Kolm Juhanit - Liiv, Smuul ja Viiding. Juhan Viiding on mu lemmik neist kolmest kui luuletaja, Toomas Suuman näitles Juhan Liivina minu meelest kõige paremini, Urmas Lennuk ja tema Smuul oli värske ning tema ehk kõige sarnasem minu ettekujutlusele oma rolli-tegelasele. Ja ometi oli see just Smuul, kellele kuulusid tervelt kolm minu meelest parimat etenduses kasutatud luuletust (küll kohati lühendatud versioonid nendest -Mu noorim õde
Mu noorim õde mängis liivakastis,
kui kodust alustasin sõjateed.
Ta liivast kooke tegi, müüs ja ostis
ja kaelas kandis rannarohust keed.
Ta käbiloomadele jutte vestis,
nii lapsikuid, nii rumalaid ja häid.
Ja väike käeke virgalt liiva tõstis
või vahel tõrjus tõrkjaid käharaid.
Ja viimati, kui hobu rakmeis hirnus
ja rätti surut ema vaikne nutt,
siis tõusis rinda valuline õrnus
ja vähesõnaliseks vaibus jutt.
Ma kaua, üsna kaua seisin tummalt
ja kätes hoidsin kahte liivast kätt.
Augustipäikse kõrvetades kuumalt
siis lõpuks - lapse jumalagajätt...
End koduvärav avas kindlas kaares
ja vanker veeres mööda kallakut.
Mull' õeke järel' heitis rõõmsalt naerdes
peotäie liiva, kuuma, kollakat.
Päev päeva järel - möödunud on aasta.
Ja homme olla võib kas kuul või gaas.
Kuid loodan, ükskõik kuidas surm ka laastaks,
sind näha tahaks ometi ma peatselt taas!
x x x x x x x x x x
Viimane laev
Pärast surma ma saan oma laeva,
mille tulesid ise ei näe.
Enne seda, mu kallis, sain taeva
ja õitseva maa Sinu käest.
Kõike näen:
kuidas valmivad viljad,
-ilm on rõõmus ja imelik.
Ja ahastab süda - jäin hiljaks,
meie tee pole kuigi pikk.
Lollilt elasin. Aastaid jääb väheks.
Minu armas, mu naine, mu roos,
Sinult ühte vaid palun: et läheks
meie tee minu lõpuni koos.
Sina olen mu taevasina,
selles sinas tiirutav kull,
roosavarbuline, nösunina,
üsna tark - ja veidike hull.
Pärast surma ma laeva ei vaja.
Olles elus, ma palun Su käest:
ära iial mind minema aja,
minu viimaseks laevaks jää.
x x x x x x x x x x
Katkendid poeemist TUISK:
Lapsest saati ma palusin isa:
ma pean
saama keskkooli, õppima, linna.
Vahel vaikis, või vastas tujutult:
"Tean."
Aga mul tuli põllule minna.
Polnud raha. Sain aru ja vaikisin,
kuigi süda läks mure käes maani.
Aga siis algas uuesti unistuspiin
-tahtsin endale saada bajaani.
Mind palju ta aitaks, mu sõbraks ta saaks,
valge, kuulekas, laulev ja puhas.
Bajaani ei saanud. Sel ajal bajaan
maksis kaheksateistkümmend tuhat.
Matsin maha su, täitmatu, valutav soov.
Kuradile! Sest enam ei hooli.
Mind jälitab teine. Ja suurem on too:
pean pääsema merekooli.
Tuhat õhtut ma olen kuulanud
merejutte, neist joobnud kui viinast.
Nüüd kardan. Ja kaasa ei vii nendest muud
peale näriva hingepiina.
Kui see midagi aitaks, siis isa käest ma
kooliraha kas põlvili paluks.
Kuid kardan ta kurba ja rasket:
"Ei saa".
mis ka talle on vägagi valus.
Ei teed ega taevast, ei päikest, ei merd.
Tuisk tantsib, tuul ulub, hirm surub.
Tilgub lumele hobuse valjastelt verd
-olen suu temal kiskunud puruks.
x x x x x x x x x x
Kui hämmastavalt sarnane on tegelikult Smuuli stiil Viidingu omale. Selline jutustav ja elavaid pilte loov. Liiv on teistest erinevam.
Ja kui ilus lavastus on nende ilusate luuletuste ümber tehtud. Luuletused tuisust, kodumaast, elumuredest ja muidu elust, luulest ja luule kirjutamisest, lapsepõlvest ja muidugi ka lumehelbest mis liugleb aknale - tasa, tasa. Tundub, et ka vähemalt üks Juhanitest kummitas seal saalis etenduse ajal, sest juhtus nii mõndagi imelikku. Paar korda mingit kummalist heli ja kord kukkusid rekvisiidi taga olevad asjad lavale. Õhus oli "elektrit", kuid loomulikult laval olid ka elektripostid (või surnuristid, kuidas võtta ja mis osas lavastust).
Räsitud tiibadega inglid ja must lagi ning must põrand. Kõvad kartulikasti-toolid, viltused aknad ja kõverpeeglid - jätsid mulle mulje, et kolm armastatud luuletajat, kes kõik surid enne kui neil pool sajandit eluiga täis sai, jõudsid ükshaaval põrgusse. Liiv ja Smuul suure tuisu ajal - sobivasti, nagu päriselus. Vangla kontrolliv valgus-prožektor, mis pimedas kontrollib, ega keegi ei plaani põgeneda. Kuigi lisaks ka üks "põrgu-inglitest" valvab, uksel, et kindlasti keegi, kes juba sinna läinud, ei läheks tagasi... nii mitmetahuline ja kõik see puhtalt luuletuste ümber. Kui palju on tegelikult teatris võimalik kõneleda ridade vahelt, luule, kujundite, luulekujundite, kujunduse ning kõige muu kui tavalise dialoogiga. See on võimas. See on valusalt hea. Ja see mõjub ning jääb ilmselt kauaks, kauaks meelde kummitama. See on kunst, kirjandus ja elamus kõik ühe tunni ja veerandi pikkuse viivu sees. Juhan, Juhan ja Juhan. Instseneeringule ja helikunstnikule täied punktid! Seda lavastust peaks ilmselt vaatama kordi ja kordi, et tabada kõik nüansid ja kihid, mis lavastuses leiduvad.
Hinne 5- (kuigi samahästi võiks olla puhas 5, oleks seda head asja ainult natuke rohkem olnud kui tunni...)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar