Eelmisel suvel jätsin "Libahundi" meelega kõrvale. Olin veendunud, et see tükk pole minu maitsele. Arvasin, et sellest on tehtud selline ugrimugri versioon, milles ehk palju ei räägitagi ning rohkem ulutakse ja taotakse šamaanitrummi. Kõik pasundasid ka sellest, et tükis on hästi välja toodud meie pagulasviha alged ja muu selle teemaga seotud jura. Aga mind on kogu see pagulasteema üdini ära tüüdanud ja ma ei taha seda teatrist ka eest leida. Ongi juba neid "Libahunte" nähtud ka üksjagu, mis seal ikka uut ja huvitavat saab olla. Oh kui valesti võib eelarvamuste põhjal hinnata midagi kui ei tea, millega tegelikult tegemist on.
Kitzbergi lugu on ikka nii hullult tugev. Alles hiljuti sattus mulle kätte mingi ajalooline materjal kus oli ära toodud kui palju tegelikult neid nö. Libahundi-protsesse kunagi peeti. Eestlaslik sügav kadedus naabri või ligimese vastu ajas kergelt teisi Libahundiks tembeldama. Inimesed elasid juba paanilises jumalahirmus, asi see nüüd kõike muudki kartma hakata polnud. Ja kui Sulle keegi ei meeldinud ja eriti kui Sa kellegi teise maad, vara või elukaaslast himustasid - ajad aga külarahvale kärbseid pähe, et too ongi see kes neid lambaid külas murrab ning saadki temast supsti lahti ning näiteks tema pärandi endale.
Kuid kogu selle kadeduse ja võõraviha teemade kõrval pakkus mõtteainet ka selline asi, et miks mees ikka valib selle huvitavama ja salapärasema, mitte omasuguse naise. Miks tüdruk tahab ikka seda poiss, keda ta ei saa, kuigi teinegi olemas, keda võtta. Ning mõttepoegi leidub ka selles, et Margus vanaema juures enam ei käi, aga siis jõudes mingisse ikka tuleb jälle... Nagu ma oma laste pealt olen tähele pannud, et väiksena on nad Su küljes ja sabas kinni, siis teismelisena kaugenevad ning ühel hetkel tulevad nad natuke nagu jälle tagasi. Aga eks igaüks leiab need teemad lugudest üles, mis neid parajasti kõnetavad või millega seoseid luua enda ja lähedasti elust või kogemustest.
Kujutage ette vana küüni, kus katuselaudade vahelt paistab natuke valgust läbi. Küünipõranda tolm lendleb ning valgus näib justkui viirgudena seisvat õhus ja see tolm muudab kõik natuke sumuseks ja unenäoliseks. Kogu etendus on tänu sellele loodud atmosfäärile nii tundlik ja unenäoline. Muinasjutuline. Etendus toimus muidugi korraliku katusega, ilusti renoveeritud küünis, kus polnud tolmu. Efekt loodi tossu ja valgusrežiiga. Valgus mängib läbi lavastuse suurt rolli. Kord on see sinkjas justkui kuuvalgus, kord mahe tarevalgus ja kui vaja, siis väga hämar ja kurjakuulutav. Minu meelest oli seekordne Libahunt väga tugevalt just nimelt "lavastajateater", mida Kernu mõisas näha sai. Näitlejad on kui nupud, mis terviknägemusel aitavad elustuda. Tegemist oli justkui sõnalise tantsulavastusega (kuigi otseselt ju mitte, sest tants oli seal sees ainult hetketi), sest kogu liikumine on justkui pidevas voolavuses.
Väiksed lavastajatrikid, mis alati nii mõnusalt mõjuvad - marjul käimine ("punased pingpongipallid mööda laant laiali"), saunas käimine, uss, külmast taresse astumine (koos toss/tuisu ja sinkja valgusega), kiigel istumine (tagurpidi kaarjate ääretega kastidel, üle (inim)lõkke hüppamine, (inim)puude vahel tagaajamine jne, jne, jne.
Ja kõik need tantsulised lahedad ning samuti tunnet loovad väiksed misanstseenid, nagu näiteks Marguse Tiina juurde mineku soovimine kui pere tal seda ei lase, aga Tiina nii õrritavalt kutsub või miks ka mitte naistevaheline musimäng :)
Näitejad on kõik nii energilised ja hoogsad, isegi Mari Lill, kes ju vanaema rollis rohkem kohapeal püsib teeb tantsud kaasa nagu plika :) Tema roll oli minu jaoks kõige tugevamalt lahendatud. Ta suutis minus tekitada kaastunnet, mis hinge liigutas. Kuigi tema karakter oli ehk kõige rohkem kahe vahel. Kahevahel olekuga pean silmas ühelpool margus ja Tiina ning teisel pool ülejäänud. Samas muidugi koos teistega Libahundihirmus Tiina vastu. Mari Lille võõraviha seletuse stseen, mis peaaegu monoloogina tundub on kõigest hoolimata siiski kogu etenduse nael. Publiku naeruturtstusi pälvis ehk kõige rohkem Liisa Pulga üliintensiivne mängustiil ning tema sõge kadedus. See tema (võibolla, et liigagi juurdunud stiil) sobis Mari rolli just selle lavastuse kontekstis eriti. Huvitav, et kui oleks eelmisel suvel käinud seda Libahunti vaatamas, oleks saanud näha Liisa Pulka näha nii Libahundi Marina kui ka Vargamäe Mari-na ja olgem ausad, need Marid olid tal äravahetamiseni sarnased, ainult riided olid erinevad. Ja kui Vargamäel mõjus see Mari huvitava lahendusena, selise ülienergilisena, siis Tammaru Mari sobis just antud konteksti sellisena. Seega igati õigustatud. Aga mida roll edasi, seda rohkem tahaks Liisat näha just mingis kammerlikus, kurvas, sügavas rollis, et lahti raputada seda mängumaneeri tunnetust, mis temaga kaasas käib.
Kristiina Hortensia Port-i Tiina on enamvähem nagu Tiinat ma ette kujutanud olengi. Samuti väga füüsiline roll, nagu teisedki. Temal tuleb see nii loomulikult, et ei panegi tähele. Vastupidi Kristo Viidingu Margusele, kes justkui pakatas energiast ning saab vist iga Libahundi etendusega korraliku trenni kirja :)
Ivo Uukkivi on hea, nagu viimastel aastatel ikka ja mainimata ei saa jätta, et nii hea on jälle Piret Simsonit laval näha. Kuidagi vähe on teda viimasel ajal näinud teatris. Tema alt annab ta karakterile veelgi sügavust ja tõsidust juurde ning mul on tunne, et ta on küpsenud nendel aastatel, mida teda teatris pole näinud väga heaks.
Ja laast, aga mitte liist - Libahundi Jaanus on mu lemmikroll Martin Kõivult. Ja kohe mäekõrguselt. Samamoodi teistega ülienergiline ning hoogne, aga vajalik mutter kogu masinavärgis.
Muusikaline kujundus koos regilauludega sobib valatult. Muu muusika osas annab klassika näiteks jällegi tunnetusele juurde, selles mõttes on see Ardo Ran Varrese poolt justkui muusikarežii, mis kogu režiiga imehästi kokku sulandub.
Kui millegi kallal nuriseda, siis minu jaoks valgus etendus korraks natuke laiali teises vaatuses pärast vanemate surma ja kuni Margus Tiinat maha laseb. Võibolla oli õige pisut liiga palju segavaid faktoreid. Ma ei mõistnud, miks Margus justkui ennest üles poob piitsaga, kas see oli katse või võimendus, et ta tundis, et ta elul pole mõtet. Kogu seksistseen, kuigi see sobib sinna, oli ebameeldiv, sest sulane Jaanus ju muidugi nautis seda, aga ei saanud aru, kas see, et Mari lasi seda niimoodi (vastupuiklemata ja nautimata) teha oli sellepärast, et see oli igapäevane, a la meestel tuli lasta toimetada oma asju, nagu ning kunas iganes seda sooviti ja kuna Mari Marguselt ei saanud, siis lasi lihtsalt sellel juhtuda või oli see vägistamine või mis asi see üldse oli. Asja ei lihtsustanud ka see, et Tiina vaim pidevalt kohal viibis ja tegelaste vahel lendles kuigi omamoodi allegooriana ju igati õigustatud, sest selles majapidamises oli võõra naise hing ilmselt igas hetkes sees. Kogu jutt valgus minu meelest uue generatsiooni tares võimuletulekuga natuke laiali ning ots oleks pidanud kokku jooksma kuidagi kiiremini.
Hinnang: 4+ (käisin seda oma järgneva generatsiooniga koos vaatamas (20 aastane) ja tema ütles, et ei saanud midagi aru. Minu jaoks oli suurem osa lavastusest küll selgemast selge, ainult see väike hetk kui asi ei töötanud. Ja just see, et saad leida ja avastada lavastuse sees neid nõkse, tegi asja veel eriti huvitavaks. Äge kui lavastaja suudab tänapäeval veel midagi uut ja huvitavat pakkuda. Ja tugeva kunstilise nägemusega, kaotamata tähtsaimat, ehk lugu ennast. Olin tegelikult vaimustuses esimese vaatuse lõppedes ja pidasin seda siis veel viietärnitükiks ning teatrikaaslase negatiivne kriitika tuli täiesti üllatusena. Nii tuttavat lugu polegi ehk mõtet enam lavale tuua tavalise lahendusena, kus näitlejad lihtsalt loo ära mängivad. Siin muutis selle klassika elavaks ning põnevaks just nimelt see lavastusliku nägemusega tekitatud atmosfäär. Tunnen seda juba praegu, et kui aastate pärast on vaja nimetada teatrielamusi aastast 2016, siis "Libahunt" on kindlasti üks eredamaid teatrielamusi-mälestusi. Kes on näinud ja kellele meeldis, see teab, mis ma mõtlen. Ja seda üldsegi mitte loo, pagulasteema või mingite rollide või stseenide pärast, vaid just nimelt lavastuse tunnetuse/atmosfääri pärast. See vana tuttav lugu on ju juba nii hästi teada ning mitmetes eri vormides nähtud-loetud-kuuldud, aga uutmoodi jutustades siiski ikkagi veel eriline. Üllatav, aga just nii õige. Panen nüüd, mitu päeva pärast etenduse nägemist silmad kinni ja Mari kurbus, Kristiina ja Kristo energia, Liisa näod, ilmed, poosid ja karikatuursus, Pireti süngus ja sügavus, Martini mängulisus ning Ivo ehteestlaslik maatöömees olid igati aplausi väärt. Kuid see valgus, muusika ning tekkinud tunne ja Kernu mõisa küünis valitsenud atmosfäär... sedapuhku oli see siiski pesuehtne lavastajateater. Braavo, Sergey!)
Tekst lavastuse kodulehelt (fotod err-i lehelt):
Libahunt
Sellel (eelmisel) suvel lavastas Eesti tüvitekstiks peetava näidendi „Libahunt” Jakuutia tuntuim lavastaja Sergei Potapov (s. 1975). Sergei Potapov on šamaani lapselaps. Lõpetas 2004. aastal Moskva Riikliku teatriakadeemia lavastajana. Juba 2005. aastal sai Kuldse maski auhinna Eugène Ionesco näidendi „Macbeth” lavastamise eest. Ta on teinud üheksa filmi ja paarkümmend suurt lavastust.
Libahunt ei ole ainult eesti rahva usundist pärit elukas, vaid ta figureerib paljude rahvaste pärimuses. Lavastaja Sergei Potapov ütleb: „Loodus ja paganlus on vaba, religioon aga on täis aheldavaid kaanoneid.” Üks lavastaja perelegende räägib, kuidas tema isa jurtast välja Siberi lumehange visati, kui ta sündis. See oli šamaanilapse esimene katse, jõuproov. Kui laps ellu jäi, tähendab - oli eluks valmis.
Eesti näidend „Libahunt” inspireeris lavastajat nii, et ta seepeale Jakuutias koos jahimeestega hundijahil käis. Sealsed hundid on muide poole suuremad kui meie omad ja nad tõeliselt kuni tänaseni on ohuks nii karjale kui ka inimestele. Ka meie „Libahundi“ Tiina on nõialaps.
„Libahundis” ütleb Tiina: “Hunt on vaba, teeb, mis tahab, armastab ja vihkab. Ja ta läheb teie seast, sest et ta teid põlgab!” Maailm jääb üha väiksemaks, vabadust jääb üha vähemaks... Kuidas näeb inimeste võõraviha mees, kes meie jaoks nagu teiselt planeedilt? Mida talle räägib August Kitzbergi tekst...? Kas lavastuses hakkavad
lõõmama tuleriidad, kus põletatakse nõidu või kogeme hoopis ürgse, tänapäeval nii kergelt mahamängitava vabaduse puudutust? See kõik selgub eeloleval suvel.
Esietendus 8. juulil Viinistu Kunstimuuseumis.
Lavastaja Sergey Potapov (Jakuutia)
Kunstnik Ervin Õunapuu
Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres
Valguskujundaja Priidu Adlas
Mängivad Kristiina Hortensia Port, Liisa Pulk, Martin Kõiv, Ivo Uukkivi (Draamateater), Kristo Viiding, Mari Lill (Eesti Draamateater), Piret Simson
Etendused: 20 ja 21. detsember kell 19.00 Vabas Lavas
Esietendus 8. Juulil 2015 Viinistu Kunstimuuseumi katlamajas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar