Mio, mu Mio - Astrid Lindgren

Lindgren-i raamatud jagunevad minul tavaliselt kas väga-väga headeks (näit. Pipi Pikksukk, Karlsson Katuselt, Kalle Blomqvisti-raamatud, Bullerby lapsed, Emil ja Tjorven) või siis sellisteks, mis mulle üldse ei meeldi (näit.Vennad Lõvisüdamed). Keskmiseid on päris vähe, sest tegelikult tavaliselt on ta raamatud nii soojad, vahvad, naljakad ning põnevad.

Mio, mu Mio-t lugesin kunagi hästi natuke ka lapsepõlves, siis kui see ilmus järjeloona ajalehes "Säde", või oli see nüüd "Meie meel" või mingi laste-noorte leht igatahes. Mäletan, et siis tundus see väga huvitav ning oleksin hirmsasti tahtnud kogu raamatut lugeda. Kuid sellel ajal polnud seda kusagilt võtta. Raamatuna ilmus ju "Mio, mu Mio" alles 1993. Nüüd P-le seda ette lugedes ei uskunud ma oma silmi. Lugesin võimalikult kiirest, et saaks ruttu läbi. Selliseid korrutusi täis ning seiklus ka kuidagi ebaoriginaalne. Kohati lausa väga tobe oma verd nutvate valgete hobustega. Tekkis tunne nagu see oleks "veel halvem" koopia Lindgreni "Vennad Lõvisüdamed" raamatust, kuhu oli sisse topitud ka ideid, mida Tolkien-i Sõrmuste isanda saagast (piilurid, Saruman jne.) Hämmastav, et see raamat on Lindgreni kirjutatud! Illustreerinud on raamatu Ilon Wikland, kuid kehv trükk ja mustvalged poolkulununa tunduvad joonistused ei aita üldse kaasa. Kas tõesti sellel ajal olid meie trükimasinad nii kehvad? Kuigi kõige suurem probleem oli mul ikka selle loo enda ja kirjutamisstiiliga. Mida ma absoluutselt ei "kannatanud välja" (see on küll harv juhus, kui sellised julmad sõnad Lindgreni kohta minult võivad tulla, sest üliharvadest juhtudest hoolimata on ta ikka endiselt mu kõigi aegade lemmik lastekirjanik).

Lugu räägib ühest poisist, kes on orb ning tema kasuvanemad vihkavad teda. Üks salapärane müüjatädi abiga pääseb poiss juskui mingisse "Nangijaalasse", oma kuningas isa juurde. Kes muudkui iga lauset alustab sõnadega "Mio, mu Mio". Selles uues "maailmas", ehk "Kaugel maal" ootab poissi isa lisaks ees truu valge hobune Miramis, truu sõber Jum-Jum ning seiklus, mille läbi võidetakse kuri Rüütel Kato, kes on varastanud Kauge maa lapsi ning muutnud nood lindudeks. Lõpuks muidugi kõik lahingu käigus surnud lapsed ärkavad ellu, linnud muutuvad lasteks tagasi ja Mio elab oma kuningas isaga edasi ülimalt heal ja rahulikult Kaugel Maal.

Kõige huvitavam selle asja juures on see, et mu 8-aasasele see raamat tundus "nii põnev"! Ja ta justkui janunes selle loo järele. Ühelgi õhtul ei katkestanud lugemist, vaid pidevalt elas kaasa, et millal tuleb loo sisse see hirmus Rüütel Kato ning mis edasi saab. Seega ilmselt on Lindgren selle osanud nii osavalt kirjutada just nimelt selles vanuses lastele, nagu ta on mõelnud. Kuna peategelane oli 9 aastane siis ehk selle vanuse ümber olevatele poistele see sobibki kõige paremini. Ehk mis see minu "köha", siin üldse loeb :) ma polegi sihtrühm. Kahju ainult, et õigel ajal polnud võimalik kogu lugu lugeda.

Hinnang: 2- (Minu jaoks piin, lapse jaoks põnev :) Lapse jaoks mõjusid ka kindlasti need nimed, mis raamatus olid. Peategelase hüüdnimi oli ju Bosse, enne kui temast Mio sai. Ja Bosse on ju meie hiir, ehk elab koos Lassega puuris :) Muideks, nad elavad väga hästi ja on ikka sama nunnud! Siis see salapärane naine - tema töötas ju Drottninggatan-il. Ja see ju meil nii "igapäevane". Lisaks oleme tihti rääkinud ka Vaxholmist, kus me küll enne P-i sündi elasime ühe suve ning Tegner-i park, kus Bosse mängib enne kui ta Kaugele Maale läheb. Kindlasti see "äratundmine" ja "side oma päriseluga" mõjus ka positiivselt!)