Isa - Theatrum

Theatrumil on harukordne oskus leida üles väga huvitavat materjali. Nemad juba midagi niisama ette ei võta ja igasugust tühja tähja lavale ei pane. Eile õnnestus näha nende uusimat - Maria Petersoni lavastatud, Lembit Petersoni ning Liina Olmaruga peaosades, prantslasest näitekirjaniku Florian Zeller-i kirjutatud "Isa".

Pärast etendust mööda vanalinna koju kõndides guugeldasin autor kohta infot. Ja suur oli mu üllatus kui avastasin, et sama mehe kirjutatud "Tõde, ehk valetamise meistriklass" mängib praegu Eesti teatrisaalides Roman Baskini teater Kell10 (nägin seda vaid paar nädalat tagasi ning sellepärast on see ka veel eredalt meeles). Kusjuures kuigi näidendid on täiesti erinevatest žanritest, siis võib nende vahel nii mitmeidki paralleele tõmmata, eelkõige see, et mõlematest kumab läbi eht prantslaslikkust. "Tõde" oli tegelikult, vastupidiselt eelarvamustele (et tegemist saab olema labase koomuskiga), väga hästi kirjutatud tekst. Theatrumi sügavalt valusat, vanadusest tingitud iseärasuste ning skisofreenia ja dementsuse käes vaevlevast "isast" lavaloo vaatamine tegi isegi natuke haiget.

Kui alustada lavastamisest endast, siis ma ei oska seisukohta võtta, kas see oli hästi lavale seatud selles mõttes, et tegemist on tegelikult teatrilt eritehnilisi nõudmisi esitava tükiga, sest näiteks kogu laval olev mööbel peab ühel hetkel sealt hetkega kaduma ja Theatrumis on see lahendatud pimedas saalis asjade ärakandmisega, sest nii väiksel laval on seda raske muud moodi korraldada kui tuled kustu meetodil (samas kui mõelda Diana Leesalu lavastatud "Inimesed, kohad ja asjad" tükile Linnateatri taevalaval, kuhu oli suudetud väga ägedalt leida lahendused mitmeplaanilisuse tekitamiseks ühel laval, siis tahaks ikkagi Theatrumi lahenduse kallal natuke nuriseda). Selline lahendus natuke kahtlemata võttis lõivu nendelt šokimomentidelt. Teisalt jällegi need "üllatused" toimisid ka sellest hoolimata. Ja mõtlema panid ka ning loomulikult kaasa elama. Teiseks vaatuseks kui selle tuledega mängimisega silmad ära ka olid harjunud, siis ei häirinud see enam üldse. Kusjuures materjali kõige magusam plaan ongi see, et publik on isaga asetatud samasse rolli, ehk kõik vaatajad on sama üllatunud kui isa ise, kui jälle mingi justkui puänt või arusaamatus või "peas elav tegelane" lagedale ilmub.

Kuid lisaks materjalile oli see ka nö. "näitlejateater". Õigemini sellest tegid "näitlejateatri" isa mängiv Lembit Peterson ja tema tütre rollis Liina Olmaru (kogu ülejäänud ansamblist rääkimata, kes Theatrumi puhul vaatet eranditult alati ühte jalga käivad, erinevast tasemest ja isiklikest sümpaatiatest hoolimata). Lembitu nägemine laval Isana tekitas mulle kohati külmavärinaid, tema rollis olemine ja isegi eht-prantslaslikuna mõjumine on oluline näha kõigil eesti teatrit armastavatel inimestel ja seda mitte ainult käesoleva aasta meesnäitlejatööde prismas vaid üldse on see roll, mis jääb kauaks meelde ning mõjub justkui meistriklassina. Kuna tegemist on sellise mängimis-tasemega (erinevad situatsioonid nõuavad temalt nii jõulisi hetki, alandlikkust, hoogsat ja vaikset taustalkuulamist, valusate pettumuste väljamängimist kui ka isegi vanainimese kombel lapseks taandumist ja samas võimsalt intelligentset, patroniseerivat tooni mittesallides, normaalset suhtumist nõudvat sügava ja pika tasutaga vanahärra mängimist, siis paneb see natuke ka tema rolliehituse taustale mõtlema, kas tal oma tütrest lavastajalt oli saada mingeid näpunäiteid või soovitusi? kas ta rolliks valmistudes võttis eeskujuks kellegi prantslasest prototüübi või tuleb see tal kõik loomulikust intelligentsist ja puhtast elu- ning näitlemiskogemusest? Isa kõrval tõuseb täiesti võrdväärse olulisusega tegelaseks tütar, keda erinevatel hetkedel erinevate sisekaemuslike kõhkluste, mehelt austust nõudes valusate otsuste või otsustamatusega mängib Liina Olmaru. Üks hingeminevamaid hetki ongi isa ja tütre kallistus kus üks igatseb enda arvates elus olevat tütart, teine ilmselgelt surnud õde taga. Tunne, ehk igatsus on sama, ent kui eri tasanditel selline igatsus võib ikkagi olla (isa puhul ju on lootus kunagi siiski oma tütart jälle näha täiesti olemas) ning see erinevate igatsuste kontrast liigutas kuidagi eriliselt tugevalt. Ere näide kahe andeka näitleja eraldi- ja koostööst ühes väikses stseenis, samas kui mõlemad kallistavad teineteist kogu hingega. Valusaid ja valusamaidki hetki on tükis küllaga ja kõik need panevad mingite elu lõikude või suhtumiste üle mõtlema.

Lisaks tahaks ära märkida Marius Petersoni 110%lise kohalolu. Kui ta laval on, nõuab ta tähelepanu ning peaaegu, et matab enda jõulisuse sisse kõik ümbritseva. Anneli Tuuliku erinevad rollid, nii reaalsed kui ettekujutatavad on nii eriilmelised ning ma jätkuvalt imetlen tema omapärast aurat laval. Andri Luup toimib isa peas elava tegelasena väga hästi, eriti see peatagumise hetk on võimas ja ärritav, aga doktorina ma ei uskunud teda arstiks. Võibolla oli see seletamatult taotluslik, aga kas riided või muu oli minu jaoks vale. Tegemist on nii pisikese hetkega laval, et ei jõudnud lihtsalt aru saada, mis on viltu. Laura Petersoni roll on nii marginaalne, et selle kohta mul ei olegi midagi erilist öelda. Huvitav ainult, et tema tegelase nimi oli ka Laura... Huvitav kui tihti tekib selliseid juhuseid. Samas seda rolli mängib teises versioonis Sandara Uusberg.
Ära märkida võiks ka selle, et sellest näidendist tegid prantslased 2015. aastal filmi "Floride" (isa rollis Jean Rochefort!)

Valus on mõelda, et sellest dementsusest ei ole me keegi kaitstud. Usun, et mõõdukalt sporti tehes, kultuuri tarbides, ehk meeled, vaimu ja keha erksa hoides on seda loodetavasti võimalik natukenegi eemal hoida. Ja kui oluline on omada kaitsevõrgustikku kui selline jama peaks tekkima. Ja kui oluline on hoida oma lähedasi siis kui Sa seda suudad ja saad. Tegeleda lastega kui nad veel lapsed on ja kuigi lapsed pole selleks vähemalgi määral kohustatud, on ehk siiski lootust, et kui oled nad empaatiavõimeliseks suutnud kasvatada, siis nad ka vähemalt elementaarsel määral enda võimaluste piires Sinust ka vanana hoolivad. Ehk mõnikord nädalavahetusel ka kaugemalt Sulle koju või haiglasse külla tulevad kuigi oled selleks ajaks juba oma vanainimese kiiksudega võibolla raskesti mõistetav ja tülikaski. See väike päiksekiir kurva lõpu juures, et tütar ikkagi isa pidavalt külastas ja temast hoolis, muutis tüki veelgi paremaks. Me kõik peame siiski elama oma elu ja ei saa ega tohi ennastohverdavalt oma elu unarusse jätta ning vanainimese eest hoolitseda. Nii mõtlen ma vähemalt praegu, 40ndes aastates. Ja loodetavasti jagub mõistust egoismist hoiduda ka siis kui kunagi peakski selle faktiga tõtt vahtima.

Hinnang: 4+ (materjal ja näitlejatööd olid nii tugevad, et ma usun, et hinnang ajas hakkab sellest kerkima ja praegu, päev pärast etenduse nägemist kahtlen, kas peaks juba vähemalt plussi sinna taha panema (täpsustus... paningi plussi taha ära) Ma ise ei ole praegusel hetkel kuidagi puudutatud otseselt selle teemaga ning pisikesed detailid olid, mis häirisid, aga need on rohkem isiklikust omapärast tingitud, näiteks see juba mainitud tulega mängimine - tihedalt kustu ja põlema eri stseenide vahel. Vaheajal sain õnneks kohvist abi ja teises vaatuses ei läinud mul juba ükski detail tähelepanu hajumise pärast kaduma. Soovitan psühholoogilise draama austajatele!)

--------------------------

"Isa"
Autor: Florian Zeller
Tõlk: Eva Eensaar
Lavastaja: Maria Peterson
Kunstnik: Lilja Blumenfeld
Helikujundaja: Marius Peterson
Produtsent: Ere Naat
Osades: Lembit Peterson, Liina Olmaru, Andri Luup, Anneli Tuulik, Marius Peterson, Sandra Uusberg (Tallinna Linnateater) või Laura Peterson.
Esietendus 29. novembril 2016

Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 30 minutit.

Mis toimub selles korteris? Kas vana mehe tütar ütles tõesti, et jätab mehe üksi Pariisi ja kolib ise Londonisse? Või mõtles mees selle välja? Kas see neljakümnendates mees, kes liigub ringi elutoas ja köögis, on tundmatu või tuttav, keda vana mees enam ära ei tunne? Ja kas korter, milles oleme, on ikka vana mehe oma või usub ta, et on kodus, kuid tegelikult on kuskil mujal? On ta omade või võõraste juures? Florian Zelleri näidend „Isa” on autori sõnul „pusle, milles on alati üks tükk puudu ja keegi ei tea, missugune täpselt”. Peategelane André, nagu meiegi, otsib muutuvas maailmas inimesi, kes räägiksid tõtt, ja püüdleb vaatamata totaalsele kaosele totaalse selguse poole.

Näidendi autor, noor prantsuse romaani- ja näitekirjanik Florian Zeller kirjutas 22-aastaselt oma esimese romaani „Kunstlumi”, võitis aastal 2004 oma kolmanda romaani „Kurjuse võlu” eest maineka kirjandusauhinna Prix Interallié, asus kirjutama teatrile ja saavutas peagi tuntuse ka näitekirjanikuna. Zelleri „Isa” pälvis 2014. aastal prantsuse kõige olulisema teatripreemia Molière`i auhinna parima näidendi kategoorias. Hetkel on ta üks mängitumaid autoreid Euroopas ja mujal. Prantsuse nädalalehe L`Express arvamusel on Zeller „parim prantsuse dramaturg Yasmina Reza kõrval” ja The Guardiani silmis „meie ajastu kõige inspireerivam näitekirjanik”.