Ema meigid, ema keed, ema riided, ema asjad...maal või linnas - vahet pole...need on ikka need kõige huvitavamad asjad! Siin viimasepeale pop meigimoe "röögatus" aastast 2008.
Karvased asjad ON kahtlased. Need võivad hammustada. Jäle, väkk. Kristin on nii võõra näoga, et kui ma ise ei teaks, siis ei usuks, et see on tema :)
Nii nagu eelmiselgi aastal, nii ka tänavu - tõime P-ga metsast ise kuuse. Meil ju oma metsaraasuke maal. Ja ometi alati kui metsast kuuske toon kummitab mul peas Viivi Luik ning tema luuletus: Kuuse jaoks ei ole vaja
liiga palju ehteid,
tema ootab lahket maja -
rõõmu, mis on ehte.
Suurest metsast toodi teda
täna meile siia.
Ta ei kasva meiepärast
suureks mitte iial.
Sellepärast ma katsun ikka võtta selliseid puid, mis on hukule nagunii määratud. Sellel aastal leidsime sellise sobiva suurusega, niiet lapsed said kuuse täiesti ise ära ehtida. Ma panin vist ainult ühe ehte. S ehtis ülevalt poolt, P keskelt ja Kristin alt...või noh, P vist ehtis igalt poolt ka natuke. Kristin ju proovis ikka kõik ehted ühe ja sama oksa külge mahutada.
Ehtija, kes on ise kui üks suur ehe :)
Jõuluvana oodates läheb aeg kiiremini kui näiteks soome kelguga õues üks pikem sõit teha.
Kuid ootamine on ju raske töö...
Ometi... need on ju kingid, mis seal kuuse all on. Kelle nimi selle kõige suurema paki peal on?
Selline on 8 aastase poisi nägu, kui ta teab, et pärast luuletust on kingitus tema oma. Ja kui vaja siis võib kasvõi "pääsukest teha"... et kink ainult kiiremini kätte tuleks. Nimelt kui luuletused ja laulud otsas, siis mõtlesid "tarkpead" välja, et akrobaatiliste trikkidega on ka võimalik "töö" ära teha.
Lõpuks ometi!
Ehitusmeister-Kristin ja tema Pipi-maja. Selle jõulu oodatuim.
Siin aga selle jõulu originaalseim. Laava-lamp...seda võib muudkui passida ja jälgida...täiesti hüpnotiseeriv!
Meie maakodu lähedal on selline fotogeeniline puu.
Talvine tee...viib ei-tea-kuhu...
Raplamaa päikeseloojang...ilusam kui kusagil mujal maailmas.
Uduteki sisse mähitud puud. See ja kolm eelmist fotot on nö. mu esimesed katsetused teha kunstilisi loodusfotosid. Neile klikkides peaks nad avanema ka suuremana. Ise olen küll enamvähem rahul, eriti selle eelmise, ehk päikeseloojanguga. Fotot vaadates tuleb meelde kui terav tundus pildistades see päike (see tundub ere isegi pilti vaadates), kuigi õues oli päris karge külm. Tegelikult on kõik 4 fotot tehtud umbes 10 minuti jooksul (kell oli vist seal kolme paiku). Kuid hämmastavalt palju loeb, millise nurga alt pildistada või kas kasutada välku või mingit fotoka eriprogrammi. Kuigi kui ma õieti mäletan, siis need on küll kõik automaatse programmiga pildistatud. K ikka proovib rohkem, aga ma olen alles "algaja".
Mis lind see on? Meie peres tärganud ornitoloogia-huvist hoolimata ja mitmeid linnuraamatuid uurides, ei suutnud me ise tuvastada. Igatahes on see ülesvõte tehtud meie maja taga...või ees...oleneb kummalt poolt vaadata. Lind, kelle me suutsime tuvastada, aga kellest kahjuks ei õnnestunud fotot teha, on tutt-tihane. See pidavat raamatute järgi väga harva end inimestele näitama, aga meie akna taga käis ta (nad?) terve jõuluaja üpris tihedalt.
See foto pärineb juba tänasest päevast "linnakodus". Tegin hommikul tervele perele pannkooke (laisk nagu ma olen, tegin juba laupäeval ära, siis on pühapäev hooleta:)). Proovisin uut retsepti. Nägid küll natuke teistsugused välja, aga esimesest koogist peale õnnestusid kõik ning päris söödavad tulid ka. Lisandina pakkusin nendest vaarikatest tehtud moosi, mis ma ise suvel korjasin (keegi ei viitsinud appi tulla korjama, aga nüüd talvel on küll kõigil hea moosi süüa :)) Ja neid moose jagub ilmselt kuni kevade lõpuni välja! 
Meie pere boss. Sama poosetaja, kes esimesel fotol esines tibi-rollis, on siin ümberkehastunud kantpeaks. Põsel olev arm ei ole make-up, ega ka mitte filmitrikk, vaid ehtsalt (vist kassiga...või ma-ei-tea-mille/kellega) kaklusest pärit sõjahaav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar