PÖFFil toimus selle filmi maailma esilinastus!
Rohkema kui terve Eesti elanikkonna arvuga Filipiinide pealinnas Manilas (riigi teiseks suurim linn), hakkab lahti hargnema higistama ajavalt kuumas öös roadmovie, mille keskmes on tänapäeva kohalikud noored mehed, kes teenivad raha tänavatel, pakkudes gay-meestele seksuaalset rahuldust. Tänavagänge, kelle vahel kehtib tugevama õigus on seal mitmeid. Kui kellelgi on raha käes, on selle lõhn kõigil teistelgi "tänaval" ninas, mis omakorda tekitab pideva olelusvõitluse. Ilmselt kõik need noored pole ise geid, mõni on ka "gay for pay", kuid eks muidugi ole ka sellest ise naudingut saavaid. Gängi kuulumine samas on nagu vennaskonda kuulumine. Ja inimesed on ju karjaloomad ning vajavad kuuluvustunnet. Millegi "liige" olemine tähendab veel ju eriti suurlinnas ka seda, et sa pole üksi. Ei muidu, aga just eelkõige rasketes olukordades või ka oma isiklike probleemidega - eks sõpra tuntakse ju ikka hädas.
Kohe alguses tutvume kahe noore mehega, kes bussijaama tualetis kogemata kohtuvad. Üks on seal varjul kellegi kolmanda eest, teine lubab aidata tolle probleemiga. Mõni hetk hiljem põrkavad nad kokku ühe vanema mehe teenuse ostetult, sest too tahab just neid juhtumisi kõrvuti (makstes selle eest raha) rahuldada. See on siiski kõigest alles pika õhtu ja veel pikema öö algus, milles ei puudu ei teenuste pakkumised, ühe kambaliikme laip, teekond linnast kaugele (surnud sõbra viimine tema kodukülla), tolle sugulased, külas toimuvad pidustused, ega ka noorte meeste vahelised suhted, "ridade vahel" nende minevik ja armuminegi.
Filmi umbes 2/3 peal (bussisõidul) jääb üks tegelastest magama ning näeb und - siis oli kasutatud ka montaaži, ent sealt edasi juba kindlasti näidati kõik ühe pika katkematu võttena. Selline vorm on just nö. teekonnažanri filmile stiilivõttena vaimustavalt sobilik - vaataja on tõesti niimoodi igas ajahetkes tegelastega koos liikvel ning aega kulub tegevusteks täpselt nii kaua, kui filmilinal (välja arvatud siis see uinumine seal pikemal bussisõidul, mille "väljalõikamise" eest saame ju pigem tänulikud olla). Kuna ka filmi alguses oli pidev edasiliikumine ning näiteks mainitud rahuldamisteenuse pakkumine pikalt ekraanil, siis kaldun arvama, et ka filmi esimene pool oli samuti ühe pikema võttena (ei osanud sellele kohe tähelepanu pöörata). Kaamerasilm alati jälgides mõnd neist põhilistest neljast mehest... tahaks öelda isegi "poisist", sest tegemist tundus olevat umbes 20-25 aastastega.
Kuigi oli selgelt tajuda ka homoerootilise pakkumise taotlust mõnedes stseenides (lihastes noore mehe nahk ühel hetkel duširuumis veepiiskadega kaetud, mõnes teises stseenis lihtsalt higist leemendav jne), siis tegelikult gay-pornot ekraanil (samuti ilmselge stiilivõttena) ei näidata. Viidates veelkord näiteks juba mainitud kahe noore mehe rahuldamistseenile - vaataja saab aimu, mis ekraani alumise ääre all võiks toimuda, kuid ekraanil näidatakse ainult rahuldust nautivaid ning ajuti ka teineteisele pilke heitvaid "teenusepakkujaid". Võibolla mõni vaataja tahaks ka enamat, aga minusugused saavad ka sellise lähenemise eest tänulikud olla. Pole ju kõike vaja üksipulki silme ees näidatagi - las mõned asjad jääda ettekujutamiseks neile, kes tahavad neid ette kujutada ja teistele, kes ei taha ettegi kujutada, hoopis enda mõtteseoste loomiseks.
Vaadates ei teadnud, kas nad kõik seal on profinäitlejad, sest kedagi ju neist varasemast ei teadnud ja sedavõrd ehe näis kõik tegutsemine, aga IMDB põhjal on põhitegelaste näitlejatel igatahes juba nii mõndagi varasemast ette näidata, mõnel lausa kümneid filme-telesarju (noore vanuse kohta). Puht euroopalikust vaatenurgast võiks ennustada edu neist mitmele, aga eriti modellimõõtu Jomari Angeles'ile ja Argel Saycon'ile. Tegemist on Petersen Vargas'e autorifilmiga ning temagi jaoks pole see film nö.esimene rodeo. Varem rohkem lühifilme ja telesarju teinud, kuid viimase 2 aasta jooksul on "Mõnel õhtul tahaksin jalutada" juba tema neljas täispikk mängufilm...ent siiski esimene täispikk autorimängukas.
Päris korralikult tugeva atmosfääritunnetusega, sest tõesti palav, soe ja lämbe ekraaniöö kandus kinosaali. Linnas natuke räpane ning läppunud ja maal jällegi selgelt "õhku" rohkem, ent ka palav. Üksjagu põnevamaid hetki draama vahele, aga just see poistevaheline sõprus ja kokkukasvamine ning teineteise eest hoolimine ületas ka gei-filmi žanripiirid lihtsa sõprusegi ülistusena. Eestist vaadates üksjagu eksootiline ka. Kas see film nüüd sinna reisima kuidagi kutsus, seda vast siiski mitte, aga ega ei peagi ju iga mängufilm kohareklaamina toimima. Teisalt seda "teistsugusust" tahaks ju kogeda küll ning meie leigest novembri kinoõhtust kuumale maale kinoekraani vahendusel sattudes on kontrast seda tajutavam.
Kriitika mõttes paljud asjad jäetakse lahtiseks - võibolla magasin maha, aga miks nad seal oma "kambale" alguses raha kogusid? Ja mitte ainult see, aga mitmed asjad ka hilijem, nii nende päritolu kohta kui ka mingid grammi kummalisena mõjunud pöörded mitte otseselt ei häiri, aga võiksid filmi täidlasemaks muuta sisulisest küljest... Samas kui peaks tulema nende 4 sõbra filmi finaalist edasised seiklused, siis mina tahaks küll teada ning seda filmi näha (lõpp siin siiski oli lõplik ning otseselt midagi seal lahtiseks ei jäeta). Mõni liin on vaid sisuliselt seotust loovalt sisse toodud - kahe tegelase haavad kehal näiteks või näiteks ka põhjendus, mis üks sõpradest hing on minekul, aga selliseid detaile oleks veel vaja olnud, et pinna alla või kontidele liha rohkem saaks. Kasvõi näiteks natuke rohkemgi seda teekonda "tänasesse päeva" või erinevate tegelaste taustaks rohkem kui 1-2 lausega äraöeldavat. Samas selline film juba oma põhiliini ja žanri pärast on piisavalt okei ka sellisena. Igav ei hakanud... ehkki tempo lõpus pigem langes ning oleks eelistanud vastupidist. Üks mõte, mis jäi veel painama, et miks keegi kunagi üldse enesetappu tehes tuleb mõttele, et bensiiniga end üle valada ja põlema süüdata? Et see minek eriti valus oleks? Miks? (selles filmis on see vaid üks unenäo osa ja mitte sisu mõttes eriti oluline)
Ei saa just öelda, et oleks väga tuttav Filipiinide kinokunstiga, pigem vaid iga-aastased Oscarite rahvusvahelise filmi võistlustulle saadetavad ning sealseid ja sealsete riigijuhide kohta tehtud dokfilme näinud hulgaliselt, sest eks palju kõneainet on tekitanud Duterte alustatud poliitika, et politsei võib hoiatamata tänaval tappa narkodiileri või -kasutaja kohapeal (ja neid on niimoodi ilma kohtuta tapetud juba tuhandeid). Samuti on ka nii vana kui praeguse poeg-Marcose kohta ühtkomateist just dokfilmide kaudu saanud näha-teada. Lisaks probleemidest laiemalt sealsete inimõiguste (puudumise) ja meediavabaduse kohta (ajakirjanikke on samuti "kõrvaldatud" ametivõimude poolt märkimisväärselt palju). Ka järgmise kevade Oscaritele saatsid nad jaanuaris Sundance'il esilinastunud dokfilmi "And so it begins" (mis samuti tegeleb sealsete valimiste demokraatiaga), ent arvestades nende kväärkino žanri-populaarsust pani järgi vaatama, mis olukord sellega seal riigis on. Kes ise ei viitsi otsida, siis minu lühike taustauuring ütleb, et gay-abielud pole küll (põhiseaduse tõttu) lubatud, aga samas mingit hullemat tagakiusamist seal ka pole, Filipiine peetakse isegi üheks maailma gei-sõbralikumaks riigiks. Koos USA ja Iisraeliga jagab Filipiinid maailmas esikohta, ehk nendes kolmes riigis määratleb ennast 11% inimestest LGBT+ kogukonda kuuluvana. See selgitab ka just selle filmižanri filmide mahtu.
Tõenäosus, et võidab PÖFFi peaauhinna on arvatavasti väike (25% kõrgemat küll ei pakuks), aga mitte sellepärast, et oleks tegemist kehva filmiga. Kaameratöö oli suisa väga hea. Näitlejatööd ka ilmselt polnud päris just sellised, millele žüriid tavaliselt suuremat tähelepanu pööraks.
Minu hinnang: 7,0
IMDB hinnang (10 hääletaja põhjal): 7,4
Metacritic ja Rotten Tomatoes veel nii värskele filmile pole hinnangut jõudnud anda.
Hetkeseis minu hinnangul PÖFFi põhivõistlusprogrammis nähtud filmide paremusjärjestuses:
1. "Vari" (vaadatud PÖFFi väliselt)
2. "Mõnel õhtul tahaksin jalutada"
(fotol on kaader filmist ning pärit PÖFFi jagatud pressimaterjalist)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar