P. küsis, et kui ma nüüd Jaanipäevaks Londonisse lähen, kas siis Jaanipäeva ei tulegi. Oh nunnukest. S istus terve öö üleval ja lugest Colfer –i Artemis Fowle –i sarja kolmandat raamatut. Ma muudkui käisin teda magama saatmas, aga kus sa siis ikka nii karm oled, kui teine loeb. Meil ikka reegel, et see kes loeb, võib üleval olla. Kristin on lihtsalt nii armas, nõuab muudkui õue. Paneb oma punased potikud jalga ja läheb...on tal ka midagi muud seljas või mitte, see ei ole. Peaasi, et õue saab!
Lastel on maal raske, sest interneti pole. Ma ei taha selle kuu aja pärast ka mingit suuremat lepingut sõlmida. Elion ütles nagunii, et nemad ei saa meie kandis midagi pakkuda. Ehk siis kaks suuremat on juba täiesti küpsed Rootsi tagasi minema. Minul aga, mida rohkem ma Eestis olen, seda tugevamalt tunnen, kuidas tahaks ikka koju tagasi. Eks see jälle muutub kergemaks, kui tuleb pikem Rootsis olemise periood vahele.
S peab ühe aasta hispaania keele materjali järgi õppima, sest sügisest ta enam ekstra-rootsi keelt ei saa. On juba sellel tasemel, et saab enam-vähem ise hakkama. Tegelikult on ta vapustavalt kiiresti päris heaks saanud. Natuke veel ja ta ongi minust möödas. P-l nii kiiresti pole läinud. Tal on veel pikk-pikk tee minna. Kuigi mõnikord ma üllatun, kui ta jälle mingit sõna teab. Kristin eaks alustama sügisest lasteaeda, aga meil ikka nii raske teda käes ära anda – ta ju alles nii pisike. Tahaks teda veel vähemalt aasta kodus kussutada ja hoida. Ta hakkab kindlasti seal võõrastega nutma. See on nii kurb! Potentsiaalselt kõige kurvem asi maailmas, kui pisike Kristin südantlõhestavalt nutab. Oma valgete lokkidega on ta nagu Rootsi titt. Noh...paari nädala pärast juba 2 aastane!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar