Lõpuks ometi on see nüüd loetud! Vist oma kuu aega läks enesepiinamisega aega, aga lõpuni ta siiski sai loetud (pideva poolelijätmise tahte kiuste)! Jah, ma tean, et ma pole selle raamatu sihtgrupp ning poleks tohtinudki seda rämpsu üldse kätte võtta. Usun, et tütarlapsed vanuses 10-15 võivad enda jaoks leida midagi sellest kirjanduslikus mõttes allpool igasugust arvestust teoses (samastuda Bellaga või armuda Edwardisse).
Kui teha kokkuvõte raamatust, siis tekstilises mõttes oli u.25% kogu raamatust kirjeldatud kui ilus on minategelase armuobjekt Edward. Ja kui ilus ta on ka kõikide teiste inimeste meelest. Kui laiad ja suured on tema rinnalihased. Kui tugev, tark ja osav ta on. Ja kui palju ta hoolib ja armastab seda minategelast. Ülejäänud 75% oli lihtsalt igav, normaalse täiskasvanud inimese intelligentsi solvav solk-kirjandus. Täiesti ebaoriginaalne sisu ja mõttetu aja raiskamine.
Karm hinnang, aga õiglane minu meelest. Samas, kui see toob lapsed lugemise juurde ning kui nad seeläbi ka teiste, paremate raamatuteni jõuavad, siis ehk on sellest vähemalt mingil tasandil olnud tolku.
Lugu ise on imelihtne - Üks, umbes 17 aastane tüdruk Bella kolib isa juurde elama. Uues koolis õpib teiste hulgas vampiiripoiss, kellesse tüdruk ülepeakaela armub. Poiss armub ka tüdrukusse.
Raamatu parim hetk saabub siis kui "pahad" vampiirid tulevad mängu (see on umbes pärast seda kui on kulunud kolmveerand raamatut kirjeldamiseks kui ilus on Edward :)). Hetkeks...no ütleme poolteist lehekülge, jätkub põnevust, edasi on tagasi mingi tobe, debiilne tekst sellest kuidas tüdruk põgeneb ja kuidas siis see vampiiripoiss oma perega tüdruku päästab.
Ja seda sarja peaks veel edasi tulema (vähemalt 3-4 raamatut veel)! Uskumatult mõttetu. Vean kihla, et järgmistes osades on samuti umbes pool raamatut kirjeldatud, kui ilus on Edward ning lõpuks ehk saabub ka aeg, kus Edward teeb Bellast vampiiri. Aga Bella kindlasti muudkui nuiab seda Edwardi käest...Edward aga puskleb vastu. Noh, ega ma ju pole lugenud, aga ju see nii läheb, arvestades kui ebaoriginaalne ja etteaimatav oli see sarja esimene osa - Videvik (originaalis Twilight).
Praegu tuleb tv-st sari nimega "True Blood" (Canal+ Rootsis või HBO Ameerikas), milles on originaalsust ning põnevat vapiiridega seonduvat draamat ning õudust palju rohkem. Sellepärast, kui Su ajurakud Sulle kallid on, siis loe midagi normaalset ning vaata parem "True Blood"-i! Varsti pidavat nagunii sellest "Videvikust" ka film tulema. Äkki Hollywood ei lase päris sellist crap-i ekraanidele, ehk paneb mingigi põnevuse loo sisse või vähemalt muudab seda täiesti maotut teksti...
Siin paar stiilinäidet:
Edward oli päikesevalguses täiesti vapustav vaatepilt. Ma ei suutnud sellega ikka veel harjuda, kuigi olin teda terve pärastlõuna vahtinud. Tema nahk, mis oli eilsest õrnast jahiõhetusest hoolimata valge, sõna otseses mõttes sädeles, nagu olnuks sellele kleebitud tuhandeid tillukesi teemante. Ta lamas liikumatult rohus, kaunis ja kiiskav rind särgihõlmade vahel paistmas, sätendavad käsivarred paljad. Tema sädelevad, kahvatulillad laud olid suletud, kuigi ta ei maganud. Täiuslik kuju, tahutud mõnest tundmatust kivist, sile nagu marmor, sätendav kui kristall.
----
Ta ei vaadanud mu mõtlikesse silmadesse, kui tõstis mu sidemeisse mähitud käe ja hoidis seda õrnalt oma peos, vaadates hoolikalt, et ei tõmbaks lahti ühtki mind monitori külge ühendavat juhet. Ootasin kannatlikult järge. Edward ohkas ja vaatas endiselt kõrvale. "Mul oli... võimatu peatuda," sosistas ta. "Võimatu. Aga ma sain sellega hakkama."
Üldiselt ma ei kahtle, et kirjanikul on mingi eriline meeste lihastes rindade fetiš :) Ja seda usku on tal vaja pisikestele tüdrukutele ka sisendada. Üldse annab see raamat hea tõuke selliste bimbo-tibide kasvatusele...nagu neid muidu vähe oleks ja selliste raamatuteta juurde ei tuleks... Ja ma julgen kahelda kõikide "mitte teismeliste tütarlaste" mõistuses, kellele see raamat meeldis :) Juba kasvõi see peatükk, kus Bella inglit näeb :)))
Hinnang: 1 (üks viimaste aastate igavamaid ja kehvemini kirjutatud raamatuid. Võibolla on viga ka tõlkes? Seal oli kasutatud täiesti tobedaid sõnu, mida tavakeeles ei kasutata, näiteks "lentsima" ning mis polnud ka tõlke mõttes vajalikud, ega otsetõlgitud sõnad. Mul on võrdlusmoment olemas, sest ostsin kunagi ingliskeelse raamatu tütrele. Kusjuures tema 12-aastasena ütles samuti, et tegemist on tobeda raamatuga. Võibolla selle lugemiseks, lisaks et oled varateismeline tütarlaps peab olema ka armunud? Igatahes, olete hoiatatud! Ei tasu alati uskuda, kui meedias kiidetakse (kiitjad ei pruugi olla adekvaatsed hindajad) ning müüginumbrid on kõrged (teismeliste tüdrukute massid)...igal juhul väga nüristav kogemus oli).
34 kommentaari:
Kui vana sa oled?
Kui sa oled siiski täiskasvanud mees, siis loomulikult sind sellised raamatud ei huvita.
Need ongi rohkem noortele, eriti teismelistele tüdrukutele.
Ise olen sellest loost täiesti sisse võetud peale treileri vaatamist (olen 16 aastane ''tütarlaps'').
Homme lähen ostan raamatu, kusjuures mainiks veel ära, et mul tuli lausa pisar silma treileri vaatamisest.
Jah, Sul on õigus...nagu mu kirjutisest võib välja lugeda...see raamat on tõesti mõeldud väikestele tüdrukutele. Ma ei ole õige kriitik ja ei oleks pidanud seda raamatut üldse lugema. Kuna aga keegi julges võrrelda seda Harry Potteriga (a la "see on sama hea"), ning HP on igati loetav ka täiskasvanud inimese jaoks ning väga fantaasiarikas ning igati kirjanduslikult "tasemel" (minu meelest), siis mõtlesin, et ei tahaks sellest "heast asjast" ilma jääda. Aga see raamat osutus kirjanduslikult täiesti küündimatuks ning lugeja mõistust alahindavaks (kordan veel, et "minu meelest"). Ehk mitte ühe haritud ja normaalse täiskasvanud inimese ajudele sobivaks :) (Ma siiski ei saa mainimata jätta, et mul on küll ülimalt hea meel, et minu 13-aastasele tütrele see raamat ka ei meeldinud...ta loeb palju nii eesti kui inglise keeles ja Twilight-i luges ka originaalis...mina lugesin ju tõlget).
Sellest hoolimata usun ja loodan, et film siiski tuleb normaalne...sest "isegi" Hollywood ei lase sellist "rämpsu" ekraanidele, seda viitsiks vaadata ehk tõesti ainult armunud teismelised tüdrukud, aga et filmi kulusid ja turunduskulusid tasa teha, selleks nii kitsast sihtgrupist lihtsalt ei piisa. Ja filmi vaevalt et tekstiliselt saab sisse kirjutada mitusada korda (nagu raamatus), kui ilus on see vampiirimees ning kuidas kõik temasse kohe armuvad ja kuidas kõik poisid armusid Bellasse (camoon, see on ju mõttena ka jube tobe)...see kõik lihtsalt kõlaks jube tobedalt. Sellepärast arvan tõesti, et filmi stsenarist, kes muideks pole üldsegi raamatu kirjanik, ehk Melissa Rosenberg, kes on ka päris mõnusa tantsufilmi "Step up" stsenarist, on sellest raamatust kirjutanud vaadatava filmistsenaariumi, mis filmina raamatust mitmeid kordi üle...
Vaatasin ka treilerit. Sellist versiooni:
http://www.sf.se/filmer/film?filmid=77079780
Võibolla Sa vaatasid mõnd teist treilerit? Aga mis Sulle selles pisara silma tõi? Aga võibolla oli tegemist mõne teise treileriga...neid on ju tavaliselt mitu erinevat.
Üks asi veel...ma usun, et maailmas igal poolt ülihead kriitikat saanud vampiirifilm "Lase õigel sisse tulla", on palju, PALJU huvitavam.
Vaata Treilerit...see on tõesti vist vinge! Lisaks igasugused festivalivõidud ning mitmeid auhindu võitnud raamat, millel film baseerub...
Siin on treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=jvOdM20CWrY
Olen ka täiskasvanu, haritud ja kohe kindlasti mitte armunud, kuid siiski leian, et tegu oli põnevalt kirjutatud ja loetava raamatuga. Eks igaüks leiab omale raamatust selle poindi, mida lugeda! Raamatuid ei saa inimene ju kunagi lugeda eelarvamustega. Kuigi olen nõus Harry Potteriga võrdlemine on kohatu! Potter on klass omaette ja selleks ka jääb! Kui Rowling just uuele sarjale alust ei hakka panema ;)
Peamiselt võtsingi Videviku kätte, kuna lootsin leida midagi sama paeluvat kui HP. Pean tunnistama, et raamat oli hea(ootan huviga järgmiste osade lugemist), kuid siiski mitte võrreldav Potteri sarjaga :)
Seegi on minu subjektiivne arvamus! :)
Võibolla erand kinnitab reeglit :)
Aga need lauseehitused ning see pidev "fantastiliselt ilusa poisi kirjeldus", kas need tõesti Sinu meelest polnud banaalsed ning väga vaese fantaasiaga ning täiesti kirjanduslikus mõttes küündimatud? Ära solvu, palun! Aga mitu raamatut Sa aastas loed? Võibolla kui lugeda 10-20 raamatut aastas, äkki siis ei ole piisavalt head võrdlusmomenti :) Kas Sa näiteks oled lugenud Steinbeck-i "Me tusameele talv"? Või kasvõi näiteks Eesti oma "Mees kes teadis ussisõnu"...
Isegi kui ma järele mõtlen nendele lausetele ning nende ülesehitusele... see on nagu mõni 15 aastase armunud tütarlapse esimene kirjanikutöö-katsetus. See on muidugi minu subjektiivne arvamus :)
Aga huvitav oleks tõesti teada, et mis seal põnevat oli? Sisulises mõttes? Või mis Sinu meelest selle raamatu loetavaks tegi (looduskirjeldusi või muud ilusat proosat seal ju polnud või huvitavat keelekasutust või omapärast stiili või midagigi. Ainult pidevad korrutused, kui ilus see poiss on :) Ning lõpplahendus oli ju ka üsna tobe, vähemasti neile kes raamatuid tihti loevad :)). Sest ma tõesti ei leidnud isegi seda pointi mida lugeda. Kuna mul on kombeks raamatute lugemist poole pealt mitte katkestada, siis vägisi piinasin end lõpuni lugemisega :)
Palun ära solvu, võibolla olen ma lihtsalt nii rumal ja ei saa sellest geniaalsusest aru :)
No tõepoolest...ma ei ole väitnud midagi geniaalsuse kohta...vähemalt ei mäleta ma, et ma seda oleks väitnud. Ka ei pööranud ma niivõrd tähelepanu sõnastusele ja lauseehitusele. Ja sellel vast ei oleks ka mingit mõtet, kuna sihtgrupi hulka ma ei kuulu. Leian, et Steinbeckiga võrrelda noortekirjandust on kohatu! Üritasin väita vaid seda, et olen lugenud oluliselt hullemaid raamatuid, kui see! Kahjuks nimesid nimetada ei oska, sest reeglina mina küll panen need käest ära, mida ma ei suuda lugeda. Siiski pean siinkohal tooma näiteks Balzaci "Isa Goriot", mille läbi lugemine oli minu jaoks tõeline piin. Mitte kunagi enam :D
Ootan just Kivirähu raamatut, sest sõber lõpetab lugemist ja lubas mulle edasi anda!
Loen liigagi palju nagu ümberringi leitakse...:D Võrdlusmoment on...kuid siiski leian, et ei ole aus võrrelda erinevatele sihtgruppidele suunatud raamatuid. Mitte ükski 14. aastane ei hakka lugema Steinbecki või Kafkat. Pealegi on see raamat siiski eelkõige neidudele...Ju siis naissoole on sealt raamatust midagi haarata. Meestele ehk mitte :) Maitsedki on ju erinevad :)
Hmmm...ei meeldinud see raamat ka mu 13 aastasele tütrele, ega 34 aastasele naisele (mõlemad loevad palju ja igasugust kirjandust). Võibolla Steinbeckiga on tõesti võrdlus kohatu, aga võtame kasvõi Leelo Tngla Seltsimees laps või kasvõi Lindgrenid või mistahes laste- või noortekirjanduse...mina liigitaksin Videvik-u pigem sinna Erseni "siniste raamatute" -sarja. See kus ikka imetletakse meeste rinnalihaseid ja kus otseselt kirjandusega midagi pistmist pole. Rohkem nagu ülipikaks venitatud koolitüdruku kirjand. Kus eriti midagi ei toimu ning see mis toimub on väga tobe. Eriti see dialoog. Ma ise lugesin küll raamatu eesti keeles ja võibolla on tõlkes see "normaalsus" nendest lausetest kaduma läinud? Aga eks sellele peabki lähenema võibolla selle külje pealt, et milliseid raamatuid muidu, tavaliselt inimene loeb. Kui muu kirjandus on sarnane või siis muud kirjandust eriti ei loe, siis võib ju see tunduda ka hea raamatuna. Ma ei tea kus see loogika peidus on? Et miks see nii fenomenaalne on maailmas :) Lähen vaatan ülehomme või üleülehomme kinos filmi ka ära, kui jõuan ja siis võibolla selgub see "teise inimese" ehk režissöri nägemus asjast ning ehk ma saan ka aru. Seni aga paneb mind tõsiselt imestama, et Sinule see raamat meeldis, sest minu tuttavad (täiskasvanud) on kõik arvanud (eranditult), et see ei ole "kirjandus" :) Isegi mitte noortekirjandus, ja kaugeltki mitte "loetav". Kas Sa neid paari näidis-lõiku, mis ma oma loos välja tõin, lugesid? Kas Sinu jaoks ei tundunud need imelikud? Aga raamat ju kubises sellistest...
(püüan ikka veel mõista, et mis see on, mida üks normaalne täiskasvanu, raamatuid lugev inimene, sellest leida võis? Kas oskad nimetada teisi sama "häid" raamatuid, mida sellel aastal lugenud oled?)
P.S. Ma ei mõelnudki, et Sina seda Videvikku geniaalseks pead...ma mõtlesin pigem üldiselt selle raamatu menu :) ja ma ei suuda seda mõista (ehk ilmselt on minus ja minu lähikondsetes viga :))
Loen igasugust kirjandust, viimasel ajal siiski rohkem erialast kirjandust. Ilukirjandusest üritan kätte võtta seda, mis on saanud positiivset vastukaja. Kirjandus on lai mõiste, tean inimesi, kes leiavad, et Kenderi ja Savisaare välja antud üllitised on väga hea kirjanduslik vahepeala. Väga vabandan aga enne loen midagi sellist, kui on seda Videvik, kui raiskan oma aega Kenderi peale. Aga nagu juba sai mainitud maitseid on erinevaid ja maitse üle ei vaielda. Mina tean oma tutvusringkonnas nii ühtesid, kui teisi! Neid kellele meeldis ning ka neid kellele mitte. Kuna ma aga ei pööranud raamatu lugemise vältel tähelepanu sellele kui kehvasti see on kirjutatud, siis seda tõesti hinnata ei tahaks. Sinu poolt mainitud lõikusid lugedes pean nentima, et sõnastus on tõesti kummaline. Samas aga, kui raamat on maailmas nii laialdast kõlapinda leidnud peab sellele leiduma oma nišš. Nagu kõigele mida kirjutatakse! Mina ei ole peale keskkooli enam nõus ka Dostojevskit kätte võtma, aga see olen mina. Minule isiklikult meeldis seda raamatut lugeda! Et miks, lihtsalt sellepärast, et sellise fantaasia lugemine tekitab võimaluse reaalsest maailmast põgeneda, elada sisse kasvõi natukesekski kusagile, kus ei ole kogu seda ümbritsevat jama. Ehk ka sellest minu tähelepanematus kirjastiili kohapealt.
Mis puutub minu sellel aastal loetud kirjandusse, siis siinkohal mõned näited: "Vaikuse vang", "Aleksandr Litvinenko-Dissidendi surm", "Mahtra Sõda", Tõde ja Õigus I-uuesti, Shakespeare'i teoseid, alles kulutasin 2 kuud Potteri saagale. See on siis vaid murdosa sellest, mis ma lugenud olen sel aastal.
Mis puutub aga selle raamatu fenomeni, siis kui see on seletamatu sinu jaoks, siis minu jaoks on seletamatu näiteks natsionaal-sotsialismi tekkimine ja see, kuidas saab keegi tõsimeeli uskuda anarhia toimimisse jne. Ometi leidub nii üht kui ka teist.
No siin tulebki meie erinevus välja...ma jumaldan Dostojevskit! Aga ka sellise fantaasiakirjanduse näiteid on nii palju "häid"... Näiteks soovitan Sulle väga lugeda (see pole küll eesti keeles veel ilmunud) John Ajvide Lindqvist -i "Let the right one in". Samuti üks vampiirilugu...See on nii teksti kui sisu poolest tõeliselt hea kirjandus (saad kohe aru, et Videvik ei kannata võrdlust välja)! Samuti on ju teisi fantaasiaraamatuid (nagu näiteks Potter-id), mis on nii head, et selliste "heade" vahele sattuda selle Videviku otsa, siis ma ei suutnud sellest teksti tasemest kuidagi üle saada. Ning sisu ka polnud...või noh, oli ju ehk kui kordused ning tobedused välja jätta, siis umbes ühe koolikirjandi jagu :) Aga see olen jälle mina :)
Muideks, ma arvan, et ükski "normaalse mõistusega inimene" ei usugi anarhia toimimisse. Küll aga "anarhia ära kasutamisse enda huvides". Või tead Sa kedagi, kes tõsimeeli anarhiasse usub? Ma mõtlen peale 60ndatel ja 70ndatel narkootikumidest pehkinud ajudega tüüpe :) Siin võibolla olen mina "liiga vähe lugenud" ja ma pole selliste peale sattunud. Aga anarhia edukaid "ära kasutajaid" on ju küll ja küll.
Mis puutub natsionaalsotsialismi, siis tegemist oli ju 30-ndate algusega, mil oli suur majanduskriis ning tekkis uus partei (Natsid), kes lubasid "uut moodi majandust" ajada. Rahvas suures "lootuses ja usus" läks seda teed. Mina olen seda enda jaoks nii "seletanud" ning ajaloo õpikud tunduvad seda kinnitavat. Kuigi mul koolist ilmselt rohkem aega möödas kui Sinul :) ja Sa tead ehk täpsemalt, miks seda nii ei ole võimalik seletada...aga nagu poliitikaga juba on...kompromissid ning muu "peidetud poliitika" ja kaval demagoogia, pimestasid ehk ka "normaalsed inimesed". Ja tihti on ju nii, et kui keegi saab maitse võimust kätte, siis ta ei suudagi selgelt enam näha vaid ihkab seda võimu üha juurde. Isegi lapsed lasteaias...kui nad tunnevad kellegi üle võimu või üleolekut, siis nad kasutavad seda enda huvides ära...see on mingi hämar ala inimeste loomuses. Mõned on muidugi tugevad ning suudavad olla isiksused ja oma kindlate aadete ning vaadetega...Sellega seoses tuli meelde...ma ei tea kas Sa oled lugenud Bernhard Schlink -i "Ettelugeja"-t. Kui on võimalust siis soovitan väga! See on lisaks sellise tavalise Saksa natsionaalsotsialismist pimestatud inimese loole ka väga huvitav raamat igasuguste püantide ning kirjanduslike üllatustega... igas mõttes nauditav ja "hea" kirjandus. Sellest tehakse ka praegu filmi...Kate Winslet mängib...
Aga jah... kui vajad igapäevaelust väljapõgenemise võimalusi, siis on "head" fantaasiakirjandust ka, et ma usun kui näiteks 15 aasta pärast (ma olen vist umbes nii palju Sinust vanem) võtad kätte Videviku, siis Sa lihtsalt ei suuda seda lugeda :) Aga võibolla ma eksin...eks näis :) Nii tore ja huvitav on Sinuga vestelda! Aitäh!
P.S. Maitse üle ei vaielda... maitse üle kakeldakse :)))
Ei, tegelikult ma saan Sinust aru...mul on ka mingid omad kiiksud, mis mulle meeldivad, mida näiteks mu naine üldse ei mõista :))) Ja eks igalühel tõesti oma viis lugeda ning omad asjad, mis jäävad silma või mõjuvad mingitele teatud tunnetele või mälestustele. Seega ma küll ei saa aru...aga ma saan aru :)))
Olen puutunud kokku paari inimesega, kes tõesti usuvad anarhiasse! Suhteliselt mõttetu ajaraiskamine minu meelest. Loomulikult ma tean kõike nats.sotsialismi algusajast ja tagamaast, aga kaine mõistusega võttes ja tõesti mõeldes ei saa ma aru, mis kurat nad seda kõik uskuma pidid hakkama. Aga ma pole ka sellel ajal elanud, kuigi loengus peale Hitleri teksti lugemist tekkis tunne kui tõeliselt rumalal inimesel, sest tõesti hakka või uskuma, et nii peabki olema! Õnneks läks see üle :D
Poliitika on tõesti minu ala, sellega seoses siis ehk ka ajalugu...:)
Mis puutub Dostojevskisse, siis mõtlesin juba 11. klassis, et tegelikult peaks mõne aja pärast üritama seda uuesti lugeda, aga seal ma suutsin lugeda ainult mõned peatükid ja kirjanudseõpetaja ei kurtnud ka kui ma keeldusin seda läbilugemast! Umbes samal ajal keeldusin ma ka Tammsaare Tõde ja Õigus I lugemast, mille ma kaks aastat hiljem läbi lugesin ja vaimustusse sattusin. Minu arust on teatud raamatud, mis nõuavad elukogemust või suuremat vanust. Aga ma siiski keelduksin uuesti lugemast "Isa Goriot"-liiga palju liiga pidevaid kirjeldusi, et kuidas on toas laud või tool. :D
Fantaasiakirjanduses pole ma siiani, hoolimata pikkadest otsinguretkedest sattunud millegi nii hea juurde kui seda on Potterid. Potteril on mingi omaette aura, mida teised kunagi ei saavuta! Mis aga puutub Potteriga seotud filmidesse, siis neid vaadates kipun ma alati teistele seletama hakkama, mis raamatus enne või pärast mingit filmis mainitud sündmust toimus. Eriti oma 10 aastasele õele, kes ei ole veel Potteri lugemist alustanud. Kellel üldse minu meelehärmiks puudub tõsisem huvi lugemise vastu.
Mis puutub sellesse "Let the right one in", siis ma nagu mäletan, et olen näinud vist treilerit! Selles vist oli lapsvampiir...ahvatleb lugema, aga ei tea kas julgen :D
Muide ega sa ei ole juhtunud lugema Angie Sage'i "Septimus Heap" sarja raamatuid? Ka selle kohta on tulnud positiivset kriitikat. Pegasuse andmetel peaks Eestis ilmuma 2009. aasta märtsis.
Septimus Heap-i sari on nagu kusagilt läbi käinud, kuid tegelikult ma ei tea sellest üldse midagi. Mu tütar neelab Artemis Fowles-i sarja raamatuid...alati ootab, millal uus välja lastakse, aga ma pole neid ka veel jõudnud lugeda... üldse nii vähe jõuab töö ja muu kõrvalt lugeda viimasel ajal ning sellest on nii kahju. Ma ise pole ka väga palju fantaasiaraamatuid lugenud, kuid Potterile lisaks võin 100% soovitada Sõrmuste isanda triloogiat. Eriti alates teise osa lõpust. Need filmid on tehtud täiesti valesti minu meelest, eriti teine ja kolmas osa. Keskendub ainult sõjale, kui raamatus see polnud minu jaoks üldse oluline. Tõusid palju tähtsamaks hoopis teised liinid. Ning filmidest jäi puud täiesti raaamatu kolmanda osa teine pool. Ehk kui kääbikud saabuvad tagasi koju ning see oli minu meelest, teise osa lõpus oleva "ämbliku"-lõigu lisaks kõige huvitavam üldse kogu triloogias :)
Aga ka viimasel ajal ilmub väga huvitavat ulmet. Ma olen natuke neid riiulile valmis ahminud, aga kui uut raamatut valin lugemiseks siis tundub ikka mõni oluline klassik või just hetkel mingi huvitav teema ikka etem kui mõni "fantaasiaraamat". Lisaks kui ma loen eesti keeles, siis ma loen oma naisele ette ja temale fantaasiaraamatud üldse ei meeldi. Ja sellepärast on need ka nii tagaplaanil :(
Muideks ma olen ka mõelnud selle natside värgile, et kui mina oleksin sellel ajal seal olnud, kas mul oleks piisanud uhkus ja julgust olla "õiglane". Või oleksin ka olnud "pimestatud" nagu terve Saksa rahvas...ega seda ei saagi teada (ma loodan), aga tahaks ikka uskuda, et ise oleks olnud teistsugune :)
Mis puutub Tammsaare Tõde ja õigusesse, siis mul on lapsepõlvest selline auk, et me kolisime perega välismaale, kui ma olin 14 ning sellepärast polnud ma Eesti koolide kohustuslikku kirjandust üldse lugenud, sama ju Dostojevskiga, enne kui nüüd täiskasvanud eas. Sellepärast pole ma ka rikutud, ega mingid kirjanikud ei tundu mulle "lapsepõlvest ebameeldivad". Tõde ja õiguse lugesin ma ka alles hiljuti. Ja ma pean tunnistama, et 3. ja 1. osa mulle küll väga meeldisid, aga 2. 4. ja 5. on ikka nii head, täiesti maailmakirjanduse klassika tasemel! Loen neid kindlasti veel kunagi! 2. osa on üks romantilisemaid raamatuid üldse. Kusjuures kõige romantilisemad mis kohe laksust meenuvad on Turgenjevi Aadlipesa ning Tammsaare Kõrboja peremees. See Vene aadliku õhkõrn armastus...üks romantiline raamat tuli veel meelde Arthur Golden-i Geiša memuaarid, mille oma paksusest hoolimata neelasin ka peaaegu jutti. Ja jälle üks raamat, millele film ei tee au...
Nüüd unustasin end lobisema. Hoian sellel Angie Sage-i raamatul silma peal! Aitäh vihje eest! Ma ootan praegu hirmsasti kirjastuselt Draakon ja kuu üht Markus Zusak-i "Raamatuvaras" raamatut, mis on natside teemaga seotud ja maailmas laineid löönud (mul on see küll inglise keeles olemas, aga tahaks seda naisega koos lugeda), ainult et seda lubatakse alles septembriks 2009, ei tea kas suudan kiusatusele vastu panna :) Ja Varrak-ul on tõlkimisel üks viimase 10 aasta müüduim Rootsi kirjanduse raamat - Stieg Larsson-i Tüdruk draakonitatoveeringuga või rootsi keeles "Män som hatar kvinnor". Kogu maailmas tekitavad ta raamatud sellist furoori, et kõik on sillas ning mitmed rootslased, kellega ma igapäev kohtun ütlevad, et nad oma näiteks reisidel...kui on selgunud, et nad on Rootsist, siis inimesed ütlevad...et see on ju see riik kus toimuvad Stieg Larssoni raamatusarja tegevus :) Aga need on vist rohkem krimi valdkonnas...või midagi sinna suunda. Rootslased minu meelest on üldse head krimkade kirjutajad. Näiteks Karin Alvtegen, kes on Astrid Lindgreni sugulane :) ja neid ilmub siin ka nagu seeni pärast vihma.
Ok...aitab praeguseks...tagasi tööle :)
Minul on üldse hirmus raske leida aega meelelahutus kirjanduse jaoks, ikka õppetööga seotud teosed.
Enamasti käivad ikka mulle kõik filmid, mis on raamatute järgi tehtud närvidele ja leian neis ikka midagi laita. :) Teisi häirib see päris hirmsasti. Nii ei meeldinud mulle väga Harry Potteri 5. aasta järgi tehtud film. Liiga palju olulist jääb lihtsalt välja. Sõrmuste isandat polegi ma veel kunagi lugenud. Kummaline küll...filme pole ka vaadanud, enne ei vaata kui raamatud läbi :D
Aga asusin tänasest lugema taaskord palju kiidetud Paolini Pärandi sarja.
Sinu mainitud Geiša memuaarid on mul ka filmina nähtud ja see vist võttis natukeseks ajaks ära raamatu lugemise soovi.
Põhjamaade kirjandus minu jaoks üsna tume maa...aga ma veel noor kah :D Küll aga olen ma suur Eesti kirjanduse fänn, eriti Vilde, Gailit ja Tammsaare. Ning muidugi Astrid Lindgren, kelle Bullerby lapsed ja Madli lood on eluks ajaks meeltesse kirjutatud.
Pikemat aega plaanin juba lugeda Stephen Kingi uuemaid väljalaskeid eesti keeles...aga teismeeast on haavad veel Carrie lugemisestki! :D
Olen mõelnud ka sellele kas Terry Pratchett on hea autor või oleks see taaskord pettumus! on sul tema raamatutega kogemusi?
Oi ma mäletan ülikooliaega...lugesin vist 4-5 ilukirjanduslikku raamatut aastas sellel ajal :) Alati tekkisid süümekad kui mõne kätte võtsin, sest koolimaterjali oli nii palju vaja lugeda...
Ja selles suhtes olen Sinuga täiesti nõus, et tavaliselt need filmid, mis raamatute järgi on tehtud - need ei kõlba kuhugi. Potter-i filmid on minu meelest isegi hästi õnnestunud...ju kirjanik täpselt passib peale, et tema "tibule" liiga ei tehtaks :) Aga üks hea näide tuleb küll meeldse, kus minu meelest on film oli parem kui raamat, nimelt Patricia Highsmith-i raamatu järgi tehtud "Talented Mr.Rippley". Aga kindlasti on neid ju veel...
Nii tore ja naljakas, et Sa sattusid mainima Stephen King-i!!! Ta oli mu lapsepõlve lemmikkirjanik. Tema ja Agatha Christie...ma lugesin järjest kõike mida nood kaks olid kirjutanud. Stephen King-i loomingust on jätnud Pet Sematary , ehk Lemmikloomade surnuaed ning Misery minusse kustumatud mälestused. Mõlemast on tehtud ka film, kuid otse loomulikult on filmid palju "tagasihoidlikumad". Näiteks see koht kui Misery-raamatus, kus see hull naine hoovipeal lehma-ristiga kõndis ja politsei tuli ning kuidas ta selle ristiga talle 9 korda sisse lõi...kogu see osa oli filmist puudu, kuigi raamatus üks jubedamaid ja jõhkramaid. Mitte, et ma ise "jõhkrust" heaks kiidaksin, aga õuduskirjanduses ning filmides on ainuke koht, kus see nö. on "mõistetav", et emotsioone tekitada...(loodan, et Sa ei saa minust valesti aru:))... Ja see kuidas isa läheb Pet Sematary-s oma last jauast üles kaevama...see on üks õuduskirjanuduse klassikaid!!! Ja muidugi see lõpp ka... Misery juurde veel tagasi tulles. Minu meelest oli see eriliselt hea Kingi raamat, sest kõik mis seal oli, võiks ju ka päriselt juhtuda. Carrie ei ole mu Kingi lemmikuid, aga kuna lugesin selle pärast mitut väga head tema raamatut, siis see läks teistega koos sujuvalt... Üks realistlik raamat temalt muideks oli veel Cujo. Ühest marutaudis koerast. Ja üks naine oma lapsega jääb autosse vangi, sest see hull loom neid ründab...terve raamatu on suutnud selle ühe tegevuse ümber kirjutada nii huvitavalt minu meelest!
Aga eesti kirjandus on tõesti hea! Ma olen ka suur Tammsaare fän. Alustasin kunagi selle tema "mustade kaantega" kogutud teostega - neid on kokku mul kodus 18 osa (viimase leidsin kunagi kogemata Keila raamatupoest läbisõidul, seni teadsin, et selles sarjas on ainult 17 raamatut), nii et ma loen ühe aastas. Et "seda head jätkuks kauks" (enda kiusamine:)) Järgmisel aastal on 11.osa, ehk "Elu ja armastus"...ühe mu lemmik-telelavastuse "Rudolf ja Irma" algmaterjal :)
mnjah...
mina avaldan kah oma tagasihoidliku arvamuse.
olen kõik ilmunud osad läbi lugenud.
ja arvan, et raamatute parim osa on noore naise kirjeldused ja mitte ainult edwardist, vaid kõigest!!!
minu jaoks väga paeluv...ja ei ma ei ole 16!
Mina kogu selle pika jutu lõpetuseks ühinen sinu tagasihoidliku arvamusega ;)
Tore, et keegi veel nõustub :)
:)))
Ma olen 17. Armastan lugemist. Lugesin "Videviku" ja ülejäänud osad inglise keeles läbi.
Eestikeelset tõlget oli lausa valus lugeda, nii halb oli. Inglisekeelne polnud parem, kõik need kohutavad sõnakordused (dazzled/chagrined/topaz/ jne.) vähemalt kümme korda ühe lehe peal. Ja siis need Edwardi kirjledused. Pluss see, et Bella on täielik Mary-Sue ilma iseloomu ja huvideta, kuid suudab ikkagi KÕIGILE poistele muljet avaldada. Camoon, ta ainus huvi on Edward, ta ei oska endaga midagi teha, kui Edward kusagil ära on. Teises osas asetab ta end meelega eluohtikesse olukordadesse, et Edwardi häält kuulata (Edward jätab ta maha). Edward ise... Kontrolliv, üleemotsionaalne emo, kes käheb nii kaugele, et võtab Bella auto juurest mingi jubina ära, et too ei saaks sõita oma sõbrale külla.
Rääkimata sellest, et Edward on 107 ja Bella 17. Pedofiil väga?
Hoolimata kõigest on raamat kuidagi kaasahaarav, tunnistan häbiga, et mulle meeldib seda meelelahutuseks lugeda, ma tõesti ei tea miks, kainelt mõeldes on see KOHUTAV! Olen lugenud paremaid raamatuid. Sisukamaid raamatuid. See pole mu lemmikraamat. Aga ikkagi. See on nagu dieedil olles salaja šokilaadi söömine.
Ilmselt läheb see teismelistele tüdrukutele peale, sest selles on see üks tõeline armastus, mida kõik otsivad. Pluss kõik igavad, üksikud teismelised tüdrukud saavad Bellaga samastuda ja käsi põsakil printsi valgel hobusel oodata.
Minu meelest avaldab see alles kujunemisjärgus teismelistele halba mõju. Mis sõnumit see raamat kannab? Et on õige lasta ennast kontrollida poisil, kellesse sa oled armunud ainult sellepärast, et ta näeb ilus välja?
Ja ikkagi on raamat mingil imelikul moel haarav. Või mitte haarav, aga jah...
Uus HP kindlasti pole, HP on sellest kordi parem!
Ei kavatse kellegagi vaidlema hakata ;)
Blogi leidsin sõna "videvik" googeldades, kui küsimus peaks tekkima ;)
Ma saan Sinust aru! Mul on ka mitu korda olnud näiteks telesaadetega nii, et mõistus tõrgub...et see asi mida ma vaatan on tobe ja ometi ei suuda ma vaatamist lõpetada. Näiteks üks Ameerika reality-sari Big brother... täielik ajaraisk... tihti rumalaid inimesi pungil...aga mina ikka passin. Samas selle Videvik-u järgesid ma küll lugeda ei suuda. Selle esimese osaga oli juba nii palju piina :)
Kuid Su arutlus raamatu üle on täiesti asjalik! Mis sellest, et mind see kaasa ei haaranud, ma nagu mõistan, miks see just tütarlapsed võib kaasa haarata...kuigi ma ei mõista ka :) Ju siis kirjaniku mingi osav psühholoogiline manipulatsioon tütarlaste ja noorte naiste tunnete või alatajuga toimib. Paljud keskealised naised ju loevad üle maailma kirjanikke nagu Sandra Brown või Danielle Steel, ja need on täielikud sopakad, mis millegipärast mõjuvad just nimelt teatud vanuses naistele. Minu meelest on need fenomenid täiesti võrreldavad.
Teismelistele tüdrukutele (noorematele just) avaldab suurt mõju ilmselt see suuuuuuur "armastus", mis kahe peategelase vahel olema peaks. (ehkki ei selgita, miks see mulle meeldib)
Kusjuures, "Videvikku" armastavad ka 30-aastased ja vanemad emad, kes on isegi loonud oma foorumi Twimoms, kus nad unistavad võimalusest Edwardiga (või filmi peaosalise Robert Pattinsoniga) magada. Ja see on haige!
Ilmselt on need naised oma abikaasades pettunud koduperenaised, kes pole maha matnud nooruspõlve unistust leida oma prints valgel hobusel.
Ma usun, et see on ka põhjus, miks inimesed loevad neid "naistekaid". Võimalus minna korraks mõnda teise maailma, unustada oma hall elu. Nii tore on ju lugeda kuumadest meestest ja ilusatest naistest, kes saatuse keerdkäikude kiuste oma õnne leiavad.
Noh, siin ma ainult oletasin ;)
Suur osa teismelistest tüdrukutest, kes seda loevad lähevad muidugi ainult vooluga kaasa, kui kõik klassis seda loevad on raske erineda.
Haige jah...ja minu meelest see raamat oli ka justnimelt "haige" :)
Suurt armastust on ka "ilusamat ning huvitavamat"... Minule näiteks meeldis film "Titanic" või siis värskematest näiteks "Lepitus", kuigi raamatuna oli see mitmeid kordi parem...või siis raamatutest - Tammsaare Kõrboja peremees või Turgenjevi Aadlipesa või ka Arthur Golden -i Geiša memuaarid...nii romantilised ja need pakuvad ka kirjanduslikult või filmiliselt seda romantikat ning palju rohkem veel. On huvitavad, loetavad ning hästi kirjutatud (ei pea häbenema).
Ei mõista, lihtsalt ei mõista, millest see "sopakate" fenomen on pärit...
Aga teistest erinemine, see siin Rootsis ei olegi nii tavaline. Siin just pigem tahetakse olla isiksus ning teha oma peaga otsuseid ning olla originaalne ja fännida midagi teistest täiesti erinevat...vähemalt tihti olen ma seda nii kogenud...
Ma arvan, et see massipsühhoosidele allumine ning lambakarjas teiste järgi olemine on natuke madal ning hiljem elus kahetsusväärne...kuigi tihti need "lambad" ei saa ise seda ka aru, millest nad on ilma jäänud, kui pole "oma rada" julgenud kõndida. Usun, et ainult isiksustest kasvavad tulevikus kuulsad kunstnikud, kirjanikud, muusikud, näitlejad ja mistahes "tõeliselt edukad" elutegelased. Hall mass on nii igav :)
Oh, "Lepitus" on väga-väga hea, nii film kui raamat. Ja kui juba armastuslugudest rääkida, siis on ka "Uhkus ja eelarvamus", mida minu jaoks ei ületa miski.
Hmm.. Hall mass võib igav olla, aga kõik ei saagi kirjanikud/kunstnikud olla, kõigile ei tule see võimalus lihtsalt pähe. Kõik ei julge erineda, palju lihtsam on vooluga kaasa minna ;)
Ehkki lugeda võiksid inimesed küll rohkme, see tunne, mida annab raamatu läbi lugemine! Ma ei tea, mina saan kohe ühe uue maailma juurde ;)
Olen Sinuga 100% nõus! Raamatutest saab nii palju!
Uhkust ja eelarvamust ma pole millegipärast lugenud, aga film meeldis väga ning kunagine 4-osaline BBC sari veelgi rohkem.
tere c:
Nõustun täitsa raamatu ülevaatega. Ise juhtusin filmi nägema ja seejärel ostsin inglisekeelse raamatu ja tundus põnev. Tõlget lugeda ei julge, kardan, et hakkab paha XD (selle katkendi puhul küll, aga võibolla on asi minus).
Mina näiteks olen 19 ja põhjus miks ma raamatu ühe päevaga sisse ajasin, on vist mingi emotsionaalne seisund. Raamatu idee iseenesest mulle ka meeldis. Ja mulle tohutult meeldib inglise keeles lugeda. Film on kindlasti rohkem õnnestunud. Filmimuusika ka, see meeldis mulle eriti. Olen täiesti nõus et enamus kirjeldustest on üleliigsed ja ebavajalikud, aga mis sa teed XD Sihtgrupp on ilmne. Kuigi jah, parema meelega loeksin veel kolmandat korda läbi "Lepituse"
Võibolla on tõesti asi tõlkes, kuigi ma kaldun juba tänaseks arvama, et tegelikult on ikkagi selle raamatu nautimiseks vaja olla, nagu Sa tabavalt ütlesid: "mingi emotsionaalne seisund" :)
Aga ma käisin muideks Su kodulehel...sellel kunstilehel on sul täiesti fenomenaalsed kunstitööd!!! Vapustavalt andekas oled!!!
Inglise keeles lugeda on lahe jah...aga kuna ma tavaliselt loen oma naisele ette ja ta ei taha, et ma ingliskeeles loeksin, sellepärast jääb mul ka nende ingliskeelsete raamatute lugemine kuhugi reisidele jne (aastas võibolla 1-2 raamatut)... Ostsin küll Ian McEwan-i On Chesil Beach-i...ehk on sama hea kui tema Atonement, ehk Lepitus...
Lepituse puhul on minu meelest veel kõigele lisaks fantastiline tõlge. Ma lausa värisen mõnust, kui neid lauseid sealt loen...nii ilusat teksti ei ole võimeline inimmõistus lihtsalt looma...ma arvan :)))
Raamatu lugemiseks vajaliku hingeseisundi kohta nii palju, et vaieldamatult peab see olema mingi teatud seis...Kas on midagi elust puudu, millestki tulnud just loobuda jne... Mina isiklikult pean ütlema, et see sari pani minu uuesti armastusse ja muinasjuttudesse uskuma... Ju selle usu puuduminegi oli mingi teatud meeleseisund! :) Pean veel ütlema, et mina olen iga kell valmis neid uuesti lugema...seda siiski mitte eesti keeles...pole just palju raamatuid millel oleks nii ebaõnnestunud tõlge! Aga minu arvamust sellest raamatu saagast sa tead nagunii :D:D
Nõustuksin siin ühes osas Merittttttt(oli vist) sinuga...see on kergelt unistusi tekitav raamat noortele tüdrukutele, kelle isik pole väljakujunenud! Kaob vast see piir reaalsuse ja loo vahel...
Armastus on seal täiesti olemas ju ;) Kuigi kirjanik ütles, et Midnight Suni drafti ei tasu lugeda, ei suutnud ma vastu panna ja lugesin selle läbi(see siis on Edwardi nägemus nö), huvitav oli tema vaateid ja mõtteid ning ka kannatusi lugeda! Aga see jällegi minu seisukoht :)
Film oleks võinud mõnes kohas parem olla...Ilmselgelt oleks olnud võimalik James, kuidagi hirmuäratavamaks teha! Kuid peale mõningate puuduste oli see üleootuste hea teos... Eriti kuna ma ootasin midagi veel hullemat :D
Mind ei jää inglise keeles need nö magedad kirjeldused pooltki nii palju segama kui eesti keelses tõlkes, kuid ma Videviku pole inglise keeles lugenud, küll aga New Mooni ja pooleli on praegu Eclipse! Kõik need kirjeldused kaovad selle loo haaramise hasardis tahaplaanile(õnneks)
Kuid kogu saaga puuduste juures peab ju arvestama ka sellega, et Videvik oli ühe unenäo tulemus, mis täiesti kogemata sai raamatuks! Autori esimene teos ju siiski :)
Mainisite siin Titanicut? Kuidas kellelegi...mina ei leidnud selles filmis kunagi eriti midagi, pigem haaras mind Titanicu kui laeva enda hukkumise lugu! Aga see armastus seal pardal...oeh, minu arust sugugi mitte parem kui Meyeri saaga! Siuke kohutavalt tavaline ja mis kõige hullem...kuradi kurva lõpuga! :D:D:D
Ma pole Videviku filmi veel näinud... ei oska kaasa rääkida.
Kuigi minu jaoks kõige parem hetk (loe: ainuke hetk) kogu raamatus oli hea see, kui need võõrad vampiirid tulid. Selles hetkeks juba sähvatus midagi...et ehk siiski sellest hakkab lugu pihta, kuid ei...sama jura läks ikka edasi :)))...selle ühe koha õnnestumiseks oleks filmis vaja just eriti õudsat ja jõhkrat tüüpi seda "hullu" mängima, siis ehk saab sellest kohast filmis asja.
Aga ma soovitan hoopis tõesti näiteks võtta kätte John Ajvide Lindqvist-i raamat "Let the right one in". Seal on ka sellist kerget armastusliini (koolilaste vahel) ja vampiiri-teemat, kuid raamatu ja teksti poolest ikka tunduvalt (loe: mitmeid kordi) parem...see on muideks saadaval ka inglise keeles.
Samas kui Sinule Titanic-u romantika ei meeldinud...siis võibolla meil lihtsalt pole sama maitse :) Ja maitseid on ju erinevaid ning sellest pole tegelikult midagi katki.. ma ise ei ole ju saanud nii kehvagi raamatu kirjutamisega hakkama...niiet mis ma siin ikka pikemalt köhin...lihtsalt minu jaoks on mõistuse vastane, et see raamat võiks meeldida kellelegi muule kui teismelistele tütarlastele (või ka noortele naistele, kellel on veel isik välja kujunemata), või siis tõesti nagu sai siin juba kommenteeritud...seksinäljas koduperenaistele...kellele võiks see rinnalihaste ja mingite seksuaalsete alltekstide teema mingit rõõmu pakkuda :)
Muideks selle filmi kohta olen ka oma sõpradelt-tuttavatelt kuulnud, et see on rohkem selline teismeliste värk, et ega ta eriti hea film ei ole täiskasvanud inimese silmade läbi (kuigi kes on täiskasvanu :))) ...ma ise ka naudin vahest laste multifilme täie huviga, kui neis on huvitav ja hea lugu)... Üldiselt olen tähele pannud, et filmid mis mulle meeldivad...need Internet Movie Database-s, ehk www.imdb.com alla 6,0 keskmise ikka naljalt ei saa (tegelikult isegi 6,0-6,5 on selline päris kehv hinne sealse mõõdupuu järgi)...ja Twilight on alla selle... ehk ka üldise arvamuse kohaselt "mitte eriti hea film".
Aga nüüd ma tunnen, et olen tõesti liiga palju juba oma aega raisanud selle enda meelest "rämpsu" peale...et ma edaspidi küll loen neid kommentaare siin...aga mul pole vist mõtet rohkem vastata, sest kõik mis mul selle kohta on öelda, olen ka öelnud. Kui selle filmi kunagi ära vaatan, siis räägiks filmi teemal edasi...või siis mõnede teiste...paremate :) raamatute kohta loeks ja räägiks sõna sekka ülima hea meelega :)))
Vaata jah film ära :D Siis võib tõesti sellest rääkida...Njah, kui ma kunagi millegi muu lugemiseni jõuan siis võib ka sellel teemal arutleda :D
ma väga tänan :D
jah, Lepituse tõlge oli küll ülihea. Aga see kõneall olev raamat on nagu šokolaad, kui isu on, siis ajaks sisse küll XD Ma kaldun arvama, et oleks ma ennem raamatut lugenud (ükskõik siis kas tõlget või originaali) poleks ma filmi vaatama läinud. Film ei olnud nii ülevoolavalt magus ja Edward näiteks ei tundunud mulle üldse ideaalne. Võibolla ma seepärast seda raamatut nii rahulikult võtan (sest kui mõtlema hakkad, siis ajab ikka närvi küll, millist iba bestselleriks nimetatakse)
Käisin ka eile seda filmi vaatamas ! Ausalt öeldes ei olnud enne midagi kuulnud ega isegi treilerit näinud, vaidlesin veel sõbrannale vastu, et mina ei taha õhtul hilja õudukat ( pealkirjast tulenevalt) vaatama minna. Täna googeldasin Videviku ära ja täitsa üllatunud kui kui palju erinevaid arvamusi, täiesti äärmusest-äärmusesse. Noh, ütleme, et tegemist ei olnud just Oscari filmiga aga päris labane noortekomöödia ka ju ei olnud. Ma ei teeks seda filmi ja neid raamatuid päris maha. Kuigi jah, keskmise eesti mehe film see ei ole :P aga nii nagu peategelane oma tütarlapsega käitub ongi see, mis enamik naisi mehelt salaja sooviks...arvan, et selliseid filme hakkab veel tulema, hallis&rutiinses igapäevaelus ( lisaks ju majanduskrahh ka veel) on nii tore vaadata midagi lihtsat, seletamatut, romantilist ja armsat. Mina olen päev otsa igatahes end pärast selle vaatamist hästi tundnud ja nii lihtne see ongi...
Film on tunduvalt parem kui raamatud. Seda ei juhtu just tihti mu meelest.
:D mina loen hetkel kolmandat raamatut sest sarjast. hea inglise keelt õppida ja täitsa meeldiv lugemine. kuid muigama paneb siin kirjeldatu. naelapea pihta.
aga ma ikka loen:D
Postita kommentaar