Sajandi armastuslugu - Märta Tikkanen

Sajandi armastuslugu on omalaadne luulekogu. Oh seda irooniat, mis nime taga peidus on... Teisalt ongi tegemist looga armastusest, kuid samaga ka võimust, vihast, alkoholismist, sugupoolte erinevustest, võitlusest, omanikutundest ja võimetusest. Kindlasti on tegemist ka autobiograafilise looga. Märta Tikkaneni suhtest alkohoolikust (tunnustatud) kirjanikuga, peegeldades naise tundeid ebatasavõrdses ja lämmatavas abielus. Mees joob, lubab, petab ja lööb. Naine üritab vastu pidada ja armastust leida peaaegu olematutest päiksekildudest. Väga intensiivne lugemine, just naise tunnete poolelt. Tikkanen hüppab küll ette hoiatamata ka laste silmade läbi avanevasse maailma ning kohati ka mehe silmade taha.

Suurem osa luuletustest on ühtlasi nii osa tervikust kui ka eraldiseisvad luuletused. Mõned neist tõelised pärlid! Kogu sellest masendavast, peaaegu armastuseta argipäevast hoolimata, paistavad läbi ka lootuskiired ja tegelik armastus, mis kõigest hoolimata siiski tundub õrnalt tuksuvat selles suhtes. Vapustav lugemiskogemus – ühtlasi nii haiget tegeva kui ka puhastava toimega.

Siin on minu mõtted, mis tekkisid lugedes Märta Tikkanen –i Sajandi armastuslugu (lugesin seekord arvuti läheduses ja kirjutasin pidevalt tekkinud mõtted üles):

