda just Sinule. Ta on minu esindaja laval, ta on mu teejuht, kes hoolitseb minu eest, kaitseb mind, aga seejuures märkamatult kujumoondades liigub kehastusest kehastusse… ent sidet kaotamata. Simeoni Sundja siirus, avatus, selgus, mängu võlu, mis põhineb loomulikkusel ja täiesti hoomamatu fookusesse ja sealt välja liikumine. Siin tema „ood püssikuulidele“ ning sellega koos lihtne, aga ikkagi natuke efektne ka - mustkunstimäng, mis oma lihtsuses ei toimiks üldse nii hästi, kui ta ei teeks seda duaalselt samaaegselt imehästi ära pettes, nagu ta teeks seda väga vabalt, ent ometi ju täpselt ning keskendunult. Ja kogu kuulide-lugu ise jällegi paneb mõtlema ühendustele nii loo siseselt kui ka laiemalt maailmas toimuvaga. Marika Vaarik on ju teada-tuntud tempomeister, tema paisud on nii dramaatilised, võrreldavad ooperiaariatega ja siin saab seda meisterlikkust imehästi taas imetleda. Marika üks pikem monoloog on (sellele eelmainitud „laulule“ lisaks nö. 2 tipphetk selles lavastuses) selline, et peale etendust või täpsemalt tegelikult juba kohe peale selle esitamist, katsusin meenutada, millest ta tegelikult rääkis ja no ei suuda öelda. See on selline flow, et oled temaga koos tema lainel kaasas, naudid nii sõnade, hääle kui esituse poeetilisust, see kannab sind… aga ma ei ole veel teatris tundnud sellist fenomeni, et sõnadest tekkiv jutt ise ei jõua minuni, aga see tunne, see sõnulseletamatu miski poeb hinge. Müstika iseenesest, sest eks ole ju ka Jaigi loos see suur müstiline mets, kuhu inimesed müstiliselt ära kaovad... Ja seekordseks näitlejatööde krooniks veel Jörgen Liik ning tema hinge lavale laotamine, endast kõik andmine ja seda ju midagi vastu saamata (sest just sellise ennastsalgava, higist leemendava, lõpunimineva, viimsegi oma ihupooridest välja pressiva, metsiku, isegi seestumisliku rolli eest, mis see lõpuaplaus ja piletihind ikka on). Jahmatavalt vapustav, väega kehastus, vaimustav… mina ise ja tundus, et terve publik sai nagu puuga pähe!

Mis omakorda viis jälle just Lauri Lagle lavastusliku külje juurde. Esiteks näitlejate ja kogu lavamaailma ansambli laialivalgumise eest kokkusidumisel, aga ka kõige selle loo ja kõrvalpõigete terviklikkuses lausa meisterlik. Kärt Ojavee huvitavaid kostüüme päris lõpuni lahti ei muukinud, ainsana sain aru Katariina karvasest vestist, sest see läks loos endas kasutusele, aga miks neil olid kõrge kontsa või paksu tallaga eri ajastute jalanõud, mis Katariinal hoopis jalast kadusid, aga teistel mitte, mida sümboliseeris see ägedalt moekas, pool läbipaistev, ent ometi mitte - looming Simeoni seljas, samas kui Marikal oli tavalise esitlus-riietus ja Jörgenil midagi täiesti ummamuudut. Aga võibolla ma tähendustest pungil lavastuse puhul kaevangi mingitest kohtadest liiga sügavalt, kus tegelikult poleks vajagi? See tegelikult ei häirinud, vaid isegi pigem võimendas mõtestama kutsumist. Ja kuigi hindan väga seda Lauri ootamatutes suundades liikumist ning lopsakalt rikkalikkust põhijoonest kõrvalekalletes sissetoodud tehnikaid ja ideid, oli seal paar lõiku, mis minu jaoks ikkagi natuke ka venima kippusid. Ei saagi nagu aru, et miks see nii on, kui näiteks Jörgen Liik (ja teised) lauluga mürgeldasid, siis seegi oli ju lahmakas lõik kogu etendusest, ent ometi oleks võinud veel ja veel seda kuulata, imetleda ja imestada… Aga siis esimene nö.metsas otsimise lõik „ae-ae“tamistega, mille toimivus ongi ju ehitatud natuke sellele, et see „kestab“, aga ikkagi vist liiga hõre, teiste sisutihedamate vahel, et jõudis korraks juba hakata kella vaatama. Teiseks, üks viimaseid suuremaid lõike, metsa-maketiga, mis tänu videole ju igati toimiv ja põnevalt leidlik, aga samas ikkagi pisut pikapoolseks kippus minema ja veel just finaalis – mis ju mõjutab järelmaitset kõige rohkem, aga kui see pole enam nii mõttetihe kui suurem osa ülejäänud (sinnajõudmise teekonna) lavastusest, siis mängib omamoodi mäkra tervikule.

Need paar „kohta“ ei ole küll üldse nii olulised, et see tegelikult kõigele heale mingit suuremat mõju avaldaks, kui ainult lavastusliku tempostatusele kivi kapsaaeda ning pigem peenhäälestuse teema, mis arvatavasti esietendusel oli sedasi, aga kuna see on natuke tunde asi näitlejatel ka, siis võib eeldada, et see suhestatud sisse ja väljaliikumistel nendesse stseenidesse järgmistel etendustel veel täpsustub ning muutub ideaalsemaks. Igatahes tervikule tagasi mõeldes ning ka see, et kui me teatrikaaslasega Sakala-saalist väljusime ning veel pikemalt vestlesime ja oma tähelepanekuid jagasime – kusjuures huvitav, aga meie jaoks toimisid ning mõjusid lisaks ühistele ka mõnevõrra erinevad asjad tugevamalt - tema oli vaimustuses video-kasutamisest ning leidis sealt üles ajaga mängimised, mida mine nii otseselt ei täheldanud, mina olin rohkem võis sisulise komponeerituse pärast aga me mõlemad tõdesime, et Lauri Lagle liigub oma teatritegemisega heades ja põnevates suundades. Ühtviisi on see just (ühele kunstnikule omaselt) Laglelik, aga samas ka nii palju uusi mõtteid ja katsetusi, isemoodi loojutustamistki… ja mis peamine – mõtlemapanev, ehk seeläbi ka väärtlavastuse kategoorias. TeatriKUNST, mis ka päriselt kunst ja Lauri ning tema trupiliikmed ongi seega just nimelt, mitte lihtsalt teatritegijad, vaid ka kunstnikud. Samas teater, mis kindlasti ei ole mitte kõigile ja meel peab olema (väga) erk, et üles leida ja nautida kõiki neid sisemisi siduseid. 

NB! Roppe sõnu kuuleb ka, (praegune olukord, sorry, panebki neid ütlema!) aga „ajastu“ ju ka vastav, ent ma arvan (jah, Jaik kirjutas ka muinas- ja lastejutte), et lapsed tasub seekord siiski koju jätta.

Hinnang ****

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on teatri FB seinalt ja need pildistas Kulla Laas):

REIS METSA LÕPPU

"Reis metsa lõppu" põhineb Lõuna-Eesti müstilise kirjaniku Juhan Jaigi novellil "Ohemäe jahimehed". Ühel tavalisel päeval siirduvad mõned külaelanikud metsa ega tule sealt enam tagasi. Vana vimm metsa vastu tõstab taas pead. Valmistutakse otsustavaks ekspeditsiooniks, mis peaks tooma selguse majja ja määrama võimusuhted igaveseks. Kuid midagi luhtub. Mets ei anna alla ilma vastupanuta.

See on lavastus neile, kes ootavad teatrilt loojutustuse leebet puudutust. See on lavastus neile, kes ootavad teatrilt emotsionaalseid sööstusid ja näitlejate mängus otsinguid. See on lavastus neile, kellele meeldib panna kõik laval juhtuv tänapäevasesse konteksti. See on lavastus neile, kes tahavad argipäeva õhtul istuda pimedas ja vaadata, kuidas teda juhitakse kuhugi, mida tegelikult olemas ei ole, ja räägitakse midagi, mis ometi võib alati olla.

Lauri Lagle uuslavastus räägib loo algusest lõpuni, kuid teeb väljahüppeid ja kõrvalepõikeid. Karakterid saavad rohkem liha luudele, hetked paisuvad suuremaks, lugu kobrutab ja paisub. Kogunege! Hargnege! Koer, ütle, mida sa metsas nägid! Räägi kohe!

Esietendus 17. augustil 2023 Sakala 3 teatrimaja kammersaalis.

Etenduse pikkus 2 tundi

LAVASTAJA Lauri Lagle

LAVAL Marika Vaarik, Jörgen Liik, Katariina Tamm ja Simeoni Sundja

DRAMATURG Eero Epner

KUNSTNIK Allan Appelberg

KOSTÜÜMIKUNSTNIK Kärt Ojavee

KOSTÜÜMIKUNSTNIKU ASSISTENT Carmen Kremm

MAKETIKUNSTNIK Laura Pählapuu

HELIKUJUNDAJA Artjom Astrov

VALGUSKUJUNDAJA Siim Reispass

HELITEHNIK Raido Linkmann

VALGUSTEHNIK Grete Vaalma

VIDEOLAHENDUS Tanel Ojasoo

LAVAMEISTER Risto Roosaar

LAVAMEISTRI ABI Erki Kase

REKVISIITOR JA KOSTÜMEERIJA Johanna-Elisabeth Tärno

Ita Ever - riukaliku naeruhäälega, oma aja Eesti teatri armastatuim näitlejanna... igavesti südames....

Vaimustav, vapustav, võimas, vallatu, võrgutav, veenev, võrratu Eesti teatrimaailma eredaim täht on lahkunud siit meie teatritaevast...

Olin 8-aastane, kui Nukitsamehe film kinno tuli. Isa viis Kinomajja esilinastusele ja see ongi vist kõige esimene mälestus Itast, samal aastal tuli televiisorist ka "Igihaljas vaatemäng", kuigi seda vaatasin juba "vana Ita Everi fännina", seega vast oli ta teistestki teletegemistest juba varasemalt tuttav (näiteks "Mees, naine ja kontsert" telelavastusest kindlasti)... Ehk tegelikult ei mäletagi aega, mil teda ei teaks... Nagu ma lapsena arvasin, et koerad on mehed ja kassid on naised, nii ma arvasin, et mu suured lemmikud Aarne Üksküla ja Ita Ever on mees ja naine... Nüüd neid siis pole enam kumbagi... Või no on ju ikka - mälestustes, telelavastustes, filmides... südames - igavesti!

Kunagi Tallinna 7. Keskkoolist koju (elasin pool lapsepõlvest telemaja kõrval - Lomonossovi 25 majas), buss number 22ga sõites, sattusin Itaga kõrvuti bussis seisma. Kui väga pingutasin, olin temast natuke pikem... Passisin vist suure austajana teda nii üksisilmi, et ta viskas isegi väikse nalja selle kohta :) See ongi mu ainuke päris suhtlus temaga. Hiljuti kutsuti ka raamatut temast kirjutama ning jõudsin vaid 1 peatüki kirjutatud, kui sain aru, et ilma temata ma seda kirjutada ei taha... ei suuda. Uurisin isegi tema telefoninumbri välja, aga helistada ei julgenud, sest ta oli haiglas ning sisemine hääl ei lubanud, sest kuidas ma teda seal ikka tülitan...nii jäi ka raamat kirjutamata kui ka Itaga päriselt vestlemata...

Mäletan, et mu oma esimene laps oli umbes 6-aastane (nii umbes 22 aastat tagasi), kui sai ta viidud Eesti Draamateatrisse vaatama (vast nii väiksele lapsele sobimatutki) "Pihlakavein"i (ehk Roman Baskini lavastus Kesserlingi "Arseen ja vana pits" põhjal), et ta ikka ära näeks "veel" Ita Everi teatrilaval... Tegelikult said kõik 3 last teda laval näha ja oli Ita ju veel väga heas mänguvormis ka oma viimases - lavakooli 29.lennu diplomilavastuses "Päikese lapsed". See 2019.aasta Uku Uusbergi lavastus jäigi ka minu jaoks viimaseks lavakohtumiseks Itaga. Lugedes Eesti Draamateatri leheküljelt tema rollide nimistut, siis ega alates kusagilt 1994.aastast õnneks ükski roll kuni viimaseni nägemata jäänudki, lisaks veel paarkümmend teatrirolli varasemast ning hulganisti telelavastusi ja mitmed filmidki... tõeliselt vaimustav ja suurepärane rolliloometeekond!

Kui kõige lemmikumaid neist lemmikutest esile tuua, siis kahtlema sellest sajandist "Augustikuu" (suure pere matriarhina) ja "Kuningas Lear" (kus Ita mängiski endale kohaselt KUNINGAT). Kuid minu jaoks isiklikult - 100 korda vaadatud "Naine kütab sauna" film, oli vist see, milles ja millisena teda kõige rohkem nägin ning tema andesse tegelikult kunagi päris-päris alguses armusin.

Lähevad need lapsepõlve ja elu suurimad lemmikud... järele ongi jäänud vast heal juhul paaril käel kokku lugeda veel... Aga Ita oligi neist veel see kõige-kõigem...

Head aega, Ita!

Puhas au ja rõõm oli samal ajastul elada... kõigi kaasteelistest kultuurisõprade elu on sõna otseses mõttes olnud Sinuvõrra rikkam! Aitäh!

Metuusala - Loo ja Mängu Selts - 2023.a suveteatri 30.külastus

Seda teksti siin võiks alustada mitut viisi... rääkida pikalt-laialt pealkirjast ning selle - kõigi aegade kõige pikima elueaga, ehk 969-aastaseks elanud inimese (no vähemalt piibli järgi) taustast, mitmes järglane ta Aadamale oli ja seda, et ta lapselaps oli Noa ning tegelikult oli ta määratud uputustki üle elama… Kuid see lavastus ei räägi üldsegi sellest... laenab vaid "pikaealise inimese" motiivi, sest peategelane Meelis (Karol Kuntsel) ei vanane selle 450 aasta jooksul, mil lavaloo tegevustik (hüpetega) kestab. Alguse saab umbes Liivi sõja aegu, ehk 1500ndate teise poole moskoviitide sissetungist, kes ka Lõuna-Eestis talusid käisid rüüstamas ning on nüüd "siiagi" kohe-kohe tulemas... kuni tänapäevani välja.

Võiks jutustada lavastuse sisust, aga siis poleks ju kellelgi huvitav seda vaatama minna kui keegi sõnadega liig täpsed pildid loob lavastuses toimuvatest huvitavatest pööretest. Vast ainult lähtekohast nii palju, et loo keskmes on (alguses) 2 venda. Vanem ja noorem vend, kes on väga erinevad. Nende vanemad ja õe on viinud katk ning mõlemad rabavad muudkui tööd teha, nagu taludes ju peab ja on alati pidanud. Kuid ühel päeval astub nende uksest sisse kellegi eest põgenedes ja kabuhirmul neiu. Kõik nad on teatud põhjusel väga närvilised ja kuna iga suu majas on suu, mis vajab ka toitmist ning endalgi pole piisavalt, siis… Aga ei tahakski rohkem seda otsesõnu avada.

Strukturaalselt etendus kestab poolteist tundi (ühes vaatuses) ning sellest ümmarguselt iga pool tundi viibitakse erinevas ajas. Stiilne, nagu kirjanduslikud peatükid (üks autoritest on kirjanik Jan Kaus, aga oma panuse lavastusse jõudnud ja jäänud teksti ning tegevusse on andnud terve trupp), ehkki ajastutest voolatakse sujuvalt edasi ilma eraldi märgistusteta (minu hinnangul 16.sajandi keskpaik, 19.sajandi lõpp ja lõpuks praegune aeg), kõik piisavalt erinevad, et vaadates vahedest ja üleminekutest on niigi selgelt aru saada. Aga kuigi aeg veereb, siis Meelis ei vanane…

Ei taha ka pikalt arutada seda, et lavastaja Mihkel Kohava tegi Tallinna lavakooli diplomilavastusena „Tuulte pöörises“ Eesti Noorsooteatris, aga peale ülikoolidiplomi saamist ei olekski nagu väga suuri avalikke lavastusi teinud. Selles diplomitöös ta kasutas väga huvitavalt kogu lava ning lõi kihistused kunstnikuga koostöös eraldi laval oleva maketiga ning üldse põnev mänguruumi-joonis andis lootust väga huvitavast noorest teatriellu astuvast lavastajast. Kuid seda „Metuusala“t laskis nüüd oodata juba 3 aastat peale eelmainitu…kuigi niipalju kui tean, siis teatrist kaugele ta pole vahepeal liikunud, ehk tegelenud teadmiste jagamisega ning midagi siiski lavastanud siin-seal ja näiteks 1 töö ilmus ka eˉlektron’i egiidi alt. Nüüd siis ometi sai ka tavaline teatrikülastaja tõestust, et see hea ruumitaju ning oskus lugusid jutustada polnud lavaka-aegsete tegemiste järel kuhugile kadunud.

Nüüd siis lõpuks jõudsin selleni, millest siin tegelikult pikemalt tahakski kirjutada – tekkinud mõtted, saadud elamuse mõjutegureid ning avastusi peegeldada. Ma arvan, et just lavastuslikult ongi „Metuusala“ veel kõige väärtuslikum. Pisemad detailid, mille puhul jääb lahtiseks, kas tõesti see oli kalkuleeritud otsus või lihtsalt nii kuidagi sattus, nagu näiteks päikselisel esietenduseõhtul, mil "esimeses ajastus" on tegutsemist üsna palju ka lavaruumist väljaspool, ehk (fantastiliselt hea atmosfääriga küüni-saalis - etendus toimub Villike Teatritalus…mis koos Saueaugu ja Ohtu mõisa saalidega on ilmselt 3 tugevaimat lisatunnetust atmosfäärile andvat meie praeguse hetke suveteatri mängukohtadest) õues publiku vaateväljast eemal, on ometi tegelase uksest paistev vari lavapõrandal ning tegelase jutt samaga ka kosta. Mihkli osav lavakasutuse-tunnetus saab siin veel mitmeti taas kinnitust, sest lisaks õuest kaasatavale, erinevatele sisenemis- ja väljumis-ustele, on ka lava kahe tasandiline, sest lakapealne on ka mitmeti integreeritud (nii tegevuskohana kui näiteks vaimude kohalolu tarbeks).

Rääkimata muidugi suurematest julgetest lavastuslikest otsustest, sest kuigi see on põhijoonelt "loojutustamise-teater", on siin ka nö. "kunstilisi lahendusi", mis minu arvates sellises - pisut ka müstilisi elemente kasutava loo puhul, on väga teretulnud. Kasvõi juba ühe (tasapisi) lauluni ulatuva muusikapala sisestamine (helimaag Kirill Havanski eleegia, mis muutub needmiseks - üks lavastuse mitmetest VAU-momentidest!) ning hiljem ühe „elemendi“ kasutamise liikumisega võimendamine. See on kindlasti risk, sest näiteks minu teatrikaaslane kartis esimese lõigu lõpus, et kas tõesti tüüribki kogu lavastus sealt edasi millegi etenduskunstilisema suunas, samal ajal kui mina nautisin oskuslikku lahendust ning tõesti sõna otseses mõttes julgeid otsuseid, mis aitasid emotsionaalsusele ning loo olulistele mõttearendustele kaasa ning andis seeläbi loojutustamisele hoopis tiivad ning muutis seda erilisemaks ka kogu terviku. Seevastu edasi liiguti ikka loojutustamis-mänguga, ehk ka (tavapärasemat draamateatrit austav) teatrikaaslane sai mida tahtis.

Ja, et see ka südamelt saaks ära, mis on tegelikult ühtlasi nii voorus kui ka mu ainus väike hingejäänud kripeldus, siis tunnistan, et oleksin tahtnud kõiki neid kolme ajastut pikemalt. Ehk kuigi dramaturgiliselt on see nagu kirjutamisõpikute musternäide sellest, mida ilmselt oskavad hinnata kõige paremini teised dramaturgid, et siin pole tõesti mitte kui midagi üleliigset ning iga väikseimgi misanstseen on paigas, läbimõeldud, lihvitud, selle peendetailide vajalikkuski tõestatud… aga ma oleksin tahtnud nii palju tausta, lopsakust, nii 350 kui ka 500aastase mehe üleelamistest-kohtumistest-elujuhtumitest veel teada…võibolla isegi lisaks üht tervet ajastupeatuslõiku sinna kuskile vahele juurde?! Samas kui keegi küsiks, kas seda oleks sinna ka otseselt vaja, siis tegelikult ju pole… lihtsalt see mis oli, oli sedavõrd hea ja jäi tunne, et nõnda oleks vaid kogu tervik täidlasemaks muutunud…aga kas see ka siis oleks jätnud selle (teatris ju üsna harva kogetava) nälja, et „tahaks veelgi rohkem“…või hoopis vastupidi…seda ju ei tea…seega vast isegi parem juba siis nii. 

Peale (või enne) etendust on suur soovitus külastada Villike Teatritalust 3km kaugusel asuvat Tamme-Lauri tamme! Selle puu 700-aastane ajalugu andis kuidagi perspektiivitunnetuse kogu läbitud etenduse loo teekonnale! Enne veel selle üle 8m pikkuse ümbermõõduga, võimsa vana tamme juurde jõudmist ütlesin ka teatrikaaslasele, et VAU milline lavastustöö, aga natuke oleks võinud lavalugu pikem olla… Aga peale tamme juurest maakodu suunas sõites ning siis juba selle puukuninga juurest sissehingatud ajaloovõimsuse sõnulseletamatu kogemusega koos, jutustasime võidu oma tähelepanekutest ja mõtetest ühtejutti vaimustusega kuni Viljandini välja! Ei olegi nõnda pikalt ühe teatrilavastuse seoseid ning avastusi saanud lahtimõtestada ning võrrelda sisu kaksipidimõistmisi (a la kas mees armastas või ei armastanud) kellegagi juba pikemat aega (just selliseid - mõttetööd ja tõlgitsemist ergutavate lavastuste etendusi, nagu „Ääremaal“, „Hingest ja südamest“ ning „Kotka tee taeva all“ käisin üksi vaatamas – muidu arvatavasti oleks nendegi järgselt teatrikaaslasega olnud jagamist keskmisest rohkem, kui mõelda just käesoleva suve 2 esimese kuu lavastustele tagasi)… Ehk tuleb tõdeda, et selle pooleteise tunniga lõppkokkuvõtteks sai rohkemgi kui tavalistest tund-poolteist sellestki pikematest. See ju omakorda tegelikult tühistab ka lavaloo täidlasemaksihaluse.

Taaskord ei tahaks üksipulki kõiki neid sisu tekitatud mõtteid siin jagada, aga aimu andmiseks "kuhja" pealmisest paarist-kolmest olulisemast... Näiteks olen just "jumalikust seisukohast" alati heitnud kõigevägemale ette, et miks ta just need parimad ja eriliselt head inimesed nii varakult enda juurde kutsub (no eeldades, et kui jumal üldse olemas on ning on olemas paradiis või mingi dimensioon või „koht“ kus jumal ka metatasandil või miks ka mitte füüsilises või mittefüüsilises olekus asub) – see omakorda ongi olnud minu jaoks (veel) üks kogu jumala kui kurjuse kehastuse palvetamise absurdseks pidamise õigustus. Ei saa ju NII ahne olla… Kuid siin on hoopis lähenetud teise nurga alt ning antud huvitav põhjendus, miks "pahad ellu jäävad". Või siis see, millises kohas dialoog lõpus katkeb… ja kui minna sealt läbi loo tagurpidi ning just selle teema, ehk armastuse võimalikkusest inimese jaoks, kes on niiöelda surematu ning sellestki tingitud tema otsustele siinses loos järele mõelda...ehk kas see on vastutuse küsimus, kui lubada-lasta endal (ja ennast) sellises olukorras armastada? Kas isekam on see, kui seda ei tee või see kui keelad seda nii endale kui teisele? Antud juhul, arvestades keskmises ajalõigus naise olukorda, siis tegelikult ju oleks isegi süümepiinadeta seda võinud? Võibolla see oleks natukenegi ka naist aidanud või vähemalt oli mehe kätes ja võimuses head teha. Mis omakorda viis mõtted nii mitmes liinis (ja mitte vaid järelmõttena, vaid tõesti juba vaadates), et kas Meelis ongi tegelikult paha? Nagu mõned inimesed ongi pahad? Või ta lihtsalr ei oska? Kas see on viide eesti meeste sotsiaalse äpususe suunal, ehk anda üks võimalik seletus läbi selle, kus kohast me tuleme ja sellepärast me olemegi natuke ka kõik vähemal või rohkemal määral „Meelised“?

Ja siis veel üks minu lemmik-teemasid! Aastakümnetega isegi natuke nagu elumotoks liigitunud tõdemus, mis siin lausa korduvalt näitlikustatult puust ja punaseks maalitakse - inimene kahetseb ikka ja alati seda palju rohkem, mida ta tegemata jätab! Versus see, mida ta teeb. Meelise otsus ust mitte avada, tema otsus mitte armastada Mari… ja kas tõesti läks tal selleks see 500 aastat, et lõpus ometi aru saada… või? Seda, aga peab juba igaüks ise vaatama ja otsustama. Mina tahaks küll uskuda, et meil siiski on lootust… 😊

Kusjuures kõigis nendes ajastutes ja ma ei tea kas teadlikult või kogemata autorite poolt, võis tunnetada austusavaldust laiemalt kirjandusele. Keskmises näiteks olid küll Meelis ja Mari, aga paratamatult tõmbas paralleele Indreku ja Miralda-Marilda-Rimalda-Ramilda-ga… ent ütluste, otsuste ja ajastutega kõigis kolmes lõigus erinevates misanstseenides mitme teise teosega.

Kaasatud näitlejate trupp on nõnda hea, et kui nad seal päris alguses kõik on nii närvis ja juhtumisi vaatad neid vaid mõnekümne sentimeetri kaugusel, siis näed näolihaste värelusi ja selliseid rolli-sisse-mineku ja -kehastamise nüansse, mis vaid tõestavad kõigi kolme talendi ennastsalgavat kohalolu. Karol Kuntsel on ridamisi praegu seda juba näidanud. Tal on oht liigituda Aarne Üksküla tasandile, mil võib mõni Rait Avestiku koostatud maestro raamatut mittelugenu kasutada väljendit „tema tuntud headuses“ arvates, et sellega ongi olulisim öeldud, ehk hea nagu alati. Aga tegelikult on siin tal vaja ju mängida see eriline mees tavaliseks, et Meelise surematus oleks enesestmõistetav. Tema mängumaneer on etenduse edenedes ehk isegi petlikult lihtsamaks ja väliselt vähemaks muutuv (umbes nagu tema partneril Lena Barbaral suve alguse Ionescos), aga siin tulebki mõista tegelast ennast. Ehk alguses ta ongi emotsionaalsem, aeg ja üleelamised muudavad iga inimese kõigele vastuvõtlikumaks, allaneelavamaks. Aga no vähemalt armastus on selline, mis ju tegelikult ei lase kellelgi kunagi emotsioonitu olla (nagu ka siin Karoli Meelisel), samas kui mingite asjadega leppimist võib sellegipoolest ette kujutada. Nõnda justkui muutuks Karoli mängujoonis pidevalt välisest sissepooletõmbuvamaks…kuniks viimases ajas, kuigi tal seal on laineid üle pea löövaid ning emotsioone plahvatama panevaid hetki, on ikkagi tõelised tunded tegelasel enda sees kiivamalt varjul, aga meisternäitleja poolt nii mängitud, et vaataja näeb ka tegelase mõtteid!

Margaret Sarv’e kanda on kõigi 3 ajastu 3 naistegelast. Võiks väga kergelt ette heita, et kui palju neil tegelikult siin vahet on, aga antud kontekstis ma leian, et parem ongi, kui nad väga erinevad ei ole, sest siis jääb see naistesse üldisem suhtumine võrdsete kaaludega sama tegelase, ehk Meelise poolt, ent iga ajahüppega erinevas olukorras, erineva pagasiga võrdlusmoment nagu lisakihistus. Margareti mängus võlus ta oma täpselt paigas "mängu ja olemise" tasakaaluga nii, et sellise orgaanikaga sai taaskord tõestus, et kuigi temagi lõpetas ju viimase Tallinna lavakooli-lennu lavastajana, on ta siiski ühtlasi ka täisprofessionaalne näitleja. Seda kummalisem, et oma omaaegses esimeses lavakaaegses suuremas lennulavastuses „Tabamata ime“ olid nad teise lavastajatudengi Kalju-Karl Kiviga toona veel ühed trupi huvitavamatest karakteriloojatest ning just mängumaneeri-valijatest. Pakkudes omakorda kevadel Ugalas nähtud Shakespeare-is hoopis teisest puust ajastubravuuritari ja näidates tema laia ampluaa ära ning nüüd siin omakorda hoopis kolmanda (kuigi kolme erineva) „naisega“. Tõeliselt huvitav saab olema tema edasist teatriteed jälgida!

Jõudes lõpuks viimase, ehk Meelise venna Joosepini… Rainer Elhi… ma ausalt öelda ei tea kus kohast alustada, sest kuidagi on nii, et tema puhul me peame rääkima mingist uuest – kogu keha ja vaimu, füüsilise ja mentaalse, saba ja karvadega mängustiilist, mida polegi harjunud teatrilavadel nägema, pigem filmides... kus ka lõigatakse see siis kokku kaskadööride, kehadublantide, filmitrikkide ning -efektidega. Aga Rainer paneb selle kõik oma tegelasse „siin ja praegu“ publiku silma all toimuvas hetkes. See erakordne intensiivsus, milles trupi sünergiaga kooskõla piirid on ainsad, mis natukenegi seda mängumaad defineerib… muidu oleks marraskil ja vermeil rohkemgi kui tema ahhilkad…mis ma arvan, on just seal laval tegutsemisest tekkinud… Samas tema siinne roll on nii mitmetasandiline teekond, mis lõppkokkuvõttes jättis ilmselt kauaks kustumatu mälestuse. Ja sellist oma käegakatsutavas kauguses vaadates ning kaasa elades tekib tahtmine üha uuesti ja uuesti kuulutada - andke sellele mehele rolle! Rolle, kus oleks ka juba kirjutatud mänguruum sisse…sest siis saab temasugune näitleja teha midagi üle mõistuse erilist (nagu siin). Muidu vaata, nagu puuris lindu (viitan tema kahele Rakvere Teatri kõige viimasele rollile). Üldse on huvitav trupp lavastajal kokku pandud, ehk Mihkel ise on ju vabakutseline, Karol on Vanemuisest, Rainer Rakvere Teatrist ja Margaret Ugalast, samas Rainer Viljandi lavakooli taustaga, teised Tallinna omaga – tõesti imeline kooslus ja mille kokkukõla koos Jan Kausi kirjandusliku panusega ei saagi olla midagi igapäevast. Seejuures ei saa kuidagi jätta eraldi välja toomata Priidu Adlase lisatud helendavat-valgendavat kummituslikku valgusseadet, mis teatud stseenides hoopis sooja ja nostalgilist kollast pakub, ent lavastuses ka mitmes kohas puhtal õuevalgusel õitseda laseb.

Kirilli muusikal on täiesti oma roll. Kuigi need ajastud ning see lavastus saaks ilmselt edukalt ka ilma suurema muusikalise taustata hakkama, aga vaadates-kuulates just mõtlesin, et kui mõnus, et on mindud just täiesti ohtra helitaustaga rada. See raamistab, aitab emotsioone luua ning tugevdada ning mis just Kirilli maitsekuse kaubamärgiks juba saanud, ehk on ka lihtsalt kõrvale ilus ja kaasatõmbav kuulata. Noore lavastuskunstniku Elisa Sinisalu töödega veel väga palju varasemast kursis ei ole, puusalt meenub vaid ka 1 ajastu- ja kunstnike-lugu Läänemaal „Üksikud heledad laigud“. Siin on ta selgelt lasknud sellel kohal end inspireerida ning ikkagi kujundatud ühtkomateist, kuigi jällegi võikski ju vabalt lasta ka olemasoleval vaid kõneleda enda eest. Kuivama riputatud taimevihud ning nende tagune. Tammepärg (mis ühtlasi on veel 1 sild selle eelmainitud 700-aastase tammega) ning ei tea, kas tema leid oli ka kujustumismääre - kokku ikkagi üsna palju detaile, aga mis õnneks ükski ei muutu koormavaks, ega eraldi tähelepanuvõtvaks, vaid kõik otsused ja valikud aitavad lavastust üles ehitada ning tegevustikus toeks olla.

Hinnang (tugev) 4

Üldisemas plaanis minu jaoks sellel suvel üsna võrdväärne elamuse suuruse mõttes Saueaugu kotkalennu-tükiga, kuigi muidugi sisult ja vormilt on need täiesti erinevad. Kui Kotkalennu dramaturgia oli täidlasem, aga lavastuslikult täis mitmeid väikseid apsakaid ja küsitavusi, siis „Metuusala“ on lavastuslikult tõesti suurepärane, aga omakorda substantsi mõttes on just kotkalend keerukamalt ja lausa vaimustavalt kombineeritud. Samas kumbki võlus oma maalähedusega, mängukoha atmosfääri ja tundliku mänguga ja kaasaelamist ja mõtteainest andsid ka mõlemad...Minu jaoks vast kotkalend rohkemgi äratundmist enda elust, aga Metuusala rohkem avastuslikku ning äratundmist mõtetest ning isegi tekitas juurde teadmisjanu. Näiteks on kogu see Liivi- ja Põhjasõdade periood meie ajaloost alati tundunud kuidagi keeruline… oli juba kooliajal ajaloo-tundides. Nii tänuväärne, kui keegi mingeid tahke avab just nii palju, et ise ka jälle natuke juurde uurida, mida „Metuusala“ vaatamisele järgneval päeval saigi tehtud. 

Võimalusel soovitan võtta ette see avastusretk Võrumaale - seal on võimalik pooleteise tunni jooksul lennata läbi 500 aasta ning noppida endale mõtlemisainest ja kõrvaltvaatajana tunda ning ära tunda inimeste (ja seeläbi ka iseenda) otsuste saatuslikkus.

Tekst lavastuse reklaamist (siinsed fotod on pärit teatri FB seinalt ning need on pildistanud Triinu Pungits):

Suvelavastus "Metuusala"

Villike Teatritalu, Lümatu

Meelis oli tavaline mees, kes ühel päeval märkas, et ta enam ei vanane. Inimesed ta ümber kadusid ja impeeriumid lagunesid, kuid Meelis jäi ikka samaks. Mis juhtus? Ja kuidas edasi minna?

Jan Kausi ja trupi algupärand “Metuusala” on lugu lähedase kaotusest ja leidmisest.

Läbi kolme erineva ajastu kulgev poeetiline rännak uurib inimese seotust tema kodukoha ja juurtega. Kes on need inimesed, kellest me kinni hoiame ja mis juhtub, kui nad meid jätavad? Soe ajaloohõnguline fantaasialugu Eestimaa metsade vahel toimetavast pooletuhande aastasest mehest tõstatab küsimusi inimsuhete ajalisusest ja ajatusest

Mängivad Karol Kuntsel (Vanemuine), Margaret Sarv (Ugala) ja Rainer Elhi (Rakvere Teater).

"Metuusala" esietendub 29. juulil Villike teatritalus, Antslas kandis. Etendused toimuvad 3., 5., 6., 16., 18., 20, 24. ja 27. augustil. Mängitakse siseruumides.

Tekst: Jan Kaus ja trupp

Lavastaja: Mihkel Kohava

Kunstnik: Elisa Sinisalu

Plakat ja graafika: Illimar Vihmar

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Helikunstnik: Kirill Havanski

Grupipileti soovi korral kirjutage Helger.Kavant@gmail.com.

Mängupaiga läheduses on võimalik külastada seitsmesaja aasta vanust Tamme-Lauri tamme.

Hingest ja südamest - Eesti Noorsooteater - 2023.a suveteatri 18.külastus

Peegeldus ilmus instagrammis 18.07.2023

Mirko Rajas’e suvelavastuse pealkiri on küll „Hingest ja armastusest“, aga ometi kui seda kellelegi soovitan või üht oma kolmest suurimast (kokku 23st suve esimese poole jooksul nähtud-kogetud teatrielamust kiidan), siis tahaks iga kord öelda pealkirjaks hoopis „Elust ja armastusest“… ilmselt tulenevalt Rudolfi ja Irma loost, millest tekstiliselt mõned tummisemad osad selles lavastuses pärinevad, ehkki kogu lavaloo selgrooks oleva Tammsaare-lõikude kavalkaadis on noppeid nii siit kui sealt meie klassiku kirjaridadest. Lisaks ju veel üksikud (kohati loosunglikudki) laused ja lõigud, mida ohtralt õhku visatakse ning mis toimivad ühtviisi kui sidusaine, lavastuse tekstikunstiline pärisosa kui ka hingest ja südamest mõtteterad elust ja armastusest.

Lavastuse üheks märksõnaks veel on „ilu“, sest Tapa vanas raudteejaamas hõljub mahajäetuse hõng, seintelt koorub värv, ukselöövi täitekaunistuse klaasid on osaliselt katki ning kõigest sellest aimub möödunud aegu ja inimesi. Endist ajastut. Kadunud ajastut. Millest ju tegelikult jutustab ka lavalugu. Ehkki elu ja armastus on ju teemad, mis ei kaota oma aktuaalsust üheski ajastus, milles inimesed osalevad. Nii tekib ka selles, justkui möödaniku aegruumis külas olles kaksipidi magussulnisus - kurbrõõmus tunnetus - keel, inimeste käitumismustrid ja üldse see teatav olek ja kõik ongi nagu vanast ajast, ent need endisaegsed sõnad ja teod on tegelikult uudsemates vormides ka tänapäeval toimumas meiega ja meie ümber.

Kõigepealt oleksin pidanud alustama sellest, et sõitsin teatrisse rongiga. Etenduste kestvus on ideaalselt just nii pikk, et jõuab Tapalt ka Tallinnasse tagasi viimase rongiga ning aplausi venides õhutavad lavaltki näitlejad, et „kes tahab veel rongile jõuda…“ Justkui veel isegi sellega kinnistades, et publikul jääks ikka kindlasti läbinisti üks üdini armas teatrielamus.

Astudes saali, astub publik üle saali sõitvatest rööbastest (kunstnik Rosita Raud), millel sõidavad lavale sisse ja välja ka tegelased ning nende „pagas“, sealjuures on üks olulisemaks kunstilise kujunduse elemendiks kümnete viisi vanu kohvreid. Pagasit, mida me kõik endaga kaasas kanname ja eluvarrelt üha juurde korjame. Ja ehkki enam meie rongid ei tee seda mõnusat tsuhh-tsuhhi, ega vedurid tööta enam auru peal, mida tutsakutena võiks näha õhku haihtumas, pole ju rongi ja romantilisuse kujundlik sild kuhugile kadunud. On see siis otseselt asjade pakkimine, et näiteks oma armsamaga kokku kolida või vastupidi – koguda kokku oma kümme asja ning lahkuda mittetoimivast suhtest…aga ka muidu reiside puhul saatma minekud ja vastutulekud – sellest õhkab sõnulseletamatut romantikat, mida on osatud tuua ka sellesse lavastusse raamistikuks. Sest eks vähem või rohkem on ka valitud lõikudes seda tulekut ja minekut ning lisaks veel ka lavaltoimuva kõrvale jäävates hetkedes, mil vaataja adub seda ise oma ettekujutuses, et kohe-kohe (peale vaadatut) on kohvripakkimine kellelgi ees…

Kui esimeses vaatuses on need „lõigud“ pisut konkreetsemad üksteise järel, siis 2.vaatuses oleks nagu „lõike“ kui selliseid vähem või siis ongi nendes üleminekutes omaette sisulist kaasamõtlemist ja needki muutuvad omamoodi tervikmustri üheks motiiviks. Sealjuures on nendes konkreetsemates lõikudes nii monolooge, dialooge kui ka mõni harv juhus, mil rohkem tegelasi korraga osalemas, aga seevastu just neis etenduskunstilisemates misanstseenides osalemas kõik lavastuse 6 näitlejat – Maria Ehrenberg, Doris Tislar, Laura Nõlvak, Risto Vaidla, Taavi Tõnisson ja Anti Kobin. Ja kui mahuliselt võrrelda, siis võib ju olla, et neid mängulõike oli ka võrdselt, aga ometi järelmaitsena tundub, nagu kõige mahukamad olid siiski Maria ja Taavi mänguosad… või siis lihtsalt isiklikult kõige rohkem südamesseminev oli just nende 2 mängitud lõik „Elust ja armastusest“, mil Rudolf Irmale petmisega vahele jääb ning Irma on oma suures ja noore-tütarlapselikus armastuses valmis isegi pettasaamise ohvriks tooma kui vaid saaks oma armastatuga koos olla… Vat ei tea, miks see meeleheide armusuhetes kõrvaltvaatajale veel see kõikse emotsionaalsem tudub? Kas sellepärast, et kusagil alatajus on see hirm meis kõigis olemas, et ka vaadates või lugedes tunneme ära ohu, ise samasse olukorda sattuda, kui see, keda me armastame meilt peaks sõrmede vahelt pudenema ning on selge, et seda pudenemist enam kindlasse pihku tagasi ei ole võimalik saada? See stseen on vaid üks üle paarikümnest lõigukesest, mis tegelikult ei ole siin kõik ainult mehe ja naise suhetest, on ka vanema ja lapse, ego, kauge unistamise, kodu- ja oma tegevus armastamisest jne. Ehkki kõik taandub ikka kuidagi vastassugupoole või suure tunde järele õhkamisse… ja see, isegi kui seda pole või on olnud, aga kaotatud, ongi nii ilus.

Minu arvates Maria Ehrenberg teeb oma senise, veel ju alles alustava näitleja lühikese lavatee siiani parima rolli… täpsemalt ju rollide paletti. Ja mõni neist avab ka vaatajate jaoks täiesti uusi registreid temast. Sõbrannaga mehe lokkidest, mis on ju „päris“ (nagu „teod“, millele tihti ka viidatakse armastuse näitamisel, a la üks asi on sõnad ja teine teod) arutledes ja oma emaga suheldes on temas mingit täiesti uut Mariat ja ajastulikult ägeda tüdruku kehastust, samas kui petetud ja allaheitliku Irmana ja veel kohvrilaviini alla jäädes, täpselt just seda Irmat, kes vaatab vastu Tammsaare raamatulehtedelt. Ja kuigi see läheb sinna tuttavama Maria ampluaa sisse, on siingi detailipeent ja täpset osavust vaatajaski südantlõhestavust tekitada. Noor, sinisilmne, armunud, õnnetu, esimese suurema eluklobimise saava tütarlapse kaudu… Nii-nii ehe!

Seal kõrval ju Taavi Rudolfina, lavalisest energiast pakatava, mitte ainult olukorrast, vaid keskealise mehe eneseteadlikust väljakujunenud elukombestikust tingitult dilemma ees, kus Rudolf teab, milline ta ise on, aga samas hoolib ju Irmast, ent ometi teab ka seda, et ei saa tollele pakkuda ausat ja pühendunud suhet, mida tüdruk (ja iga paarisuhtes inimene) kahtlemata väärt on. Kuid seal kus Maria Irma oli ühtviisi nii valitud lõigust kui ka kogu teosest läbitunnetatult Irma, siis Taavi mängis just seda stseeni, ehk lasi ka terviktegelast arvestades eeldatavast suuremad dramaatilisuse relvad käiku, ehkki kogu raamatu Rudolf ju selline (vähemalt minu lugedes) ei olnud…kuid kuna lavastaja ise koos Helena Läks’iga ei olegi dramatiseerimisel taotlenudki ühe Tammsaare teose terviklikkust, siis selline kahesus ongi lavastuse mõttes täiesti okei, sest „Hingest ja armastusest“ lugude-kollaaž on ju hoopis ise omaette täisväärtuslik tervik, näidates armastusse erinevaid tahke läbi erinevate inimeste, tahtmata otseselt kinni jääda just vaid Tammsaare edastusse, vaid pigem muutagi selle universaalsemaks… ent samas siiski ka Tammsaaret päriselt kaotamata. Kuskilt intervjuust jäi meelde, et valitud tekstilõigud on terve trupi valitud, ehk lavastaja andis lähteülesande kõigile lugeda Tammsaaret ning välja tuua just neile sügavamat mõju avaldanud armastusega seotud lõigud, millest siis see tervik saigi dramaturgidel kokku pandud.

