Öeldakse tihti, et teine etendus läheb aia taha... Mina nägin seekord just nimelt "teist" etendust... ja millegi aiatahaminekut ma küll ei märganud :)
Lavaloo raamistikuks on 2 vaatust, mis on jagatud 9+1 peatükiks (viimane antakse paberil kaasa, aga sellest natuke hiljem). Inimkonna arengu/emotsioonide/inimsuhte arengu... kes kuidas neid nö."peatükke" ja loo arendust võtta tahab, aga kõike katab keskkonnateemaline allhoovus. Küll aga annavad need peatükid mõnusa "raamatulugemise" tunde ja ainest ning aluse tegijatele stseenidevahetuseks ning uue, tervikloo osa jutustamiseks. Jutustamine ei ole muidugi "jutustamine", vaid filosoofilisemate mõttelugudega kokkuseotud sketšilike stseenide jada - mõned naljakad, mõned tõsised, ja kui tehtigi nalja, siis ikka tõsistel teemadel. Lava, oma ülesehituselt oli ruut koos külgedele asetatud maharaiutud metsa(?) kujutavate osadega. Publik istus mõlemal pool lava. Natuke tõi meelde "Peks mõisatallis", kuigi ilma mullata ja lugu ka ju hoopis teine, samas hajusaid paralleele võiks veelgi tuua.
Mnjahhh, keskkonnateemad... nendest tuleb rääkida ja rääkida ja rääkida ning eriti lahe kui seda tehakse sellises mängulises võtmes, segades meeltlahutavate naljade ning tõsisemate filosoofiliste mõttekäikudega, mis kõik kokku on maskeeritud mänguliseks.
Mis mulle meeldib Musta Kasti juures on see, et kõik nende lavastused, mis ma siiani olen jõudnud näha, on mingis mõttes idealismi ja olulistele asjadele kaasarääkimist propageerivad - nad ajavad õiget asja ning sedasi on selgelt õigustatud, miks nendest teemadest tahetakse rääkida ning ühtlasi on ka vaatajale väärtuslikud ning mõtteid ärgitavad. Kui teema on võõras, siis ka silmaringi laiendavad. Teatris idealism on jällegi selline peen nöör, mida mööda käia, sest natukene tasakaalu kaotada ja kohe mõjub see pealesurutud, lapsiku või sinisilmsena. Natuke võib kõiges kolmes seda lavastust süüdistada küll. Esiteks tundsin, et olles vanuse mõttes "40ndates", mõjusid mõned teemad ja teemadepüstitused tunduvalt noorematele. Sellest pole küll midagi, sest eks tegijadki ole tunduvalt nooremad ja eelkõige kõnetavadki omavanuseid ja nooremaid ning minusuguse vanuri jaoks oli siin ikkagi piisavalt ka seda tasakaalukat nöörimööda kõndi ehk mõtlemisainet ning emotsioonetekitavaid lõike kui ka nii visuaalselt ja lavastuslikult kui sisuliselt huvitavaid leide. Selle pealesurumisega jäi tiba liiga selgelt paistvaks kuidas esimesse vaatusesse oli pressitud sisse riburada kõik need suuremad praeguse hetke "looduse"-teemad - metsade lageraie, tselluloositehas... ja isegi lendoravad... Samas kui see kuidas need "lendoravad" olid lavastuslikult ja liikumise mõttes lahendatud, seda nautisin väga! Liikumisjuht Jaanika Tammaru on teinud läbi etenduse väga head tööd! Ta kohe oskab leida õigele tonaalsusele lükkavaid ja vajalikku ahhaa-efekti loovaid ja põnevaid lahendusi. Kujutan ette, et teatrikoolis näiteks kui lastakse teha etüüdi "lendorav", siis just nii võiks seda ideaalis lahendada :) Sobis nagu rusikas silmaauku sellesse etendusse. Ja jällegi see balansseerimine, sedapuhku auteur Kaija M Kalveti poolt - tõsised teemad, aga natuke huumorit sisse ning tervik mõjub kohe huvitavalt.
Põhimõtteliselt on tegemist sketšilike väikeste lugudega, mille seovad tervikuks kahe noore inimese armastus ja kooselamise algus, teisalt ahvid, kes neid kimbutavad, kuulutavad peatükke välja ja ka publikut oma loomalikkusega isegi hirmutavad... Jällegi väga osavalt Jaanikal lahendatud liikumine ning Kaijal lavastatud, et vaatajana jäi selline hirmuäratav tunne, et iga kell võivad nad publikule kallale karata... seda võiksid ju ka inimesed laval tunda - huvitav duaalsus ning sild inimtegelaste vahel laval ja publiku seas - haarab vaatajad endaga kaasa... ahvid on ju ettearvamatud... ja ongi etenduses... aga publikule nad kallale ei tule... neljas sein on põhimõtteliselt terve tüki ees... peale selle, et vaheajaks visatakse artikleid lugemiseks...
Vahetult enne vaheaega on muidugi esimese vaatuse lõpp ning ma arvan, et just mõlema nii esimese kui ka veel eriti teise vaatuse lõppudes on kõige rohkem lavastuslikku sisukust ja psühholoogilist naudingut, mida muidugi saab iga vaataja ise enda jaoks omamoodi lahti mõtestada, kuid mis minule mõjusid väga nutikate lahenduste ning tavaeluga sidumistena. Nimelt esimeses vaatuses filigraanselt jõutakse sõnumini "Inimesed ärgake üles!" Plakatlik loosung, aga selleni jõudmine on lihtsalt nii coolilt lahendatud! Ja lavastuse lõpp... Siinkohal soovitan lavastust mitte näinud inimestel hüpata järgmise lõigu juurde (see, mis algab punase tähega), et mitte rikkuda oma tuleviku vaatamiselamust ühe olulise mõttekilluga, kuidas mina seda lahti mõtestasin...siis kui peaks saabuma 10.peatükk - seda enam nö. ei juhata sisse, ehk seega ei dikteeri "ahvid" - seda ütlevad seekord inimesed ise! Ja selle sisuks jäi niimoodi sõnadega lahtimõtestamata jätmine see, et 10.peatükiks on see "milliseks inimkond selle elu edasi kujundab"... mul tekkis hetkeks vaimustus, et see nii hästi on osatud lõpetada! Jah, ütlesin "hetkeks"... sest saalist väljudes jagati kätte "10.peatükk", milleks oli "abielu"... pähh... mu illusioon rikuti kildudeks. Teatrikaaslane veel pahandas, et miks mul on vaja igasugust "paberi"pahna (loodetavasti oli taaskasutatud paber!) kaasa tassida... No ok, see andis sellele hoopis teise raami ja eks seegi ole mingis mõttes õigustatud... lihtsalt enam ei olnudki lavastuse lõpp geniaalne vaid lihtsalt hea... mõnikord on mõni asi nii väiksest nõksust kinni... Võiksin siia pikalt kirjutada sellest, et siiani pole mitte keegi suutnud lahti seletada adekvaatselt, miks peaksid inimesed abielluma? Armastusest? Kas siis ilma abiellumata ei armastata teineteist? Armastuse tõestamiseks? See on ju absurd kui seda peaks "tõestama"! Sidumiseks? Kui armastus ise juba ei seo, siis on abielu juba ette hukatusele määratud! Riigi ees näitamiseks oma seotust? Riigi pärast abielude - lollus, miks peaks kellelegi näitamiseks abielluma! Ok, see teema on liiga lai ja liigub siit mitmes suunas edasi ning üldsegi mitte otseselt lavastusega seotud, lihtsalt ärritab mu alati üles, nagu see paberil jagatav lõik Gibran'i Prohvetist :)
Lemmikuteks "peatükkideks" tõusidki paar-kolm koomilisemat - "lendoravaid" juba mainisin, aga veelgi lahedamaks kujunes Liisu Krassi tegelase tädidega spaas käimine. Ja seda jällegi mitte Liisu idealistlik "on your face" keskkonnaalase tõrelemise pärast seal lõpus, mis liigitub sinna nö."balansikaotuse" poolele, vaid pigem just need "tädid", kelle humoorikalt lollaka tekstiga omavaheline aelemine töötas "on your face" ka ilma selle lõpu-epistlita. Ja kolmandaks lemmikstseeniks oli "riikide lasteaed". Minu jaoks uudne, ja lihtalt lahe lollitamine, kui selle eest sisukas! Kuhu Eesti ka sisse toodud, aga just see Eesti osa oli seal no niiiiii äärepeal balansi kaotamisele... samas mõistetav muidugi, et Eesti ju kuidagi oli vaja sisse tuua...
Näitlejatööd olid Karl Edgar Tammi, Kristian Põldma ja Kaarel Targo kõikvõimalikel kõrvaltegelastel - mängulised. Nemad olid ka need "ahvid", vastukaaluks tõsisematele tegelastele, keda kehastasid Liisu Krass ja Mihkel Kallaste, ehk siis nö. "inimestele" ahvide seas. Minu teatrikaaslane küsis Kristian Põldma kohta, et kes see näitleja on, sest tema meelest oli just Kristiani mäng kõige huvitavam (mina vastu, et endine Ugalalane... nimetasin erinevaid lavastusi, kus ta teda näha oleks võinud - meelde tuli ta talle lõpuks Uusbergi "Kahe isanda teenrist"). Minu arvates olid need ahvid kõik natuke isemoodi kid samas üks ahvide "jõuk" ja nad kõik olid väga head, ka stseenides, mis keskendusid inimestele, olid ahvid ikka "ahvid" ja vaatasid ning kuulasid "ahvidena". Kristian oli ka minu jaoks seekordseks nö. "avastuseks/üllatuseks" - tihti märkasin kuidas tema tegutsemist jälgisin nagu loomuldasa. Kaarel on mu ammune lemmik ning nii kui ta häält oli kuulda, siis pöördus täheepanu temale ja hääl on tal vinge! Liisu mõjus väga tugevalt juba Thijl Ulenspiegelis (kõrvalpõikena ütleks, et ta on tunduvalt tugevam ning huvitavam "teatri" kui "ekraani"näitleja. Siin on ta lausa nauditavaks tasakaaluks oma malbe rahulikkuse ning igal hetkel väga selge ja puhta diktsiooniga poiste lollitamistele. Mihkli mängust ma lugesin ilmselt rohkem välja kui seal oli, nimelt ta on nii muheda tüpaažiga, et selliseks tõsiseks (tundus natuke) tuli tal end suruda. Või oli sellel mingi mõju, et ta vahepeal lendoravaks käis ja siis tagasi tõsine "mees" oli. Midagi selles võrrandis igatahes päriselt ei klappinud, aga ei oska ühe vaatamise põhjal täpsemalt öelda mis. Samas ega midagi halvasti ka ei olnud. Liisu ja Mihkel esindasid ka üldisemas plaani naist ja meest - tõsine ülesanne ja nõuabki tõsisemat lähenemist. Karl Edgar Tammi mäng oli eriti selle "hirmuäratava" ahvina väga tabav, kuigi nö. pea kiilakas ja mängida ahvi... see natuke oli selline muhelema ajav kontrast, aga eks publikul peab nagunii olema ettekujutust :) Tegelikult pakkus ta seal sees tegelasena veel huvitavaid külgi endast, mida siiani pole näinud. Ja veelkord mainin Kaarli vinget häälematerjali ja see, et ta väiksem/kergem teistest on, see andis jällegi liikumiseks sobivaid koreograafilisi võimalusi Jaanikale või lavastuslikke võimalusi Kaijale. Väga hea kokkumäng kõigilt viielt näitlejalt ning lavastajalt selle terviku loomisel - mõnus ansamblitunnetus tekkis. Olulisel kohal oli ka Karl Markeni loodud valguskaart, sest oli stseene, mis olid ka valgusele üles ehitatud.
Ja põhiline sõnum, mis kõlama jäi: "Hoiame seda, mis meil on!"
Hinnang: 4 (Kuigi ma veel teatrist lahkudes mõtlesin, et eks see natuke noortele oli ja ma tundsin nii vana ja tähtsa ja targana mõnedes kohtades, aga koju jõudes ning excelisse erinevaid lavastuse osiseid paigutades oli teine lugu - see lahe mäng kogu trupilt ja mõnusad lavastaja Kaija M Kalveti väljamõeldud lahendused, vaikselt, aga kindlalt üheks eesti draama-lavastuste parimaks liikumisjuhiks liikuva Jaanika Tammaru tabav füüsiline-teater ning tegelikult need mõned väga head sisulised leiud, mida autor Kaija on siia sisse kirjutanud, tõstsid selle üheks tugevamaks sellel aastal seninähtud tervikuelamustest. Oli, mille kallal iriseda, aga oli ka selliseid üllatusi, mis jätavad karbi lahti. Ja mis peamine - huvitav oli. Keskkonna-teemaliste lavastuste puhul on alati ka teema olulisus oluline faktor.)
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Ruudu Rahumaru fotod):
PROHVET
keskkoolinoortele (15+), täiskasvanuile
AUTOR Kaija M Kalvet
LAVASTAJA Kaija M Kalvet
KUNSTNIK Illimar Vihmar
VALGUSKUJUNDAJA Karl Marken
LIIKUMISJUHT Jaanika Tammaru
PROJEKTIJUHT Katrin Loss
LAVAL
Liisu Krass — Naine, Pingviinimamma, Viies
Mihkel Kallaste — Mees, Lendorav Herman, Neljas
Karl Edgar Tammi — Mizaru, Toomas, Lendorav August, Sander, Minna, Pingviinipoeg Fjodor, Teine, Marek, Hiina, Kristjan
Kaarel Targo — Kikazaru, Rein, Lendorav Hans, Tauno, Malle, Pingviinipapa, Esimene, Martin, Saksamaa, Eduard
Kristian Põldma — Iwazaru, Kalle, Lendorav Hubert, Aleks, Merle, Pingviinipoeg Fredrik, Kolmas, Madis, Ameerika, Karel
“Prohvet” on lavastus keskkonnaprobleemidest ning nendega kohaneda püüdvast inimliigist. Ehkki inimkonna tarbimiskäitumise muutmise vajalikkusest on räägitud juba aastakümneid, hakkavad sellega seotud ohud Eestis tasapisi alles nüüd, aastaringse halva suusailma valguses, inimeste igapäevateadvusesse jõudma. Kuid ka muu maailm ei anna meile selles vallas palju eeskuju: millegipärast ei suuda inimene isegi võimaliku katastroofi lävepakul loobuda oma argimugavustest, mis paratamatult kogu planeeti tumeda ja tundmatu tuleviku poole tõukavad. Ning muutuse algatamisest iga kell kergem on tõdeda, et “nii on see ju alati olnud”.
Kui palju on üksikinimene võimeline ennast ümbritsevat mõjutama ja muutma? Kas enesehävituslikkus on vältimatu või on meil siiski midagi, mis suudaks sellele vastu seista? Kas ühe väljasureva keele kõnelejal on üldse mõtet püüda midagi korda saata ülerahvastatud planeedil, kus tema kultuur ja keel jäävad valdavale enamusele igaveseks mõistetamatuks?
“Prohvet” seisab idealismi ja siiruse eest, pakkudes äratundmist ning kurbnaljakat peegeldust progressiusku ühiskonnale. Lavastus on suunatud kõigile, keda huvitab ümbritsev maailm ning selle jätkusuutlikkus.
Igale etendusele järgneb avatud vestlusring!
Esietendus 16. märtsil 2018 Genialistide Klubis.
KESTUS 120 minutit, vaheajaga
4 kommentaari:
10. peatüki kohta.
Ei leidnud sealt (hirmutava vangistuskäsuna tunduvat) abielu juriidilise vormistamise mõtet.
Kuid. Inimeste elu ongi metsast väljudes, st ühiskonnaks organiseerumisest alates paratamatusena reglementeeritud peaaegu kõiges, nö abi(stav) elu. Seatud niisugusena homo sapiens sapiensi poolt kaitseks alateadvuses püsivate džungliseaduste eest. Kuna Piiblis jumaliku käsuna ära toodud ligimesearmastus on riikidest ja rahvastest veel kaugel, on lepingud riikide, organisatsioonide ja inimeste vahel paratamatud (sõlmime ju ka kindlustuslepinguid).
Leping on kinnitus. Tagatis. Mitte orjamärk. Võrdlusena: omandades pääsetähe üritusele, oleme võtnud kohustuse austada sealseid korranõudeid.
Abielu (juriidilises mõttes) on üks korrastamata elu korrastada püüdva lepingu liik tänases väga ebakindlas maailmas (soov ja üksiti julgus oma valikust teatada ja ise kõik kaasnev kainestavalt teadmiseks võtta). Olgu see dokumentaalne või kinnitatud inimeste omavahelise tõotusega. Kõnealuses lavastuses on see sõnastatud Kahlil Gibrani sõnadega: koos, aga mitte kütkes, andke teineteisele, kuid las kumbki olla üksi, nagu on eraldi pillikeeled, mis värelevad ühest ja samast muusikast.
Suurepärane ju…
___
P.S. Ei pea avaldama, kuid on mõtisklemiseks blogi (anonüümsele) omanikule.
Vabandan, ma ei saa kindlalt aru postscriptumist - kui soovite, et varjaksin kommentaari, siis andke esimesel võimalusel märku. Ma ilma seda avaldamata ei saa sellele vastata...
Nimelt mõistan seda nii, et võib-olla tõesti oli kunagi aeg kui abielu oli vaja reglementeerida, aga praeguses ajas tundub sellise lepingu vajadus minu jaoks absurd. Kahe inimese vaheline armastus ei vaja lepingulist kinnitust. Ma ei mõista seda, et miks on vaja armastusele "tagatist". Kui see sõlmitakse varade kaitseks, nagu kindlustusleping, siis abielu väärtus ja sisu on hoopis midagi muud kui mida sellega tahetakse sümboliseerida. Samuti kui see "leping" sõlmitakse varalise omistuse tõendamiseks või muudel kommertslikel põhjustel, siis ma usun, et see pole enam praeguses maailmas vajalik ning jällegi tühistab selle, milleks abielu peetakse.
Ma ei vastanda otseselt abielu=vangistus/orjakütke / mitte abielu=vaba ja puhas armastus, aga pigem ma ei näe seda ülla armastuse "lepingu" mõtet, ehk abielu mõtet muudel kui kommertslikel eesmärkidel (vara ja näiteks maksudeklaratsiooni ühine tegemine jms) ja see ei õigusta oma olemust. Armastus ei vaja "lepingut" - see kas on või seda pole kahe inimese vahel. Abielu ei tekita, kaitse ega kohtusta armastuse olemasolu ja ma ei näe ka selle toetavat funktsiooni (selle tõestuseks on lihtne tõde, et suur osa abieludest lahutatakse). Pigem tekitab see omanikuinstinkti ning (ei pruugi, aga) võib hoopis muutuda koormavaks ja armastuse lõppemisele kaasaaitavaks.
Selle lavaloo kontekstis minule meeldis, et tegelased laval jätavad selle 10.peatüki lahtiseks ning seega mõtlesin kohe, et geniaalne kuidas siit edasi enam ahvid ei määra, mis tuleb, siit edasi inimesed võtavad saatuse enda kätesse - 10.peatükk ongi see, mis siit, sellest hetkest edasi tuleb, pole vaja reglementeerida, peatükkidesse või muudesse raamidesse suruda edasist... aga siis tuli paberil ikkagi see 10.peatükk - Abielu... ehk ikkagi edasi reglementeeritud, kellegi suunatud-määratud... see kustutas minu jaoks selle huvitava (ja sügavama?) mõttekäigu, mida just olin jõudnud mõelda. Gibranil on see kahtlemata ilusti sõnastatud ja nagu üritaks just minu mõttekäigule vastupidist tõestada, suunata ja selgitada.
Võib-olla on tõesti kõige üllam armastus selline, et isegi abiellu seotuna tunda vaba ja ausat armastust. Võib-olla. Olla kahekesi üks, aga siiski mõlemad selles ühises "koosluses". Kuid minu jaoks ei ole tänapäevases maailmas seda vaja. Minu jaoks on lihtsas kooselus ka võimalik tunda, et ollakse koos, aga samas, nagu "eraldi pillikeeled, mis värelevad ühest ja samast muusikast". Ilma "lepinguta" on minu jaoks see veel puhtam ja õigem.
Respekteerin siiski inimeste otsust, et kui keegi tahab abielluda ja saada seeläbi kindlust või turvatunnet või tunda neid Gibrani imeilusaid "luuleridu", siis igal inimesel on selleks õigus kui ta seda ilma abieluta oma armastatuga ei saa või ei tunne.
Kommentaar oli mõeldud vastuseks lausele, mille mõte oli, et 10. peatükk oli üsna ülearune. Tahtsin märkida, et, paraku, seda ideaali, mida kätkeb mõiste 'abi elu/abielu' ei ole inimkond ka praegu veel saavutanud oma ülipikale arengule vaatamata ning just seetõttu terendab see võimalikkus ainult mõttes, mis saab väljenduse vaid paberil, mitte reaalses elus. Just see on mu meelest suurepärane leid: ideaali ei ole vaatamata unistustele ja vähestele siiski leiduvatele kristallikildudele, on unistused (värsiridades) ja jäädvustus unistusest inimese teadusliku avastuse resultaadil - paberil.
Abielu suhtes: vahel lepitakse kokku, et sündigu nii, nagu sina, abielu vormistamist mittesoovija, tahad, aga mul on sellest siiski kurb, et sa ei ole tahtnud tunnistada inimeste, looduse, maailma ees, et tahad olla minuga ja lastega ainuvõimalikus seoses, mis on ainult meie jaoks tähtede all olemas. (Meie äärmiselt ebatäiuslikul ajal on väga palju inimesi, kes pagevad vormistuse puudumisel oma laste ema juurest, keda siis riik peab aitama ülal pidada, kuna isegi DNA-tõestust ei ole isa-lapse suhte kohta). Olen piisavalt palju aastakümneid elanud, et olla näinud kurbi ja väga kurbi olukordi (millest kõneleb ka sotsiaalosakondade statistika).
Kuid veel kord, abielu seaduslikkus või mitte, tahtsin imetleda just seda leidu, et realiseerumata imet ei olnud toodud lavale, vaid avaldatud paberil poeesia kaudu.
Edasi polemiseerima ei hakka, jäägu viimane sõna - soovi korral - kriitikule-analüütikule.
P.S. Avaldamise otsustate Teie. Ma ei häbene oma mõtteid, kuid vahest Kaijal oleks hea teada, et on neid, kes hindavad tema lõpplahendust paberunistuse kujul.
Postita kommentaar