Kristiina, see keskmine - Leelo Tungal

"Aga vaata, ema, s e e laps on teil ikka natuke nii... aia taha läinud... Aga, noh, igaühel läheb vahel mõni asi nässu! Ega kurvastada nii väga ei tasu, raamatutes on ka kirjas, et juba vanal ajal olid kõik kolmandad lapsed natuke imelikud, kas või seesama loll Ivanuška, kes havi käsul ahjuga ringi sõitis nagu taksoga ja pärast võttis veel tsaaritütre endale naiseks. Minu arust peaksid inimesed raamatutest ometi kord õppust võtma: kolmandat last ei tasuks üldse muretseda. Pärast teist last tuleks kohe neljas sünnitada, siis viies, kuues ja seitsmes. Seitsmelapselistes peredes, nagu ma olen tähele pannud, on kõik enam-vähem normaalsed, võtame kas või seitse pöialpoissi."

Üle pika aja sai lugedes korralikult naerda kah (jah täisealine mees "võib" naerda pisikestest tüdrukutest rääkivate raamatute peale)! Sest tegemist on nii vaimustava dialoogiga ning mõnusalt südamesse mineva looga. Sellest paremaks ilmselt pole lastekirjandusel eriti kuhugi minna :) Kui mahlane dialoog, ja kui mõnusad karakterid, mitte ainult lapsed vaid vanemad ikka ka! Kuigi ma ei saa aru, miks meid isasid ikka nii käparditena kodustes asjades kujutatakse :) Hämmastav, et seda mõni teater pole juba "rabanud" tegemiseks?! Kas poleks lahe, kui näiteks No99-teater teeks selle ära nii, et mehed mängiks naisi ja naised mehi :) Kristiina oleks näiteks Jaak Prints, vanem õde Helen Andres Mähar, noorem õde Imbi Sergo Vares ja ema oleks Gert Raudsep ning isa Marika Vaarik :) Ma proovisin seda raamatut lugedes vahepeal nii ette kujutada ning see muutis veel omakorda asja veel pullimaks. Mitte, et seda vajagi oleks olnud, sest tekst on tõesti koomiline ja mõnus just sellisenagi nagu ta on :)

Ehk loo minategelaseks on koolimineku vanuses olev Kristiina. Oma otseste ütlemistega ja tarmuka maailmanägemusega, üdini koomiline tegelane. Tal on noorem õde Imbi, keda ta eriti ei salli, sest too võtab ju kogu ema ning teiste tähelepanu endale. Kuigi Imbi ei tee kellegi elu peres kergeks (nii ju nende tittedega juba on). Kuid samas nagu ka päris elus, on õdede vahel kogu konkurentisist hoolimata armastus...või noh, ega sellel Imbil ju polegi veel midagi muud kui 2 hammast. Kuid see lõpp... see kui Imbi pisike käsi magades paotub ning seal on... oh kui armas see on! Vanem õde Helen käib aga juba teises klassis ning on üks paras ninatark, kuid samas on kõik selle ise pidanud läbi elama, mida Kristiina parajasti elab ja tunneb. Isa proovib ühel päeval anda emale "vaba päeva" ning üritab plikadega ise hakkama saada, sest selle ema elu on küll üks paras peavalu, aga nii on ju ka kõikide päris-emade igapäevaelu. Niimoodi lugedes see ainult on otse lugejale vastu vahtimist :) Teatrilavale sobiks lugu ka sellepärast, et praktiliselt suurem osa tegevusest toimubki kodus, kuigi vahepeal käiakse ka maal vanavanemate juures ja hambaarstil ja mingil hetkel ka naabritüdrukuga hoovis mängimas, kuid seda kõike on nii vähe ning annaks kindlasti dramaturgil kohandada. Ahjaa, mingil hetkel tahtis vanaema ka oma lastest "kuulsaid" vorpida ning siis veeti Kristiina muusikakooli katsetele...aga läks ju ikka nii nagu ikka...eriti Kristiina puhul...sest kui oli vaja koputada rütmi nii nagu onu ees koputas...siis Kristiina mõtles, et ta oskab palju kiiremini kah koputada ning siirast heast tahtest näitas, mida ta suudab :)

Sellel raamatul on oma naljadega ainest saada täiesti kultusraamatuks (eks ta vist natuke on ka teatud aegadel seda olnud. K jutustas kuidas neil kooli ühika poisid kõik temalt seda raamatut kunagi laenasid ning usinalt läbi lugesid). Osalt ütlusi, mis sellest raamatust pärinevad ongi juba leidnud kasutust inimeste kõnepruugis ning naljades. On ju raamat kirjutatud ka 20 aastat tagasi! Sellest lisanduvad nendele muudele väärtustele vahvad nostalgilised tunded, kui lugeda rubladest või salmikutest või muudest selle aja asjadest (kuigi salmikud ei ole ju ka tänapäeval veel kuhugi kadunud) :)

Päris huvitav oleks teada, kui palju Leelo sellest kõigest oma elust maha kirjutas, tal ju kah neid tütreid :) ja kui palju ta välja mõtles. See kõik oli nii reaalne ja eluline, et polnud mingit muret endal lasta silme ees nendel tegevustel teatrina joosta.

Hinnang: 5- (Isegi mu vanem laps, kes on 13 aastane, kuulas oma tegemiste kõrvalt ning kui oli aeg lõpetada, nurus "veel ühte peatükki" :) Samas 8 aastase poisi jaoks oli see veel liiga varajane. Kuigi ka tema naeris mitmetes kohtades, tundus, et ega ta kõikidest naljadest veel aru ei saa. Ta ju osaliselt ise alles selliste arusaamadega, nagu see Kristiina :) Ja katkestas ta mind ka igal kolmel õhtul kui seda lugesime, sest omad tegevused olid vist ahvatlevamad. Aga täiskasvanute seisukohalt on selliseid raamatuid lausa lust lugeda...ma ei saanud ise seda kuidagi käest ära panna :))) Kindlasti üks Eesti lastekirjanduse tähtteoseid! Seda ma loen kunagi kindlasti veel lastelastele kah! Ja ülima hea meelega :)))