Taavi ühes teises lõigus…jonniva mehena… oli hoopiski vahva (kui ikka võib nii üldse seda vennikest nimetada) ning kuidagi jällegi laval hoopis teisest puust – nii mees kui loomulikult Taavi mäng ka. Ja tema ning Laura Nõlvaku tantsupartnerluses sai tabada nii ehtsad charlestoni kui lindy hop’i aluseks olevaid teisi stiile. Oojaa - Hanna Junti on 30ndate menutantsuga toonud üksjagu särtsu nii näitlejatesse-tegelastesse kui ka kogu lavastustervikkusse, mille mõnus hoogsus kandub otse loomulikult läbi 4nda seina üle ka publikupoolele.

Anti Kobin, kui ta laseb, siis tekib temasse see teatav ulaka mehe kaval pilk ja selle tunnistajaks saame siin ka olla, rääkimata loomulikult tõsisematest toonidest, mis kõik on ühes (ja selles) heas näitlejas peidus. Aga paratamatult natuke loodab ja ootab tema puhul, et ta saaks ka „sinna“ minna, kus ta nö.mõnuga saab oma karakteriseeringut lavale tuua… ja siin saab! Ma ei tea, kas ma tahangi näha Doris Tislarit Charleze Theroni moodi Monsteris koledamaks tehtult, aga no iga lavastus, kus ta osaleb, toob ta juba ühe tuuletuse ilu endaga kaasa juba ainuüksi trupiliikmeks olles. Esimest korda (vähemalt mina) sain alles siin korralikult aimu tema ju lausa väga heast lauluhäälest! Mehena tõmbab veel eriti kaasa kui naistele keegi liiga teeb ja alati kui Dorise, Laura või Maria tegelased haiget said (ja neid kordi on mitu), siis oleks tahtnud sekkuda… kasvõi lohutadagi. Dorise lausa imeliselt eriline diktsioon, milles sisaldub ühtviisi nii teravat selgust kui ka toonist tulenevat naiselikku mahedust on üks tema näitlejaarsenali salarelvadest. See töötab ju mõistagi otse loomulikult nendele naiselikele tegelastele, kes ongi kaunid ja maheda loomuga, aga annab eriliselt huvitava kontrasti ja tekitab põnevat segadust vaatajas, kui see tegelane on tegelikult hoopis teistsugune. Siin, ühes tema pikemas lõigus Risto Vaidlaga ei saagi esiti aru, et kas ta mängib mehega meelega, või on hoopis mees naise valetamise esilekutsumises süüdi. Kas Dorise tegelane petab meest või tahab lihtsalt valede abil tollest lahti saada või mis värk üldse on…kas vaid mehe fantaasia. See omakorda avab uksed vaataja mõttetööle ja kisub muidugi veelgi rohkem nendesse suhtesügavikesse, kuhu soovijad ja kaasamõtlejad saavad turvaliselt distantsilt teiste vigu ja elusid uudistades minna.

Laura Nõlvak emana on muretsev ja armas, kuigi polegi 100% kindel, kas see ema tegelikult ongi just „armas“ (oleneb kelle vaatest), igatahes ajastupitserlikult omade arusaamade ning kombe-eeldustega oma tütrele (sest alati on vanemate ja laste vahel sugupõlvede erisus, nii nagu praegu, nii ka 90 aastat tagasi. Neid naisi või tüdrukuid mängides siin, aga tegelikult alati, on näitlejas endas teatav tugev headusenoot kusagil sügaval olemuslikkuses ja sedasi ei ole üldse raske Laura tegelastele kaasa tunda või -elada. Ta on ka näitlejatunnetuslikult imeliselt füüsiline… ja kerge, nagu jalad ei puudutakski põrandat…oleks nagu oht, et tuleb tuuletõmbus ja viib ta tegelased teiste jaamahoone vaimudega kaasa. Seevastu Risto Vaidla tegelased on nagu vastupidiselt kuidagi rasked. Kerge käredusega bassihääl on huvitavaks kontrastiks noorele näitlejale, muutes tema tegelased sellise häälematerjaliga vastavalt kas tõsisemaltvõetavamaks või vastupidi. Samas kaasa on raskem tema tegelastele tunda, kasvõi see mainitud lõik, ehk pigem tekib tunne, et kas naine on teda tõesti petnud või on see mehe paranoia ja kui jah, siis võibolla asja pärast? Teisalt näib siin tabavalt Ristos (juuksed-riided-peetud olek) üksjagu 100-aasta tagust meest.

Kusjuures ilusas lavastuses on ka ilus lõpp. Finaalis oleks nagu peidus austusavadus ning see on lavastatud nii, et sellele saab iga vaataja enda tõlgitsuse luua. Minu jaoks tähendas see „koduehitamist“ ja ka kõik need pagasid ja kohvrid, mis inimestega mööda laia ilma rändavad, siis lõppude lõpuks jõuavad need ikkagi „koju“.

Oleme vist kogu selle interneti- ja sotsiaalmeediasuhtlusega muutunud ise rohkem arvutisarnaseks… vähem inimesemaks… mida omakorda just sellised lavastused omalt poolt seda kivikõva turvakihti või tulemüüri lammutavad ja tagasi mõtete, äratundmiste, kirjanduslike radade ja poeetilistele mõttekäikude juurde tirivad, ehk sinna kaugesse, vanasse, isegi veel televisioonieelsesse aega.

Ivar Piterskihh’i valguskaart on pruunitooniline, mis annab sooja hinguse ning muudab tumedad toonid tumedamaks ja sügavamaks, nagu hea partnerina lavastuse tekstilisele ja ajastu poolele. Nagu väga vanad fotod, mis ei ole enam mustvalged, vaid pigem pruunbeežikollakad. Vootele Ruusmaa muusika oleks nagu kohati tuttav, aga siis jälle ei ole ka, kõnekas, sest koos Ivari valguse ja kogu Rosita kunstilise tervikuga toimib kui nostalgilisele viitavana. Kordusmotiividega tervikuga seegi paarirakendis, sest nagu ka tekstis on sõnade-lausete kordustega kasutusel nii ka muusikalises kujunduses. Milline imeline terviklikkus lavastuses ja ometi lood on ikkagi loolõikudena ka eristatavad.

Lõpetuseks veel 1 mõttevoolunäide (mitmetest), mis tekkis kui keegi kusagil alguses tegelastest õhku viskab… ehk kas keski või miski võib olla „liiga ilus“? Teine inimene? Kas siis kellegi või iseendaga võrreldes? Kellegi jaoks? Kas "armastus" võib olla "liiga" ilus? Sellisel juhul ju vast kellegi teise oma… enda oma ei ole ju kunagi „liiga“? Lubadused? Jah, võivad küll olla liiga ilusad, aga sedagi ju siis pigem kõrvalt nähes. Aga mistahes „liiga“ ilus oleks samas absurd, sest kõik polegi ju silmale nähtav. Nagu ka selle lavastuse pealkiri… sest kas miski, nagu armastus tegelikult ka tuleb „hingest ja südamest“? Või ikkagi ajukäärude vahelt? Ja kui me räägime hingest ja südamest, siis me ju räägimegi elust ja armastusest?

Hinnang: 4 ja natuke peale...

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Sabine Burgeri tehtud fotod on pärit teatri FB seinalt):

Hingest ja südamest

KAHES VAATUSES | TAPA RAUDTEEJAAMA HOONE|NOORELE, TÄISKASVANULE

Ma tahan sind sõnadega puudutada.

Armastus on Anton Hansen Tammsaare loomingu üks kesksemaid teemasid. Kirjandusteadlane Maarja Vaino on selle kohta märkinud, et armastus on Tammsaare tegelastele alati probleem, mitte lahendus. 

Kuidas rääkida armastusest? Ja miks me sellest üldsegi räägime, kui näib olevat niigi selge, et armastusi on lugemata palju ning minu armastus ei pruugi olla sinu armastus? Kuidas, kui üldse, leiame ühise mõõdu? 

Noorsooteatri suvelavastuses kohtuvad õhtuses raudteejaamas mitmed Tammsaare lugude tegelased – mõned neist esmakordselt –, et rääkida armastusest just nii, nagu oskavad ainult nemad. Ja saavad üürikeseks kokku kaks telge: olevikuline ja igavikuline.

„Noorte hingede” tegijate uus lavastus põhineb Tammsaare loomingul ja kirjadel.

Etendused toimuvad 2023. aasta suvel Tapa raudteejaama hoones.

Oo, andke aega, andke päivi,

andke ilusaid kullakirges õhtuid,

andke ööhämarikus unelevaid nurmi,

andke kauguses sinetavaid metsi,

andke lõhnavaid lillesid,

andke kõike, mis tekitab aja, selle suure lepitaja!

Meelespeaks tulijale:

Jaamahoone uksed avanevad publikule tund aega enne etenduse algust.

Tund enne etenduse algust ja vaheajal on avatud kohvik. Teid teenindab Päts/ Tapa Pitsakohvik. 

Etendus kestab koos vaheajaga umbes kaks tundi ja 45 minutit, niisiis jõuavad soovijad kell 21.52 Tapalt Tallinnasse väljuvale rongile (soovitame sel juhul asju garderoobi mitte jätta).

Vastavalt ilmale võib jaamahoones olla pisut jahe või veidi palav. Kui õues on vilu, võib ka jaamahoones õhtul jahe hakata, mistõttu soovitame igaks juhuks kaasa võtta sooja kampsuni (pleede saab kohapealt). Kui õues on palav või niiske, tasub etendusele tulles riietuda kergemalt. 

Tapa raudteejaama lähedal asub mitu parklat, mille asukoht on tähistatud kaardil. 

Hilinejaid saali ei lubata, palume saabuda väikese ajavaruga!

Mängivad

Maria Ehrenberg, Anti Kobin, Laura Nõlvak, Doris Tislar, Taavi Tõnisson, Risto Vaidla

Autor A. H. Tammsaare

Dramaturgid Mirko Rajas, Helena Läks

Lavastaja Mirko Rajas

Kunstnik Rosita Raud

Helilooja Vootele Ruusmaa

Valguskunstnik Ivar Piterskihh

Liikumisjuht Hanna Junti

Esietendus 2. juulil 2023 Tapa raudteejaama hoones.

Täiskasvanutele ja noortele (15+)

Õppetund - Teater Nuutrum - Suveteater2023 8.külastus

Mitte ainult minu, vaid terve maailma ühe lemmikuima absurdimeistri Eugene Ionesco 2 tuntuimat näidendit on vast „Ninasarvik“ ja „Kiilaspäine lauljanna“. Esimene vaimustas ja vapustas hiljuti Eesti Noorsooteatri mängukavas, teine saabub meieni Tallinna Linnateatri repertuaaris järgmisel hooajal. Theatrumis mängiti ka hiljuti tema „Kuningas sureb“… ja nüüd jõudis, muide esimest korda Eesti teatrilavadele Teater Nuutrumis tema „Õppetund“.

Kihtiderikas, allegooriatest pungil, justkui kreizi, kuigi mõne jaoks võib näida ka tobenaljakas, aga mis seal kõik peidus on, ma arvan, et mina ei suutnudki lahti hammustada, sest seda mida suutsin, oli niigi palju, et jagub mõtlemist pikemaks.

Kõigepealt peab tõdema, et leitud mängukoht – uus anatoomikum – sobis nagu rusikas silmaauku sellele materjalile. Esiteks juba "Tartu" ja sellepärast, et pindmiselt on loo lähtekohaks see, et professori juurde saabub noor naine, kellel on juba 2 bakalaureuse kraadi ning nüüd soovib ta saada ka doktorikraadi. Kuid lisaks see anatoomikumi saal paneb publiku istuma koolilastena loengus… ehk alatajus asetab meid vaatajaidki laval toimetava doktorihakatisega ülekantud tähenduses samasse rolli. 

Huvitav, et praktiliselt täis saali publiku keskmine vanus kaldus sinna kusagile 65-70-kanti (puhtalt isiklik hinnang), aga tegelikult sisulises mõttes ma arvan, et see võiks ja peaks kõnetama hoopis nooremaid. Neid, kellel on värske(ma)d tunded õpetajate totalitarismilaadse võimu kohta koolis. Või siis lapsevanemaid, kellel võsu parajasti just ongi kooli- või ülikooliõpilane. Sest no kes julgeb näiteks õppejõuga vaidlema minna? Tema käes on ju õigus hinnata, läbi lasta või läbi kukutada tarkuseomandaja…aga samas on õppejõudki inimene ja seega tal on tunded ning võib vabalt ja ilmselt võtabki igasugust suhtlust isiklikul tasandil ka. Ma ei taha sellesse sügavamale siin laskuda – ilmselt mõistad, mida mõtlen (vähemalt õpilase või lapsevanema seisukohast). Ja see on vaid pealmine sellest sibulalaadsest Ionesco näitemängust, kus iga kihi alt paljastub mingi uus suhestus või teema või allegooria või absurdlik nõks, mille alla on peidetud omakorda mõtteniidistike kogum.

Jah, pindmiselt on ka kõik jälgitav ning komöödiana võetav, aga tegelik geniaalsus paljastub ning täis naudingu saab ikkagi vaid siis, kui asjad ka peas ära ühendad. Üks neid näitemänge, mis kaugelt vaadates annab suure pildi, aga kui luubiga vaatad, siis näed, et pilt kokku tekib väiksematest piltidest.

Netist võib leida pikki analüüse ja tegevuse lahtikirjeldusi andes igale taustanõksule omad tähendused, aga minu jaoks lisaks õppejõudude ja mistahes autoriteedi totalitarismile, on see ka ere näide sellest, kuidas õpetajad enda asja õpilastele peale suruvad. Ja seda ükskõik, kas see õpilane tahab või taha, on valmis või ei ole valmis tema pakutut vastu võtma – õpetaja on JUMAL ja tema arvamus on seadus! Siin tuleb innukas ja tahet täis (liigagi suurte ambitsioonidega) noor tütarlaps kohtuma professoriga, kellelt loodab saada õpetust. Alguses matemaatika ja algebra ning edasi filoloogia. Välistest hoiatustest ja sisemistest häältest (professori häärberi teenijanna Iris Viru inimkehastuses) hoolimata.

Minule meeldib, et tegelikult mitmeski kohas palju ähmasemaks jäetud autoripoolset on lavastaja Priit Strandberg teinud konkreetsemaks (ka see, mis näiteks professori pintsaku alt paljastub). Samas omalt poolt lisanud mingid lavastuslikud asjad ning kui juba on korra lasknud professori (suurepäraselt hoogsas vormis Karol Kuntseli poolt lahendatud) "puurist välja", ehk meie ja oma õpilasega ühte tuppa, siis laseb tal ka muudkui kerida endale hoogsust ja ühtlasi võimu juurde, kuniks too panebki kõigest teerulliga üle, kuni loo haripunktini välja. Samas kui õpilase jõud ja hoog on Lena Barbara Luhse kehastatud tegelases vastupidise energiaga – just nagu eluski ju! Seal haripunktis jällegi muutub ka võimuvahekord mainitud sisemise hääle, ehk "teenijatüdrukuga". Kõik mahlaselt näitlikustatud ning päris eluga paralleelidevedamislikus intellektuaalses ühenduses.

Päris lõpus kogu see sildistamise nõks kutsus esimese “lisandiga” esile ehmatuse, kas tõesti tahetakse teha mingi tobe poliitiline avaldus Euroopa Liidu vastu (kuigi oma ülemliku võimu kaudu ju siiski ühendus olemas… aga õige pea tekkisid juba hoopis teised sildid ja teised mõtted), muuhulgas hetkel väga aktuaalse tühistamiste teemani, ehk kui keegi on kellelegi vastuvõetamatu, siis kleebitakse talle veel igasuguseid märke ja suunatakse süüdistavaid sõrmi juurde… Aga maailmas ikkagi eriti midagi ei muutu. Protsessid lähevad ikka ja jälle samas ringluses edasi. Mis omakorda näiteks viis mõtteni, et kuigi teame ja oleme näinud sõja koledusi, siis ikka ka praegusel ajal alustatakse uusi sõdasid. Aga ka üksikinimese tasandil… ehk näiteks õpetaja, isegi kui näeb ja teab, kuidas need asjad käivad ja õpilastele mõjuvad, siis ikka on oma rutiinis kinni ja lõppude lõpuks suurt midagi ei muutu…kui inimene ise ei taha astuda sellest kõrvale. Õnneks on ka selliseid õppejõude… isegi kui loomult me olemegi kõik ju kes vähem kes rohkem laisad ka ja seda eriti sissetöötatud radadel ja üha rohkem, mida vanemaks me saame.

Kui esiti matemaatikakursuse ajal veel millestki täpselt aru ei saa, et miks nii ja miks naa, siis on see kõik ikka üksjagu naljakas tõesti. Naljakas on tegelikult kogu aeg, sest autor on selle nii kirjutanud ning nii Karol kui Lena Barbara mängivad vaimukalt, aga ka täpselt. Ja kuna juba teksti on kirjutatud üksjagu vaataja ettekujutust sisse, siis haaratakse lennult kaasa. Leidub ka situatsioonidesse peidetud keelemänge, mille eest võib vist ka lavastajat ja tõlkijat (Marius Peterson) tänada… näiteks - teenijanna ulatab professorile taldriku ja too kahemõtteliselt tiuskib talle, et „ära tule siia oma NÕU andma“ ja annab talle taldriku tagasi (minu külastatud etenduse ajal olin küll üks väheseid, kes selle peale naerma puhkes).

Filoloogias, ehk täpselt pooleteisetunni pikkuse etenduse teises pooles, muutuvad asjad juba märksa tõsisemaks (ehkki ka seal on omad huumorihetked). Ja ega selliste abstraktsemate lugude puhul ei oska ka muidu arvata, mis järgmiseks juhtub ning milliseid vabadusi või trikke on tegijad veel kasutanud asjadest kujundlikus keeles rääkimiseks, et selle sisu ise avastades ja lahti muukides eriti silmiavavalt kohale jõuaks. Ja mis eriti oluline, siis ka lõpp on korralik!

Tekkis tunne, et lausa kohustuslik vaatamine kõigile õppejõududele, aga ka „oma arvamusest fanaatilise tarmuga kinni hoidjatele“, kes klapid peas ajavad oma asja ja näevad ainult enda maailmamudeli ainuõigsust ning on seeläbi ka vaid omades väljakujunenud arvamustes kinni ning ei oska ega tahagi teisi kuulata (teised on ju kõik rumalamad – viidates siin sellele „õpilasele“) ja just nii nad sõidavadki kõigest ja kõigist üle. Ehk ka selles mõttes vägagi oluline lavastus… kuigi mul on tunne, et need piiratud mõttemaailmaga inimesed ei oskagi siit selliseid uksi avadagi.

Ühest küljest on see inimpsühholoogia rambivalguses lahkamine, kuidas prääniku andmisest piitsani jõutakse. Niiöelda õpilase nurka-ajamise strateegia „tahvlile kirjutamine“. Kuidas kehtestab end türann? Kahtlemata kriitika (ning just avaldamise ajal, aga seda kummalisem, et ka tänapäeval) natsivõimule, läbi absurdse prisma, ehk antud juhul õppejõu kaudu. Kui ma kõiki oma avastatud siduseid hakkaks siin üksipulki lahti kirjutama, siis poleks kellelgi lugejal endal avastamisrõõmu sealt ammutada, aga ühe siiski veel luban. Õpetaja ja õpilane on siin nimedeta, aga see „südametunnistus" või "sisemine hääl“ ehk teenijanna nimi on Marie. See on ka Inesco enda tütre nimi. Näidendi ilmumise ajal, ehk 1950, oli Marie 6-aastane… kas ehk peidetud sõnum, et me peaksimegi rohkem kuulama oma lapsi, nad näevad kõrvalt asju, mida me ise ei hooma. Neid võib vabalt kasutada seeläbi ka iseenda südametunnistusena, mõeldes, et kuidas lapsel oleks hea... Või isegi nii, et kuidas me ise lapsena kõrvalt vaadates iseenda tegutsemisele hinnangu annaksime?

Me ju kõik teame kuivõrd äge ja hoogne suudab Karol Kutsel oma rollides olla (võtame või näiteks tema vaimustava, teatriliidu aasta parima meespeaosa auhinnaga pärjatud Arnolphe’ rolli „Naiste kool“is). Praeguses, siiani üsna väheste meespeaosa-tippudega teatriaastal torkab ta (oma loorberitega pärjatud rollist veelgi märksa kalkuleerituma tempomängu ja avatud, kuni pea „kurjast-vaimust-vaevatud“ ning kogu saali, kuni anatoomikumi viimaste kõrgete ridadeni täitva rolliga) kahtlemata silma. Oli üks hetk, mil ta seal müristas ja oma hispaania keele praktiliselt seosetut õpetust (autorilt ilmselgelt teadlik sürrealism) jagas silmade põledes nii, et aru temast ei saa, aga oli tunda kuidas küünarnukkide all Karoli hääle võimsusest tingitult laud sõna otseses mõttes värises!!! Metsik…ehk Kuntsel on seal tõesti nagu loodusjõud! 😊

Lena Barbara roll on mõneti isegi komplitseeritum, sest tal tuleb oma tegelast mängida vastupidise energiaga, aga egas näitleja saa ju sellegipoolest palli käest lasta ning õnneks on ka tekstist leitud väikseid, aga mõjuvaid trikke, kuidas oma tegelast siiski nii rollijoonises kui kontekstis duaalselt maksma panna selles Karoli täielikus publiku-powerhouse-peoshoidmise kõrval. Nõnda näiteks pea tantsulise liigutusena näitab näitlejanna oma tegelase kogu keha valu või tegelikult ka see pidev edutu „põgeneda“ proovimine. Kuigi ka ometi see, kuidas ta tuli alguses, täis õhinat ja unistusi, on pidevalt "allakäiguga" paralleelselt vaimusilmas saatmas.

Iris Viru käbe ning ühel hetkel alistuv, siis jälle domineeriv müstiline naine on siin siiski kahe peaosalise kõrval üsna marginaalne, kuigi särav ja isemoodi, ehkki teistega samasuguse energiatasemega. See on omamoodi fenomenaalne, kuidas ta silmad (alati!) mängides säravad (kõrvalmärkusena, muide lootsin, et temagi osaleb saates „Laske mind lavale“, sest temas olekski nagu mingi looduse poolt antud lavaline sära)!

Hinnang: 4

See pole kahtlemata igaühele, vaid rohkem rafineeritumale maitsele(?) ning vast veel eriline maiuspala teatriuurimusest vaimustuvatele või tõsisemate teatrifanaatikute pärusmaa. Sellest on kirjutatud nii maailma näitekirjanduse kui teatriajaloo kontekstist lõputult palju analüüse, sest autor, kuigi kasutab hämamiseks absurdiloori, jätab siiski üksjagu niidiotsi noppimiseks, ehk siis tõesti ka on, mida analüüsida! Teater Nuutrumi versioonis lavastaja Strandberg lisab nii mõndagi ka omalt poolt, ent ka ulatab vaatajale neid niidiotsi kätte oma tõlgitsustega. Ionesco selle oma absurdsustesse kalduva kooli-võimusuhte läbi, oleks nagu laiemalt totalitarismi paroodia ja ühtlasi ka ohte vilgutavaks majakaks ja 70 aasta tagant meie praeguses ühiskonnas toimuvale kriitiliselt sõrme viibutamas (klassika tunnus!). 

Kuigi kohe pole paista, siis lõpu eel juba väga selge viitega poliitiline teater. 

Ja ikkagi lõpetuseks - tulles tagasi algusesse, ehk pealmisse kihti - jah, on õpetajaid, kes suretavad õpilaste õppimistahet, aga õnneks on ka teistsuguseid õpetajaid… Paraku on nii, et veelgi rohkem leidub selliseid lapsevanemaid, kes selle õpihimu tapmisega lastel juba kodus edukalt hakkama saavad. Ja kas me mitte igaüks ei tea selliseid tuttavaid, kelle kodudeski elatakse "lapsevanemate kehtestatud totalitarismi all"? Ehk Ionesco pritsib lõppude lõpuks meie kõigi pihta oma “õppetundi”!

Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on pärit teatri FB seinalt, pildistas Rasmus Kull):

Õppetund

Autor Eugene Ionesco

Tõlkija Marius Peterson (Theatrum)

Lavastaja ja Helikujundaja Priit Strandberg (Vanemuine)

Kunstnik Liisa Soolepp

Valguskunstnik Margus Möll (LendTeater)

Etenduse juht Aire Pajur (LendTeater)

Osades: Karol Kuntsel (Vanemuine), Lena Barbara Luhse (Vanemuine), Iris Viru

Ühel päeval saabub autoritaarse professori koju järjekordne noor õpihimuline tütarlaps, kel on tuline soov õppida ja omandada hea haridus. Õppetund algab kergemate ainetega nagu ikka – liitmise ja lahutamise ning aastaaegade tundmisega, kuid lõpeb kõige hullemaga – filoloogiaga. Just filoloogia õppetund viib aga ootamatute sündmusteni, kus ei ole enam võimalik eristada küsimusi vastustest, tegelikku näilisest ega tõde valest. Heast huumorist, teravatest teemadest ning värvikatest tegelastest laetud näidend annab kaasaelamise rõõmu ka kõige nõudlikumale vaatajale. Tõik, et Eugene Ionesco „Õppetund“ on olnud Pariisi „Theatre de la Huchette“ mängukavas tervelt 66 aastat, räägib juba enda eest.

Etenduse kestvus 1h20 ühes vaatuses.

Esietendus 09.06.2023, Uus Anatoomikum (Näituse 2, Tartu)