Estonia Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi on üks enimkiidetud viimaste aastate ballette. Ja sellepärast läksin seda ka koos oma 3-aastasega vaatama suurte ootustega. Ühelt poolt natuke hirmul, et kuidas küll 3 aastane vastu peab 2 ja poole tunni pikkust balletti vaadates ja teisalt hirmul, et kas need mu ootused pole liiga üles kruvitud, ehk tulemuseks ei saagi olla muud kui pettumus, juhul muidugi kui tõesti ei ole tegemist millegi fantastilisega.
Lumivalgeke on läbi aegade minu lemmikmuinasjutt. Olen seda erinevates versioonides vist ka lugenud/näinud muinasjuttudest kõige rohkem. Lisaks muidugi surematu klassika - Disney 30ndatel tehtud imeilus multifilm, mis on terves maailmas teinud Lumivalgekesest ja seitsmest pöialpoisist superstaarid. Ja seda kahtlemata täiesti õigustatult.
Estoniasse tuli seda balletti lavastama kauaaegne Ungari Riigiooperi balleti kunstiline juht ja praegune Viini Riigiooperi balletidirektor, ungarlane Gyula Harangozó. Tema ise on ka koreograafia autor. Muusika on pärit teise ungarlase - Tibor Kocsàk-i sulest. Kuigi näiteks "pöialpoiste muusika" on üpris sarnane Disney klassikalisele "Käib laul ja töö meil koos" muusikale. Tegemist ei ole plagiaadiga, vaid motiiv või tunnetus on tuttavlikult sarnane. Ja see on väga hea! Tegelikult on kogu etenduse muusika üldse väga ilus ja muinasjutuline.
Professionaalsest kretinistmist johtuvalt ei suutnud ma seda lemmikmuinasjutu ainetel balletti vaadata ilma meestantsijate vigu nägemata. Ette ruttavalt võib öelda, et selles suhtes oli seda tükki tõesti valus vaadata, et kas tõesti Eesti meestantsijate tase on nii kehv tänasel päeval?
Tegemist ei ole "klassikalise" balletiga, koreograafia on saanud mõjutusi mitmetest teistest tantsustiilidest. Näiteks teevad pöialpoisid mõned break-tantsu liigutused. Üks mis hetkel meenub on Ninatarga breigi-stiilis ühele käele hüpe. Mitmes kohas on selgeid mõjutusi rahvatantsudest. Ning isegi seltskonna/võistlustantsudest... näiteks võõrasema tango... kuigi see nüüd päris tangoks ei läinudki vaid ikka püsis balletimaastikul. Selline huvitav miximine on lahe ja annab mingit mõnusat dünaamilisust ning põnevust vaatamisele juurde, et mida kõike veel võib näha saada sinna tantsude sisse peidetuna. Kuna tegemist on muinasjutuga, siis on ka karakterid stereotüüpsemad ning seeläbi annab selline balleti rikastamine nende erinevate mõjutustega rõhku tegelaste muinasjutulisusele.
Kui päris aus olla, siis rihtisin oma vaatamiskorra sellele päevale, kui Lumivalgekese osas astub üles Eve Andre. Võitis ta ju eelmisel aastal Teatriliidu Balletipreemia ning temast räägitakse ikka ja ainult positiivselt. Ja kuna pärast Kaie Kõrb-i on Estonia olnud justkui ilma esiprimadonnata, siis ehk on just Evest see kujunemas? Ka mina olen pärast Kõrb-i hoidnud kuidagi Estonia balletist eemale, viimane suurem positiivne elamus oligi Kaie tantsitud Luikede järv, kui ma ei eksi siis kusagil 8-9 aastat tagasi.
Eve Andre tants on väga kerge ja väga õhuline. Tema piiratuseks erinevate rollide puhul võib olla see, et ta on kasvult nii pisike. Just esibaleriinina. Karakterrollides nagu ka näiteks Lumivalgekesena mõjub ta täiesti ideaalselt. Mõnus, et temas on seda karakterit ning orgaanilist ilmekust, mis ei mõju võltsina vaid just õigelt doseeritult ja see on minu meelest ka sellise lasteballeti puhul väga oluline. Lapsed saavad aru küll, kui neile tahetakse midagi üliilmekalt pähe määrida. Ja eriti oluline just Lumivalgekese rollis, ehk positiivses rollis hoiduda sellest. Kuri nõid on muidugi teine asi, selles rollis lausa peab vinti natuke üle keerama, et paha oleks ikka tõesti paha, muidu ju kunstivormina nii ilusa "tantsu" varjus... Kuid tõesti Andre-l on annet. Detailitäpne, puhas ja tehniliselt võimekas esitus, kui võtta ainult Lumivalgekese rolli. Sest paraku Lumivalgeke, kuigi tema nagu on nimiosas, siis selles balletikoreograafias eriti palju soolona tantsida ei saa. Põhilised ja huvitavamad partiid on tal koos printsiga. Ning minu nähtud etendusel tantsis Printsi keegi, kes muidu etenduse kavasse polegi märgitud, ehk keegi "külalistantsija". Tema õnneks ma nime hetkel ei mäleta (eesnimi oli vist mingi Jarl vms J-tähega). Kuid see oli tõeline amatöörlus, mida ta pakkus. Panin kohe algusest tähele, et midagi on täiesti mäda. Nimelt põhivigadest rääkimata - ta ei andnud kätt Andrele ette, Lumivalgeke pidi ise seda otsima. Läbi etenduse oli selline tunne, et tal pole Lumivalgekesega omavahel mingisugust keemiat ning Printsil pole vähimatki partneritunnetust. Tundus nagu see oleks tema ainus kord pääseda lavale, ta justkui oli nii ennast täis ning tantsis justkui üksi ka koos partneriga. Justkui mõni superstaar :((( Ta koperdas oma pöörete lõppudega kuid muidugi kõige hullem saabus viimases tantsus koos Lumivalgekesega kui ta oleks Eve kõrgelt maha äärepealt pillanud. Vaesel mehel pole vist kätes piisavalt jõudu ja kui mõelda kui pisike ja kerge on Andre, siis mis oleks juhtunud, kui tal oleks tulnud tõsta mõnda suuremat baleriini? Mul hakkas igatahes Evest täiega kahju, sest nii oli ka tema tants ju rikutud ja ometi need rasked üleval pingutatud enesehoidmised ei jäänud publik ahhetamata. Sest see on nii ebausaldusväärse partneriga veel mitmekordelt raske. Kuid Lumivalgeke tegi auga oma osa lõpuni. Braavo!