Mati Unt on kirjutanud väga head ja huvitavad 2 lehekülge saateks. Huvitav, kas ta oli ise lugenud ka need teised Tikkanen-i teosed läbi või tõi need ainult välja?
***
Ülev Aaloe on minu lemmik Eesti rootsi keele tõlk. Nii hea ja kindel tunne on lugeda tema tõlgitut.
***
See pealkiri – „Sajandi armastuslugu“, on juba nii kutsuv, et sellest ei saa kuidagi mööda minna.
***
Noorsooteatris oli kunagi (Mati Undi) lavastus selle teksti põhjal. Iivi Lepik esitab selle praktiliselt monotükina (mul on see videolindil olemas, aga ma pole seda lapsepõlvest saadik vaadanud. Lapsena ei saanud ma midagi aru nendest asjadest ning pidasin seda igavaks).
***
Miks armastus ei lõpe, kuigi teine inimene astub üle nendest piiridest, mis inimene oma loogikaga on sellele seadnud?
***
Kuivõrd palju võib see mõnesse inimesse olla sisse kodeeritud, et temaga koos elades saab teisest inimesest alkohoolik? Või siis tõmmata ligi kas sellise sõltuvusega või soodumusega inimesi?
***
Ainult alkohoolik võib arvata ja uskuda, et õlu on hea potentsile.
***
Kuivõrd vastikuna võib tunduda alkoholilõhn alkohooliku naisele?
***
Kas miski võib ka sõltuvuses oleva inimese kõrval elavat inimest mõjutada mitte aidata oma partneril sõltuvusest vabaks saada? Näiteks soov mitte ilma jääda salavõimust ja / või harjumustest. Näiteks emalik hoolitsusvajadus? Või "vajadustunnetuse" rahuldamine? Või võim sellises olukorras olla sõltuvuses olevale inimesele terve tema maailm?
***
Seda olen ka oma elus tunda saanud, et haukuv koer ei hammusta – see kes ähvardab end ära tappa, see tahab lihtsalt tähelepanu. Kes end ära tapab on see vaikne inimene, kes selle lihtsalt ära teeb.
***
Alkohoolik on mitmes asjas ka nagu laps – katsetab piire.
***
Kuidas see kõik mõjub lastele, see on nii valus! Sellepärast ei olegi sõltlane kunagi üksi sõltlane, vaid seda on mingis mõttes terve pere. Sellesse süsteemi on haaratud kõik ümbritsevad – see mõjub kõigile. Eriti sügavalt aga lastele... ja kellel tegelikult on õigus seda teha oma lastele? Mitte kellelgi. Sellepärast ei kehti siinkohal kunagi õigustus a la „oma elu – ise tean mis teen“.
Laste pärast peabki mittesõltlasest vanem vastutama ning lahkuma sellisest olukorrast. Enda pärast ka, aga kui on lapsed, siis nende pärast eelkõige. See, kes on sõltuvusest juba nakatunud, see on haige ning temal pole piisavalt enam jõudu vastutada laste heaolu eest. Ja see pole mitte õigustus vaid kurb tõdemus. Aga sellises olukorras lapsed vajavad kellegi vanema otsustavust.
***
Kummaline, et tihti muudab joomine olukorra vastupidiseks. Ehk alkoholismi alguses muutub inimene õelaks ja pahatahtlikuks juues, pärast aga kandub see ilgus kainena olemise aegadele. Ilmselt mitte alati, kuid tihti tundub see nii olevat.
***
Joodiku tobe jutumulin on nii nõme. Kui alkohoolikud ise seda peaks kainena kuulama, hakkaksid nad jooma.
***
Kui lihtne on valada lapsi üle oma saastaga. Samas kui ise oled saastatud, on just lapsed need, kes oma puhaste mõtetega puhtalt Sinule armastust annavad ja jagavad kõike jäägitult. Kõike, mida Sul vähegi vaja ja mida nad anda suudavad.
***
Kõik sõltlased hirmu ees, et jäävad oma armsamast ilma on valmis lubama, et „see oli viimane“ kord. Ja see kes sõltlast armastab, see usub seda ikka ja alati. Ka pärast mitmekordset petta saamist. Armastusel on see pimestav efekt. Kusjuures irooniline on see, et sõltlane tegelikult ei tahagi lõppu teha. See annab talle „pinget“.
***
Alkohoolikud on vägivaldsed, isegi kui mitte füüsiliselt, siis mentaalselt.
***
Miks naised, keda mehed löövad arvavad, et see võiks mingilgi metatasandil toimuda armastusest“? Ma lihtsalt ei suuda seda mõista... Mõni arvab isegi et ta on selle „ära teeninud“. Rumaluse tipp, kulla naised! Osavad suuvoodrid on need lööjad ka – psühhopaadid ja psühholoogilise mõjutamise meistrid. Kas naine oma sellise „andestamisega“ on hukatuslik iseenesele või ka mehele?
***
Sajandi armastuslugu = mees armastab oma armastust... mitte naist... kui kurb mõte, aga kaldun arvama, et üsna paljudes suhetes tavaline nähtus.
***
Alkohoolikud on ikka parajad egomaniakkid. Alkohooliku elukaaslane peab olema talle emaks, mitte võrdseks partneriks... kas sellisest olukorrast üldse võib olla väljapääsu, kui see on korra juba tekkinud? Ei ole!
***
Miks tihti just andekate inimestega käib kaasas alkoholism? Mitte kõigiga, ent tihti just loovate isiksustega... kas see tuleneb loomisvalust või mingist vajadusest kompenseerida seda „andmist“ „võtmisega“ või on see isegi eelduseks, et saavutada midagi erakordset?
***
Mõnikord võib üks armastav paar minna läbi elu, hinged paralleelidena, kõrvuti, ent ometi tegelikult „ristumata“.
***
Miks see küll on nii, et armastust tuleb pidevalt panna proovile? Kui armastatakse, siis ei ole kunagi „sellest“ küllalt? Suure armastusega võib tõesti teise lämmatada ja tappa tema armastuse. Ellu jäävad ilmselt need, kes jaksavad elu lõpuni teineteist oma armastusega üle trumbata. Kuid seejuures ei tohi alla anda, ega hetkekski tunnistada teise üleolekut. Muidu on kohe mäng läbi.
***
Me mehed oleme mühakad. Naise hingeelu on nii peenekoeline ja õrn, et täpselt nagu inimese kõrv ei suuda haarata piisavalt kõrgeid helisid, samuti ei suuda mehed naiste tundeid lugeda. Ja naised ei ava ennast, sest siis kaoks nende jaoks lootus, et äkki siiski mees ühel hetkel saab ise aru. Lõppematu ring. Me mehed saame ainult naise armust mõnikord lahtiseletuse, mida naised tunnevad, vajavad või ootavad, ja sedagi alles siis kui naine on juba meeleheitel. Eeldades, et naine ikka tõeliselt sügavalt armastab. Vähemalt sellest võiksime aru saada... seegi on juba midagi...
***
Ma ei saa tihti aru, kui ma olen oma naisele haiget teinud. Mõnikord hiljem tuleb see välja, aga kui palju kordi see ei tule kunagi minu teadvusesse?
***
See on tõesti nii, et kui naine on mehele liiga lähedal, siis ta ei näe teda. Silmi avav mõte. Ja vastupidi - kaugel olles muud ei näegi...
***
Kui sellele peab mõtlema, et kas armastad või ei armasta, siis järelikult EI armasta.
***
Meeste, kaasa arvatud minu jaoks, on raske aru saada, et naised teevad mõningaid asju iseenda pärast. Meie ego on nii suur, et me „tahaksime“, et naised teeks kõike või vähemalt suurema osa meie pärast või meie jaoks. Naised aga tahavad mõnikord iseenda pärast head välja näha või tunda ennast vabana. Mehed omakorda ise võtavad iseenda sellist suhtumist iseenesest mõistetavusena. Tegelikult kuluks meile ka peegel vahest ära.
***
Kuidas küll Tikkanen tunneb nii hästi mehe hingeelu ning suudab selle veel sõnadesse raiuda, see on minu jaoks üle mõistuse. Lk 75 on täpselt see kuidas ma olen armastust ette kujutanud. Ehk sellisena see minu jaoks toimiks. Tikkaneni jaoks mitte. Ja ma ei saa aru, et kas see on tema meelest ideaal või võimatu? Kas see on „surnud“, sest kunagi elas? Aga kusagil unistustes, sest ta ütleb ka, et see pole kunagi olnud tema armastus? Ma olen segaduses, kas keegi oskaks seletada, kuidas tema seda tunnetas? Võibolla see on veel üks naiste ja meeste vaheline erinevus?
***
Selles faktis endas on romantikat, et kuigi me – naised ja mehed - teineteist ei mõsta ning tihti ka ei „kuule“, teeme me siiski mõlemad oma osa või piisavalt palju oma osast, et teenida välja armastust teineteiselt. Ei saa ilma, ei saa koos...
***
Häbi tunnistada, aga ka lk 81 on minu kohta pihtas-põhjas. Jälle Tikkanen paneb mehed paika. Vähemalt minu.
***
Mõnikord võib töökoht olla vabaduseks. Mõnikord võib see olla tasakaaluka paarisuhte võti.
***
Igatsus tekib ikka siis, kui teine inimene on kusagil „ära“.
***
Mehed muutuvad oma egoga kurdi ja pimedana maailmas rännates invaliidiks, kes vajavad naist teejuhiks tagasi tegelikkusega ühendusse saamiseks. Mõni naine, kes armastab, see halastab ja aitab. Aga mees peab muidugi ise ka aru saama, et see tähendab igavest tänuvõlga ning austust targema suunal. Sest mis on elutarkus?
***
Naised on liigagi kättemaksujõulised. Targem on seda karta.
***
Kuidas see küll on võimalik, et naised teavad alati rohkem kui mehed arvavad, et nad teavad. Ja mehed teavad alati vähem, kui nad ise arvavad, et teavad.
***
Karm pauk oma nime lugeda Tikkaneni luuletusest... justkui ta oleks oma raamatut kirjutades teadnud, et mina seda kunagi loen. Üle mõistuse! Muidugi ma tean, keda ta tegelikult seal selle nime all mõtleb...
***
Õppetund - naisel on alati vaba valik minna nelja tuule suunas, aga kui ta on valinud olla koos minuga, ju ta siis ikka armastab mind. Pole vaja kahelda.
***
Ikka on naine see, kes laste pärast teeb järeleandmisi, loobub millestki. Mehed on nii isekad, nagu lapsed polekski nende omad. Mees lihtsalt on, aga naine peab olema ka leidlik.
***
Naised võivad tunda teise naisega sellist sidet, mida mehed ei suuda kunagi teise mehega tunda. Aga omavahel, naise-mehe suhtes, kas selles suhtes on side tundmisega ikka teisiti? Ma tahaks küll uskuda, et tunnen oma naisega sidet. Ma tõesti tunnen seda. Võibolla on tema selle mulle kätte andnud? Või õpetanud mind seda tundma?
***
Lilled on tühipaljas žest.
***
Naine ei saa tegelikult kunagi üle mehest, kes ta maha on jätnud. Mitte päriselt. See haav ei parane kunagi. Võib õppida unustama, võib õppida andestama, võib leida teise inimese täitmaks seda kohta, kuid päriselt üle pole ta vist võimeline saama.
***
Lõppude lõpuks on naine ikkagi kass, kes kõnnib omapead, isegi kui ta laseb näida, et ta on mehe sülekiisu.
***
Mehed vajavad aplausi. Olgu see kasvõi oma naiselt. Naisele ei piisa kunagi oma mehe aplausist, nad ei suuda seda lõpuni uskuda.
***
Ma ei saa aru, mis on abiellumisel naistel selle oma nimest loobumise vastu, nagu nad loobuks oma identiteedist. Samas mina ise küll oma nimest ei loobuks mingi hinna eest, see käiks mu au pihta... Appi, appi, kus on moraal?
***
Minule jäi mulje, et Tikkanen on kirjutanud selle raamatu naistele... ei, kõigepealt isegi vist iseendale, aga siiski just naistele, et nemad tunnevad seda tundeelu ning suudavad paremini ka olla samal tasandil ning samastuda kergemini. Minu kui mehe jaoks oli see võimas võimalus mõelda iseenda, oma suhte, oma naise ning elu üle järele. Ma tõesti kogesin avastamisrõõmu, häbi, kaastunnet, naiste tarkust, lootust, pettumust, armastust ja valu. Küll kordamööda, küll läbisegi. Mõnes kohas isegi kõike korraga. Kui mõnikord küsitakse, et milline raamat on „muutnud Su elu“.. siis ma loodan ja tahan väga, et ma saaksin vastata Märta Tikkanen-i „Sajandi armastuslugu“, sest ma tunnen tõesti, et olen targem pärast selle kaanest kaaneni ja rohkem kui pooli neist luuletustest korduvat lugemist. Mingis mõttes pole see ainult Märta enda ja tema mehe lugu vaid universaalne sugupooltevahelise olelusvõitluse ja „võistluse“ äratuntav kirjeldus. Mina tundsin küll ennast ja oma suhet siitsealt ära, kuigi minu elus alkoholi pole.

Mõni võiks muidugi süüdistada raamatut ühepoolses nägemuses. Süüdistagu. Alkohoolikuga suhtes on minu jaoks alati alkohoolik süüdlane. Ja keda huvitab, võib otsida ka Henrik Tikkanen-i kirjelduse abielust Märtaga. See eksisteerib (küll mitte eesti keeles).

Hinnang: 5 (Vaimustav, vapustav, võrratu! Ülev Aaloe on teinud sellele tipptasemel tõlke! Õnneks ma olin Õnnepalu „Kevad ja suvi ja“ lugenud enne, sest pärast selle raamatu lugemist poleks selle väärtus olnud pooltki seda, millisena see tundus mulle enne. Kuid selline riimitu luule tundub mõjuvat mulle väga sügavalt. Ma lihtsalt varem ei osanud seda hinnata, sest mulle ei sattunud sellisel tasemel sellist luulet kätte. Harukordselt hästi on nii nappide sõnadega Tikkanen edastanud mõtteid, mis räägivad rohkem kui paksud romaanid! Lugesin natuke Tikkaneni tausta ja pärast seda saab eriti hästi aru ja tunnen veel eriti sügavalt austust selle kirjaniku vastu. Kuid igavesti jääb mind hämmastama, kuidas ta meeste hingeelu nii hästi tunneb? Uskumatult tark naine! Ja targad naised – need on eriti targad! Oleksin ju meesterahvana pidanud hoopis tundma kaitsmisvajadust, aga kus sa saad, kui teine tõesti lõikab meid lahti nii otse ja nii täpselt. Eriti selle liigi meist, keda tuntakse alkohoolikute koondnimetuse all. Minul oli Märtast kahju. Ja veel rohkem meist, meestest, üldiselt. Nüüd peab selle videokasseti üles otsima Noorsooteatri lavastusega. Ja lisaks lugema Märta Tikkanen-i „Punamütsike“-se, mis on ka eesti keeles välja antud ning selle topeltromaani, mis on välja antud Põhjamaade romaanide sarjast. Tikkaneniga on juba teist aastat järjest, kui ma avastan enda jaoks Soome naiskirjaniku, kes kuulub nüüdsest minu lemmikkirjanike hulka. Ärge laske seda pärli endast mööda!)

Märta Tikkanen (Cavonius) sündis Helsingis 03.04.1935. Ta on üks kuulsamaid Soome kirjanikke, abiellus 1963 kirjanik Henrik Tikkanen-iga ja oli temaga abielus kuni mehe surmani 1984. Räägitakse, et neil oli kõva võistlus omavahel ning seeläbi ka muidu tormiline suhe. Tikkaneni debüüt toimus 1970 raamatuga "Nu imorron" (Nüüd homme). Ta on kirjutanud 16 teost ja neid on tõlgitud kümnetesse keeltesse.

Märta Tikkanen on võitnud mitmeid kirjandusauhindu, sh. Svenska Litteratursällkapet -auhinna (1973, 1979 ja 1982), Kiitos kirjasta -medali (1979), Põhjamaade Naiste Kirjandusauhinna (Nordiska Kvinnors Litteraturpris) (1979), Suomi-auhinna (1996), Fredrika Runeberg -auhinna (2001) ja Rootsi akadeemia Suomi-auhinna (2002).
Jörn Donner on teinud Tikkaneni romaani ”Mehi ei või vägistada” põhjal mängufilmi aastal 1978. Samal aastal ilmus ka originaalis see sama ”Sajandi armastuslugu”. Seda peetakse ka nö. vastukirjutisena tema abikaasa aasta varem ilmunud romaanile Mariagatan 26.

Stiilinäidet valida ja tuua on natuke mõttetu, sest võiks vabalt võtta mistahes koha raamatus lahti ning kõik need "luuletused" on väljavalimist väärt. Iga sõna ja katkend on terves raamatus paigas! Kuid ma siiski mõtlesin kirjutada paar tükki neist siia välja - ühe lühema, teise pikema:

Mida rohkem ma sind armastasin
seda rohkem sa kahtlesid
minu armastuses
Seda tuli alatasa panna
uuesti ja rängemale proovile
Ja kui see ikka vastu pidas
ja üksnes kasvas
koos minu ahastusega
läksid sa lõpuks
hoopis endast välja

Siis avastasid sa
veel ühe variandi -
armastada
veel rohkem
kui mina

Sina kes sa kirjutasid tulikirjas
et sa ei suuda armastada
kes sa olid mõistetud
ilma armastuseta seisma elust eemal
ja vaatama pealt
kui õnnelikud inimesed armastavad
nüüd armastasid isegi sina
rohkem kui mina

Nüüd mõistan lõplikult
kui tühine
on minu armastus
sinu jaoks

***

Terve päev
me õiendame ja õiendame

et ma pole sulle üldse öelnud
et oleksid pidanud aitama mul
lapsi hoida
ja maja pidada

et ma kindlasti ütlesin
et ma ütlesin ja ütlesin ja ütlesin
aga sina ei teinud kuulmagi
või ei saanud aru
või ei üritanudki
aru saada
mida ma püüdsin öelda

et sa ei püüdnudki lugeda
minu lõpmata pikki kirju
kui olid ära
sest sa ei mõistnud
et neis võib midagi olla
mis oleks võrreldav
sinu naasmisega
minu juurde

et ainus mida sa nähtavasti
vajasid
oli minu keha
mind sa ei vajanud
ammugi minu mõtteid
millega sul niikuinii
pole ilmselt kunagi olnud
midagi peale hakata

et kui asi oli
üksnes kehas
siis on ju ometi
tont võtku
teisi kehasid
maailm täis

et kui nii on lood
siis ole hea
ja kao kao kao

Sa heiskad purjed
ja juba tüürid
raevust sõge
oma vana küna
kõrkjate vahele

Mina raiun hagu
nii et oksad
lendavad
Ma näitan sulle
keelt

Ma vihkan sind vihkan vihkan
Võin üksnes kujutleda
kuidas sa mind kirud
ega tunnista
ei mu keha ega mõtteid
seal lahesopis

Kui tuled tagasi
istud kalju peal vait
sähvad irooniliselt:
"Ma räägin ju niikuinii
ainult lollusi
nii et kõige targem on ilmselt
lõuad pidada"

Aga muidugi
agamudugi agamuidugi

Ma lähen tuppa panen
õhtusöögi tulele
Mina ikka alati mina
loomulikult mina
ja õhtusöök
juhtun vaatama välja
näen su nukraid silmi

Tiirutan
ümber kalju
Sa idioot, ütlen ma
igavene kuradi
idioot
suudlen sind suule

Sitapea, ütled sina
suudled mu suule
seitse tuhat volti
tormad minema
ja tõmbad merest
neli haugi
pead loengu
van Goghist ja Fanny Churbergist
räägid räägid räägid

Me räägime
räägime
räägime

Ja taevas küll
kuidas me ikka
teineteist armastame