Vene klassikat osatakse Eestis väga hästi lavale tuua. Eriti siis kui seda ei proovita kaasajastada ning võetakse korralikult ette koos kostüümide ja/või huvitava stsenograafiaga. Kui ma peaksin pikemalt mõtlemata nimetama oma paar senist lemmikut, mida on õnnestunud Eesti teatrites näha, siis esimesena meenuvad kohe Šapiro Tallinna Linnateatri Põrgulaval lavale toodud "Isad ja pojad" ning Mikiveri Sagadi mõisa lavastatud "Kolm õde". Nüüd täpselt 20 aastat pärast Mikiveri Kolme õe nägemist, olen jälle Sagadis vene klassika jahil. Sedapuhku mitte Tšehhov, vaid just "Isad ja pojad" kirjutanud Turgenjev. Risti ja rästi tuleb ring kokku Filipp Loss'i eesti teatrite värskeimas vene klassika tõlgenduses - "Kuu aega maal".
Mõlema eelmainitud lavastuse eheteks olid ka mõlemate teatrite kahurvägi. Linnateater oli kaasanud väljastpoolt teatrit Aarne Üksküla (tegelikult mõlemas trupis osales ka Aarne) ja Draamateater oli kaasanud Tõnis Mägi... Praegu meil enam Aarnet pole võtta, aga ka Vene Teater on samuti toonud sisse külalise - noore Saaremäe. Kogu ettevõtmine pälviski minu tähelepanu kõigepealt sellepärast, et selles lavastuses mängivad koos hiljutised TÜVKA lõpetanud kursakaaslased Karl-Robert Saaremäe ja Jekaterina Burdjugova.
Kui mõelda veel autorile, siis Turgenjevi kirjutatud "Aadlipesa" on üldse üks romantilisemaid raamatuid, mida ma oma elus olen lugenud ja tuleb vist taustaks mainida, et absoluutselt kõik, mis ma Turgenjevilt lugeda olen jõudnud on olnud VÄGA hea. See tema ridade vahel ütlemine, õhkõrn (kohati muidugi ka valuline) romantika, segatuna ajastu ja olmeolukordadega - hõrk ja peen ja melodramaatiline. "Kuu aega maal" materjaliga ma väga palju varem pole kokku puutunud. Umbes 10 aastat tagasi lavastas seda Eesti Draamateatris Moskvast kutsutud külalislavastaja Mihhail Mokejev. 30 aastat tagasi lavastas selle Ingo Normet Pärnus. Hetkel ei suudagi rohkem meenutada, kas mõnda teist versiooni oleks näinud (näiteks 12 aastat tagasi lavastati see ka Kuressaare Linnateatris, mida mina ei juhtunud nägema). Aga seda põnevam!
Lugu ise on muidugi armastusest... ja igatsusest armastuse järele... mõistus ja tunded... armumise paratamatusest ja sellest kuidas me ei või parata sellele midagi kui me armume, aga teisalt ka mitte sellele kui me ei armu.
On üks võimas mõis Venemaal ja imekaunis mõisaproua (Ksenia Agarkova). Tal on tubli ja töökas mees - mõisnik (Aleksandr Ivaškevitš), aga suure mõisa omanikuna (liiga) palju tööga hõivatud. Naine vajab meest ja mehe tähelepanu palju rohkem kui mees seda pakkuda saab. Neil on ka poeg (Semjon Loss) ning ka mehe ema (Liidia Golovataja) elab poja perega koos. Külla on saabunud mehe sõber (Dmitri Kosjakov), kes on salamisi mõisaprouasse armunud. Mõisas elab ka naiseohtu kena kasutütar (Jekaterina Burdjugova). Muidugi figureerivad mõisas (ajastule vastavalt) guvernöörid (Oleg Štšigorets), seltsidaamid (Tatjana Kosmõnina) ja teenijad (Julia Zozulja). Mõisa külastab tihti ka kohalik arst (Aleksandr Kutšmezov)... neil kõigil ka enda armuafäärid või muud sekeldused ajada, kuid kõik on ka parajad, karakteritega tegelinskid, üks ühtede teine teiste kiiksudega. Mõisniku pojale on äsja palgatud ka tore ning innukas õpetaja (Karl-Robert Saaremäe). Selliselt stardipositsioonilt, hakkab hargnema lahti lugu, kus samaaegselt armuvad noorde õpetajasse nii mõisaproua kui ka kasutütar. Üks tunduvalt vanem, teine mõnevõrra noorem mehest. Kuna mõisahärra tabab oma naise pidevalt kudrutamas oma sõbraga, tekivad siin natuke valed kahtlused, kuigi "vale" selle kahtluse juures on ainult naise armastuse objekt. Kogu asja ajab sogasemaks ka ema. Teise vaatuse alguses segatakse loosse arsti ja seltsidaami naljakas, kuigi ajastule kohane kosimine - tõeline koomiline ja mänguline duett-duell. Kuigi lavaloo kõige naudingulisemaks kujunevad keskete naiste karakterid ning nendega seonduv. Mõisaproual on õigus ja võim, et otsustada oma kasutütre saatus - kas anda ta naiseks ühele vastikule vanamehele (keda laval publikule ei näidata ja seetõttu võib tolle mehe endale tõeliselt igivana ja õudsana ette kujutada) või lubada kasutütrel oma saatust ise otsustada... Armastusest kasutütre vastu tahab ta muidugi teha nii, nagu too soovib... selles valemis on siiski üks suur AGA! Nimelt kasutütar on armunud noorde õpetajasse ning ka too tundub olevat liiga palju tüdruku seltsis... aga oh õnnetust, ka mõisaproua ise on sellesse noormehesse armunud!
Öeldakse ju, et armastuses ja sõjas on kõik lubatud... aga kas ikka on? Eriti kui on vaja pidada sõda just nimelt armastuse pärast ja sinu käes on kogu võim ning Sinu "vastane" on Su enda hoolealune! Millised moraalsed keerdkäigud siin mängu tulevad! Ja kui see, kellesse ollakse armunud on Sinust nii palju noorem ja ajastule kohaselt on ilmselt teemaks ka seisustevahe. Samal ajal kui Su kõrval on teine mees, kes on ilmselgelt just Sinust sisse võetud, ent teda armastad lihtsalt kui head sõpra... Ja kui see noorem mees annab veel mõista, et ka tema täiesti tundetu pole Su vastu... Samal ajal kui see "sõber" näeb seda armuleeki Su silmades, pidades endas sisemist sõda olukorras kus tema on ka armunud Sinusse - oma hea sõbra naisesse. Jäädes veel sellele sõbrale vahele, kuigi otseselt süüdi on ta ainult oma "mõtetega". Rääkimata sellest, et kõrval on ka see kolmas mees - abikaasa! Abikaasa, kes Sind armastab ja keda armastad ka sina, kuigi suured kired on suhtest juba lahtunud. Ja abikaasal jagubki aega peamiselt mõisaga tegelemiseks, sest suur mõis vajabki palju aega... Selline tunnete sasipundar on mõisaproua ümber. Kasutütre ümber otseselt sasipundart ei ole. Tema on armunud noormehesse, kellega tal on tore lõbutseda. Mõlemad noored ja vabad inimesed. Oht ripub peakohal, et kasuema tahab teda mingile vanamehele naiseks lubada, ent ometi on ju ema armastav ja hoolitsev ning laseb ka asjaosalisel endal oma sõna sekka öelda... asi läheb siiski segaseks kui järsku kasuema oma lubadustes kahtlema hakkab...
Kõik see muidugi jõuab lõpus plahvatusteni välja! Tundeplahvatuste, otsuste ja sasipundarde lahtiharutamiseni. Kõigi jaoks ei saagi siin olla õnnelikku lõppu aga kas vähemalt kellegi jaoks?
Pesueht ajastuline kostüümidraama, kus põlevad armuleegid ja suured tunded, on tunnetetraagikat ning inimestevahelisi võimu- ja psühholoogilisi mänge. Kuid samas ka suur annus segaduste komöödiat, ent ka laus- ja situatsioonikoomikat. Nii peent verbaalset, kuid ka karakterikoomikat (doktor ja guvernöör - kusjuures guvernööri keelelised naljamängud ajasid publikus venekeelseid inimesi tunduvalt rohkem naerma kui minusugust, kes ühe kõrvaga kuulas originaali ja teise hoidis tõlke-kõrvaklapi all, et midagigi arusaamatuks ei jääks). Kui keeleliselt veel rääkida, siis Karl-Roberti tekst oli väga lihtsaks muudetud. Alguses anti mõista, et ta on nagu natuke ka "välismaalane" kuigi samas ikkagi vene nimega... see jäigi segaseks... Kuid Karl-Robertit ilmselgelt segas keeleline kramp ja sellepärast tema karakter päris orgaaniline välja ei kukkunud. Kuigi kuju ja tüpaažina sobitus ta karakteriks kui valatud. Tunded, mis meeskarakterile kohaselt ongi mõnevõrra vaoshoitumad mängib ta küll välja väga peenelt, aga kui kõik ülejäänud näitlejad mängivad oma emakeeles ja vabalt, siis jääb see võõras keeles mängimine just nimelt takerduvaks ja natuke lonkavaks ning üllatades hoopis kogu trupi nõrgimaks (kui veel kaugemalt võrrelda, siis vastupidiselt näiteks ühes teises käesoleva aasta Vene Teatri lavastuses, kus eesti emakeelega näitleja on kaasatud - Jaak Prints'i Richard Kolmas on mängitud väga stiilipuhtalt ja sujuvalt ning üks tugevamaid senise teatriaasta meespeaosadest, karakter suure K-ga. Ilmselgelt just sellepärast, et ta keeleoskus on väga hea). Ent tõstan mütsi ka lihtsat Karl-Roberti julguse ees selline huvitav idee teoks teha!
Lavastuse tõelised tippnäitlejatööd tulevad lavastuse "mõisaproualt" ja tema "kasutütrelt" - Ksenia Agarkova ja Jekaterina Burdjugova. Unustamata ka Liidia Golovataja't ja Tatajana Kosmõnina koomilist sutsakat. Ksenia armunäljas mõisaprouana on tõeliselt suur avastus, minu kui Vene Teatri harva külalise jaoks! Milline sügavus, nüansirikkus ja need pinna alla peidetud emotsioonid, mis kõrgklassi prouale kohaselt vaid hetketi valla pääsevad, aga kui juba pääsevad, siis läbi suure vene dušaa - vaimustav ja vapustav roll! Üks minu lemmikstseene on kui tema Natalja Petrovna ütleb sõber Rakitinile: "Ma armastan teid, aga see on rahulik, turvaline armastus. See teeb mu südame soojaks... Aga see ei raputa mu maailma". Melodraama kõrgeim klass ja mitte ainult tänu Turgenjevi tugevale tekstile, aga just kuidas Ksenia selle rolli elustab! Lisaks sellele stseenile on veel pikk rida misanstseene, mis järjest mõjusid ning heas mõttes ehmatasid kui hingeliselt ja õigesti balansseerides kõikide erinevate olukordade vahel on võimalik nii keerulist karakterit nii hästi ning huvitavalt üles ehitada ja mängida. Kroonides kogu rolli Natalaja Petrovna murdumisega lõpus, kui Aleksei Nikolajevitš ta maha on jätnud.
Ja seal kõrval Jekaterina... esialgu ma päriselt ei saanud aru tema mängustiilist, selline ülilõbus ja lapsik tüdrukutirts. Alles poole etenduse peal taipasin tema valikute geniaalsusest. Ta oligi ju alles 17 aastane tirts, kes tahtis lõbutseda ja veel laps olla, ent samas esimene armastus oli temas tärkamas, mis võiski muuta ta natuke ülemeelikuks - sellised suured tunded on ju "uued" ning neid enda sees hoida noore tütarlapsena on ilmselgelt võimatu. Ja sinna otsa see järsk "täiskasvanuks saamine" kui ta saab aru oma kasuema käitumisest ning kui ta ise võtab karme ja solvunud "täiskasvanud" inimese otsuseid vastu. See, justkui noaga lõigatud kontrast, mängis eriti tema karakterile kaasatundmisel kasuks. Noore naisena, kes peaks olema oma rõõmsaimas eluhetkes, on tõeliselt melodraamatiline allaheituda noore naise traagiliseimale olukorrale - astuda vastu armastuseta suhtele mingi jubeda vanamehega... Kuid seejuures veel eriti SUUR pettumine oma kasuemas. Esimene tõeline pettumine... lastena me ju arvame, et meie vanemad on veatud ja kõige targemad ning eeldame, et meie vanemad tahavad meile ainult head ja kõige parimat... kuid ka lapsevanemad on kõigest inimesed. Loomulikult oma vigadega, aga hirmus, kui üks vigadest on lapse tundeid salgav ego. Ja seda jõhkram, kui laps seda omal nahal siis peab tunda saama. Valusaks, väga valusaks mängib Jekaterina oma karakteri eluolukorra... eriti see hullumeelsusesse kalduvalt väljamängitud apaatia kui ta samal ajal lillede õielehti lumesajuna siia ja sinna puistab...
Üks näitlejameisterlikkuse tähthetki etenduses oli ka see kuidas mõisnik Islajevi ema mängiv Liidia Golovataja oma pojale ütleb sirge selja ja kõlavalt kehtestava ja paikapaneva häälega: "Ja vaša mat!" ("Mina olen Teie ema!") See käib ka publiku ihust ja hingest läbi. Ning teise vaatuse alguse doktor Špigelski kosimise stseen - ühtlasi lahedalt naljakas publikule, ent ometi nii saamatute inimeste kakofooniline kokkukõla, mis mõjub pea absurdselt, et nad teineteist on leidnud ning plaanivadki kooselu alustada... Kuid mis siin ikka hukka mõista - mees on ju küll kui sotsiaalses mõttes jobukakk, aga naisel tuleb võtta, mis talle pakutakse, sest ega tal seal valida ka ilmselt kedagi pole... Ja arstil on ju vähemalt auväärne amet... Kuigi naine ise on ka selline, allavanduv... kellele Tatjana keerab kohe mõnuga omad kiiksuga vindid peale. Ja Kutšmezov laseb omalt poolt arstil kruvid logisema ning kokku ongi üks mõnusalt koomiline, melodraamale vastukaaluks, kergem lõik (oma ajastule kohase sügava tagamõttega).
Suurepärased näitlejatööd on Filipp Loss'i režii krooniks, kuid kogu see lavastuslik konstruktsioon, kus stseenid kasvavad välja eelmistest stseenidest ning kõik on vulisevalt voolava eluna Sagadi mõisa peahoone taha parki seatud - WOW! Lavastuse alguses, kui tegevus toimub mõisa treppidel ja verandal, mõtlesin veel, et imelik, miks inimesed on näoga niimoodi pargi suunda istuma seatud, kui tegevus toimub küljel. Kuid see mänguväli liigub pidevalt. Suurem osa olulisematest juhtumistest toimub ikka publikutribüünide ees, ent tegevust jagub nii kaugemale (lohe lennutus ja jooksmised ning jalutamised kaugustes) kui ka mõlemale poole külgedele ning loomulikult peamiselt otse keskele ja korraks isegi üsna publikule ligidale (ühel hetkel saabuvad tegelased ka kahe kõrvuti publikutribüüni vahelt). Suure ja avara elava "lava" huvitav ning tervikut ideaalselt ülesehitav ärakasutamine on veel üks suur pluss lavastajatööle lisaks. Rääkimata sellest, et lavastaja võtab ka taeva kasutusse lavastuse osana, seda nii lohelennutusel kui ka lõpus toimuva ilutulestikuga. Tugev lugu on saanud väärilise lavastuse. Tõeline nauding kogu tervik!
Hinnang: 4+ (eks see ole kõnetavaim fakt kui kogu lavastuse suurimaks etteheiteks on sääsed! Ilm oli õues toimuva suveteatri jaoks ideaalne. Suur ja võimas rohelus, linnulaul ning tunne, et need tegelased seal elavadki paralleelreaalsuses enda ajastus, oma melodramaatilist elu, mis justkui publiku kohaloluta täpset seal nende pargipõõsaste vahel parajasti toimumas on! Suurepärane trupp ning need imelised naisnäitlejad Ksenia ja Jekaterinaga eesotsas ning vaimustavalt hea lavastajatöö, kus stseenid kasvavad eelmistes välja nii ilusasti ja sujuvalt, nagu kõik toimukski just seal meie sime ees nii, nagu Turgenjev seda ette kujutas. No mis Sa hing (duša) veel ihkad ühelt suveõhtuselt teatrielamuselt. Vene klassika vene keeles, vene duša ja vene melodraama, mille võis ka kerge vaevaga ette kujutada mõnda vene mõisa. Jekaterina Sedova kostüümid olid ühele kostüümidraamale kohased, kuigi oleksid ehk võinud olla veelgi ilusamad, huvitavamad ja erilisemad, sest peaaegu kõik muu oli nii eriline ja hea. Romantikat kogu piletiraha eest ja rohkem veel!)
----------
Tekst lavastuse kodulehelt:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar