Sugar ehk Džässis ainult tüdrukud - Vanemuine

Hiina piin, õudus kuubis. See tükk oli kohe läbinisti üks kräpp ja saast. Alates lavastusest, lõpetades kostüümidega. Midagi head välja tuua on väga väga raske. Aga otsin...

Ehk siis kõige jubedam asi oli minu meelest tekst või õigemini selle tõlge ja tõlgendus (eriti laulude tõlge). See kui üritatakse saada odavat populaarsust väljendiga „Sa oled pandav“ või sellega, et mingi vana film on toodud tänapäevakonteksti, see kõik oli kui üks suur solk.
Näitlejatest ei saa selle tüki puhul rääkidagi, kuigi näiteks Gerli Padarile ei saagi seda ette heita, ta pole ju näitleja – kaugel sellest! Näitlejana teda lavale lasta oli äärmiselt tobe risk. Kahtlemata laulda ta oskab ja selles suhtes oleks pidanud sobima, aga ega kõik lauljad automaatselt näidelda ei oska. Kõige jubedam selle amatöör-näitlemise juures, mida pakkusid Alo Kurvits, Marika Barabanštšikova, Jaan Willem Sibul, Andero Ermel ja muud laval ringi kakerdanud tegelased oli see, et jäi mulje nagu nad oleksid tõsiselt üritanud anda oma parimat. Kui see on nende parim, siis pole mõtet sellist kooslust kasutada. Eriti jube oli kuulata-vaadata Sibulat. Tal on kehakaalu liiga palju, et laval on teda raske vaadata. See kuidas see tema häält matab ning tema lauludesse tulekud olid peaaegu kõik viisist väljas ja diktsioon olematu. Lisaks veel see s-i susistamine. Õudne!

Ühe jubedama viimseaja kunstnikutöö tunnistajaks sai ka olla seda etendust vaadates. Eriti kostüümide puhul. Meeste „naisteriided“ olid nagu klišee, aga mitte piisavalt kitšid, et oleksid aidanud koomiliselt või mõnes muus mõttes kaasa. Kõige kurvem oli see mis Gerlile selga oli aetud, eriti see valge kleit! Nimelt ei ole Gerly Padar just „kõige kõhnemas vormis“ ja see valge pits, mis tema kõhtu kattis joonistas välja tema nabakoha ning kõht rippus üle ääre. Seda oli esimeses reas natuke valus vaadata. Kuid sama jama oli ka supelkostüümidega, miks need küll sellised pidid olema, mis muutsid vaese Gerli veel paksemaks? Tegemist polnud ju ajastutükiga, seda oli mitmete tobedate tänapäevaste asjadega selgeks üritatud teha.

Aga jah, kogu kurja juur oli minu meelest sisu ja tekst. Seda tükki polnud küll Vanemuisel vaja teha võtta. Ei tea kas liiga suur amps või lihtsalt kiiruga kehvasti tehtud, et nagu raha kokku kühveldamise tükk või nii.
Plaksutati ka väga tagasihoidlikult, ometi saal oli täis. Tegelikult aplodeeritigi ainult nii, et näitlejad pidid kõigest korra tagasi lavale tulema ja see juba räägib nii mõndagi, kuidas tükk peale läks. Need peaaegu 2 ja pool tundi oleksin pidanud küll kuhugi mujale panema (samuti hakkas piletirahast kahju). Ei meeldinud see tükk ka S-le ja K-le. Üks neid kõige kehvemaid sellel aastal. Vaheajal sõin puhvetis salatit, kus oli apelsin, melon, sink, arbuus, viinamarjad, värske kurk ja majonees (ja vist ka juust)! Öäk! S.-l läkski süda pahaks, kuigi ta ise ei pidanud seda sööma, piisas ainult minu salati vaatamisest.

Et lõpetuseks midagigi positiivset öelda, siis mulle meeldis see, kuidas Veikko Täär naist mängis. Tal oli kuidagi värske lähenemine (ehk mitte nii nagu need gay-poisid või Norman, täiesti omamoodi lähenemine ja see sobis!). Mingis mõttes meeldis mulle ka Merle Jääger. Ehk see, et ta rääkis natuke aeglasemalt ja pingutatud selgemalt, siis ometi sain ma tema diktsioonist ka aru. Ozzy Osbourne oli tema esituses temaga iseeenesest sarnane ja see oli väga hea....
Kuid mitte kellelegi ma seda tükki ei saa soovitada, pigem soovitan sellest hoiduda.

Hinnang: 1

Pärast Tartust kodu poole sõites olin sunnitud auto peatama, sest jäin rooli taga magama. Ja veel ka teise asja pärast natuke hiljem. Nimelt nägin, et teel on mingid kassipojad. Ilusad punased, nagu meie Priidu. Aga õige lähedale jõudes selgus, et need on rebasepojad! Ullikesed olid keset sõiduteed. Nii armsad!