Vaim masinas. G. F. Parrot - Vanemuine

Tiit Palu lavastatud "Vaim masinas" on küll Vanemuise etendus, kuid seda mängitakse Tartu Ülikooli vanas anatoomikumis. See on üks eriline koht, kus viimati õnnestus (juba üle 10 aasta tagasi) näha Frankenstein'i (Emajõe Suveteatri Dvinjaninovi lavastuses). Toona vaid keskmine osa sellest (kui mu mälu mind ei peta) oli toodud tolleaegsesse seminariruumi. Seekord terve etendus.

Vana anatoomikumi maja valmis küll juba 1800ndate alguses, aga praeguse kuju omandas see maja pool sajandit hiljem. Mõni aasta pärast lavastuse pea- ja ainutegelase G. F. Parrot'i surma. Tollel ajal kui Parrot Tartus ülikooli arendas, ei olnud see veel "vana" anatoomikum. Tolle liite sai maja alles 1888 kui ehitati "uus".

Eriline oli ka see, et tegemist on praktiliselt monolavastusega (kaasa teevad küll ka "laip" ja tšellist). Merle Jääger on ainuke sõnavõtja... või siis sõna saaja... Tema ongi G. F. Parrot - mees... ja ka see on eriline - et naine mängib meest... Eriliselt on publik pandud istuma sellesse tolleaegsesse seminariruumi ning Merle/Parrot liigub nii tahvli ees, tahvli taga kui ka inimeste vahel. Esitleb vanu "vaimupüüdmise"riistasid... vaimu all võib mõelda nii elektrit kui muidugi inimvaimu... Tartu vaimu? Seda ta kindlasti aitas tekitada omal ajal. Võib-olla tema püütud vaim ongi just see??? :)

Töötan ise juba aasta algusest peale ühes teises ülikoolis. Tallinnas. Meil on campus ja seal on täitsa ülikoolilinnaku tunne... rõhk sõnalõpul "ku"... Tartus on terves kesklinnas ülikoolilinna tunne. Sel on kahtlemata võimas aura. See on eriline. Avaldan austust "külalisena" (kuigi olengi Tartumaalt, ehk Elvast pärit). Parrot jutustab ka oma "ettekandes" ülikoolist. Kuidas seal toona tundus. Miks ja kuidas ta Tartusse tuli ja jäi... meie kliimat trotsides... Meelis Friedenthal on tema juttude sisse põiminud omajagu infot selle huvitava mehe elust, kuigi paljuski keskendub tekst teda ümbritsenud- ja tema peas olevale mõtte-maailmale. Lugu saabki alguse sellest, et ta oma isikliku õnne valemit otsis ning selle ühel hetkel ka leidis. Ja see on tal päris ilus mõte! Ent ometi tuli ta seda elus endale mitu korda meelde tuletada. Edasi liikus jutt sujuvalt inimeseks olemisele, teadlaseks ja intellektuaaliks olemisele.. ning siis muidugi ka Tartule ja tööle ülikoolis, ülikooli kujunemise aegu, 1800ndate esimeses pooles. Me vaatajad olemegi sattunud ühte hetke kui teadlane talle toodud laibaga vüi ikka igem iseendaga vestleb... Viib mõtted kohe sellele kui raske võib olla nendel targematel inimestel... neil pole ju võrdväärset jutupartnerit... suurem osa inimesi on ju rumalamad ümberringi... lollid, vähemalt targema inimese mätta otsast vaadatuna... Ma tunnen ka seda mõnikord ja mõnede teadlastega tööl... justkui aukartusest... järgmisel hetkel tuleb küll kohe meelde, et ma olen jällegi mõnes teises asjas targem kui nemad. Ja nõnda oleme siiski päris võrdsed... võib-olla pole mul nende teaduses nii tugevaid teadmisi, aga ma võiksin teatriajaloost või pikamaajooksust või mõnest muust "minu teemast" neid sama panna tundma...

Merca on mehena ikka väga äge. Vaatad teda ja näed ning naudid kuidas ta selle rolli tegemist ise naudib. Tõmbab vahepeal huuled omamoodi pingule ja no hääl on ka selline käredam ning madalam kui tavaliselt naistel ning võiks ju täitsa ka ära petta... ainult kõndides sai õhkõrnalt aimu, et nendes riietes on siiski naine. Kuigi see lavastuse kontekstis polegi tegelikult mitte vähimatki oluline. Usun, et 99,99% vaatajatest teavad juba enne algust või hiljemalt Merca lavale saabudes teada, et ta on naine, kes mängib mehe roll. See hoopis annab harukordse võimaluse (ja käegakatsutavas kauguses) jälgida ja vaadata kuidas keegi nii osav näitleja seda meest laval esitab. Üldsegi mitte lihtsalt, aga ka mitte ülepingutades. See on kombinatsioon kunsti, tähelepanekuid, varasemaid mehelikke harjutatud maneere, nõksa ka mingist stereotüübist, kuid siis lööb rusikaga lauale ning lihtsalt kuulad ja unustad selle, et see on üldse Merca, kes seda esitab... see ongi 200 aastat tagasi, Tartu Ülikooli anatoomikum ning oled kärbes seinal ja kuulad üht teadlast endaga rääkimas. Vaimustav.

Mõnus õhkkond tekib ka... selline intiimne... usalduslik. Hariv ka. Natuke nagu koolis, aga just nendes tundides, mis olid väga huvitavad. Tiit Palult jälle üks tugeva atmosfääritunnetusega töö. Ka näiteks Medeias mängis ta lisaks ajastule, tekitatud ruumist ja selles tegutsevate inimeste kooskõlast tingitud atmosfääriga. See on üks lavastuse mitmekihilisuse vorme. Ja muidugi monotükiga on seda veel eriti raske tekitada. Tekst on ise mitmeid mõtteid äratav ja erinevate kihtidega - näiteks ülikooli, geograafilise asukoha, inimlikkuse, teoloogilise, ajaloolise ning elulise kihiga. Intellektuaalne tekst, kuid samas ei ala- ega ülehinda vaatajat. Lugu on väga kergesti järgitav ja ehkki kaasamõtlemiseks tahaks mõnes kohas hetke veel aega, kuid Palu ongi lavastanud ja Merca mängib mõnusalt palju mõttepause sisse, et kärult ei kukuks hetkekski.

Lisaks on sisse toodud tšellomuusika, mis sobib samuti ajastule hästi. Valitud muusikapalad ei olnud eriti emotsionaalsed kui mänguosavusest ja mängimise hoost tekitatud emotsiooni mitte arvesse võtta. Valgus on huvitav, sest on kohati kui publiku silmalastav ülestunnistamistuli, kuigi siin mitte publik ei olnud ülestunnistamas midagi, vaid Parrot ise laotas oma elu ja mõtteniidistikku meile laiali. Kaasa mõeldes siiski saab endale ühtkomateist üles tunnistada...  Korraks tekib ka lakke videolõik ning ka hilisest algusajast, ent siiski õues kaua valge olemist on ühel hetkel lavastusse sisse mängitud, väike mõnus ning eriline misanstseen.

Kui üldse midagi ette heita, siis oleks tahtnud veelgi rohkem, et publikut oleks kaasa haaratud. Mõned korrad lauale prõmmimist ju küll ning ta liikus tõesti väga lähedalt ja isegi tekitas paaril korral vestluse publiku seast inimestega, ootamata või nõudmata vastust... aga see oli ju selline auditoorium ja monotükk... oleks võinud veelgi tugevamini kontakti luua... seda oli natuke ja ju siis sellest kasvas veel eriti lisanälg. Eriti kui seda tehti tabavalt sisuga kontekstis - näiteks ühes stseenis rääkis Parrot, kus kohast tuleb sõna "kool" ja publikus olid paar nooremat koolitüdrukut... Merca vaatas mõnusalt just neile sellel hetkel otsa, noogutas ja rääkis, et see tuleneb vanakreeka keelsest sõnast "igavus"... Tegelikult kontrollisin, see sõna, millest kool pärineb tähendab hoopis - puhkust, mõnulemist ja "vaba aega". Kuid oluline on ju see mõte... ja just selliseid nõkse oleks veelgi tahtnud.

Kõige mõjuvam lause kõlas tegelikult hoopis giidi suust enne tegeliku etenduse algust (tükile eelnev ekskursioon on lavastuse hinna sees)... ta ütles, et seal ruumis on viibinud varem viibinud ka sellised mehed, nagu Kreutzwald, Faehlmann jt... Pani kohe imelikult üleva ja võimsa tunde sisse millest on teatavat ülielusuurust ja erilisust - viibida samas ruumis selliste, pea müütilises staatuses olevate suurte Eesti suurkujudega... mis siis sellest, et erinevas ajastus. Edasi ju viibisime ka G. F. Parrotiga seal koos ja samal ajal!

Hinnang: 4 (Kammerlik, huvitav lugu ühest inimesest, kuid samas ka teaduse tegemisest, ajastust, inimeseks ning teadlaseks olemisest ja õnnest. Kui paljud meist saavad tegeleda tõesti sellega, mis on meie kutsumus? Kuigi ainult siis tekibki midagi "erilist". Teadlased on ehk eredaimaks näiteks sellest. Ja seda on kaasahaarav vaadata ning jälgida. Muidugi on mõistlik jälgida lugu algusest peale, siis saab selle mehe tunde- ja mõttemaailmasse kergemini sisse, sest teemad vahelduvad üldinimlikest isiklikeni ja isegi teaduslikeni. Ja kui olla mõttega asja juures, siis tunduvad kõik teemad ühtviisi huvitavad. Merca mäng on läbinisti nauding ning ajalugu on nii loos kui selles kohas pidevalt kohal. Ja see kõik on eriline!)

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka üleval kasutatud Heikki Leis'i foto):

Vaim masinas. G. F. Parrot

• DRAAMA
• VANAS ANATOOMIKUMIS

Meelis Friedenthali anatoomiline teater

Autor Meelis Friedenthal
Lavastaja Tiit Palu
Kunstnik Maarja Meeru
Videokunstnik Janek Savolainen
Valguskunstnik Kaspar Aus
Muusik Heiki Palm (tšello)
Mängib Merle Jääger

Georg Friedrich Parrot (1767-1852) oli Tartu Ülikooli esimene taastamisjärgne rektor. Ta oli valgustusaja nõuetele vastavalt laia huvideringiga füüsik, kelle sõprussidemed tsaar Aleksander I-ga aitasid kaasa ülikooli avamisele ja õitsengule. Tema valgustuslik optimism, julgus suurelt mõelda ning soov oma tegudes pürgida inimkonna hüvangu poole mõjuvad inspireerivalt tänapäevani. 2017. aastal on G. F. Parroti 250. sünniaastapäev.

Meelis Friedenthali näidendis kohtume Parrotiga vanas anatoomikumis – uurivale vaimule ideaalses keskkonnas, kus ei puudu ei laip ega elekter.
Georg Friedrich Parrotina tuleb vaataja ette Merle Jääger. Mercale on see teine mehe-roll peale legendaarset Hamletit kolmkümmend aastat tagasi. Teatris me otsime inimest.

Lavastus valmib Vanemuise ja Tartu Ülikooli muuseumi koostöös.

Esietendus 5. mail 2017 Tartu Ülikooli muuseumi vanas anatoomikumis Toomemäel (Lossi 38)