Puhastus - Sofi Oksanen

Tavaliselt on headest raamatutest mõnus kirjutada. Neid on huvitav "lahti muukida" ning nautida veel nendes mõtetes ringi kolades korra uuesti, mis raamatut lugedes tekkisid. Headest raamatutest saavad head mälestused ning nendele on mõnus leida seoseid nii oma elust kui ka kirjandusest või mujalt. Vahetevahel, päris harva, paneb hämmastama kirjaniku oskus üht või teist asja lahti mõtestada, veel harvel luua mitmekihilist tegevustikku või mõtete kogumit. Hoopis harva on head raamatud nii head, et ei tahaks, et nad lõpule ei jõuakski.

Sofi Oksanen-i "Puhastus" ongi just üks neid kõige haruldasemaid raamatuid...minu jaoks. Usun, et loen seda raamatut kindlasti kunagi uuesti. Kuigi praegusel hetkel, kui raamatu lugemisest on juba mõned päevad möödas, tundub, et kogu see lugu on justkui peopesal olemas. Nii selgelt meeles kuni nüanssideni, ehk uuestilugemine tunduks küll mõttetu. Võibolla sellepärast, et kogu tegevus jooksis teatrina silme ees...võibolla sellepärast, et narratiiv oli nii põnev ja huvitavate pisikeste avastustega...võibolla sellepärast, et lauseehituslikult ning üldse tehniliselt oli tekst kuidagi eriliselt hästi konstrueeritud. Ei tea, kui palju aitas asjale kaasa, et tõlkijaks oli samuti kirjanik (Jan Kaus), kes ehk tajub ise teksti kirjanikuna kuidagi edasi andmiseks lihtsalt tavatõlkijast paremini?

See on minu jaoks alles teine Sofi Oksaneni raamat, kuid pean teda kindlasti juba ainult nende kahe raamatu põhjal üheks oma lemmikkirjanikuks (õnneks on veel "Baby Jane"... sest muidu peaks ootama nii kaua, et jälle temalt midagi uut saaks lugeda... kuigi kohe varsti on ju see "olukord" käes :)) Kindlasti ootan ja loodan, et mõni Eesti teater selle loo ka oma repertuaari võtaks, sest tegelikult, kui ma õigesti olen asjast aru saanud, ongi see lugu ise alguses sündinud näidendina. See on ju ka vähemalt Soomes varem lavastatud... Paratamatult tekkis endalgi spekuleerimis-mängulust, et kes Eesti näitlejatest võiks millist rolli mängida :) Kirjutan oma "tabelid" teksti lõpetuseks, sest eelkõige tahaksin oma siinses tekstis keskenduda just nimelt raamatule endale. Sellepärast esitangi enne sisu juurde asumist hoiatuse. Sest plaanin avaldada ka mõned sisulised üllatusmomendid, milleta raamatust midagi täpsemat kirjutada on ehk peaaegu võimatu. Seega see järgnev tekst kubiseb "SPOILERITEST"!!!!!!!!! Ma lihtsalt ei raatsi nendest šokimomentidest kirjutamata ka jätta!!!

Lugu saab alguse sellest, kui üks vanem naisterahvas - Aliide Truu avastab oma aiast tütarlapse. Ta kutsub kummalise tüdruku sisse ning algab psühholoogiline mäng... kes see tüdruk on? Miks ta siin on? Mida ta tahab? Kuidas temast lahti saada? Lugeja jaoks aga avaldub ka teise tegelase, ehk tüdruku mõttemaailm - ta on lõbutüdruk, ta on tulnud oma vanaema ja ema lapsepõlvekodust tuvalist vahepeatust leidma, ta põgeneb, ta kardab, tal on palju küsimusi.

Kogu selle tänapäeva tegevustiku raamides on see raamat ikkagi peamiselt sellest, mis kunagi oli juhtunud majaperenaise ja tema õega ning samuti mõlema naise meestega ning teise maailmasõjajärgse Eestiga. Minu jaoks oli see raamat ka sellest, millises olukorras inimesed olid nõukogude võimu algusaastatel, kuidas vend pettis venda ja kuidas head ning omad inimesed võisid olla väga sügava põhjaga - mõned kuni lõpuni, ehk isegi oma eluga riskides truud, ausad ja vennalikud, kuid samas ei teadnud kunagi kindlalt, et keda usaldada ning kui kaugele usaldada. See raamat on kindlasti kadedusest, eelkõige armukadedusest. Ja kindlasti ka armastusest! Ning sellest kui imeline võib olla armastus kuid ka sellest kui pinnalt valelikud võivad inimesed olla. Ja milleks kõigeks ei ole üks armunud inimene võimeline... täpsustan-- milleks kõigeks üldse üks inimene võimeline on!

Ajas tagasi minnes jutustab kirjanik loo kahest õest - Aliidest ja Inglist. Inglil on mees ja laps, Aliidel ainult ühepoolne armastus oma õe mehe vastu. Ingli mees Hans on eestimeelne ning nõukogude võimu vastu. Metsavendasid hakkas mingil hetkel langema tiblade ohvriks järgemööda - küll kavalate spioonide töö tulemusena kui ka enda rumaluse, kadeduse ning 100 muu põhjuse tõttu. Õed lavastavad Hansu surma ning peidavad tolle seinakapilaadsesse pisikesse ruumi. Ingel saab ikka oma mehega sama katuse all elada, teades et too on turvaliselt elus ja olemas. Sellel ajal ju ei teatud kauaks seda olukorda peab kannatama - igal hetkel võisid ameeriklased, inglased või kes iganes appi tulla... Samuti oli Aliide rõõmus, et tema armastuse objekt on ikka elus ning kes teab millise olukorra tulemusel siiski võimalik, et kunagi "tema oma"... Õdesid ülekuulati tihti ning olukord muutus üha ärevamaks. Nad toitsid ka metsavendi. Ühel hetkel valis Aliide endale mehe, mingi alataju mõjujõul või lihtsalt naiselike vajaduste ajendil. Väljavalituks osutus "punane" Martin Truu. Kihutuskõneleja ja oma ringkondades tegija.

Et mitte kogu lugu ümber jutustada ütlen edasisest vaid nii palju, et Ingel oma tütrega saadetakse Siberisse ja Aliide koos Martiniga asuvad elama sellesse majja, kus Hans endiselt end varjab. Aliide endiselt loodab, et nüüd on lõpuks oodata ka tema võimalust oma armastatud mees lõpuks "endale saada". Kuid kõik ei lähe muidugi nii nagu keegi tegelastest ootab või loodab. Kusjuures lõpus on oodata tapmisi, paljastusi, juhtumisi ning sisule veel läbi dokumentide valgustamist, et igal leheküljel selgineb loo tausta ning tagamaad veel omakorda. Tõeline süsteem ning mitmekihilisus! Kusjuures kogu selle minevikupõnevuse kõrval ka tänapäeval toimuv lugu areneb edasi....

Kui Stalini lehmades oli minu jaoks just see tänapäevasem osa huvitavam, siis Puhastuses on just vastupidi. Puhastuse põhilugu ja kõik aktsendid, sügavamad mõttearendused ning šokimomendid olid minu jaoks "minevikus", ehk 40-50ndate Eesti väikelinnas/külas. Kuigi eks see, mida Aliide Pašaga teeb on ju ka mingis mõttes üllatus... samas kui inimene on selleks juba korra olnud võimeline, siis miks mitte ka mitu korda... nii see tundub elus olevat...

Mõtlesin koondada need mõtted siia ridamisi, mis mul lugedes tekkisid. Eks needki kirjeldavad seda olustikku. Lisaks kui arvestada, et raamatus oli selgelt kaks eri generatsiooni, siis võibolla kunagi pensioni eas näen asju kuidagi teisiti ning on vahva võrrelda, kui erinev mu mõttemaailm ning rõhuasetus on praegu ja siis :)

- kõigepealt muidugi see, et inimene on inimesele hunt. Kõige koledam on see muidugi siis, kui seda ollakse oma sugulasele. See oli minu jaoks esimene raamatu suur šokk, see kuidas Aliide ootas, millal Ingel Siberisse viiakse. Tehnilises mõttes, ehk see kuidas Oksanen selle välja kirjutab - kolm päeva veel, kaks päeva veel... ei ühtki päeva enam... selles on midagi eriti hirmsat ja otsekohest. Aga oma mõtetes ongi ju inimesed iseenda vastu siirad ja otsekohesed. Ka sellist "vastikute" asjadega. Inimesed on julmad, see on fakt! Kuigi mõttemaailmas veelgi julmemad kui oma tegelikes tegudes.
- armastus on ikka täiesti pime. Hans ei andnud ju mingisugust "lootust" Aliidele. Kuid too luges ikka märke enda jaoks ning lootis, et kui Ingel on pildilt väljas, siis tuleb tema kord. Kui naiivsed me oma armastuses ikka oleme. Kui sinisilmsed ning enesekesksed. Ja tegelikult ka nagu silmaklappidega hobused - näeme ainult sihti ja ei midagi muud. Ja kui armastus on läbi või kui lõpuks märkame, et see polegi see, siis on esimesel hetkel justkui lihtsam surra kui edasi elada.
- sõja või ka okupatsiooni ajal olid inimesed nagu puuris loomad, kunagi ei teadnud kes kuidas käitub. Sõjas on üldse inimesed justkui moraalitud ning kõik oleks justkui lubatud. Inimlikkus ei loe. Tapa või sa ise sured.
- mulle meeldis see läbi raamatu jooksev "kärbse" teema. Kärbes on justkui mingi räpasuse sümbol minu jaoks. "Räpane hing" Aliide oli "Kärbes", ta tappis neid kärbseid seal pidevalt, sest "surma haisu" oli selle maja ruumides küllaga ja väga sobivalt kujunduslikult on ka raamatu kaanel kärbes.
- ühes kohas läks mul süda härdaks. Raamatus on mitmeid peidus istuva Hansu kirjutisi. Ja ühes kirjas ta mõtleb, et kas ta veel kunagi näeb oma Siberisse saadetud tütart. Kui nüüd kujutada ennast selle mehe asemele - ma läheksin vist peast päris segi. Ja kui mõelda kui palju selliseid peresid tollel ajal oli, kus mees või naine vägivaldselt Siberisse saadeti ja oma armsamatest ja lastest lahutati. See on nii kurb, et sellest kurvemaid asju eriti palju siin ilmas polegi.
- Ei tea, kas ise oleks suutnud olla piisavalt tugev. Tugev ülekuulamistel. Tugev, et mitte hakata venelaste sabarakuks. Tugev, et oma ideaale kaitsta. Tugev, et elada oma armastatuga samas majas, saamata temaga koos olla. Tugev, et võtta endale kaaslane, keda ei armasta. Tugev, et rikkuda teiste inimeste elusid, enda lojaalsuse tõestamiseks. Tugev, et tappa teist inimest... teisi inimesi... (kuigi mõned nendest tugevustest väljendavad ju vastupidiselt, ehk hoopis "nõrkust").
- Kas tõesti ei olnud kuidagi võimalik välja uurida, kes kuhu Siberisse viidi... kasvõi mingigi trikiga? Ma oleks vist pühendanud kogu oma elu sellele, et teada saada ning järele minna...
- Kohati mõjus tekst lausa luulena. Oksanen kasutab oma kirjeldustes nii osavaid ja tabavaid ning tihti täiesti originaalseid metafoore. Tõeliselt nauditav tekst ja samas ka tõlge!
- Ma ei imesta tänaste vanaemade-isade, vanavanaemade-isade paranoiat, sest sellisel ajal elanuna on see täiesti loomulik, et nad pabistavad rohkem...

Kuigi mõtlesin alguses, et märgin raamatust head kohad üles, selgus lugedes, et kogu raamat ongi pidevalt hea koht hea koha otsa... Seega panen mõned üksikud tähelepanu äratanud lõigud siia stiilinäitena kirja. Või siis kohad, mis omakorda "mõtteid" äratasid:
- Zara pööras näo taeva poole. See peab olema Suur Vanker. Sama Suur Vanker, mida oli näha Vladiki (Vladivostok-"minu märkus") taevas, kuigi see näeb siin teistmoodi välja. Siinsamas õuel oli ka vanaema vaadanud Suurt Vankrit siis, kui ta oli noor, samasugust Suurt Vankrit, seisnud samas kohas, sellesama maja ees, samade õuekivide peal, tema vanaema. Samad kased seisid ta ees ja tuul tema põskedel oli olnud sama ja see oli puhunud samades õunapuudes........
(Taban ennastki tihti sarnastelt mõtetelt nii ajas ettepoole kui tahapoole. Ehk, et kunagi keegi mu esivanematest on teinud või mõelnud midagi sarnast kui mina. Ja samuti, et kunagi ehk keegi mu lastest, lapselastest või keegi teeb seda või teist...)
.....Zara alataldu kõditav muru oli vanaema käe puudutus ja tuul õunapuudes vanaema sosin, ja Zaral oli tunne, et ta vaatab Suurt Vankrit vanaema pilguga, ja kui ta pööras pilgu taevast tagasi, tundus talle, et vanaema noor keha on tema keha sees ja see käskis tal minna tagasi majja, otsima lugu, mis jäi talle jutustamata.
(oh kui palju on neid asju, mida tahaks esivanemate eludest teada. Ja kui palju sõnu jääb tegelikult igaveseks enda sisse...)
- Aeg väänles kümme minutit edasi...
(nagu "luule"!!!)
- Lapsed panid Aliide suhkrutoosi soola, kukutasid nöörilt kuivavat pesu, pistsid usse Aliide jahupurki, kleepisid purgi külge tatti ja jälgisid oma ema vokiratta vahelt, kuidas Aliide jõi oma soolast teed või võttis kätte jahupurgi, ilma et ükski lihas ta näos liikunuks, kuigi ta tundis sõrmede all kuivanud tatti ja usside kihinat pugis. Aliide ei kavatsenud valmistada neile seda rõõmu ja näidata, et nende tegevus, halvakspanu või miski muu talle korda läheb.
(Kummaline, et mingite asjadega on lihtsam inimesel oma uhkust ja ülbust hoida kui teistega.)
- Martini hammaste vahel oli alati sibulapealsete ribasid ning mees oli tugeva kehaehitusega. Tal olid tugevad lihased, kuid käsivartel rippus lõtv nahk, kaenlaaluste juurest ulatusid peaaegu õlgadeni suured poorid. Pikad kaenlakarvad olid higikollased ja jämedusele vaatamata haprakesed, nagu roostes traadid. Koobast meenutav naba ja peaaegu põlvedeni rippuvad munandid. Oli raske ette kujutada, et tal olid kunagi olnud noore mehe trimmis munad. Ta poorid olid tulvil rasva, mille lõhn vaheldus vastavalt sellele, mida ta sõi.
(Ere stiilinäide Oksanen-i karakteri-ehitusest... kusjuures ma pole kunagi selle "munandite asja" peale tulnud... et vanana nad välja venivad :)))
- Ta kuulis selja taga loomade hääli, nad ootasid teda ja ta pidi minema, ja ta sai aru, et ka tema oli oodanud. Oli oodanud kedagi, just nagu siis keldris, kus ta oli kahanenud toanurka hiireks, lambi peale kärbseks. Ja sealt keldrist välja saades oli ta kedagi oodanud. Kedagi, kes teeks midagi, mis aitaks või võtaks ära kas või väikse osa sellest, mis seal keldris aset leidis. Silitaks pead ja ütleks, et see polnud sinu süü. Ja ütleks veel, et mitte kunagi enam. Lubaks, et mitte kunagi enam, ükskõik mis juhtub. Ning samal ajal, kui Aliide mõistis, mida ta oodanud oli, sai ta aru, et see keegi ei tule mitte kunagi. Et mitte keegi ei tule kunagi ütlema neid sõnu, neid sedasi mõtlema või tema eest hoolitsema, et mitte kunagi enam, Et tema, Aliide, oli see ainus, kes pidi kõige eest hoolit kandma. Mitte keegi teine ei hakka kunagi tema eest seda tegema, isegi Martin mitte, kuigi ta tahtis nii väga Aliidele parimat.
(veel üks viide "kärbsele"... Aga tegelikult see lõik kujutab jälle seda inimese "üksindust", mille vastu mina oma naise ja laste suhtes olen kuulutanud vastuvõitluse. Ehk mina küll tahan, et nad tunneksid, et mina olen neil olemas. Hoolitsemas, muret tundmas. Ma mõtlen päriselt ning mitte ainult "parimat soovides"... muidugi mõistuse piirides, ehk nii kaugele kui mul seda teha lubatakse või tahetakse...)
- Ei lähe ma kuhugi Tallinnasse. Seal pole põlde ega metsa ja mis mees ma linnas oleksin. Mõnikord tahaksin sihtida oma Waltheriga Liidet. Üle pika aja on mu pea täiesti selge. Kui näeks vaid kunagi veel Lindat. Ingel oleks pannud sousti sisse rohkem soola.
(selle pisikese lõiguga Hansu kirjast annab kirjanik nii palju emotsioone lugejale. 1. maamehe hinge ei kisu maa küljest lahti; 2. lugejana me ju teame kuidas Aliide Hansu suhtus, kuid see mida Hans Aliide suhtes tundis... 3. See igatsus laste järele - minu "nutukoht"; 4. Tõeline armastus oma naise vastu ei kustu ka aastaid lahus olles... - nii romantiline :) Ja selliseid paljuütlevaid ja tabavaid lõigukesi on raamat täis!!!)
- "Uhke mets on teil." "Kas pole? Eesti mets. Minu mets." Lask.
(vastik, et tänapäeval igasugused tibladele pugenud inimesed endiselt meie seas teevad nägu nad oleksid täisväärtuslikud inimesed rahva huve kaitsma ning neid esindama või nende eest otsustama. Või lihtsalt teevad näo, nagu nad poleks kunagi midagi kellelgi halba teinud... naudivad veel seda Eestimaad, mille nad tegelikult kunagi ise maha müüsid...)

Aitab lõikudest...muidu tõesti peaks kogu raamatu siia ümber kirjutama :))) Aga vestlemise teemasid on selles raamatus küllaga ning väga huvitav oleks nendel teemadel kellegagi arutada... Eks me ju kõik tajume asju omamoodi, oma tausta ja arusaamistega. Selliseid raamatuid on minu meelest kohe hädasti vaja. Kummaline, et selle nüüd kirjutas keegi, kes polegi üldse Eestis sündinud, kuid südame teeb soojaks, et kõik need auhinnad, mida raamat on võitnud Soomes on pööranud sellele palju tähelepanu ning loodetavasti tõlgitakse võimalikult paljudesse keeltesse, et ka teised saaksid kasvõi niimoodi seda hõngu ning infot, mis meie rahvaga on juhtunud. Ja meid sellisteks kujundanud nagu me oleme. Sest sellel on ju kindlad ja tugevad seosed tänapäevaga. Kuigi vahest on tunne, et ka Eesti inimesed, kes ei ole selle ajaga mingis mõttes kasvõi mõtteliselt seotud, nad ei suudagi näha selle raamatu olulisust. Kõigi jaoks pole ju tänapäeval enam rahvuski tähtis. Kahjuks. See raamat peaks küll igas ühes natuke seda rahvustunnet puudutama.

Nii hea, et Oksanen on lubanud vähemalt paar Eesti-teemalist raamatut veel. Ma ei jõua ära oodata... Ta on võibolla rohkem EESTLANE, kui mõni muu meie seast :) Loodetavasti ka Eesti vastavad organisatsioonid ei jäta seda raamatut ja selle kirjanikku tähelepanuta aasta lõppedes, kui on aeg auhindu jagada... Ja minu meelest otse loomulikult on Eesti teatritel õige aeg sügisel see lugu lavale tuua!!!

Hinnang: 5 (Täiuslik raamat. Saab kujutada ennast sellesse olukorda ning aimu esiisade-emade rasketest aastatest. Hämmastava detailsusega nii olustiku, inimsuhete kui ka mistahes kirjeldustega. Tõeline nauding nii lugemiseks kui kaasamõtlemiseks. Lugu voolab nii hästi kuigi tegemist on mitmete eri aastate seguga. Sellepärast jätab mingis mõttes nagu päeviku mulje. Kuigi hüpped ajas on tihti väga suured. Mitmekihilisusele annab veel omakorda kihte juurde see, et on kasutatud ka fiktiivseid dokumente, peidus istunud mehe kirju ning vaadeldud asju nii Zara, Aliide kui ka teiste inimeste pilkude läbi. Raamatu lugemine oli tõeline elamus! Lisaks sellele, et see on kirjutatud hästi, mõjub see kuidagi olulisena. Olulise lõiguna meie kui rahva ajaloost ning ometi mitte kuiva ajalootekstina vaid läbi inimsuhete rägastike ning selles mõttes nagu rohujuurte tasandilt. Nii ongi kõige huvitavam ning äratab huvi ka selle üldise ajaloo suhtes. Usun, et kõik inimesed, kellel see raamat on lugemata on minust vaesemad... vähemalt ühe vinge lugemiselamuse võrra vaesemad :) Ja muidugi psühholoogiliselt mõjuv on ka see, et kui hea, et ise ei pidanud seda üle elama...)

Jutu alguses lubatud mõttemäng, ehk kes võiks Eesti teatrites mängida neid rolle:
Linnateater: vana Aliide-Zara: Ene Järvis või Marje Metsur või miks ka mitte vanemaks meigitud Anu Lamp-Elisabet Tamm; noor Aliide-Ingel, Hans-Martin: Evelin Pang-Hele Kõre, Alo Kõrve-habemega Priit Võigemast või Indrek Ojari
NO99: vana Aliide-Zara: Marika Vaarik-Inga Salurand; noor Aliide-Ingel, Hans-Martin: ??-Mirtel Pohla, Sergo Vares-Tambet Tuisk või Gert Raudsep
Ugala: vana Aliide-Zara: Luule Komissarov või Leila Säälik-Kadri Lepp; noor Aliide-Ingel, Hans-Martin: Kata-Riina Luide või Kadri Lepp-Carita Vaikjärv, Juss Haasma-Aarne Soro
Draamateater: vana Aliide-Zara: Ita Ever-Mari-Liis Lill; noor Aliide-Ingel, Hans-Martin: Hilje Murel-Harriet Toompere, Mait Malmsten-Margus Prangel
Rakvere: vana Aliide-Zara: Helgi Annast või Viive Aamisepp-??; noor Aliide-Ingel, Hans-Martin: Anneli Rahkema-Marin Mägi, Margus Grosnõi-Üllar Saaremäe
Endla: vana Aliide-Zara: Helle Kuningas-Piret Laurimaa või Liis Laigna; noor Aliide-Ingel, Hans-Martin: Karin Tammaru-Kaili Viidas, Priit Loog või Sten Karpov-Jaanus Mehikas
Vanemuine: vana Aliide-Zara: Herta Elviste-Maarja Mitt; noor Aliide-Ingel, Hans-Martin: ??-Maria Soomets, Markus Luik-Ott Sepp
Suveteater, ehk segu kõikidest, ehk ideaalvariant: vana Aliide-Zara: Ines Aru või Luule Komissarov või Ita Ever või Herta Elviste või Helle Kuningas - Külli Teetamm või Kadri Lepp; noor Aliide-Ingel, Hans-Martin: Katriina Lauk või Anneli Rahkema-Hele Kõre või Marin Mägi või Maria Soomets, Mait Malmsten või Margus Grosnõi või Sergo Vares-Margus Prangel või Jaanus Mehikas

Uhhh... selle jaoks peaks tegelikult võtma kõikide teatrite "näitlejate nimekirjad" appi, mitte niimoodi peast pakkuma... samas niimoodi tulevad ehk just need, kellele kõige esimesena mingi tegelasega seoses mõtted hakkavad liikuma... Muidugi eks vanus mängib ka rolli... Martinit näiteks võib sama hästi mängida mõni noorem meesnäitleja, aga ka keskealine...

Põnev "mäng" igatahes... mis siis sellest, et ainult mängijale endale... nagu pasjanss :))) Kui saaks ka "taevased mängijad abiks võtta, siis näen ma näiteks Aliidena hoopis Velda Otsust...