Üllataval kombel on koreograaf-lavastaja otsustanud kõige suurema rolli luua hoopis Ninatargale. Tema saab kõige rohkem bravuuritseda ning kelmikalt tantsida kõikidest etenduse rollidest. Ma küll lootsin näha selles rollis Estonia praeguse hetke mees-esitantsijat Sergei Upkinit, aga minu etenduses tantsis minu jaoks siiani tundmatu Daniel Kirspuu. Kuid kahjutundeks pole vähimatki põhjust. Otse vastupidi. Kirspuu oli väga lahe! Kergelt peajagu üle teistest laval olnud meestantsijatest. Just tema andiski etendusele nii mõnusa koomilise atmosfääri ning mängleva kergusega tantsis oma rolli kogu etenduse peaosaks. Lahe oli avastada üks uus tantsija, keda teinekordki huviga vaatama minna. Kuigi ta polegi Estonia solistide nimistus, siis solistidest rääkides näiteks jahimehe rolllis Anatoli Arhangelski suutis küll minu ees istunud daamil oma haleda olemisega nuga ja Lumivalgekest vaadates ning toda mitte tappa suutes viia taskurätiku tädi silmade juurde :) Kuid tantsu tase oli ikka nii hapu. Muidugi ma ei tea kui palju mängis siin kaasa fakt, et tema pööretega hüpete-jooksu jaoks oli see lava lihtsalt liiga väike, aga need kohad, kus ta põlvele pidi maanduma, koperdas ta absoluutselt igal korral ning pidi käega maast tuge võtma. See nägi nii kohmakas välja, et see lihtsalt ei saanud olla osa koreograafiast.
Kaja Kreitzberg võõrasemana lõi väga tugeva karakteri. Üldse meeldis kuidas see peegel oli lahendatud ning tema kostüüm ja valgustuse värv läks mõnusalt kokku, mis justkui võimendas tema karakterit. Kuid kahtlemata mitte ainult tehniliste vahenditega ei loodud tema karakter vaid ta tantsis end "võõrasemaks". Pöialpoistest tahaks veel eraldi välja tuua Professori, Unimütsi ja Aevastaja, kuid kahjuks ei mäleta ma nende tookordsete tantsijate nimesid ning kavalehel on loetletud kõik dublandid, aga nemad torkasid nagu rohkem silma. Ja muidugi ei saa unustada kongus ninaga vanaks naiseks maskeeritud võõrasema, keda on väga tabavalt pandud mängima/tantsima hoopis meestantsija. Kusjuures ka see oli päris õnnestunud roll ning ka tantsulises mõttes hea.
Lisaks peab eriliselt suure kummarduse tegema etenduse kostüümikunstnikule Rita Velich-ile (samuti Ungarist). Ka kostüümides oli mõnevõrra mõjutusi tunda Disney multikast, kuid need olid nii lahedalt värvikirevad ja millegipärast balleti-mõttes mõjusid nii värskelt ja vahvalt. Unustamatu oli ka meigikunstnike töö ja kunstnik-valgustaja Tiit Urviku tabav valgustuslahendus! Ning viimasena muidugi ka dirigent Mikk Murdvee. Muusika on alati Estonias kuidagi nii tasemel!
Hinnang: 3+ (Kui keegi teine oleks Printsi tantsinud, oleks hinnang märgatavalt kõrgem. Mõnikord võib nii oluline roll terve etenduse väärtust mõjutada, kajuks. Balletikooli episoodilised rollid olid küll vahvad ning pigem mõjus see Printski rohkem alles balletikooli õpilasena :( Tegelikult on sellel lavastusel vahva (lihtsuses peitub teinekord võlu) koreograafia ja ilus muusika ning igati tore lavastus (meenub eriti näiteks see kui taustapilt neljaks lahti tõmmati või siis pürotehnika kasutamine, mis ju alati mõjub lastele), ehk etendus/lavastus on oma hype-i väärt. Kuid üpris oluline on ilmselt vaadata/küsida, et kes on parajasti ka osatäitjad...
Minu 3-aastane vaatas terve selle 2 ja pool tundi täiesti huviga ja isegi nihelemata. Pärast seda on vallandunud täielik Lumivalgekese maania. Juba enne etendust võeti ikka telekast nähtud ballettide põhjal vastavaid poose ning keerutati kuni silme eest must, kuid pärast ehedat balletti näinuna on ka see fanatism jõudnud sinnamaale, et räägitakse juba midagi "tantsutrennist" :)))
Tekst lavastuse kodulehelt:
G. Harangozo lasteballett T. Kocsaki muusikale
6 kommentaari:
Mötlemapanev...kuna usaldan Sinu arvamust, siis seda enam. Ehkki mu side on Estoniaga ammu katkenud, siis on ikkagi raske uskuda, et sellised apsud. Äkki tehti lasteetenduse puhul hinnaalandust, äkki olid pöhitantsijad haiged ja ei tahetud etendust ära jätta? Kurb...
Mis puutub laste kannatusse, siis seda ei maksa alahinnata:). 'Meie titt' oli siin Rootsis kylas, ise juba köndis, aga veel rääkida ei osanud. Ja telekas tuli Rossini avamäng "Sevilla habemeajale" (otseylekanne Kuninglikust Ooperist). Laps rebis mind, tule-tule, ja muudkui jöllitas ekraanile ja kuulas. Pystijalapeal tudisedes ja kuskilt kinni hoides niimoodi terve avamängu. Vaheajal puhkas, aga muidugi tervet etendust ta vastu ei pidanud...
Ostsin hiljem plaadi, et proovin möneaastase puhul, kuidas möikab, aga seda efekti enam polnud. Kuulas kyll, aga mitte enam nii lummatult.
Imelik, kas pole?
Ei tea tõesti, see Prints võis tõesti olla keegi õpilane, sest need kes rolli on muidu määratud, ei saanud sellel päeval tantsida...
Siiski kokkuvõttes on hea ballett ja tasub kindlasti vaadata!
Lastega on naljakas tõesti. Nad suudavad ikka üllatada :) See Sevilla habemeajaja lugu on tõesti ere näide, et tegelikult (tavaliselt) loeb neile visuaal hästi palju. Ehk see paelub paremini kui lihtsalt läbi kuulmise tulev. Ma ise mäletan, et tõeliseks "muusikakuulamiseks" läks alles umbes pärast 10 eluaastat.
Aa, ma ju unustasin öelda, et ega avamängu puhul ju midaga VAADATA pole, näidatakse ainult orkestrit mängimas.
Mul olid seega suured lootused, et vaat, kui nyyd I vaatus algab, kus siis laps alles töeliselt lustib, aga ei midagi. Ta oli ikkagi pigem muusika, kui pildi möju all -see avamäng on ju yks parimaid mu meelest!
Avamäng on väga kompaktne muusikaline vorm, ta nagu vötab kokku kogu loo, tal on vaikselt algav epiloog, siis töusvas joones tuleb kulminatsioon ja löpuks lahendus. Ilmselt laps tajus seda muusikalist loogikat väga hästi.
Etenduses endas toimus selle loo nn lahtimängimine osade kaupa, mis nii väiksele muutus tyytavaks. Ja muidugi kogu etendus alla aastasele oleks niikuinii olnud liig mis liig.
Ega me ei tea ju, kui palju mönekuuse lapse silmad suudavad yldse liikuvaid objekte jälgida, ma oletan, et mitte eriti kaua ja palju. Vöib-olla hiljem väsiski just pildi kirjususest? (tundus, et alguses lihtsalt vahtis telekat, kui punkti, kust see helide ime tuleb...).
Vöta ykspäev ja kuula seda avamängu, mida mullegi mönekuune laps "öpetas" peale seda juhtumit korduvalt kuulama ;).
Panen praegugi peale, saab terveks päevaks hea tuju.
Kirsipuu söövitas end mu mällu juba ammu kui ta esines mingis jazzballetis. Solist ta vist tõesti ei ole aga väga meeldejääv igal juhul.
Ma pean tõesti oma Sevilla habemeajaja CD üles nüüd otsima, tekitasid minus tõelise põnevuse :)
Ma millegipärast ei lugenud välja esialgu, et ta alla aastane Teil sellel hetkel oli. No tõesti siis on vist küll see helide aeg veel. Ning ehk tõesti selline kummaline heli, mis võibolla isegi läbi ema kõhu võis olla tulnud ning siis mõjus kummaliselt tuttavlikuna. Ei tea ju mida nad sellel ajal tunnevad, mäletavad või vaistuvad.
Hmmm, ma pean tihedamalt hakkama balletti vaatamas käima. ja Kirspuu on kindlasti üks keda jälgida...
Postita kommentaar