DT saatis mulle täna e-mailiga foto minust, mis minu meelest on üks koledamaid, mida näinud olen (see pole see kõrvalolev foto, see siin on lihtsalt üks pilt suvepäevadest). Tema kiitis takka, et see on nii ilus pilt. Ma tean ju küll, et loon endale illusioone, et mu välimus pole nii hull. Eriti kui ennast peeglist kogemata satun nägema (seda juhtub täiesti teadlikult tõeliselt harva), siis ikka vaatad ja sätid oma vaate ja näo selliseks peegliraami sisse, millega enam-vähem rahule võiks jääda. See aga pole ju päriselt selline. Ma mõtlen „kogu aeg“. Ning eriti teistele inimestele jätan ju mulje, milline ma välja paistan „keskmiselt“ kogu aeg. Ehk siis „pingutatud“ hetkedel ja samas ha hetkedel kui unustan enda ja selle, et ma kellelegi muljet jätan igal hetkel. Kurb. Eriti selles valguses, et kui sellel fotol ma tema meelest hea välja näen, siis võibolla on see minu tegelik „keskmine“ märksa hullem veel sellest fotost.
Võibolla peaksin olema teadlikum oma välimusest, ehk siis saaks jälle välimuse normaalseks. Viimasel ajal on kindlasti üheks masenduse tekitamise teguriks ka see. Minule endalegi ju meeldib ilusate inimeste seltsis rohkem olla. Aga minu jaoks on ilu mõiste küll midagi muud kui välimus. Samas teades kui pinnapealsed tavaliselt inimesed on, siis nende jaoks tahaks ka ise olla ilusam. (Ilust rääkides tuleb mulle alati meelde Aarne Üksküla filmist „Indrek“. Ta ütleb seal – „ Ilus mees = kalkun“). Millegipärast usun, et inimesed arvavad, et kui ma olen ilusam, siis nad usuvad, et olen ka seest ilusam ja huvitavam. Tegelikult nendel aegadel, kus ma tõesti olen vormis ja rahul enda välimusega, olen ma hoopis halvema iseloomuga. Mul tekib vajadus olla järsku kriitiline ennast ümbritseva suhtes ja ma ei meeldi endale üldse sisemiselt. Sellest ka siis dilemma. Kas valida see, et olen välimuselt hea ja teiste suurema tähelepanu keskmes ja tunnen ennast füüsiliselt paremini, kuid samas vihkan oma iseloomu või siis rahulolematus oma välimusega kuid samas tunnen, et olen hingelisem, sügavam ning teiste suhtes ise tähelepanelikum ja parem inimene, kuid jah, füüsiliselt tunnen ennast kehvemini. Ma ei oska leida tasakaalu ega leida keskteed. Seda lihtsalt ei eksisteerigi minu jaoks. Võibolla vanus teeb targemaks ja oskan teadlikumalt suhtuda iseendasse ning sellesse kuidas suhtun ümbritsevasse. Aga kahtlemata vajab see iseloomu. Ja motivatsiooni ennast muuta. Vahest isegi välgatab midagi ja ma tunnen kuidas see jõud midagi ette võtta minu sisse pidevalt koguneb. Kui ma üht või teistpidi muutunud olen, siis annan teada.
2 kommentaari:
Ilu mõiste ongi midagi muud kui välimus.
Võib ju olla, et väliselt kena inimese seltsis tahetakse parema meelega viibida, kuid kui see välimuselt kena inimene hakkab rumalat ja labast juttu rääkima, siis, vabandage väga, ei jää tema kenadusest mitte midagi järele.
Samas kui esmapilgul silmatorkamatu inimene pälvib tähelepanu ja poolehoidu ning muutub ilusaks oma sisemaailma avades.
Sisemine kiirgus ja erudeeritus on see, mis teeb inimese kauniks.
Sul on kuldsed sõnad! Ma olen 100% nõus!
Postita kommentaar