Ühes üsna kummalises kohas, vanas räämas, ajahamba poolt puretud majas, Tartu vanalinnas (Magasini 5) on üks pisike armas saalike. Nimelt Genialistide Klubi. Keset saali oli maas fosforiga küllastatud telliskivid, mis muutuvad seinani jõudes kangale joonistatud lennurajaks, mis kaob kaugusesse. Ma komistasin tulles ühe sellise tellise otsa, samuti komistas Ott Aardam etenduse ajal ühele otsa. Ma ei saanudki aru, et kas ta sai päriselt haiget või oli see valugrimasside tegemine kuidagi sisuga seotud. Iseenesest sisulises mõttes seda polnud vaja).Lava pimeneb ning prožektor valgustab Tõnis Leemets-a, kes kava järgi ongi see "Vene rännumees". Tema laulud on naljakalt eestlaslikus võtmes hääldatud kuid samas puhtas vene keeles, aga ehk seda mõistetavamad. Ta istubki seal oma kitarriga terve etenduse aja, saades stseenide või täpsemalt öeldes pildikeste või veel täpsemalt öeldes rännumehe tähelepanekute vahel laulmiseks tähelepanu. Laulud on väga head ja sobivad, kuid ometi ei aita nad luua seda "vene duša"-d ega ka venelikku atmosfääri. Kuid sellest hoolimata mulle meeldiski selline karge eestlastlik lähenemine.
Jah selle kirjutas ju vene näitekirjanik Jevgeni Griškovets. Kirjutas hästi eluliselt, kuid mitte nii eriti venelaslikkusele iseloomulikust eripärast. Või kui kirjutas, siis see ei kandu saali. Laval rekvisiitidena kasutatakse küll hapukurki, mis silma ärgi tundus hoopis marineeritud kurkide moodi. Samuti on seal ka (vist) vene vodka pudel ning vana tuttav (alusega) rongi-klaas teega.
Stseenid peaksid kava ärgi toimuma lendudel ja rongisüitudel, kuid see otseselt ei kandu samuti saali.Poisid mängivad päris hästi, kuigi Mart Aas vahepeal ehk grammi võrra liiga "mängib" ja Ott Aardamil on tekkimas selline eripärane mõmin oma nina all. Olen seda juba mitmes tema rollis tähele pannud. Kuid nad on päris vahvad - üks pikk ja teine lühike. Samuti on nende karakterid erinevad. Mis sest, et lapsepõlvesõbrad.
Sisulises mõttes ongi tegemist endiste sõpradega, keda elu on muljunud erisugusteks. Mõlemad on oma rännakutelt noppinud mingi mälestustepagasi kaasa. Nii koosnebki etendus umbes 6-st pildist. Erinevatest kokkupuutepunktidest kahe lapsepõlvesõbra vahel mingi x aja vältel. Selles oma elu äratundmisrõõmus peitubki minu jaoks selle etenduse võlu. Kuigi ma samastusin rohkem Aardami mängitud tegelasega, leidsin ennast üles ka mingites lõikudes teisest mehest. Eelkõige muidugi lapsepõlvega seoses. Näiteks mina tahtsin samuti endale sellist väikest võlumehikest. Mul oligi üks kummist musta värvi nuku, mis pihku ära mahtus. Vahest ma kujutasin ette, et see on minu Viplala. Või siis see kui ahvatlev on vahest mõne inimese kurgikrõmpsutamine.
Kuid ka psühholoogilises mõttes tundsin sealt end ära. Näiteks see lõik, kus Ott helistab Mardile ja palub tal oma vanematele raha laenata. Mart tegelikult ei taha, see on igast tema žestist ja olekust ja sõnadest näha. Ometi tekib tal ka võimalus, et ta ei peakski seda tegema, kuid sellest hoolimata lubab ta seda ikkagi teha. See on nii tuttav tunne. Kui keegi midagi palub, sa ei taha seda teenet osutada, üritad välja keerutada ja siis kui teine ütleb, et pole siis vaja, et sellest pole midagi, siis ikkagi lubad nagu pool vastutahet ikkagi ära teha.
Või siis see olukord, kus Ott tahtis viina võtta ja kutsus sõbra külla. Sõber aga ei taha viina võtta. Ott solvub ning ütleb et ok, ärme siis võta. Peavad seal oma jutuajamisi ja sõber muutub rõõmsamaks ja avatumaks ning vaikselt tekib ka temale viina võtmise isu. Aga selle aja peale on jällegi Oti viinaisu kadunud. Ehk konflikt konflikti otsa, mis muudab tegelaste positsioone ning suhtumist olukorda.
Point on selles, et kui erinevad me oleme, isegi kui meie juured on sarnased, lapsepõlv ühine. Sõprus seob meid nooremana palju tugevamalt. Mingil hetkel hakkab oma ego valitsema. Samuti, kui raske meil on mõista seda, et teistel võib olla teistsugune lähenemine elule. Mõni inimene leiab oma rõõmud hoopis teistest kohtadest, asjadest või tegevustest. Ja see "teistsugusus" ärritab meid. Isegi kui see teistsugune inimene on lähedane või sõber.
Hinnang: 3 (selline keskmine tükk, mis ei pakkunud otseselt midagi vaimustavat, aga siiski midagi. Isegi muigama ajas kohati, kuid mitte laginal naerma. Kuid ei mõjunud ka vastupidises suunas. Rohkem selline just nimelt keskmine ning soovitada ma otseselt ei julge, kuigi polnud ka maha visatud aeg.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar