Täna õhtul olime mina ja minu lemmik rootsi kirjanik "ajutised külalised teineteise elus". Scalateatri saal oli puupüsti rahvast täis, ainult esimeses reas oli 2 vaba kohta, mille Jonas ka kohe palus teistel täis istuda. Meie kõrval istunud mammid otsustasidki võimaluse ära kasutada. Ainult et see osutus ehk mõnes mõttes veaks. Jonas haaras mitmel võimalusel kinni sellest nö. ettemaksust ja narris ning noris nende kallal mis jaksas.Milline fantastiline inimene ta on! Nii andekas!!! Pärast seda kui olin lugenud tema "Koomiku lapsepõlv" raamatu, ahmisin ka kõik ülejäänud tema eesti keeles ilmunud raamatud. Nüüdseks olen ka paar rootsi keelset veel juurde ostnud, kuna millegipärast on eesti kirjastused ta täiesti arusaamatult jätnud kõrvale oma väljalaske plaanidest. Kui ma ei eksi, siis viimane (Preeriakoerad) ilmus Varraku "Moodne aeg" -sarjas u. 6 aastat tagasi. Kuid tema põhiteosega seotud raamatud "Ett ufo gör entre" ning "Jenny" on siiani ilmumata :(
K ju rootsi keelt ei räägi või noh, natuke viisakusväljendeid ning mõningaid olulisi sõnu teab, kuid ta oli kohe nõus minema Gardelli vaatama, kui talle sellest mainisin (lugesin ju Koomiku lapsepõlve talle kõvasti ette ning fännime Gardelli koos). Muidugi sellega ta rahul ei olnud, et kohad võtsin teise ritta. Sest mis siis, kui Jonas tuleb tema üle nalja viskama ning ta ei saa aru :)))
K nägi täna kohe eriliselt ilus välja. Ma ei teagi mis see temaga on... teised naised lähevad vananedes üha inetumaks, aga minu K muudkui aga õitseb üha kaunimalt. Ilmselt on see armastus :)
Show algas sellega...vabandust...see polnud ju mitte show, vaid koopis "tutvumiskuulutus"...noh, igatahes algas see sellega, et Jonas jagas esimeses reas istujatele vihmakeebid kätte. Edasi tõi lavale kaks suurt ämbritäit vett, et kui keegi piisavalt kõvasti ei plaksuta või siis õigetes kohtades...see saab ka "külma dušši osaliseks". Hiljem selgus, et plaksuta või mitte...vett saad nagunii kraesse :)
Ma pole kunagi oma elus monoetendusel nii vapustavalt head lava täitmist näinud. See peaks olema lausa kohustuslikuks kõigile näitlejatele vaadata, kuidas teha monotükki!!! Kogu saalitäis rahvast muudkui rõkkas naerda ning tõsistel hetkedel polnud nuttki kaugel. Kuid kõike seda tegi ta sellise professionaalsusega, et see on lihtsalt vapustav ja sõnulseletamatu. Ning ta pole ju mitte näitleja, vaid kirjanik!!! Ja milline kirjanik! Need naljad olid tal tõeliselt originaalsed kuid paljud olid ka lihtsalt naljakaks "näideldud"! Mul lihtsalt pole sõnu. Little Britain-i mehed on tema kõrval Taga-Kalmõki harrastusteatri lapsed :) (viitan sellele Gardelli kiirestirääkimise sketšile, mis natuke meenutas Little Britain-i "Yes, but no but, yes" Vicky-t :)
See nimilõik, ehk me kõik oleme teineteise eludes ajutised külalised, see pole tema enda välja mõeldud, seda olen kunagi ammu kusagilt raamatust lugenud...kuid need naljad...Eks koomikud oma teksti ammutavad ju peamiselt oma igapäevaelust...pole ka Gardell selles suhtes erand. Tema 22 aastat kestnud suhe Mark Levengood-iga oli ehk peamiseks allikaks. Üldse on kummaline, et muidu ju ühiskonnas üldiselt vaadatakse gay-kultuurile väga viltu, kuid Jonas Gardell koos Mark Levengoodiga on Rootsis täiesti fenomenaalne paar. Nimelt neid avalikkus aktsepteerib 100%! Etenduses sai Marki kulul nalja näiteks tema kiilaspäisuse pärast. Jonas imestab, miks Mark alati hotellitubadest šampoonipudelikesed koju kaasa võtab? Või siis miks ta ostab "volüümi-andvat" Wellaflexi? Samuti ei jäänud naljad tulemata Mark-i rikkuse üle, ega sellega ühinduvalt hetke maailma majandusolukorra üle samuti.
Mingiks hetkeks on ta käpuli maas esimeste ridade inimestega suheldes ja norides, publiku nii ära hirmutanud...noh ja muidugi need veeämbrid ka, et kui ta palub kõigil tugevalt hetero-meestel käed püsti tõsta, siis keegi mees ei julge seda teha :) Sellest saab muidugi lisanalja... Gay ja poliitika-teemad...ahjaa, enne seda kogu ämbri-saagat tulebki Gardell lavale "Stockholmi lääni kultuurivastutava ametniku" rollis. See on üks kuri tädi, kes teeb nägusid rohkem kui 1000 minutis. Selle esimese 5 minutiga ongi juba Gardell tõestanud ära, et näiteks Eesti teatrist polegi temale kedagi vastu panna. Isegi nendele aktsioonidele, mis ta seal laval ette võtab... NO99 on ju ütleme 10% Gardelliga võrreldes sellist vahvat teatrikeelt kasutanud, kuid nende aktsioonid on jäänud ikka väga tagasihoidlikuks võrreldes Gardelli omadega. Ma ei mõtle seda üldsegi mitte pahasti ega halvustavalt, minule meeldib ka stavaline sõnateater, vaatet tihti rohkemgi veel....Aga muideks see on hämmastav kuidas see "stand-up stiil" egutab ning kogu saali kui ühes rütmis hingama paneb. Mõnele muidugi ei meeldi vaadata teatrit nii, et peab kogu aeg kartma, et lavalt temaga kuidagi interaktiivselt suhtlema hakatakse, aga minule küll meeldib (K-ga koos olles olen küll solidaarne ning hoian ka ennast tagasi. Nagu näiteks seegi kord...iga kord kui Gardell oleks justkui tulnud meiega suhtlema, siis vaatasin mujale või hoidusin pilkudega kaugele "ära"...korra ta ju ka tuli ning lihtsalt noogutas mulle näkku vaadates:))
Mingil hetkel hakkas ta ka nukkudega mängima. Tal oli Jeesus nukk ja Carola-näoga Maria Magdaleena. Siis muidugi küsis ta, et kas publik tahab näha, milliste nukkudega Mark soovitas tal publiku ette tulla...kuigi ta hästi ei julge neid välja võtta...muidugi rahvas tahtis...esimene oli selline kunst-dildo, millel oli silmad ja kõrvad külge kleebitud ja riided ümber (või olid need munandid?). Seda palus ta siis muidugi ühel esimese rea proual natuke aega käes hoida :) niikaua kui ta "kunstliku naise suguelundi koha" välja võttis, mis oli samuti nukuks moondatud :) Neid seksiteemalisi nalju tuli tal kui varrukast. Mitu korda võttis ta ka auguga lasteraamatut meenutava pappraamatu välja ning teatas, et Mark hoiab seda oma tööjuures lauasahtlis. Seal oli siis banaanikohaga pilt ja vorstikohaga, keskel "õiges kohas" auk jne... seda raamatut ta ikka mitu korda võttis välja... see oli tal hinge peal :) Ahjaa, enne kogu ürituse algust jooksis laval ekraanile fotode rida. Mis kulmineerud ühe mehe fotoga, kes oli oma sugiti auto subutisse torganud... sellele ta viitas ka selle raamatuga seoses :)
Taustabändiks olid tal luukere-nukud ning lisaks näitlemisele ja laulmisele ta ka tantsis. Üks sketš oli selline, et ta ütles, et ta on 45 aastane ning eriti enam tantsimas ei käi, aga kui käib, siis tantsib nii mis jaksab. Ja siis ta tunneb, et see "touch" ning oskus pole kuhugi veel kadunud. Ja siis kõik noored mehed vaatavad teda, et wow, too mees oskab hästi tantsida. Kuni talle selgus tõsiasi, et see, mida need noored mehed ütlevad tema tantsime kohta on hoopis: "Kurb!" :) Oh, ega seda niimoodi seletades ei saagi naljaks nimetada, aga minule endale tulevad küll elavalt need tema tegemised seal laval meelde...see näo väänamine...ta meenutab mulle millegipärast kotkapoega :)
Üldse meenutas see tükk mingis kummalises mõttes NO teatrit. Näiteks Periklesest tuntud elektrooniline tekst...Ja see tekst mängis ju etendusele väga hästi kaasa ka Gardelli-tutvusmiskuulutuse õhtul. Isegi kui kogu pull otsa sai, sai tänu sealt jooksvale tekstile veel terve kõhutäie naerda.
Keset tükki oli ka selline dramaatilisem osa. Kus Gardell rääkis oma suhtest emaga. Kuidas ta viis oma lapse vanaemaga kohtuma, ning tema ema (endal on 4 last) ütles, et "oh, küll ta oleks õnnelik, kui temal ka ükski laps oleks". Nimelt Gardelli emal on pahaloomuline dementia. Ning põhimõtteliselt ei mäleta ta mitte kui midagi. Vahest kui Jonas käib tal külas ning hoiab oma ema käsi enda käte vahel ja nad koos laulavad, siis tunneb ta, et nad on ikka veel koos ning ta on hetkeks pääsenud "läbi" selle dementia koore. Eelmisel aastal pidi ta ema surema. Kuid ootamatult paranes. Kõik küsisid ta käest siis, et "miks Sa ära ei surnd?" Gardelli mamma ütles, et ta ootab kui tulevad järgmised inglid, siis ta läheb nendega kaasa. Nii kurb ja südamlik...aga seda kõvemini sai naerda teises osas, pärast seda südamlikku osa...Ja Gardell ei lasknud tempol hetkekski vaibuda. Kuni lõpuni välja. Kus ta rootsi-neiu kostüümis, suurte rindadega lavale ilmub. Kollased patsid peas...ahjaa enne seda tuli ta ju alasti pimapakki pakendatud. Laulis laulu: "Ma olen inetu ja Sina oled minu sarnane, aga kui silmi kissitada, siis oleme "peaaegu" ilusad :)".
Ning muidugi esitas ta ka oma leivanumbri "Aldrig ska jag sluta älska dig", ehk "Kunagi ei lakka ma Sind armastamast". Rahvas jorutas kõik kaasa laulda. Selline soe õhkkond tekkis :)) Ma vaatasin korraks oma pingirida ning absoluutselt kõik tõsimeeli laulsid sõna-sõnalt kaasa :)
Ahhhh, ja nüüd olen siis ta elavalt ära näinud...nii lahe!!! Pärast koju tulles avastasin, et ta peab ka blogi. Siin on näiteks üks naljakas juhtum temaga eelmisel aastal H&M-is...
Hinnang: 5 (kui mul kunagi veel peaks tekkima võimalus minna vaatama tema "teatrit" või on "performance" õigem sõna selle kohta, siis teen seda kindlasti. Nii kaua aga loen tema raamatuid...peakski selle vana LR-is ilmunud "Koomiku lapsepõlv" -e välja kaevama. See on kahtlemata üks kümnest, läbi aja parimast raamatust! Soovitan nii tema "tutvumiskuulutust" kui ka tema raamatuid!)
Üks tema lugu tuli veel meelde: Jonas pöördub saalis istuvate naiste poole. "Teile, naistele publiku hulgas, on mul üks asi öelda. Te arvate, et oma mehes leiate täiusliku armastaja, truu sõbra ja fantastilise isa. Naised! Ega mehed ei ole Kinder-munad!"
Ja siin on lõpetuseks väike maitse sellest, mis seal teatris täna toimus (kui rootsi keel raskusi ei valmista):
10 kommentaari:
Minu kõige jubedam filmielamus oli ülikooli alguses "En komikers uppväxt":)) Ma ei tea, ma austasin toona hoopis teistsugust stiili muidugi ka, aga sellegipoolest ei ole ma julgenud seda raamatut kätte võtta - see oli lihtsalt liiga jube. Seevastu "Vill gaa hem"/"Tahan koju" oli vägagi vahva ja omapärane. Ja ei olnud nii sarkastiline ja kuri, vaid näitas inimeste kurbust kuidagi lohutavast vaatenurgast. Aga "Präriehundarna"/(Preeriakoeri) alustasin ka ja siiski ei suutnud lõpuni lugeda... Kunagi lugesin ühte suvalist raamatut temalt (Frestelsernas berg - loen kokkuvõtet ja ei meenu mitte midagi peale selle, kuidas poiss avastas enda homoseksuaalsuse) ja see ei avaldanud mitte mingit muljet... Nähtavasti on ikka maitsed NIIIII erinevad - seetõttu tuleb muidugi väga ettevaatlikult suhtuda ka neisse raamatutesse, mida mina soovitan või vastavalt ei soovita.
Kui ma vaatasin lõike sellest etendusest (mina nimetakski JG-i eelkõige stand-up koomikuks ja siis kirjanikuks. Mitte näitlejaks), siis oli see stiil minu jaoks lausa vastik. (No kuidas saab nii olla? Et sulle nii meeldib ja mulle üldse ei meeldi?) Selline rootsi "labane stiil"... Eestis ei läheks see lihtsalt peale, on mul tunne. Minule näiteks ei läheks.
Sellega seoses meenub üks täitsa teine asi. Meenub, kuidas üks telesaate juht lõpetas alati oma saated sellega, et saate lõpus hüppasid koos saatekülalisega, sedasi ühe korra õhku. Ja kui siis Margaret Thatcherit intervjueeris, siis palus lõpuks kas temagi ei hüppaks, selline komme. Ja MT ütles, et ei, tema ei hüppa. Ja saatejuht, vana jobu ise, selgitas, et neil siiski selline komme selle saate lõpus, et kõik külalised hüppavad. Thatcher jäi väärikaks ja ütles, et sorri, sellist asja tema tõesti ei tee. Rääkimata sellest, et intervjueerija oli muidugi liiga madalal tasemel teda üldse intervjuuerima - kui MT heitis ette Rootsi neutraalsust Teises maailmasõjas, siis ei teadnud vaene tüdruk üldse midagi vastata peale mingi uduse patsifistliku möla:) See tuleb mul alati siis meelde, kui rootslased vahel liiga labaseks lähevad. Mõnes mõttes on ju hea, et neil on sellist snooblust vähem ja kõik on "ühed ja samad maakad" (v.a. ehk tõesti 08), aga mingites kontekstides hakkab see häirima.
Lõpetuseks tagasi Gardelli juurde. Tema stiil on minu arust ülearu tige (ja pole ka ime - En komikers uppväxt oli minu arust paljuski autobiograafiline). Ses suhtes ongi Levengood palju armsam - naeratab alati nii leebelt (peaaegu lollilt, onju) ja paneb neid laste repliikidega raamatuid kokku. Pole liigset kibestumist.
Samas meldis mulle kangesti Babben Larsson (lõiguke Parlamentetist: http://www.youtube.com/watch?v=NCZarci7mzA), teda olen ühes shows live'is ka näinud. Ja youtube'ist leitud Parlamenteti uus täht Björn Gustafsson (Seda sa nägid äkki juba Rootsis elades: http://www.youtube.com/watch?v=9szm1bo9G20, aga saatest on minu lemmiklõik norra maffia kohta: http://www.youtube.com/watch?v=UDQueAhpQRs) - nemad on kuidagi rõõmsamad, ei ole nii kibestunud või teravad...
Kokkuvõtteks: kui mina midagi soovitan, ole ettevaatlik, ja kui midagi maha teen, võid vabalt lugeda:)
Mina pole kunagi tundnud, et Gardell oleks kibestunud. Absoluutselt mitte. Minu meelest on ta lihtsalt sügaval südamepõhjas kurb. Ma olen algusest peale sellele nii lähenenud ning ka näiteks nüüd selles etenduses. See kuidas ta rääkis oma emast, mis oligi ju ainsaks nö tõsiseks osaks, see oli sügavalt kurb, aga samas armastusväärselt soe ja nunnu. Ma ei tundnud ka hetkeksi labasust. Seksuaalsetel teemadel samuti, on ta pigem selline osavalt piiripeal kõndija ning teeb oma naljad alati terava irooniaga.
Seda filmi pole ma veel näinud, võibolla see tekitas mingi teistsuguse tunde kui raamat?
Levengood on küll vahvalt kontrastiline talle. Nad oleks kui elav näide sellest, et "opposites attract". Need Youtube-i lõigud vaatan kohe ära! Aga Björn Gustafsson on ju tõesti lahe! Melodifestivalen-ile andis ta mõnusalt särtsu juurde! Parlamentet on minu jaoks siiani vaatamata. Ma praktiliselt peale Idol-i polegi rootsi tv-d vaadanud, aga tundub et pean Parlamentet-iga alustama!!!
Kuigi siiani nähtud Rootsi koomikutest on minu jaoks JG täielik tipp!
Aga pliis, soovita ikka, mida lugeda...olen Su blogist leidnud küll sarnase maitsega asju!
Muide oma blogis kirjutab ta ka ajast kui ta kirjutas näiteks Preeriakoeri...millist elu nad sellel asjal elasid oma pisitillukeses korteris...Markil oli ju päris kummaline amet jne...
Gardelli blogi link on kõrvalribal üleval.
Küsisin ka K käest, et kas tema on tundunud, et Gardell on kibestunud. Ja tema ütles ka, et tegi ju seal neid nalju, aga samas oli taustal kogu aeg mingi kurbus.
Siis selgus, et S-ile praegu 7.klassis loetakse ette Gardell -i "En komikers uppväxt"-i ja tema ka pole tundnud, et seal kibustumine taga oleks. Noh lapsed muidugi ju naudivad seda humorit, sest raamatus on ju ka kohti kus saab kõvasti naerda ning ei pruugi veel sellest kibestumisest aru saada.
Aga, ei ma ei oska seda kibestumist temast leida...ikka kurbust...
Tjah, järelikult ongi lähenemisnurgad ja lähtekohad niivõrd erinevad. Ma täitsa usun, et "En komikers uppväxt" võis raamatuna olla midagi hoopis muud kui film. "Vill gaa hem" meeldis mulle aga juba siis, kui ta eesti keeles kunagi välja tuli ja ülikooli ajal olen seda erinevatel põhjustel veel kaks korda rootsi keeles ka lugenud. Ja kuna "Frestelsernas berg" ei ole kõige väiksematki jälge jätnud (toona ei kirjutanud üles ka, vbolla läksid seetõttu ka rutem meelest) ja "Präriehundarna" jäi pooleli, siis ma lihtsalt ei enam ei taha midagi lugeda. Samamoodi ei olnud veenvad ei sinu kirjeldused ta etendusest ega see etenduse algus. Ma ei taha rohkem pahasti öeldagi, kui tegemist on teie (ühe) lemmikuga. Ka see sada nägu minutis oli minu arust pigem haiglane kui hea:)
Aga raamatusoovitused või mitte-soovitused on mul nii või naa omas ruumis üleval, seega need ei katke. Lihtsalt tead nüüd, et mu jutt sellest, et minu maitse ei ühti peaaegu et kellegi teise omaga, on tõsi. Nt see Hirvoneni raamat, mille ma suht maha tegin, on teistele kõigile nii meeldinud. Ja aru ma ei saa, miks:)
Jah, kahtlemata Sul on oma maitse! Ma pole veel Hirvoneni lugenud, seega ei oska kaasa veel rääkida. Aga võtan kunagi teema kindlasti üles, kui nii kaugele jõuan! Nii põnev!
Aga "Tahan Koju!" on mul küll loetud ja see meeldis samuti väga väga!!! Frestelsernas berg on riiulis olemas juba aastaid, aga millegipärast kardan rootsi keeles lugeda. Inglise ja soome keeles lugemisega pole üldse hirmu ja rootsi keeles vaatan filme ja pole ka midagi, aga raamatuid lugeda kardan. Kardan, et midagi olulist läheb kaduma. Mu keeleoskus ei ole ehk niiiii tugev :) Kuigi eks ta niimoodi arenekski eriti kiiresti. Rootsikeelseid lasteraamatuid loen küll.
Ma veel mõtlesin, et võibolla esmamulje on ka hästi oluline. Ehk minu esimene kokkupuude Gardelliga oli just nimelt selle Koomiku lapsepõlve raamatu läbi ning seega tekkis nagu juba arvamus või tunnetus tema stiili ja kirjaniku kui taustainimese kohta. Ja sellised arvamused inimeste kohta ju nii naljalt ei muutu. Võibolla sellepärast olen ka pime näiteks tema kibestumise väljalugemise suhtes. Ei tea?!
Preeriakoerad on minu meelest väga raske ja samuti väga kurb raamat ning kuigi sinna sellesse olustikku saab minu meelest väga lihtsalt sisse. Siis lugemiseks on ta päris raske materjal. Võibolla just selle masenduse pärast. Aga raamat kui selline meeldis mulle ikka väga. Kui näiteks Hollenbecq, kelle Võitlusvälja laienemine oli minu jaoks ka ülimasendav, siis tema raamatuid ma tõesti enam naljalt kätte ei võta. Kui siis ehk annan veel ühe võimaluse...näiteks Elementaarosakestele...
See on ju nagu kirjandusega koolis. Kus lastele sunnitakse lugema kirjanikke, kes veel pole ehk nende eakohased ja siis tekib esimene suur hirm ja viha kirjaniku vastu ning sellepärast võib kogu tulevikuks mõjutatud saada. Samas kui tegelikult on tegemist võibolla isegi potsentsiaalse lemmikkirjanikuga...
Ehk esimese raamatu põhjal ei tasu kaugeleulatuvaid otsuseid teha. Palju on kinni ka ju sellest millises eluolukorras hetkel viibid.
Muideks lugesin oma etendusekirjelduse üle ning tõesti sellest ei saa üldse aru, mis tunde see tekitas seal kohal viibides. Ainult minule endale tekivad elavad pildid. Sest näiteks nende seksnukkudega mängides...see oleks ju võinud mõjuda labaselt, aga see kuidas ta selle kõik välja mängis, kuidas ta üldse ei taha neid välja võtta ja kuidas ta siis neid hoidis ja hellitas...see kõik mõjus päris peene huumorina. Ausalt! Kuigi mul on tunne, et Sulle lihtsalt ei meeldi tema stiil ja ega siis ju ei saa sellele midagi parata. See on nagu minul on näiteks Rasmus Kaljujärve või Avdjuškoga. Mulle ikka meeldib neid kaht tuua näiteks, sest ma pole siiani aru saanud, kuidas neid näitlejateks peetakse ning neid mõni lavastaja ikka kasutada tahab :) See kõik on ehk mingites sellistes asjades kinni, mida üks inimene näeb ja teine mitte või siis vastupidi...ok, nüüd läheb juba filosoofiliseks.
Aga mulle väga Su blogi meeldib just eriti nende raamatukirjelduste/soovituste pärast! Aitäh! Ja ega maitsed ei peagi ühtima...peab lihtsalt osakama enda jaoks ridade vahelt ka olulise välja lugeda. Seega on Sinu jagatud infost ikkagi abi nii neile vähestele, kellega Su maitse ühtib, kui ka neile paljudele, kellega mitte.
Tere jälle. Esiteks väike parandus: Houellebecq on see kirjanik - mulle üks tuttav just eelmisel nädalavahetusel soovitas, aga siis ütles, et tegelikult peab väga ettevaatlik olema seda soovitades, kuna see olla absoluutselt konservatiivne ja võib inimestele, kel pole väikekodanlikult lapsi ja perekonda ja sedasorti asju, täitsa masendavalt mõjuda:) Igatahes on väga hea, et sina kohe hoiatadki juba - see teeb veel eriti ettevaatlikuks ja see mulle meeldib. Mulle ei meeldi, kui midagi väga üles kiidetakse (sellepärast ma olen veidi hämmeldunud ka Zafóni eestikeelse "Tuule varju" retsensioonide üle - need on läbini positiivsed. Keegi, peale minu, võiks ju ka hoiatada, et seal on ikka asju, milleks tuleb valmis olla... )
Aga vahele üks konkreetne soovitus sulle ja su perele (nt ettelugemiseks, vähemasti naisele): Aleksander Grin "Punased purjed". (http://www.osta.ee/4493798) Oled juba ammu läbi lugenud? Kui pole, siis antikvariaatides hoia silmad lahti. Väga armas raamat-muinasjutt, midagi heaks vahelduseks.
Minul oligi Gardelliga esimene kokkupuude "Vill gaa hem"'i näol, see mulle väga meeldis. Kirjutasin posu tsitaate isegi välja. Aasta võis olla 1992-1992. 1993 aga siis see film "En komikers uppväxt" (olgem ausad, pooltest asjadest ei saanud keele puuduliku tundmise tõttu arugi) ja sealt edasi ongi natuke allamäge läinud. Samas kirjutas üks tudeng kunagi vahva kursatöö Gardellist ja postmodernismist. Või oli midagi sinnapoole.
"Vill gaa hem" mulle üldse väga meeldis - kõige tipuks on mul ju ühega peategelastest sama nimi ja tema õel on minu õe "soovinimi" (ta mõtles kunagi oma nime vahetamisele, aga ei vahetanud. Nüüd pani selle nime oma tütrele, kuigi ka eestipärasena). Ja see raamatu õdedepaar kuidagi meenutas meid - et vanem oli selline korralooja ja turgutavate kaartide saatja, kuigi oma elus ei olnud sugugi kõik väga korras ja kontakt oma lastega oli nõrk. Samas oli poolhüsteeriline õde, kes muudkui suitsetas, palju rohkem võimeline näiteks poeg Danieliga mingit kontakti looma. (Nojah, mul siiski lastega ikka kontakt on. Ja õde pole pooltki selline hull ega suitseta:) Lihtsalt oli mingeid väga konkreetseid sarnasusi peale nimede).
Rääkides näitlejatest - maitsed jälle nii erinevad! Kui Rasmus Kaljujärv teleseebis ekraanile ilmus, hakkas ta mulle kangesti meeldima (eks kaasa mõjus ka tegelaskuju). Nüüd olen neutraalne. Samas ei saa ma aru, kuidas saab näitlejana meeldida Anu Lamp - ja sinu üks lemmikuid on tema. (Ma ei ole saanud neid raadiosaateid kuulata, kuna arvuti jooksis kord selle peale kokku ja ma ei põle tegelikult soovist ta häält kuulda:)). Minu arvates mängib ta kogu aeg ühte ja sama rolli (olen muidugi näinud kordades ja kordades vähem kui sina, enamasti televiisori vahendusel), alates juba Karlssonist. Lapsena ei meeldinud mulle Rein Malmsten, Maria Klenskaja, Aarne Üksküla - nüüd imestan, miks. Samas Leila Säälik ja Triinu Meriste - ei meeldi. Hannes Kaljujärv - ei meeldi. Vanasti ei saanud aru ka Liina Olmaru fenomenist, aga eks ta ole aastatega arenenud. Simmul mulle nt ei meeldi - jälle kõigi teiste lemmik. Mait Malmsteniga umbes sama lugu:) Külliki Saldre kahjuks eriti ei meeldi - aga Vanemuises on ta üks põhilisemaid, igas tükis. Peale "Rujat" aga hakkasid väga meeldima Sergo Vares ja Võigemast (viimane tegelikult juba Lõõmavas pimeduses, mis sind jälle eriti ei kõnetanud). Nojah, see jutt läheb juba pikaks.
Ainult üks asi veel. Kaks konkreetset näidet on mul raamatutest/autoritest, mille suhtes olen arvamust muutnud. Nimelt on ju igal pool räägitud, KUI head kirjanikud on Selma Lagerlöf (omas žanris) ja Bulgakovi "Meister ja Margarita". Lagerlöfi ma lihtsalt ei suutnud vanasti lugeda - ei meeldinud. Ma ei saanud tuhkagi aru, mis seal siis nii head on. "Nils Holgerssoni" püüdsin lapsepõlves lugeda - no igav-igav. "Gösta Berlingi saagat" püüdsin Rootsis ülikoolis - lugesin ainult minimaalselt nõutu. "Kejsarn av Portugallien"... noh, mingitmoodi, aga ka mitte. "Herr Arnes penningar" oli kohustuslik - õpetaja oskas selle najal meile keelt õpetada ja üldse tunnid huvitavaks teha - aga iseenesest selline kirjandus ei istunud. Ja äkki muutus midagi ja ma hakkasin lausa nautima tema eepilisust, Gösta Berlingit, Nils Lagerlöfi... Ju ei olnud aeg küps.
Bulgakoviga läks kiiremini. Esimesel lugemisel ei saanud aru, mis jant see on, miks kõik kiidavad. Sõbranna õhutusel lugesin 4 aastat peale kooli uuesti läbi ja nautisin iga stseeni! Pasternaki "Doktor Živago" lugesin läbi aga õigel hetkel (2003 alles?) ja seal nautisin iga kohta sedavõrd, et raamatu läbi saades alustasin kohe uuesti algusest. Ka täielik muinasjutt tegelikult, lisaks nagu "luuletus proosas" (+hea tõlge). (Ja minu õele see ÜLDSE ei meeldinud). Aga sellistega nagu Gardell ja Hirvonen ma nähtavasti ei viitsi enam katset teha.
Aitäh pika vastuse eest!
Seda on kuidagi nii raske mõista, kuidas kellelegi ei võiks meeldida Anu Lamp! Tema lõikavalt terav ja selge diktsioon ning oskus teha kõikvõimalikke karaktereid, rolle ja hääli!!! Kas Sulle tõesti ei meeldinud ka tema Iskra Poljakova Sõda algas homme telelavastusest? Ja Karin.Indrek. lavastuses see tema hambaarst??? Ja siis tema ülienergiline hull naine Palju õnne argipäevast? Kuidas neid võib nimetada samaks või sarnaseks rolliks? Võibolla Sa pole neid kolme näidet näinud, aga see on minu jaoks täiesti mõistuse vastane :)))
Nagu mu laps ütleb, maitse üle ei vaielda, selle pärast kakeldakse :)))
Ei, loomulikult, ei peagi ju meeldima! Peaasi on hoida avatud meel ning suruda alla eelarvamused. Seda teen ma ka näiteks Rasmus Kaljujärve puhul, sest mulle väga meeldib NO-teater, aga ta on ju seal peaaegu igas tükis :) Aga kord korra järel pettun ning tõden, et ta on teinud jälle sama rolli. Sellise pehme poisikese, kes isegi karmidel hetkedel ja karakterites mõjub südamliku paipoisina. Tema telesarja ma näinud ei ole, kuigi tean, et ta oli seal Kodu keset linna sarjas. Võibolla sellepärast, et ma pole seda näinud...ei saagi ma ta andest aru? Kes teab:)
Aga kui sa Anu Lamp-ile veel peaksid võimaluse andma, siis näiteks osta tema CD Lapsepõlve lemmikood (või laena oma lastele). See kuidas ta loeb lugu "Kass kes kõndis omapead", see on minu meelest täiesti vaimustav. See kuidas ta teeb nii kassi kui ka koera...mul tõusevad kusagil kulkas karvad püsti ning mul hakkab umbes samamoodi kõdi, nagu hüäänil Lõvikuninga multikas, kui talle öeldi "Mufasa" :) (Ma ei tea, kas Sa mäletad või kas oled näinud:)
Aga selle "Punased purjed" kirjutasin oma lugemiskavva üles. Aitäh!
Millegipärast mul on tunne, et Sinule Houellebecq meeldib. Ma ei teagi miks... Minule kohe absoluutselt ei meeldinud :)) Ja mis siis, et meie maitsed on erinevad, sellest hoolimata on ikkagi ülipõnev Sinuga vestelda! Kasvõi sellel tasandil, et üritada loogiliselt mõistusesse suruda, kuidas Anu Lamp sarnaseid rolle teeb...see ei mahu mu pähe kohe mitte ära :))))
Jälle läks pikaks, aga lühemalt ka ei osanud end väljendada! Muide lugesin Su blogi ning loodan, et Su ema tervisega saab kõik kiiremas korras korda!!!
Jah, Anu Lamp hakkas mulle ka "Sõda algas homme"'s meeldima, vägagi. Seal meeldis mulle samas ka "ilus tüdruk" Rita Rätsep. Kas see "Palju õnne argipäevaks!" oli see etendus, kus ta tõi koju teise mehe ja Tätte oli ta oma mees ja katsus asjaga kuidagi leppida? Vot see etendus mulle muidu väga meeldis, aga Lamp tõeliselt häiris. Ta teeb alati seda "Mmmmmm" ja pööritab silmadega ja neelatab:) Oi-ei, see ikka ei meeldi. Seda kolmandat, Tammsaaret, ei ole näinud - eks enamus Tallinna-tükke ongi teleka vahendusel nähtud. "Arkaadias" oli tal vist ka mingi kirjandusuurija roll, seal selline nagu sobis ja ei häirinud (ja seda nägin ma ka juhuslikult live'is). Ja "Arkaadia" meeldis mulle VÄGA.
Aga see oli sümpaatne, et 2006. aastal ilmus see tema toimetatud ja kokku otsitud tekstidega Aaviku raamat (http://lugemine.blogspot.com/2006/12/johannes-aavik-keeleuuenduse-lpmatu.html), mis oli mingi näitejuhtimise projekti algtekstiks (sina oled kindlasti ka seda näitlemis-projekti näinud). Ses suhtes ikka tubli, et mitmekülgne ja nii.
"Lõvikuninga" multikas oli natuke liiga vara - ma olen lapsevanem hilisemast ajast ja nüüd pigem lastefilmidega kursis (kui sedagi, pealkirju ikka tean ja Rattatouille'i ja Wall-E'd ja Lottesid olen näinud ka).
Aga nagu Gardelligagi, ei anna ma Lambile mingeid erilisi teisi võimalusi enam. Kui just vägisi mu teele ei satu:)))
Aga selle Houellebecqi suhtes olen tegelikult vägagi kahtlev - pole sugugi kindel, et ma seda raamatut juba korra laenutanud pole ja tagasi viinud. Vahel juhtub, et toon samast sarjast mõne koju ja avastan, et olen sellega juba kunagi algust teinud...
(Ja aitäh heade soovide eest - kuigi eks nende koht pole ka sinu enda blogi kommentaarides:)) Ju tal kõik korda saab. Plaaniline op oli - lihtsalt hea, et vajadus selleks avastati suhteliselt juhuslikult. Seega pigem hoiti ikka hullem ära, nt. infarktioht).
Tead, kunagi oli juttu Houellebecqist, selle sissekande kommentaarides. Seetõttu jätan sulle lingi siia: http://sehkendaja.wordpress.com/2008/11/11/40-michel-houellebecq-elementaarosakesed/
(Siin on ka edaspidi mu raamatujutud - üks vist suisa ennegi. Parool mõne teise sissekande juures pole ka keeruline, algab a-ga:))
Aitäh! Lähen kohe lugema! Mulle see tema Võitlusvälja laienemine kohe üldse ei meeldinud, kuid ma olen tänaseks jõudnud nii kaugele, et ma vist annan talle teise võimaluse Elementaarosakestega :)
Postita kommentaar