Tšempionide eine - Kurt Vonnegut

Järjekordne pilguheit Kurt Vonnegut-i pähe osutus jälle fantastiliseks elamuseks. Vaesed on inimesed, kes seda kunagi teinud pole! Mul on tõesti kahju kõikidest inimestest, kes pole kunagi Vonnegut-i fantastilise stiili ja maailmanägemusega tutvust teinud. Mees on kahtlemata Nobeli-auhinda väärt (muideks see on mu kolmas Vonnegut-i raamat ning ka siin, nagu eelmistes mainitakse Nobel-i auhinda :))!

Tšempionide eine on minu meelest üks kahest kõige kuulsaimast Vonnegut-i raamatust (teine on Tapamaja, korpus viis). Kuid kokku on ta kirjutanud romaane 14, lühijuttude kogumikke ja esseistikaraamatuid 9 ja näidendeid 5 (tema viimaseks raamatuks jäigi selline esseistika valdkunda kuuluv Kodumaata mees. Muide tema viimase raamatu viimasteks ridadeks on:

When the last living thing
Has died on account of us,
How poetical it would be
If Earth could say,
In a voice floating up
Perhaps
From the floor
Of the Grand Canyon,
"It is done.
People did not like it here.").
Viimaseks jäänud intervjuud Vonnegutiga võib lugeda siit.

Kõik need kolm Vonnegut-i kirjutatud raamatut, mis ma tänaseks olen jõudnud lugeda on kahtlemata ühe mehe käekiri, kuid siiski kõik isemoodi (osalt tegelasi on küll samad nii "tapamajas" kui "eines"). Hakkab küll vähehaaval tunduma, et tema teosed kokku moodustavad ehk ühe suure terviku, mis ongi kokku Kurt Vonnegut. Olen kusagilt lugenud, et sügisel on oodata temalt uut raamatut, ehk mingit sellist, mida varem pole eesti keelde tõlgitud (päris uut raamatut surnud mehelt ju oodata loomulikult enam pole...kahjuks...kuigi ingliskeelse Wikipedia andmetel on ilmunud postuumselt ka üks lühijuttude kogumik).

"Tšempionide eine" märksõnadeks on hullumeelsus, Dwayne Hoover ning tema firmad ja Kilgore Trout ning tema raamatud, "inimesed on masinad", kirjandus ja kasutatud autod, mitu tolli on kellegi peenis pikk ja lai, autori joonistused peaaegu igal teisel lehel, teiste hulgas ka urruauk (see on küll vist ainus eestikeelne raamat, kus "urruauk" on lausa kaanel ilutsemas:)), Kõiksuse Looja, kirjaniku enda (ehk raamatu mõttes Kõiksuse Looja, ehk Vonnegut-i) sekkumine oma tegelaste ellu, Midland city ja Shepherdstown, luugid ja peeglid, Dwayne-i homoseksuaalne poeg Jänku Hoover ja Wayne Hoobler, kes redutab Dwayne-i pruugitud autode vahel (ilmselt redutab ikka veel kui ta tänaseks pole ära surnud), Püha Ime Koobas ja kui palju maad sinnani on mingil hetkel, Muinasmaa, Hüvasti sinine esmaspäev! Mõned korrad vilksab raamatust läbi ka juba "tapamajast" tuttav Eliot Rosewater (Kilgore Trout-i eeskostja ja suurim fän). Kogu raamat on kirjutatud "mõttelõikudena", ehk iga lõik algaks nagu mõttekriipsuga (raamatus oli küll kasutatud musti kastikesi), aga nii oli hästi mõnus lugeda. Miks küll sellist stiili rohkem ei viljeleta?

Kaval, kas pole...tõin välja märksõnad, sest selle raamatu lugu kirjeldada on praktiliselt võimatu. See on nii sürr ja mitmetahuline, -kihiline ja täis niipalju fantastilisi pöördeid, et tegelikult ongi see üks pöörete virr-varr :) Isegi raamatu saateks, tõlkija poolt kirjutatud tekst on kahtlase väärtusega segane lugu...aga selles pole tõlk süüdi...tõlkija on tegelikult teinud väga hea töö!!!...vaid pigem ikka see aeg, mil see raamat välja anti...arvestades, et tegemist on ikkagi "ameerika kirjanikuga" ja eesti keeles ilmus raamat 1978. Võibolla sellepärast seda sellel ajal lubatigi välja anda, kuna Vonnegut on ameeriklaste enda suhtes nii kriitiline ja näitab ju tegelikult neid üpris halvas valguses. Kuigi ma usun, et Vonnegut (kuigi kindlasti tahtis ameeriklaste peale vaadata viltuse silmaga) tegelikult suunab oma iroonia kogu inimkonna pihta. Oleme ikka segased loomad küll :)

Seegi tundus mulle üpris paradoksaalne, et raamatu üks tegelastest, ehk Kilgore Trout on kirjanik...natuke nagu Vonnegut ise, ainult et Vonnegut tahab kindlalt teda eristada endast (või kas tahabki?)... sellegipoolest on neis kahes mingeid sarnaseid jooni. Samas Kilgore Trouti raamatutel tundub olevat nende lugejate üle laastav mõjujõud. Ehk kõik kes loevad neid...peaks vist mainima, et neid on väga vähe...võibolla Rosewater ja Hoover ainult (kuigi hiljem saab temast tunnustatud kirjanik ja isegi "Nobeli laureaat" :))...kõikide nende maailm muutub väärastunuks...võib öelda, et nad lähevad hulluks. Samas tulles mu teoreemi alguse juurde tagasi...ehk Vonnegut=Trout... seega kõik kes me loeme Vonnegut-i raamatuid...meil on samasugune oht. Ja võibolla Vonneguti raamatud muudavadki lugejate maailma. Minule igatahes on need mõjunud. Kas nüüd just mu elu ja käitumist mõjutanud... kõik edasise ja rohkema mõju tunnustamisest keeldumine võib ju olla selge märk hullusest...hullud ju ka ei tunnista, et nad hullud on...seda väidab ju ka Vonnegut Tšempionide eine -s.

Ja nagu Vonnegutiga ikka...pean ühe pisikese lõigu või stiilinäite raamatust ka siia kirjutama:
"Dawyne'i ettekandja"Burger Chiefis" oli seitsmeteistkümneaastane valge neiu nimega Patty Keene. Tal olid kollased juuksed. Tal olid sinised silmad. Imetaja looma kohta oli ta juba väga vana. Suurem osa imetajaid olid seitsemteistkümneaastaselt juba kas vanadusnõdrad või surnud. Patty Keene aga oli seda sorti imetaja, kes arenes aeglaselt, nii et keha, milles ta ringi liikus, oli alles hiljuti saavutanud küpsuse. Ta oli tuliuus täiskasvanu..."

Üldiselt olin välja valinud ka teise stiilinäite, aga need seksi-teemalised lõigud mõjuvad raamatus kokku koomilise ja isegi stiilsena, aga kontekstiväliselt siiski natuke "kahtlase väärtusega" :) Üldiselt ma jälestan kui raamatutes on seksiteemalisi asju kirjutatud nii otse ja rõvedate sõnadega, aga selles raamatus, kus kõik on nii sürr ja otsekohene...siis ei saanukski kuidagi teisiti neid asju kirjutada, nagu Vonnegut seda teinud on.

Hinnang: 5 (tundub, et sellest on kujunemas väga hea kirjandusaasta...seda muidugi palju tänu Vonnegutile, kelle raamatud üksteise järel niipalju nalja ja mõtlemisainet ning "oma ehmatavas otsekohesuses ning ausues" peavangutusi esile kutsuvad. Tšempionide eine on õigustatult kultusklassika! Soovitan lugeda, kui on isu millegi erilise või teistsuguse kirjamduse järele. Lisaks on peaaegu, et tegemist sci-fi žanriga. Ja kindlasti saab ka naerda või vähemalt sarkasmi ning iroonia üle muiata...aga tegemist on "laheda ja mõnusa" sarkasmi ning irooniaga, mis tegelikult ei tee paha kellelegi!)