Kadunud Aare Laanemets lavastas selle teatriversiooni Pipist juba 13 aastat tagasi ja see peaks ka olema hetkel ilmselt kõige kauem pidevalt mängukavas olnud lavastus Eesti teatrilavadel. Tegemist pole Ülo Vinteri/Ülo Raudmäe Estonia megakuulsa muusikali uuslavastusega. Ka laulud pole Vinteri muusika ja Vetemaa sõnadega, vaid hoopis Tšehhi juurtega Rootsi helilooja Georg Riedeli sulest. Riedel on teinud paljudele Rootsis filmitud Lindgreni kuulsatele filmiversioonidele muusika. Kõige kuulsam ehk just see Pipi-laul, kus kasutatakse sõnu: Siit tuleb Pipi Pikksukk, sulahopsulaheisulahopsassaa... mis samuti just Rakvere Teatri versioonis kõlab.
Minul õnnestus seda tükki alles nüüd esmakordselt näha ning ju on koosseisud vahetunud nende aastate pikku, sest osalt näitlejaid, kes seekord laval olid, ilmselt ise pisikeste põnnide või tirtsudena nägid seda tükki :) Kuid selline refresh kindlasti elustab ka algusest peale tükis mänginud näitlejate lusti seda ikka ja jälle uuesti mängida. Oli ju Ülle Lichtfeldt algusest peale selle tüki Pipi... Ja ei või küll öelda, et ta grammigi sobimatu oleks 13 aastat vanemana või nii mitmete mängukordade järel väsinud või poolevinnaga teeks seda. Ta on Pipi mis Pipi!!! Ehk ka kõige Pipim praegustest Eesti naisnäitlejatest? :)
Eks see tükk ole ka rännanud mööda Eestimaad tublisti ja kujunduski selline lihtsamat sorti, et oleks selline rändamine üldse võimalik, kuid samas ei mõju see laval lakoonilisena. Lindgren on ja vahva ja eks Pipi ole paljude laste suur lemmik. Ka minule lapsena meeldis Pipi vaatet kõige rohkem. Või siis Kalle Blomqvist, enam ei mäleta. Praeguseks (täiskasvanuna) on lisandunud mitu teist Lindgreni raamatut, mis on nende "vanade lemmikutega" täiesti võrdsed (näiteks Bullerby lapsed ja Karlsson)...
Nähtud külalisetendus läks jälle peaaegu täis saalile, seega on ilmselt juba uus generatsioon uusi vaatajaid peale kasvanud ning kasvab veelgi.
Et mitte ära võtta grammigi seda aupaistet, milles Ülle peaosas säras, tahaksin kõrvalosadest eriliselt ja esimesena manida, et Liisa Aibel teeb tõeliselt hea karakterrolli! Minu absoluutne lemmik kogu sellest kirjust Pipimaailma karakterite kambast. Osavalt koomiline, piisavalt terav ja kuidagi julge. Lausa pisike pärl selle tüki sees! Ja ma pole just eriti Aibeli-kelgul olnud varem. Lisaks olid ülilahedad "politseinikud" - Mait Joorits ja Lauri Kaldoja (kellest meie peres räägitakse endiselt kui "Puhhist" :)) Nende kahe kursavenna lahe omavaheline klapp on veel üks kolmepunktine korv tüki arvele. Ja oh neid vaest Tommit ja Annikat. Eks lapsed seda vast ei mõistagi, kui Margus Grosnõi ja Maarika Mesipuu peavad ikka parajalt kandilisi karaktereid tegema. Eriti Grosnõist hakkas kahju oma taevasinise kostüümiga ja lakutud soenguga:) See oli nagu koomika omaette :) Tarvo Sõmer Pipi isana on just selline mõnus piraadikapten, nagu peab. Võiks ju nuriseda mänguhobuse ja -ahvi üle, aga no kuidas Sa ikka laval neid rohkem elama paned... Härra Nilssoni-sugust ahvinukku, kes omadel jalgadel seisab, tahaks kindlasti vähemalt pooled vaatajatest endale koju kahtlemata, niiet mis sellest, et pole päris... Hobune oleks ju võinud suurem olla, aga juturõhud olid ka natuke mujal, niiet mis seal siis ikka. ja alati, alati, kuitahes pisitillukeses taustarollis on ikka ja alati mõnus kohata Anneli Rahkemat. Selles tükis ta eriti tähelepanu ei saa, kuid sellest hoolimata. Suuman ja Salmistu olid võibolla kõige igavamalt lahendatud karakterid - ikkagi "pätid" ju ja oleks olnud materjali huvitavaks lähenemiseks... aga lõpptulemusena olid politseid hoopis lahedamad :) Kuigi ka pätid teenivad pisikeste publikuliste naerupahvakuid ohtralt.
Hinnang: 3 (lastetükina hinnanguks kindlasti vähemalt 4. Ikkagi "klassika ju", ikkagi Lindgren ju. Kohe on tulemas ka Estonias Dvinjaninovi lavastatud versioon just sellest alguses mainitud Vinteri armastatud muusikalist, kuid ega see Pipi minu meelest väga palju alla ei jäänud oma suuremale ja kuulsamale eelkäijale. Lahe oligi, et selles etenduses olid teistsugused laulud ja teistsuguseid valikud raamatust, millele rõhku panna. Estonia vana ja hea tükk on praktiliselt peas - sai seda omal ajal kokku 9 korda vaatamas käidud ning lisaks DVD lavastusest oli ka vahepeal lastel "raskel rotatsioonil".
Kuid ka Rakvere Teatri Pipis otsitakse nii kadunud asju kui ka käiakse koolis ning enne seda ka Tommi ja Annika ema teeõhtul. Seega piisavalt olulist materjali oli olemas.
Ka minu 4-aastasele väga meeldis! Mis sellest, et peaaegu 2 tundi oli vaja pidevat jälgida... Nüüd on tal Pipi pidevalt oma mängudes tegelasena sees :)
Ja kahtlemata läks süda ikka väga härdaks ning nutumaik tuli suhu, kui Pipi isa lõpuks Pipi juurde jõuab - see ootus on tõesti selles tükis üks võtmeid - väga õnnestunud valik just emotsioonidele rõhumisel. Soovitan küll kõigil emmedel-issidel lapsega kaasa minna, igav ei hakka! Ülle on täiesti fantastilises vormis ning Liisa Aibeli koomiline talent on tõeliselt avanemas, rääkimata lahedatest noortest näitlejatest, kes tükis osalemas.)
Isiklik märkus - Kohtasin jaanuaris esimest korda elus Ilon Wiklandi. Ta oli nii pisike (ja punane - tal olid punased riided seljas :)) Oleks pidanud küsima, kas tal on õnnestunud ka seda Pipi versiooni näha.... igatahes tasuks!!!
------------------------------
Tekst lavastuse kodulehelt:
Astrid Lindgren
PIPI PIKKSUKK
lasteetendus lauludega kahes vaatuses
kestus 1.55
Tõkija Vladimir Beekman
Lavastaja Aare Laanemets
Muusika Georg Riedel
Kunstnik Toomas Hõrak
Liikumine Kairit Pihlak
Mängivad Ülle Lichtfeldt, Maarika Mesipuu, Margus Grosnõi, Tarvo Sõmer, Helgi Annast, Mait Joorits, Lauri Kaldoja, Toomas Suuman, Peeter Rästas, Anneli Rahkema, Liisa Aibel, Eduard Salmistu ja Eili Neuhaus.
See lugu jutustab ühest väikesest tüdrukust. Ühest ütlemata vaprast, tugevast, kavalast, targast ja rõõmsameelsest tüdrukust. Ühest väga osavast ja hakkajast tüdrukust. Tema ema hakkas juba hulk aega tagasi taevasse ingliks ja isa… Nende isadega on ju nõnda, et nad kipuvad teinekord kaotsi minema. Lihtsalt kaovad ära ja ei taha mitte aru saada, kuidas väikesed tüdrukud neid ootavad ja igatsevad. Siiski ei maksa unustada, et loo autor Astrid Lindgren teab, mida lapsed vajavad.
Esietendus Rakvere Teatri suures saalis 4. septembril 1998.a.
2 kommentaari:
Oi, ja mina nägingi Haapsalus 1999. aastal - külalisetendusena (Haapsalus eriti teatrit peale Baskini naljatükkide ei käinud, siis kõiki muidu läksin alati rõõmuga kohe vaatama)
:)) Näedsa ja ma nüüd tervelt 12 aastat hiljem... ikka sama tükk... aga ilmselt olid Sinu versioonis teised politseinikud ja kas Aibel oli juba siis Rakveres, vist mitte. Ta oli sellel ajal vist Endla näitleja. Aga Ülle oli kindlasi sama särtsu täis kui praegu :)
Postita kommentaar