30.10. tulid mulgid pealinna rahvale külla. Vene Draamateatris pakuti teatrigurmaanidele, klassikaaustajatele ja muidu muhedatele koolilastele ja nende õpetajatele - vana hea Jaan Kross -i Keisri hull -u Peeter Tammearu ja Jaak Alliku nägemuses.Pean tunnistama, et juba kohe alguses läksin suure eelarvamusega seda tükki vaatama, sest kusagilt, ei-tea-kus-kohast, on jäänud tundmus, et selle tükiga eriti rahul ei olda. Ja kohe kava ostes saingi paugu...mu kolme lemmikut Ugala näitlejat Kadri Lepp -a, Maria Soomets -a ja Priit Võigemast -i polegi selles lavastuses. Ok, pole hullu - see eest lohutuseks Leila Säälik, Peeter Jürgens, Peeter Tammearu ja Karol Kuntsel ning viimasel ajal meeldima hakanud Aarne Soro ja Meelis Rämmeld. Viimased kaks ongi seni parimad Viljandi Kultuurikolledži kasvandikud, hmmm hetkel vist isegi ainukesed seni sellest koolist tulnud "tõelised" näitlejad - minu arvates.
Järgmine pauk - selliseid tegelaskujusid nagu Jette ja Anna üldse etenduses pole....need liinid Jakobiga aga olid minu meelest kõige rohkem mõtlemisainet pakkuvamad. Enne kui etendus algas - tabasin end mõttelt - appi ma tahan siit ära... ja vaheajal ka ei saa ära minna, muidu näitlejad näevad, et ette ritta on tekkinud 2 tühja kohta...
Esimene vaatus läks lahti... ja mul tulid külmavärinad... see muusika, need kivisse raiutud aastaarvud - äkki siiski on loota midagi Niskamäe kirgede sarnast meistritööd.
Ja mu esimene palve saigi täidetud kohe esimese stseeniga - Ugala pakkus omapoolse variandi, kuidas Timotheus von Bock surma sai. Täpselt sellise, nagu ka mina arvasin raamatut lugedes. Edasi hakkas tutvumine karakteritega - kes on kes ja kes keda mängib. Ja millistena neid on näinud lavastaja. Ok, ilmselt ei valiks ma kedagi neist näitlema neid osi, mida nad on valitud mängima - kõik peale Leila Säälik -u ja Peeter Jürgens -i. Nemad olid küll õiged inimesed õigel kohal - tsaari ema ja LaTrobe.
Vaheaeg. Vene Teatris pakutakse vapustvalt ahvatlevat šokolaadikooki. Aga kuna teater oli tervenist täis müüdud, oli järjekord nii pikk, et vaheaja lõpuks oli ikka veel saba. Ahjaa ja need punase kalamarja kanape -d olid ka jube ahvatlevad...aga mul jäi see lõbu ära.
Teine vaatus...uskumatu...see pinge mis järsku lavale tekkis. Need näitlejad oleks nagu saanud mingi süsti. Mäng läks alles nüüd lahti! Ma ei usu, omaenda kõrvu kui ma ütlen, et Triinu Meriste tegi oma elu rolli, tänu sellele Eeva viimasele stseenile. Ta nuttis päriselt. See kõva koore alt välja tulnud naine - kes väljapoole pidigi endale selle kooriku kasvatama, et madalast positsioonist kõrgemasse trüginud - läbi abielu - sellel ajal neid mõnitusi vastu võtta - selleks pidigi ennast kuidagi kaitsma. See meeleheide ja kurbus mis tema pisaratest läikivatest silmadest paistis kui ta rääkis, et jah, ta oskas viiulit mängida, kuid ainult ühte lugu ja ta polegi pärast Võisikule tulemist viiulit harjutada saanud, sest lihtsalt polnud aega enda jaoks. Ilmselt on see ka tänapäeva emade suur koormus ja valu kõikide teiste pärast, aga mitte enda. Ning siis märkavad, mingis vanemas eas, et elu läheb mööda, aga ei jõudnudki nagu midagi teha - enda jaoks...see oli nii kurb....
Lõpus jõutakse algusse tagasi ja näidatakse Timo hullust. Timo -t kiusavad tema ikvibi -d ja inkvibid. Lõpuks näeb ta ise, et teda tapab keiser Aleksander, kes teadupärast oli hoopis surnud aastal 1836 - siis oli valitsejaks juba Nikolai. Aga eks see Bock neid surnuid ja elavaid läbisegi seal nägigi. Minu tõlgendus on asja kohta ikkagi selline, et tsaar saatis küll ukaasi, aga tapjaks oli ikkagi see, kes etenduse alguses juba sellega hakkama sai.
Mis siis kokkuvõttes meeldis selles etenduses:
Näitlejatest Triinu Meriste (viimane stseen oli vapustav)!!! Aarne Soro (tõesti temale omane tõlgendus Jakob -ist, kuid minu ettekujutlusest täiesti erinev)!!! Leila Säälik (ehtne "vene" aadliproua)!!! Peeter Jürgens, Peeter Tammearu(tõeliselt hästi tabatud hullu pilk ja hästi mängitud välja meeleolud sellega, et vahepeal olid juuksed lahti ja sorakil, vahepeal jälle korralikult kammitult kasitud), Karol Kuntsel (kohjuks on tal ikka Artemoni mekk man, aga tema kõlav hääl on ikka väga vinge), Ott Aardam, Andres Tabun (sain hakkama lavastuse ainukese koomilise stseeniga hindega 5+. Jobu Manteuffel-i roll, ehk ka raamatus see ilge tegelane - kes käib vägisi Bock -i pabereid läbi uurimas, aga leiab sealt nojah...ma ei hakka nii peensusteni minema) ja Meelis Rämmeld.
Super hea oli kostüümikunstnik ja üldse kunstilised lahendused (aastaarvudega kivid). Kindlasti ka grimm!!!!Super-grimm!!! Huvitav kes selle tegi, pole ju võimalik, et näitlejad ise.
Lõppkokkuvõtteks, jäin etendusega päris rahule, selline tugev 4- hindeks - usun, et kuna sai just alles see raamat loetud, siis kõik oli nii täpselt meeles ja ootasin pidevalt midagi, mida raamatust mäletasin. Samas oli vahva jällegi neid häid stseene raamatust otse enda ees laval toimumas näha. Sellist Eesti klassikat on alati tore näha. Palun veel!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar