Mu elus on siiani olnud 4 tõelist lemmik-meesnäitlejat - Heino Mandri, Rein Malmsten, Jüri Krjukov ja Aarne Üksküla. 3 esimest neist on lahkunud meie seast juba aastate eest, ent tihti mõtlen nende peale ja tihti vaatan ka nende salvestatud mängu uuesti ja uuesti. Teades, et nad enam kunagi siin ilmas midagi uut ei mängi. Aarne otsustas lavalt lahkuda u. 8 aastat tagasi. Teadsin, et tal on terviseprobleemid, aga siis tal jälle oli parem ja nii säilis väikegi lootus, et 2008. aaastal tema Wargamäe Wabariigi Pearu ning 2009. aastal VAT Teatris nähtud "Nürnberg" siiski ei jää viimaseks kohtumiseks temaga teatrilaval... Mõned filmid ju veel tulid pärast seda - kõige viimane koostöös oma lapselapse Sandraga - "Elavad pildid", kuigi nad seal otseselt koos ei mängigi.
Täna lahkus ka Aarne meie seast...
Kooliajal oli tõeliselt uhke lugeda oma kooli, ehk Tallinna 7. keskkooli autahvlilt, et Aarne Üksküla on mu koolivend (samuti olid meie koolivendadeks ka Jüri Krjukov ja Heino Mandri).
Alles paar nädalat tagasi treener Reet Krieger ütles, et tal on Aarne pärast tõeline mure... mina vastu - lugesin kusagilt (septembris seoses Aarne 80nda juubeliga kirjutati), et tal olla parem... ajaliselt ma kindlalt ei teadnud, kas see info oli ikka värske või mitte, aga elasin usus, et siiski kõik on enam-vähem korras. Naiste vaist on siiski midagi muud... Treeneri seitsmes meel tundis midagi ära...
Aarne sisenes minu teadvusesse Endla teatris Adolf Šapiro lavastatud "Kes kardab Virginia Woolfi" lavastuse George'ina. Ta on ka minu elu 5st nii eesti kui välismaa George'ist kahtlemata kõige parem ja kõige erilisem (lisaks ka "esimene"... Kuigi ka kõik ülejäänud korüfeed, keda George'ina olen näinud on olnud tippklass ja seegi räägib juba Aarnest). Pean tema rolli Virginia Woolf'is üldse läbi aja Eesti teatrite meesrollidest (Jüri Krjukovi "Ämbliknaise suudlus"-es kõrval) kõige tipuks. Tihti olen tema mängu võrrelnud Al Pacino omaga ning mõelnud, et kui ta oleks sattunud Hollywoodi, oleks ta ka seal kõigile silmad ette teinud ning praeguseks kogu maailma suurimaid staare.
Edasi tulid ridamisi suurepärased rollid omaaegsetes tipplavastustes - Noorsooteatri "Kuningal on külm" ja "Neli aastaaega", Draamateatri "Elav laip" ja "Päikesepoisid" ning Ugala (jällegi Albee) "Kõik aias". Psühholoogilise draama, ehk kõige raskema mängustiili kõige vaimustavaim mängija (kuigi sama võrratu oli ta ka kõikides teistes žanrites). Edasi Noorsooteatri Härra Amilcar ning Vanalinnastuudio Raekoja Platsi Õpetajate Majas mängitud koomiline briljant "Tuuleiil", partneriks imeline Ines Aru. Võin olla tõeliselt õnnelik, et Aarne mängust kohe varakult lapsena vaimustusin ning tema mängu (koos Aarne enda suurima lemmiku ja minu teise iidoli - Jüri Krjukovi mänguga) endasse võimalikult palju ahmisin. Ei ole vist mõtet kogu pikka nimekirja tema nähtud töödest siin üles lugedagi. Eranditult alati olin ma tema mängust vaimustuses... isegi nendel juhtudel kui lavastus või lugu ise ei meeldinud - siis andis ikkagi väärtuse ja elamuse Aarne näitlemine.
Tõeline fänn...
Muidugi mõista vaatasin ka kõiki filme ja telelavastusi, kus ta üles astus. Eredamalt neist meeles (mõnest neist isegi just Aarne roll sõna sõnalt peas) - Pisuhänd, Truu naine, Ühe suve akvarellid, Indrek, Naine kütab sauna, Lõvi talvel, Tabamata ime, Sõda algas homme, Pildikesi Paunverest, Kontrabass, Õnne 13, Härra Lapsti lasteteater ja Vigased pruudid, kui nimetada neid, mis esimesena meelde tulevad.
Aarne lõpetas lavaka I lennu ning ta pöördus ka ise tagasi oma alma mater'isse tööle nii õppejõu kui juhina. Teda peetakse Eesti teatriajaloos lavapartnerluse absoluutseks tipuks. Seda räägivad kui ühest suust kõik näitlejad, kellel on au temaga olnud koos laval mängida.
Tulin täna õhtul just Vanemuise väiksest majast (vaatamast ühte kurba tükki) kui lülitasin telefoni sisse ning sealt ka kohe esilehe info mu tummaks lõi - Aarnet ei olegi enam. Sügav kurbus vallutas hinge ning raske on millelegi muule hetkel mõelda või magamagi minna. Nii kahju on.
Nagu ütles Martin Veinmann, Aarne endine kolleeg Eesti Draamateatrist: "Kui mõtlen Aarnele, siis mõtlen teatrile. Ja see ongi Aarne tähtsus. Kui sa ütled Aarne Üksküla, siis see viib sind teatri juurde, teatrist rääkimise juurde, teatrist mõtlemise juurde."
Sügav kaastunne kõigile Aarne lähedastele ja kogu Eesti rahvale... üks kõige armastatumaid ja parimaid näitlejaid on lahkunud... jääb mälestus, tema tööde salvestused, pärand tema õpetatud näitlejate näol (kelle hulgas on nii õpilased kui ka kolleegid-partnerid) ja kõik see austus, mida kõik Eestis teatrit tegevad ja vaatavad inimesed Aarne vastu tunnevad... Läbi kõige selle, elab ta igavesti meiega edasi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar