The stoning of Soraya M. / Soraya M.-i kividega loopimine (USA 2008)

Režissör: Cyrus Nowrasteh
Stsenaristid: Betsy Giffen Nowrasteh, Cyrus Nowrasteh (baseerub Freidoune Sahebjam-i raamatul)
Olulisemad näitlejad: Mozhan Marnò, Shohreh Aghdashloo, James Caviezel, Navid Negahban

Loo lähtekoht: Aasta on 1986. Tegevust toimub Iraanis. Ajakirjanikul (Caviezel) läheb auto katki ühes pisikeses asulas. Ta saab auto remonti jätta ning üks naine (Aghdashloo) tuleb tema juurde, nõudes, et saaks oma jutu talle ära rääkida. Tegemist on millegi hirmsaga, mis alles eelmisel päeval oli aset leidnud. Nimelt tema sugulane, Soraya (Marnò), oli kividega surnuks loobitud.

Oh kuidas ma armastan organisatsiooni "Stockholmi Filmifestival". Neil on nö. festival aasta läbi. Ehk kui "oled klubis sees", kutsutakse Sind aasta läbi tasuta eellinastustele. Ja just selliste natuke eriliste ning sisukamate filmide... Sedapuhku siis minu esmakordne külastus Hornstull-is asuvasse Bio Rio nimelisse kinno. Tõeline indie-urgas, aga see atmosfäär mängis kogu üritusele kaasa. Tõeline "festivalitunne" tuli, kuigi tegemist polnud ju "festivaliga". See on alles aasta lõpus.

Enne filmi oli kohale kutsutud rääkima Iraani daam, kes oli Rootsisse emigreerunud 1994. Ta rääkisin natuke seaduse taustadest, mis on seotud filmis toimuva looga. Nimelt tegemist on tõsielulise filmiga. Ja väga mõjuva filmiga! Kuigi film läheb liikvele üpris aeglaselt ning kindlameelselt haripunktini kogu olukorda üles ehitades, siis see mis filmi lõpus toimub, ei jäta küll külmaks mitte kedagi. See on jõhker, julm ning kõige hirmsam selle asja juures on see, et selline asi toimub veel ka mõnedes riikides tänapäeva maailmas!

Nimelt veel siis kui too Iraani daam oma kodumaalt lahkus, mäletab ta et kümme inimest ootasid enda "kividega surnuks loopimist"! Nimelt seadusega on nii, et kui abielus inimene petab oma abikaasat ning sellel teol on vähemalt 2 tunnistajat, võetakse abielurikkuja kinni. Kaevatakse maasse auk, naistel seotakse käed kinni, meestel mitte. Pannakse inimene vööni sellesse auku kinni. Ühesõnaga naised ei saa üldse liikuda, mehed natuke saavad... aga mehi süüdistatakse ka vähem, kuna nende keha järgi pole nii lihtne selgeks teha kui naiste keha järgi, kas on toimunud petmine või mitte. Ja need abielurikkujad loobitakse kividega surnuks! Kivid - on ka ära märgitud - peavad olema sellised piisavalt suured, et teeksid valu... umbes täiskasvanu pihku mahtuvad. Kuid samas ei tohi olla liiga suured, et "süüdlane" mõnest viskest juba sureb. Ta peab piinlema! Kusjuures kui keegi elab selle loopimise üle, siis ta saab andeks. Kuid reeglina ükski naine ei ela seda üle... mõned mehed selle Iraani daami sõnul on üle elanud...

Ma olin nii šokeeritud seda filmi vaadates, et ei mäletagi, millal viimati niimoodi 1000 tunnet sekundis tundsin... Oli häbi! Häbi vaadata seda, nagu justkui mingis mõttes meelelahutust ("kino"). Kaameraga oli ka osavalt tehtud, hetketi oleks justkui olnud nende viskajate seas, siis jälle see, kes kividega pihta saab... Tõeliselt õudne elamus! Aga ma leian, et on väga oluline sellistel teemadel rääkida ja tuua inimeste teadvusesse, mis maailmas meie ümber toimub! Tundsin ka häbi meessoost olevusena justkui selles asjas osalemises.

Kui naise enda lapsed loopima pandi, lahkusid mõned nõrganärvilised saalist. Inimesed kõõksusid nutta ning ma isegi olin mingis ahastavas tundeseisundis - transis - märkasin järsku, et passin suu ammuli kulm kortsus üle kere värisedes seda mis ekraanil toimub! Need kaadrid verisest Sorayast, eriti kui ta terve ülakeha kivi hooga puutest tema pähe liigub ühes või teises suunas. Ja see kuidas käituti, kui ta "ikka veel ei surnud"... isegi järele mõeldes tulevad kümavärinad!

Väga mõjusa rolli teeb madalahäälne (kunagine oscarikandidaat) Shohreh Aghdashloo sugulase rollis. Ta üritas üht või teistpidi neid hulle peatada, aga ei saanud mitte kuidagi (endal vaatajana tekkis ka mingi frustratsioonilaadne tunne). Lõpus paljastatakse viimseni tagamaad ka osalenud headele inimestele. Ja justkui loo osana antakse teada, kuidas see lugu üldse vaatajateni jõudis - vähemalt mingigi positiivne noot veel lõpuminutil. Kusjuures viimane kaader filmist on ainus foto, mis on säilunud Sorayast...

Film oli 2008. aasta Toronto filmifestivalil "Runner up" publiku lemmikfilmiks. Hämmastavalt huvitav oli lugu sellest hoolimata, et pealkiri ütleb ju filmi kohta kõik ära... ja eks see otsekoheselt just ainult sellest räägibki, kuid neid tasandeid ning tegelikult sellist jõhkrat seadust ja punutud intriigi, kuidas selleni jõutakse... see kõik on kokku täisväärtuslik 100 minutiline film. Pärsialike rütmidega muusika aitab atmosfäärile omakorda kaasa. Tõeliselt mõjuv!!!

Minu ees istusid Iraani päritolu (kutsetega) naisterahvad. Nad nutsid terve selle filmi aja! See tunne omakorda mõjus mulle, vaadates nende valgeid salvrätikuid pisaraid pühkimas... vaadates seda, kuidas nende kodumaal, täiesti tavalised naised, nagu nemad isegi... pidid selliste jõhkrate seaduste ohvid olema. See on nii eluliselt valus, et seda ei suudagi kirjasõnasse põimida.

Hinnang: 4+ (See on tegelikult film, mille kohta hinnangut anda on täiesti võimatu. See on nii mõjus ja hästi tehtud ning näideldud, kuid ometi film, mida teist korda vaadata küll ei taha. Kellelegi seda soovitada ka ei julge, kuid samas kõik peaksid seda filmi nägema! See on nii oluline! Mõtteid äratab ja tundeid veelgi rohkem! Hirmus. Hirmus ka inimloomuse seisukohalt. Ja see kõik on juhtunud! Selline viha ja tegelikult raev tekkis selle türannist abikaasa vastu, et kuidas võib nii loomalikult julmalt enesekasupüüdlikult sellise hinnaga oma ambitsioone ellu viia. Jõle, mis maailmas me elame!)

Filmi trailer: