Los abrazos rotos / Murtud embused / Broken embraces (Hispaania 2009)

Režissör ja stsenarist: Pedro Almodóvar
Olulisemad näitlejad: Lluís Homar, Penélope Cruz, Blanca Portillo, José Luis Gómez, Rubén Ochandiano
Loo lähtekoht: Pime kirjanik, Harry Caine, on võtnud endale uue identiteedi. Ta on teinud lõpparve minevikuga ja elab uut elu, uue nime all. Film hakkabki jooksma kahes eri ajas. 14 aastat tagasi, siis kui Harry nimi oli veel Mateo Blanco ning ta tegi filme. Filmitegemisel kohtus ta ka imekauni Lenaga. Lenal oli aga meheks temast oluliselt vanem härra, kes oli teda majanduslikult toetanud läbi aastate. Lena aga tunneb läbi filmitegemise, et ta saab justkui endale tiivad, et lennata "tõelise" armastuse radadel. Sellest supist ei ole valutut väljapääsu. Armastus, armukadedus, petmised, intriigid - ehk kõik Almodovari tuttavad seebiooperlikud nüansid ja teemad on olemas :)

Üks maailma suurimaid ja austusväärsemaid auteur-e - Almodovar, on kindlasti üks neid, kelle tehtud filmid tuleb alati ära vaadata. Neis on alati midagi! Alati on nad ka kindel tase! Kuigi kohe alguses võib ära öelda, et seekord on tegemist mitte just kõige parema Almodovariga, kuid siiski ootusi rahuldava ning igati oma tunnustust vääriva teosega. Penelope Cruz on öelnud avalikult, et kui ta ka oma elu lõpuni peaks ainult Pedro filmides mängima, siis tal poleks selle vastu midagi. Need on suured sõnad ühelt hetke maailma kuumima näisnäitleja suust. Kuigi tean Penelopet alates Trueba filmist Belle Epoque, saabus minu jaoks tema ande avastamine Johnny Depp-i narkomaanist abikaasa rollis filmist Blow. See oli minu jaoks tolle aasta parim naiskõrvalosa. Ja ausalt öeldes selles alates olen vaadanud teda kui näitlejat alati imetlusega. Minu meelest oli ka tema eelmise aasta Oscar auga välja teenitud, teise suure auteur-i Woody Allen -i filmist "Vicky Cristina Barcelona". Eks juba Volver-iga kandideerides oli ta juba üks front runneritest.

Murtud embustes tal on ka palju mängida ning kindlasit on see film nii hea ka osaliselt tänu Penelopele. Ta on juskui omas elemendis. Näitlejanna... küll mitte hea näitlejanna, kuid siiski amet, mida ta teab väga hästi. Sellise filmi puhul on aga väga oluline montaaž. Esiteks esi aegade vahelised hüpped, aga ka see kui tehakse filmi, ning pärast ümbermonteeritakse seda, siis need võrdlusmomendid on justkui kolmekordse montaaži tulemusel nähtavad. Kehva filmi montaaž, uue, ehk hea filmi montaaž, ning kogu filmi, kus tehakse filme montaaž. Huhh, segaselt väljendan, aga ei leia ka praegu paremaid sõnu.

Mis mulle Almodovari teemade juures meeldib, on see selline lapsik teemaarendus, mis peaks mõjuma täiesti ebaeluliselt ning fabritseeritult. Kuid ta suudab need usutavalt kinoekraanil elama panna. Tema intriigid on nii sügavad, et tõesti peaks jääma seebiooperlik maitse suhu, kuid ometi on just see "fun". Vanamees, kes jälgib oma naist huulteltlugeja abil, samal ajal kui naine ise tuleb uksest sisse... või see tüüpiline "tegelikult sina oledki tema isa/poeg"... see on ju juba nii ära leierdatud ning peaks mõjuma hästi tobedana, kuid ometi on see justkui vajalik tükike suurest Almodovari filmipuzzlest. Ja muidugi suured tunded... need on Almodovaril alati ülevoolavad ning Murtud Embused ei ole erand. Hispaani temperament ikkagi :) Lisaks ajaga mängimisele ning põhiliinile teevad loo intrigeerivamaks ka kõrvalliinid, mis on filmi sisse põimitud. Assistent, kes justkui oleks peategelasse armunud... tema stoori jääb alguses ebaselgeks, kuid muidugi kõik omal ajal ning paljastatakse ka see. Kuid ehk just sellepärast, et ei teadnud täpselt, mis värk on, muutis selle omakorda sisulises mõttes põnevamaks.

Meeldis ka veel see, et ei osanud seda põhijuhtumit seal keskel üldse oodata. Ei osanud ka oodata, et mis siis veel pärast. Ja omamoodi on see kõik kuidagi värviline. Nii sisulises kui otseses mõttes. Almodovari kollased ja punased toonid on ka siin filmis omal kohal. Loomas atmosfääri - kirgi, kui nii võiks öelda.

Hinnang: 4+ (jah, väga hea film, kuid siiski mitte Almodovari parimaid. Sama ehk üks selline vaatajasõbralikumaid ning kuidagi läbimõeldumaid, viimistletumaid. Mina sain oma Almodovari-laksu igatahes kätte ja nüüd jaksan ehk jälle aasta paar... ja loodetavasti saab siis temalt juba midagi uut ja vähemalt sama põnevat :) Film linastus muideks Cannes-i festivalil ka hea kriitikaga. Kuid hispaanlased seda Oscaritele ei saada. Ei tea küll miks... ma usun, et sellel läheks seal päris hästi. Ja minu meelest, võiks Penelope selle 80ndate stiilis punase asjaga tihedamalt käia :) Lõppu mainiks veel, et see laul, mida filmis kasutatakse - "Werewolf" on ka kuidagi sobiv ja sümboolne. Penelope käis "hunti jooksmas" ja "murdis mehi" :))) Aga mis on Libahundi saatus... Oh, see lõpp oli nii rahuldust pakkuv, nagu ise oleks saanud mingi enda tehtud, aga teiste poolt ära soperdatud asja "ära parandatud" :) Almodovari kunsti austajatele kohustuslik! Aga tasub ka proovida, siis kui varem pole mehe filmides lugu pidanud... seekord on ta tõesti nagu natuke neid oma ülemeelikusi maha keeranud... Ühed kaotavad, teised võidavad...)

Filmi trailer: