Surnud Hobuse Iseseisev Teatrikompanii (lühidalt S.H.I.T.) on toomas lavale postmodernset versiooni Vilde klassikust "Imet tabamas". Laval astuvad üles lavastaja Peeter Oja jr (Jürgen Gansen) ise; tema abikaasa Liisi Oja (Lauli Otsar), kes ei soostunud võtma oma mehe perekonnanime, kuna on oma pere ainus nime edasikandja (jah, tema enda perekonnanimi on ka "Oja"); geiliku olemisega Tamber (Markus Habakukk) või oli see nüüd Tambet, eriti selgelt ja üheselt kõik tegelased seda ei hääldanud, aga kelle tegelik nimi on hoopis Toomas ja ta oleks varem teinud kaasa näiteks suvelavastuses Kolm musketäri - 20 aastat hiljem (koos Indrek Sammuliga), kuid tema tegelane kärbiti välja; ning lisaks veel Leo Saalep'ina tumm näitleja Timmu (Risto Vaidla)...jällegi võin nimega eksida... Jah - postmodernses teatris võib peaosalist vabalt mängida ka tumm inimene! Tumm Timmu on sala-natsi, sala-homodevihkaja, sala-ma-ei-ei-tea-veel-mille-vihkaja ja sala-mitte-tumm. Etenduse lavaletoomises on osalemas ka kunstnik Joss ja meikija Liisi Krysztelsžtanzsky ja muidu asjade-värkide asjataja ning muusikaline kujundaja Koss(?)
Auteur Karl Koppelmaa on ilmselt saanud inspiratsiooni päris elust, sest S.H.I.T.-i on välja viskamas teatrimaja uus rahaahne omanik, kes on juudist nats ning lisaks veel maffiooso. Samuti on ju ka Teater Kelm oma praegusest saalist välja kolimas (ei tunne küll tausta ega tea põhjuseid, kas samuti on tegemist maja uute omanike ning kõrge üüri nõudmisega, ent paralleel on olemas). Muide lavastaja/näitekirjanik Koppelmaa on enda kanda jätnud selle ebameeldiva, uue üüriisanda rolli.
Etenduse käigus kantakse ka see postmodernistlik "suurteos" ette... no ei saanud jätta paralleele tõmbamata NO99 viimaste aastate lavastustega. Ei teagi, kas see oli eesmärgipärane paroodia, aga midagi olemuslikku tabatakse hästi. Veel tõmbasin paralleele Koppelmaa dramaturgilises käekirjas Uku Uusbergi (mõnede) näidenditega. Jäi mulje, et näitekirjanik on kogunud hulga häid ideid ning pikkinud need ühte lavastustervikusse, ka need, mis otseselt ei oma sidusust tervikuga, aga need on "pandud" sinna konteksti sobima. See jätab kohati hüpliku ja mitte-puhta tunde ka lavastustervikusse. Kõige rohkem kahju jääb sellest, et mitmed pallid mis õhku visatakse, neid ei püütagi kinni ja asjad jäävad nö. õhku rippuma ning liine ega mõtteid ei arendata lõpuni. Positiivne seejuures on muidugi üllatusmomentide olemasolu ja üldse see, et on ideid. Näiteks "natsi-nukuteater" meenub esimesena, aga ka lapseootus-teema, mis annab sisulisi ja mängulisi võimalusi... aga kui rasedal "veed" ära tulevad, siis lihtsalt tegutsetakse edasi, jäi mulje, et ka kunstniku pea veriseks kukkumine ja kogu see show oli lihtsalt ühe visuaalse surramurra sissetoomiseks - kui ta hiljem saali jookseb säraküünaldega, siis otse peadpidi kaussi ja kõik? Praktiliselt suurim osa liinidest jäid poolikuks või välja arendamata või muidu imelikuks. Samas võib muidugi õigustada seda sellega, et ka igapäevaelus jäävad paljud asjad poolikuks ning täit tõde ei näe, ei kuule, ei saa keegi teine teada peale selle isiku enda. Kui see oli sõnum, siis seda tabati. Teatraalses keeles ja meeles see ikkagi päris head muljet ei jäta.
Lavakujunduses kurameeriti halva maitsega. Kuigi seda ei saa kuidagi ette heita, sest ilmselgelt on seda tehtud väiketeatreid kimbutava olematu eelarve tõttu. Kogu see kilega kaetud seinade atmosfäär ning isegi hobuste-stseeni "sirmi"-kile jättis jällegi sellise kergelt räpaka mulje. Mis omamoodi sellisesse saali kummalisel kombel küll sobitus, kuid ometi oli pigem kontrastiks lavaltoimuvale, mitte toetavaks. Esteetilises mõttes tundsin midagi sarnast ka "Savann"-i vaadates. Samas kas see pole mitte tõelise kunstniku tunnus kui tema töödel on mingi läbiv tunnetus. Samas jällegi kostüümid, eriti "Tabamata ime" -lavastuse peakatetest aimdus fantaasiat ning mõnusalt olid need ka sisuga seostatud. Ja kõigele lisaks andsid näitlejate karakteritele koomilise varjundi.
Jürgen Ganseniga käib minu jaoks kaasas teatav koomiku-slepp, aga siin on ta üks tõsisemaid tegelasi. Lisaks veel lavastaja, kuigi mingis mõttes tüpaažilt on ta ebalavastajalik. Paratamatult jooksid mõtted sellele, et kas Koppelmaa on kirjutanud selle tegelase enda pealt? Jürgeni mängus jäi mul kaks mõtet teineteisega võitlema - ühest küljest jäi mulje õnnestunud Koppelmaaliku tegelase loomisest, ent samas päris lavastajamõõtu ta välja ei vedanud. Kuigi võib-olla oligi eesmärk olla just selline koomiliselt mittekoomiline tegelane, kes on selgelt oma lavastajatöösse igal hetkel mõtetega uppunud, et kõike muud, nagu isegi naise rasedust, ta tegelikult ei näe. On vaid tema kunst ja tema ja näitlejad-teatritegijad ning laveerimine teatri ellujäämise nimel. Eks tõelised lavastajad-kunstnikud vist ongi natuke sellised?! :)
Risto Vaidla kujuneb ehk isegi tüki peategelaseks. Ja üsna eriskummaline ta karakter ju ongi - "tumm näitleja"! Kuigi kõik polegi nii, nagu alguses silmale paistab. Selles tegelases on peidus igasugust... ja seda varjama on Risto meister. Kuigi ma juba olen sarnast mängu temalt näinud, siis on tunne, et ta pidevalt areneb näitlejana muudkui edasi ja edasi. Iga rolliga nagu laieneks see, kuhu ta oma karakterite olemuslikkusega välja jõuab. Siiski ka siin on ta selline tõsisema olemise ning alfameheliku olekuga just tema tüüptüübis kinni. Kuigi eks salapärase prantsuse naise poolt tagaigatsetuna ja esinäitlejana sobis ta selline rollilahendus väga hästi. Ning oma "plahvatusstseeni" kus ta ennast õigustab, selle mängib üheks tüki suurimaks - just nii nagu see peabki olema.
Tegelikult oli algus päris intrigeeriv ja selline kodune tunne oli tekitatud, nagu vaataks mugavalt telekast mingit intervjuud, alles siis kui hämaras "uus omanik" mängu tuli ja karakter lahendati ärritavalt ebaprofessionaalselt, siis sain aru, et midagi on ikkagi viltu. Siis hakkasid stseenid tekkima, kus oli sees geniaalseid mõttepoegi, aga need ei viinud kuhugi või viisid halva maitse piirimaile. Näiteks ratsutamistrenni stseen - naljakalt nukuteatrina ja vaheldumisi kepphobustel sõiduga lahendatud, aga siis tuleb mängu pissi müümine ananassimahla pähe ning geniaalsus ongi lõhutud. Lisaks hakkas stseen venima ja hea idee saigi rikutud. Sarnast tunnet oli läbi tüki korduvalt - hea mõte visatakse õhku või tuuakse mängu, aga ootad, mis sellest saab, ent tegelikult see kustub kas mingi halva lahenduse tõttu või jäetakse lihtsalt see välja arendamata. Dramaturg Koppelmaas on igatahes potentsiaali. Näiteks oli huvitavalt psühholoogiliselt lahendatud tumma Timmu "kõne" - ta õigustab oma halbu iseloomuomadusi ja see "kõne" paneb sellele tegelase kaasa tundma, kuigi samas mõtled, et selline inimene ja tema "õigustus" ju kaastunnet ei vääri - see on absurd, mida ta suust välja ajab... Ja ometi oled justkui sellel hetkel tema poolt. Võõristav, aga näitab dramaturgi võimet inimeste emotsioonidega manipuleerida. Jällegi ei jõuta ju tegelikult sellega eriti kusagile, okei teised, isegi vastleitud uus pruut pöörab talle selja, aga mis siis? Natsinukuteatrit rohkem välja ei võeta, kuhugi selle teemaga ikkagi välja ei jõuta. Näitleja muutub tummaks tagasi, aga siis ikkagi ei muutu... segane värk... Vähemalt "laps" sünnib ära, kuigi veed tulid juba tükk aega enne seda kui lõpuks haiglasse sünnitama minnakse :)
Hinnang: 2+ (Kummaliselt isalik tunne tekkis, isegi kui see tükk ei ole päris šedööver, siis millegipärast on raske neid etteheiteid teha. Lisaks ei olegi nagu pahane, et minu aega oleks raisatud või et see kõik natuke kooliteatri suunas oli kaldu, sest tegemisrõõm paistis liialt läbi. Neli näitlejatööd olid ju head ning sisus oli mõttepoegi, mis oleksid võinud väga heaks areneda. Ma arvan, et lõpuaplausi ajal lavale kallistama läinud lavastaja vanaema aitas tekitada minus vanainimeselikku heldimust ning just nimelt seda vanemlikku tunnet, et ma armastan ju ikka teater Kelm'i edasi ja tubli üritus oli see sellegipoolest, sest kõik tahtsid ju anda endast parimat. Kummaline tunne, seletamatu tunne. "Minu India" ja "Morten Mortensoni aed" olid tublisti õnnestunumad tükid, mis väärivad suuremat vaatajaskonda ja isegi suuremat saali, kui see u.50 inimest mahutav peatselt Teater Kelmi nime endal pühkiv saalike... Aga selles saalis on oma aura, hea aura, eriline ja omalaadne võrreldes kõikide teiste teatritega. Midagi boheemlaslikku, nagu Helsingi ja Stockholmi põrandaalustes kinodes ja teatrites. Kahju, et Teater Kelm sellest välja peab minema, aga ehk uus "kodu", kuhu maandutakse saab olema vähemalt sama hea. Jään huviga ootama järgmisi lavastusi!)
Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Arvid Pirn'i ja Marleen Evisalu tehtud fotod on pärit Teater Kelm FB seinalt):
“Läbi/mäng”
Lavastaja: Karl Koppelmaa
Kunstnikud: Johannes Valdma, Karoliina Kull
Valgus: Martin Koldits
Laval: Lauli Otsar, Risto Vaidla, Jürgen Gansen, Markus Habakukk (lisaks ka lavastaja, kunstnikud ja valgustaja)
Kunstnikud: Johannes Valdma, Karoliina Kull
Valgus: Martin Koldits
Laval: Lauli Otsar, Risto Vaidla, Jürgen Gansen, Markus Habakukk (lisaks ka lavastaja, kunstnikud ja valgustaja)
Esietendus: 15.03.2018
Surnud Hobuse Iseseisvas Teatrikompaniis töötab üks omapärane näitleja.
Ta on tumm, mis on näitleja elukutset arvestades küllaltki raskesti ületatav takistus, kuid oma Pariisi Pantomiimikooli diplomi ning kolleegide postmodernismi armastusega on saanud temast trupis oldud paari aastaga asendamatu liige.
Ta on rahul. Kuni enam ei ole. Kõik lendab korraga vastu taevast. Salajane minevik Pariisist jõuab talle järele, teatrikompaniid ähvardab maffiasidemetega majaomanik väljaheitmisega ning kõigele lisaks on tumm näitleja armunud trupi uude grimmeerijasse, kuigi oli enesele lubanud, et ei aseta end iialgi nii ohtlikusse olukorda.
Surnud Hobuse Iseseisvas Teatrikompaniis töötab üks omapärane näitleja.
Ta on tumm, mis on näitleja elukutset arvestades küllaltki raskesti ületatav takistus, kuid oma Pariisi Pantomiimikooli diplomi ning kolleegide postmodernismi armastusega on saanud temast trupis oldud paari aastaga asendamatu liige.
Ta on rahul. Kuni enam ei ole. Kõik lendab korraga vastu taevast. Salajane minevik Pariisist jõuab talle järele, teatrikompaniid ähvardab maffiasidemetega majaomanik väljaheitmisega ning kõigele lisaks on tumm näitleja armunud trupi uude grimmeerijasse, kuigi oli enesele lubanud, et ei aseta end iialgi nii ohtlikusse olukorda.
„Läbi/mäng“ on tragikoomiline lavastus möödavaikimisest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar