Tartus

Käisin Tartus eelmisel nädalal. Uues Taskus ja kuulamas president Toomas Henrik Ilves -e ettekannet. Lisaks ka mitmeid muid loenguid. Kogu kava oli nii tihe, et raamatuantikvariaatidesse rohkem ei jõudnudki kui vahetult enne ärasõitu. Ja kuna aega jäi niiiii väheks, siis kõigest nendesse kahte, mis asuvad Vanemuise küljepealsel mäeveerul. Tartu ongi minu jaoks "raamatuantikvariaatide linn". Noh muidugi ka Vanemuine on ju seal... Ja kuidagi värskeks on see linn muutunud, kõigi nende uusehitistega. Kuid õige Tartu tunne tuleb ikka raekoja platsil ja selle lähiümbruses. Üldiselt meeldivad mulle Tartus ka mõned restoranid ja kohvikud (näit. Café Truffe) ning alati kui Tartus käin proovin neid ikka külastada ja muidugi ka uusi avastada.

Seekord jäi mulle aga Tartust kuidagi kõle tunne (vanalinna ma ju ei jõudnudki). Kuigi oli soe ilm ja üpris päikseline, aga kõik oli seal kuidagi nihkes minu jaoks. Alustades sellest, et Dorpat hotellis olid kõik internetijuhtmed välja laenutatud (milline välisturiste sooviv hotell ei varu juhtmeid vajalikult määral, kui ta tubades WiFi-t pole? Miks nad igale korrusele oma Wifi routerit pole pannud...ma ei mõista? See poleks ju nii suur investeering). Siis liikluskorraldus (miks seal pole ülekäiku, kus kaubamaja lõpeb?)... Ja nagu tavaliselt reisidel, vaatasin täpsemalt neid inimesi, kes seal tänaval liikusid. Kõik olid kuidagi kurva olemisega, hallid ja kuivad (kui keegi tartlane seda siin kogemata peaks lugema, siis ei maksa isikikult võtta, selline üldmulje jäi lihtsalt võõrale silmale). Ja ometi on tegemist ülikoolilinnaga, mis peaks olema täis lõbusaid ja lahedaid ja värvilisi noori. Ma ei tea, kas see on kontrast Stockholmiga või mis mulle mõjus, aga Tartus elada ma vist küll kunagi ei suudaks. Kuigi olen ise sealt lähedalt pärit. Vanasti oli tal selline nunnu väikelinna maik, aga enam pole isegi seda (kuigi talvel, jõulude ajal, armastan Tartu Raekoda ja sealset "muinasjutuballilikku" kujundust). Tartus olles jäi mulle kätte turismistatistika 2005. aasta kohta...kummaline, kui mõelda mastaapide vahele...siis Tartus käis 2005.a. ümmarguselt 70 000 väliskülalist, aga Pärnus rohkem kui kaks korda enam!!!! See tähendab kui palju potentsiaali on kasutamata. No ja minu meelest oleks soovitatav Tartu linna otsutajatel natuke kaasata välisnõunikke, kes võiksid välja tuua, mis igasugused vead veel on (ma ei hakanudki neid kõiki enda märgatud asju siia kirjutama).

Väga lahe kogemus iseenesest oli Genialistide klubis käimine. Meile tehti ettekannet ühe innovaatilise toote kohta, mis pidi kestma pool tundi, aga pärast seda kui see oli poolteist tundi(!) kestnud, olin sunnitud poole pealt lahkuma, kuna muidu oleks ostetud teatripilet läinud prügikasti. RL tuli ka kaasa...me juba vanad teatrisõbrad (käisime Londonis ka koos teatris...siis oli RH ka kambas) Aga muidugi viimasel hetkel minnes tuleb ju takso peale loota. Nii kui me sealt Tasku-st väljusime, tuli mingi takso, kelle ma pool vägisi ristmikul kinni pidasin. Kuigi juht ütles, et ta lihtsalt pidi peatuma, kuna me nii kenad inimesed välja näeme ja silmnähtavalt hädas, siis tema tellimus...keegi Liina (ma ei mäletagi mis see nimi täpselt oli) bussipeatuses võib veel mõned minutid oodata, kuni ta meid ära viskab :) Vabandust "Liina"!!! Aga kohale me jõudsime õigeks ajaks ning sellest kogemusest võib täpsemalt lugeda siit.

Tagasiteel Tartust Tallinna tuli minuga kaasa VL ja me peatusime Mäol Sämmi juures. Väga suured praed neil seal...ma polegi selles praeguses Sämmi Grillis käinud...vanasti sai seal pisikeses majas pidevalt käidud, kui Sämm ise ka veel leti taga oma suure kõhuga süüa pakkus. VL on üks tore ja huvitav inimene, samuti nagu Tartusse RL-iga sõites läks aeg väga kiiresti juttu ajades.