Inglourious Basterds / Vääritud tõprad (USA-Saksamaa 2009)

Režissör ja stsenarist (auteur): Quentin Tarantino
Olulisemad näitlejad: Christoph Waltz, Brad Pitt, Mélanie Laurent, Diane Kruger, Daniel Brühl, Eli Roth, Michael Fassbender, Til Schweiger, Martin Wuttke, August Diehl, Sylvester Groth, Christian Berkel, Mike Myers

Loo lähtekoht: Film saab alguse natside poolt okupeeritud Prantsusmaal, kus Saksa ohvitser (juudikütt) otsib natside eest põgenenud ja end varjavaid juute. Üks tüdruk pääseb ta käest justkui üle noatera. Kolm aastat hiljem on tüdrukust saanud kino-omanik ja tema vanemad tapnud nats on turvaülemaks Göbels-i tehtud filmi esilinastusele, mis olukordade jada tulemusena peaks toimuma justnimelt selle tüdruku kinos. Kohale on tulemas ka Hitler ise. Samal ajal on jõuk ameeriklasi (ja nendega liitunud sakslasi) niitmas brutaalselt mööda Prantsusmaad natside skalpe, külvates hirmu ning luues legende natside seas. Rühmituse hellitusnimi on "Basterds" ehk siis "tõprad". Samuti on aga märksa tsiviliseeritumad britid punumas plaane, kuidas Hitlerile "ära teha" ja sõda lõpule viia. Kõik teavad, mis on toimumas selles Prantsusmaa pisikeses kinos ning kõik punuvad oma plaane kuni "suurürituseni välja".

Wow!!! Mu aasta oodatuim film oli igati ootamist väärt! Tarantino on väärikas nimi teiste suurte tänavuaastaste auteur-ide nimistus. Teiste hulgas Woody Allen-i ja Pedro Almodovari uued filmid on mul juba nähtud ning Tarantino on igati õigustatult teisete suurnimedega ühes reas. Kusjuures "Inglourious basterds" paneb veel pika puuga teistele ära kah. Muidugi ees on veel muuhulgas Michael Haneke Cannes-i peapreemia võitnud Das weiße Band, mis peaks siinmail linastuma novembrikuus. Cannes-i festivalil osales ka Tarantino film ning võttis sealt ka igati vinge - parima meesnäitleja - võidutiitli kaasa - Christoph Waltz -ile. Waltz ongi selle filmi suurim üllataja ning võiks öelda "avastus". Siiani peamiselt saksakeelsetes riikides telenäitlejana tuntud Waltz on nii hea oma rollis, et ma praktiliselt ootasin pidevalt, et millal jälle temaga stseenid filmis tulevad :) Temas on mingit James Woods-ilikku paha mehe karismat, või Geoffrey Rush-i karakternäitleja meisterlikkust. Iga liigutus näib justkui detailideni läbimõeldud ning see teebki ehk tema karakterist kergelt õõvastava. Võibolla see täiuslik pedantsus muutis tema karakteri isegi kergelt pervertseks. Kuid samas nii naudinguliseks vaatajale - milline mahlakas vastuolu - deemonlik. Temast mängustiilist õhkab mingit värskust ja samas Tarantino laseb tal ka mõnuga olla selline ühelt poolt erudeeritud, tark ning igat olukorda kontrolliv, aga samas tegelikult üks ilge ja vastik nats. Selle karakteriseeringuga seoses ilmneski minu jaoks filmi ainuke oluline viga. Nimelt kuidas nii tark ja iga sammu läbimõtlev mees nii lihtsalt haneks tõmmatakse? See on justkui "natuke" uskumatu, igatahes mina seda ei osta päriselt. Samas, eks temagi oli ju lõppude lõpuks inimene :) Ja inimesed on ju ahned ning ostetavad. Igatahes ma ei uskunud või ei saanud aru sellest, et miks ta tahtis riskida ning loobuda oma mugavast ja austatud positsioonist Hitleri käsilasena selle nimel, et sõda lõpetada ja endale mugav elamine Ameerikamaal kaubelda...

Tarantino paneb ikka täie mõnuga. Tema lapsik üleliialdamine ja julgustükk julgustüki otsa, kas siis skalpeerimistega šokeerimine või võttes vabaduse muuta ajalugu filmikunsti nimel - see kõik tasub end ära ning muudab tema filmid ennalt ettearvamatuteks ning põnevaks jälgida. Tegelikult oli ju film 2 ja pool tundi pikk, kuid minul ei hakanud küll hetkekski igav. Mulle nii väga meeldib ka tema esteetiline maitse. Kunstiliselt prantslaslik sisustus ja need punased, kollased sooja-pruuni-toonilised värvingud, mis loovad atmosfääri (mõneti sarnane Almodovari soojade kuid ühtlasi tugeva värvivalikuga). Kui kasvõi vaadata seda filmi alguses olevat prantslase maakodu - kõik need pisikesed detailid - näiteks natüürmortlik korv õuntega ukse ees või toas olev mööbel või uksest paistev loodus - see õhkas justkui Prantsusmaad. Ometi stseenis osalev sakslane, isegi rääkides prantsuse või inglise keelt, on ehtsalt "sakslane" ja sellepärast ka kontrastne prantsuse väikses talukeses.

Kuid mitte ainult tegevustik ning karakterid pole Tarantinol põnevad ja värvilised vaid ka see dialoog, milles oli peidus hulganisti kilde ning osavat sõnademängu. Kuigi mingid teemad on juba tuttavad tema varasematest filmidest. Muidugi vägivald kui selline on ikka läbivaks jooneks olnud tema loomingus, kuid siin on jälle ka kättemaksuteema tugevalt sees. Ja selline "mõnuga" kättemaks - ehk natsidele natside palk. Irooniliselt otsekoheselt teostavad seda kättemaksu ka mitmed juudid ise (Eli Roth näiteks - juudikaru :)). Kuid õnnestunud karaktereid oli ju filmis palju. Lisaks Waltzile tahaks eraldi ära märkida Mike Myers-i, keda ma esimesel silmapilgul ei tundnudki ära... seal hämaras ja kaugel kaadris... alles kui kaamera natuke lähemalt võttis, sai muutumise meistri järjekordset karakterit imetleda :)

Tõbraste jõugu liidrit mänginud Brad Pitt ei ole minu lemmiknäitlejate nimistus ning ega ta selle rolliga midagi vapustavalt erilist ju ei teegi, et sinna nimistusse pugeda, aga pean tunnistama, et ta oli päris ok. USA lõunaosariiklase murrakut mehiselt sülitav Apatši Aldo (huvitav kas see grammatiliselt valesti kirjutatud filmi pealkiri on ka viide sellele mõnusale aktsendile? Või tahtis lihtsalt Tarantino eristadada selle filmi samanimelisest, 70ndate lõpul valminud eelkäijast - tegemist on ju mõnes mõttes sarnasel ajal ja samuti natsi-Saksamaal toimuva filmiga), kes nõuab oma igalt sõdurilt vähemalt 100 skalpi. Väänab itaalia keelt, mis jaksab :) Selles filmis taaskohtub ta ka oma Trooja-filmi kolleegi Diane Kruger-iga. Kruger mängib Bridget von Hammersmark-i, kes "on Saksa kuulus filminäitlejanna, kuid ühtlasi briti spioon". Sellised lahedad Tarantinolikud filmivälise elu paralleelid ja austusavaldused, mis ta on sidunud oma filmi, andsid justkui omakorda ühe tasandi nende sisuliste seikluste jälgimisee juurde. Ehk siis Hammersmark-i juurde tõmbaksin paralleeli Marlene Dietrich-iga. Aga filmis veel palju selliseid vahvaid paralleele. Sellepärast peaks seda filmi veel mitu korda vaatama, et need kõik üles leida! Ühe oma "leidudest" võin veel siin näitena ära tuua - see Tuhkatriinu "kingasobitamine" näiteks... jne, jne :))) Lisaks veel sellised vahvad "salapolitsei" detailid, nagu näiteks see baaristseenis aru saamine, miks ikkagi tegemist polnud sakslasega (see sõrmede värk). Sellised detailid ja kui neid on veel ohtralt, näitavad minu jaoks stsenaristi nutikust ning mis eriti hea - kitsi ta nende nutikustega pole! (Vahet polegi, kas hinnangut ka päriselt võiks sõrmede näitamise järgi nii kindlalt päris elus teha. Jälle ju üks hea põhjus Tarnatinol filmis korralikud tapatalgud korraldada :))

Kaks näitlejat olen unustanud ära märkida - Michael Fassbinder, kes tegi ülihea rolli alles hiljuti filmis "Hunger", on siin samuti võrreldes selle Hungeri-rolliga peaaegu äratundmatuseni muutunud Briti ohvitseriks. Ja Daniel Brühl, kellel pärast "Goodbye Lenin" filmi on kindel koht erinevate maailma režissöride (või casting directorite?) mälus. Ning teda tunduvad ka erinevate riikide filmimehed tihti siia-sinna kutsuvat viimsel ajal (ta olevat sündinud hoopistükkis Hispaanias!). Ja mina olen sellega küll ülimalt rahul. Hmmm... kolmandaks veel ka imetillukeses rollis prantslasest baaripidajana, saksa tippnäitleja Christian Berkel - sama mees kes tuttav filmidest Valküür, Das Experiment, Zwartboek, Flightplan ja Der Untergang (Downfall). Ehk siis tõeline "tähtede paraad", ka pisipisikestes kõrvaosades - seegi märk Tarantino detailsuseni aetud täiuslikkusest :) ! Samas suurem osa näitlejaid kindlasti jookseb tormi, et saaks võimaluse suure auteuri filmis osaleda... (Huvitav kes ja kas neist Euroopa näitlejatest saabuvad järgmise aasta lõpus Eestisse - Euroopa filmiakadeemia auhindade jagamisele? Kes neist on kuumad mõnedes Euroopa filmides järgmisel aastal... chances are, et mõni ikka...)

Muidugi võib alati seada küsimuse alla, et kas on ikka vaja nii palju vägivalda? Kõik need kuulirahed, skalpeerimised, pesapallikurikaga pea tagumised ja muu? Samas sõda tõigi need monstrumid inimestes välja. Ja kättemaksu mõnu. Ma kujutan ette, et mitmed juudid, kes seda filmi vaatavad ja kes tunnevad ja teavad, mis natsid tegid, tunnevad mingis mõttes ennast selles filmis kättemaksu realiseerimas. Olgugi et siis ainult samastudes karakteritega ja oma illusioonides. Isegi mina, kes pole juut, aga näinud ja kuulnud oma elu jooksul piisavalt palju teema kohta, tundsin endas seda loomalikku samastumist... ja ühtlasi ka ju mingis mõttes häbi. Ehk kui palju erinev ma tegelikult oleksin selles olukorras olnud? Ükskõik ka natside poolel või juudi sõdurina leitnant Aldo Raine jõugus.

Usun, et film korjab nii mõnegi Oscarikandidatuuri. Kui mitte keegi muu, siis vähemalt Christopher Waltz, aga mina kiidaks ka montaaži, kaameratööd ja miks ka mitte kunstnikutööd. Eraldi Oscarit muusikavalijale ei anta, kuigi ka see vääriks kindlasti loorbereid. Mis siis sellest, et kuidagi ajastule sobimatult 70ndatelik, oli see ju ka liiga tüüpiliselt Tarantinolik, kuid filmile atmosfääri loova elemendina siiski väga huvitav! Tarantinolik on ehk mingis mõttes ka see filmi peatükkideks jaotamine. Minule selline stiil istub - tekitab raamatulugemise tunde... ja see on igati positiivne!

Hinnang: 5 (tegelikult ega ma seda filmi eriliseks mõtete ärgitajaks või tunnete tekitajaks peagi. Selles suhtes on selline kõrge hinnang "sellisele" filmile minu poolt väga suur erand. Nimelt võtan ma seda filmi ikkagi meelelahutusfilmina. Olgugi, et tegemist oli liigse vägivallaga ja mitmeski mõttes sügavate teemadega. Arvestades tausta ja kasvõi filmiski aset leidvate surmade arvu on see ameerikalikkus minus lausa hirmuäratav. Ja ometi on see tugevalt meelelahutuslilk ja kuidagi originaalne kogu see Tarantinolik filmikunsti extravaganza. Mahlane, nagu sügisene õun :) Ja mulle maitsevad need Tarantino õunad... "Modern Mastrepiece". Igale stsenaristile või dramaturgile hea õppematerjal. Uskumatult vinge film! Siiski ehk mitte igale maitsele... paljudele kindlasti on ka see liigne vägivald, liiga üle võlli näitlemine või ajaloo moonutamine liiga suur amps alla neelamiseks. Minule meeldisid kõik need komponendid ning eriti kõik kaadrid kus osales Christopher Waltz. Ja alati plusspunktid, kui Hitler ise on ka mängus. Siin ikka klassikaliselt raevunud ja markantselt ülinärviline. Nagu teda ikka kujutatakse... ju ta siis oligi selline :) Aga muidugi Tarantino ei piirdu ainult "kõige suuremaga". Ekraanil on ka Göbels, Göring ja Bormann... kõik ühes kinos...kõik ühte ja sama filmi vaatamas :) Ning lisaks vilksab läbi ka Winston Churchill :) Tere tulemast Tarantino mõttemängude vahvasse maailma! Lõpustseeni peale oleks tahtnud hakata plaksutama :) Haige. Olen. Tean. Aga mitte nii fucked up nagu Tarantino ise :))

Filmi trailer: