Tagasi Bridesheadi, alapealkirjaga "Kapten Charles Ryderi taevased ja maised mälestused", ongi justkui mälestusteraamat kahe maailmasõja vahelisest ajast. Tegemist on Charlesiga, noormehega, kes sõbruneb ülikoolis Sebastian Flyte nimelise noormehega. Sõprus kasvab nagu millegiks enamaks ja märkamatult saab Charles-ist Sebastiani peretuttav ja edasi ka tema järelevaataja...hiljem peaaegu et ka päriselt pereliige...Lugu ise järgibki Charles-i ja tema sidemeid Flyte-ide perega (peamiselt Sebastiani, Cordelia ja Juliaga). Kuidas elu raputab ja liigutabteda siia sinna - nii geograafiliselt kui ka tunnetemaastikul. Suurest sõbrast Sebastianist näiteks ongi juttu ainult raamatu esimeses osas ning natuke ka viimases lõpus. Ometi tihti viidataksegi just Charles-i ja Sebastiani sõprussidemetele kui räägitakse sellest raamatust. Võibolla on see ka kõige intrigeerivamaks teemaks? Kas nende vahel oli ka mingi ühepoolne homoseksuaalne armastus? Kas sellepärast Sebastianist saigi joodik? Seda tekstist välja ei loe, kuid pani mind küll mõtlema... eriti arvestades seda kuidas Sebastian mingi saksa kutiga hiljem seda "õiget armastust" nagu ei leia...aga ei tea ju ka...
Üldse jäi mulje, et sajandi alguses olid mehed nii elegantsed, silutud ning libedakeelsed, et suurem osa neist mõjusidki minu meelest homoseksuaalsetena. Samas seda teksti lugedes on nii kummaline, et see polnudki nagu üldse tabuteema sellel ajal. Huvitav... Samas imestasin ma ka pidevalt, et kuidas üldse esimesest maailmasõjast eriti ei räägita omavahel...ometi oli see ju alles värskelt lõppenud ning peaks mõjutama inimeste igapäevaelu....kuid lõpus kogu see sõjajutt ei jää tulemata...küll peamiselt seoses ikkagi teise maailmasõjaga.
Üldiselt oli see küll briti kõrgklassilikult kuiv ja emotsioonideta raamat täpselt nagu ilmselt selleaegne ühiskond (vähemalt nii kujutan ma seda ette). Kuid eks tunded pulbitsesid rohkem pinna all ning seda hullemate tagajärgedega. Kõik oli nii peen ja kombekas. Aga minu jaoks tunnetevaene. Just lugedes seda teksti...nüüd pärast lugemist sellele kogu loole tagasi mõeldes leian ma mõtteid ja detaile, millele ma kohe nagu ei osanudki mõelda.
Kuigi mul pole tavaliselt kombeks lõike loetud raamatutest üles kirjutada (välja arvatud luuleraamatud, millest ma oma lemmikud tavaliselt üles kirjutan), siis selles raamatus oli üks koht, mis silmatorkavalt esindab just selleaegset ühiskonda ja tabuteemasid...ehk kuidas kirjanik Waugh oskuslikult delikaatselt annab tekstis edasi info, et Charles ja Julia tegid laeval "kähkuka":
"Veel ei olnud käes luksusliku maiustamise aeg, teadsin, et ka niisugune aeg tuleb - tuleb koos pääsukeste ja pärnaõitega. Praegu, siin tormisel merel tuli aga teatud formaalsused täita, ei midagi enamat. Siin justkui kirjutati valmis ja pitseeriti tema ahtate puusade omandusõiguse akt. Ma astusin täieõigusliku valdajana esimest korda maale, mille üksikasjaline nautimine ja väljaarendamine jäi edaspidiseks."
Minu jaoks just sellistes kavalates sõnamängudes ja pinnapealsete sõnastustega palju sügavama põhjaga asjade, tegude või tunnete edasiandmine on täiesti kõrgem klass...ehk täiesti õigustatult on tegemist klassikuga. Kuigi Julia ja Charles-i armastuslugu ei tundu raamatulehel nii huvitav, on ikkagi huvitav teada, kas ja kuidas see nende afäär kulgeb ja milleni ta välja jõuab...seda ju ette ära ei aima ega tea.
K pööras veel tähelepanu olulisele lõigule raamatu eelviimaselt leheküljelt, mis omamoodi kirjeldab samas kogu selle raamatu tunnet kui ka mingit tunnet, mida ehk igaüks meist oma elus vahest tunneb. Siin on see lõik:
"...Te vist ütlesite, et see koht on teile endisest ajast tuttav?" "Jah, hästi tuttav. See kuulub minu sõpradele." Ja samal hetkel, kui ma seda ütlesin, kõlasid need sõnad mu kõrvus niisama kohatult kui kunagi ammu Sebastiani selgitus: "Siin elab minu perekond", ehkki oleks pidanud ütlema: "Siin on minu kodu".
Kodu-teema on alati kõiki mõjutav...meid ju siin välismaal hetkel eriti palju. Aga tegelikult oligi ka minu meelest see Sebastian seal Bridesheadis nagu võõrkeha. Ta ei tundnud ennast ilmselt oma enese nahas mugavalt ning samuti tundis ta seda, et tema pere teda ei mõista. Sellepärast otsiski lohutust ja turvapaika, (miks ka mitte kodu) oma sõprade hingedes. Charles-i hinges ta kahtlemata ka sellise kodu leidis, kuid ilmselt mitte täpselt sellise, mis teda rahuldanud oleks. Ja siis tuli appi võtta kangemad ained. Homoseksualismist räägitakse ka ühe avalikult gay-tegelase läbi. Nimelt üks väga värvikas tegelane, kes vilksatab paar korda raamatust läbi. Läbi tema tegelase saab eriliselt aimu, kui "tavaline" ja üldse mitte nii tähelepanu äratav, nagu tänasel päeval, see tollel ajal oli. Kuigi võibolla oli seda ainult kirjaniku sotsiaalne kiht või tema lähiümbrus. Ei tea.
Hinnang: 2+ (minule see raamat kokkuvõttes ei meeldinud. Kahtlemata oli see proosana väga ilus ning sõnameister Evelyn Waugh, kes on muideks ise meessoost, on meisterlik sõnasepp. Kuid minu jaoks oli see raamat igav ja tunneteta. Venis ja venis ning sellest ajastust on ju nii häid, ilusaid või/ja huvitavaid raamatuid, kus tõesti tunded on tormilised, mis sellest, et pinna all. Ilmselt on selles süüdi peategelane ning tema mõnevõrra balansis närvikava. Kuigi tegemist oli kunstnikuga, oli Charles ikkagi kuidagi igav ja sentimentaalsusteta. Ma usun, et raamatust saaks päris hea, kui kogu asi oleks kirjutatud Sebastiani silmade läbi. Võibolla on keegi ka juba kirjutanud...aga see oleks päris hea mõte! Samas olen ma veendunud, et mida aeg edasi ja mida rohkem ma sellele loole tagasi mõtlen, seda paremaks ta muutub. Mul on selline tunne, et nagu selleaegses ühiskonna, nii ka selles raamatus oli palju rohkem pinna alla...ma lihtsalt ei leidnud seda kõike üles ning ehk ei osanud seda tõlgendada või kokku viia. Ootasin ja vaevlesin, et millal selle raamatuga ühele poole saan.)
2 kommentaari:
Saan aru, millest sa räägid. Järelsõnas, mis armulikult Varraku raamatute lõpus sageli leidub, on kirjas, et kirjanik on ise iseloomustanud "oma raamatut [...] kui nekroloogi hukkumisele määratud inglise kõrgklassile. See võib olla küll nekroloog, mis lahkab sõdadevahelise Inglismaa ühiskonda ning näitab kõrgklassi kuuluvate aristokraatlike perekondade piiratust, nende oma aja ära elanud eelarvamusi ning usulist jäikust, kuid üheski teises raamatus ei ole Waugh nii romantiline, snobistlik ja religioosne. Kunstnikust minategelase silme läbi antud pilt Bridesheadi endistest elanikest, purunenud sõprusest ja luhtunud armastusest on küll halastamatu, aga ka sentimentaalne ja nostalgiline." (KristaKaer)
Kuidagi see inglaslik aristokraatne lähenemine ja vaoshoitus - sellepärast jäi mul ka venima. Aga laagerdub ja pärastine mulje on parem lugemisaegsest:) (Kirjutasin sellest 2. juunil oma kirjutistes)
Samas, kui see on tema kõige "romantilisem" raamat...siis teen sellest küll omad järeldused...minu jaoks oli seda romantikat seal päris vähe. Oli...aga see oli sama kuiv ja igav ja tundetu....aga mida aeg edasi, seda rohkem mõtlen ma, et süüdi oli ehk tõesti Charles ise, kes ei olnud nii emotsionaalne kui kõik tema ümber?
Lugesin ka Sinu blogisissekande... täna päeval. Seda kindlasti, et hästi tuleb välja, et see inglise kõrgklassi päevade lõpp oli seal ja siis. Ja see annab mingi raamistuse kogu loole. Ja täpselt nagu Sinul, oli ka minul natuke raske kirjutada sellest raamatust. Ilmselt just sellepärast, et emotsioone ei tekkinud.
Postita kommentaar