Sisenedes Kanuti Gildi Püha Vaimu SAALi, oleks nagu jälle "vanas heas" Kelmis - pisikesest, boheemlaslikust ja seega ka kammerlikust saalist vaatab vastu räämas korter, millel tagaseinas auk ja sedakaudu on võimalik liikuda kõrvaltuppa või kööki(?) Toas on seintel tapeet osaliselt lahtine, pildid, narivoodi, mille alumisele osale on mingi kalts ette tõmmatud. Raamaturiiul, publiku poole seljaga teler ja selle vaatamiseks diivan ja laud ning terve posu kuhjadesse laotud videokassette...See ajab ka ajastu, mida selles lavaloos elatakse natuke küsitavaks - 80ndate lõpp? 90ndad? Või ikkagi praegune aeg, aga asotsiaalide kodu? Tulevik? Toas on nii palju kola ja vaatamist, et see lavastuse kunstnike Karoliina Kull'i ja Johannes Valdma loodud "pesa" on juba lavastustervikule väärtus omaette.
Ja siis "ärkavad" tegelased ja hakkab puzzle-ladumine... Saame teada, et selles korteris elavad isa ja tütar... Tütar mingil põhjusel pole terve elu sellest pisikesest uberikust välja saanud, aga ka isa ei saa sealt mingil põhjusel lahkuda... selle uksest välja minemisega on üldse midagi kahtlast... Aju hakkab kohe ülehelikiirusel teooriaid välja nuputama - kas tegemist on apolaküptilise maailmaga, et "väljas" varitseb oht? Kas tegemist on lapserööviga ja see isa polegi tegelikult isa ning "tütrel" on "välja minemine" keelatud? Ja kes on see kahtlane tegelane, kes esimese vaatuse alguse-pimeduses isa-tütre ukse taha kastitäie toidu- ja muu kraamiga toob, ehk nende eest hoolitseb? Ja miks? Ja kus on ema? Ajaviitmiseks isa ja tütar mängivad omavahel igasuguseid mänge - näiteks võtavad nad endale kirjandus-tegelaste minad... õdus ja armas - selgelt hoolivad ja armastavad nad teineteist ning isa proovib asendada tütrele kõiki neid "teisi inimesi". Kuid see olukord, milles ollakse jääb hämaraks... puzzle-tükke muudkui lisatakse lauale - terve esimene vaatus, aga pilti sellest veel päriselt kokku ei saa panna - maru põnev! Tütrel selgelt on antud olukorrast kõrini. Ka temal on "küsimusi" ja sellepärast on vaatajal nii lihtne võtta ka eoses tema suhtes poolehoid.
Igatahes on Teater Kelm TAGASI!!! Kogu see majajama ja saali kaotamine pani muretsema, et kas Eesti üks värskemaid ja omapärasemaid väikseid indie-teatreid kaob koos Kelmi-saali kadumisega. EI - siin nad on! Ja TAGASI laval on ka Andres Puustusmaa... Kuigi kas selle - pea paarikümne-aastase pausi järel saabki enam öelda "TAGASI". Eriti selles valguses, et tegemist on hoopis teise näitlejaga - küpse, laval pause armastav, kalkuleeriv, nüanssidega, rolli ülesehitav... mitte see edev ja esiletükkiv, puine ja ülemängiv kehkadivei, kelle peale praktiliselt iga kord minu rahulolematu "noore teatrihuvilise" nina kirtsu tõmbus, kui ta mõnda tükki vaatama minnes Draamateatri kavalehelt leidsin... Andrese ülemängimisest pole enam ei kippu ega kõppu! Pigem mängis ta oma noortele partneritele alla, ja seda kõige professionaalsemas mõttes. Kohe algusest kuni lõpuni välja hoidis midagi oma karakteris peidul, mida vaatajana oli terve tüki aja lõbus lahti urgitseda.
Ja kõikide nende "comebackide" põhjustajaks on auteur Karl Koppelmaa uus eesti algupärand - "AV Maria"! Väga omapärane lugu! Filmimaailmas selliste "kiiksudega" lugudega võidetakse originaalstsenaariumi-oscareid. Ja kiikse on siin mõnuga palju! Nii lahe, et Teater "KELM", ikka ja alati on mingis mõttes kelmikas ka. Siin näiteks peitub see kelmikus autori mängus publikuga. Nimelt ei saa eriti palju selle sisust rääkida, paljastamata mõnda väga olulist nüanssi, mille tõttu vaatajal jääks üllatus kätte saamata... ja neid "üllatusi", ehk ahhaaa-momente siin jagub. Sellepärast on sellest tükist kirjutades vaja liikuda eriti hapral jääl. Kardan, et juba oma sissejuhatuses olen midagi olulist paljastanud, kuigi katsun hoiduda "lõksudest". Sellepärast on ka üldse sellest tükist kirjutada raske... seda lihtsalt peab igaüks ise vaatama ja kogema ja laskma end huvitaval lool ja mängul kaasa tõmmata!
Tegemist on igas mõttes huvitava ülesehitusega - esimeses vaatuses mängitakse nagu mingit sotsiaaldraamat ning selgelt luuakse põhja teisele vaatusele. Pannakse paika jõujooned, suhted isa ja tütre vahel, istutatakse seemneid kahtlusteks ja antakse mõista, et midagi on pildil valesti. Kui ma vaheajal oma teatrikaaslaselt küsisin, kuidas temale meeldib - ise olin sellel hetkel veel kahevahel - üpris rahulik kulgemine, millest päriselt ei saa sotti, et kuhu see lugu edasi liigub... ja on ju küll neid lavalugusid, kus esimene vaatus ehitatakse lugu üles, aga teises vaatuses ei jõutagi kuhugi... Aga temal on palju parem nina arusaamaks heast, ehk kas asjast saab asja või mitte.... Nimelt läksid tal minu küsimuse peale kui nipsust silmad põlema - a la - oiii väga meeldib! No okei - ta on Lauli Otsari suur fän ja kuigi tihti pahandab, et teda nii tihti teatrisse vean, siis on mõned võlusõnad, mille peale tema vingumine muutub õhinaks ja "Lauli" nimi on üks nendest. Sõna-sõnalt tema kommentaar seal vaheajal oligi selline: "Lauli on ju niiiii nunnu ja mängib nii siiralt, kas Sa nii ei arva?" Ütlesin, et Lauli osas ma vaielda ei saa, aga muidu veel ei oska öelda... Mõtlesin veel, et tõesti - aus ja siiras mäng laval loob ehtsa tunde... mõnus vaadata kui näitleja läbi enda nii ehedalt elab laval seda olukorda, milles tema tegelane on... ja seda huvitavam vaataja jaoks ja näitleja mängu mõttes meisterlikum kui see tegelane või olukord on mingis mõttes imelik või kiiksudega...
Ja siis saabus teine vaatus! Mängu siseneb Markus Truup... ehk siis üks väga kummaline (freaky) karakter, keda ta esitab! Assa, kui huvitav ja mõnus on vaadata tema "animeeritud" liikumist laval. See hüpnotiseerib ja eriti veel "selle" karakteri muudab eriliseks ning "elavaks". Koppelmaa toob selle tegelasega sisse veel juurde kamaluga absurdi ja sürrealismi... ja seda kõike läbi teatava science fiction prisma... või on see pigem midagi täiskasvanute "muinasjutu" suunas? Igatahes vaimustavalt eriliseks muutub kogu trio tegutsemine selles kahtlases urkas... Markuse ebatavaline "tegelinski" on mängitud nii ägeda energiaga, et lavastuslikus mõttes suudabki vast sellise materjaliga vaid autor ise nii kavalalt luua jõupositsioonide bilansi, kus kaks on vastu ühele ja nad on ühel hetkel kiigel võrdselt õhus, siis vaikselt tekib aga kiigele kolmas ots ning tütar võtab külalisega sama tugeva või isegi tugevama jõupositsiooni. Huvitav balansseerimine ja tegelaste ning loo arengud!
Kuigi kunstilises mõttes mõnusalt sügav ning tegijate poolt hinge ja hoolega tehtud, siis olemuslikult ja ka loo mõttes tegelikult isegi pigem meelelahutuslik. Teises vaatuses jätkus see teooriate leiutamine, samaga kui lugu lahti hargnes ning erinevad otsad selgemalt hakkasid välja joonistuma ning suurem osa küsimärkidest ka vastuseid saama... Sellest hoolimata jäeti vaatajatele pidevalt piisavalt ruumi kaasamõtlemiseks ja mõtetearenduseks - millega ikkagi tegemist on? See pakub väga suurt lisanaudingut. Olen näiteks veendunud, et kui selle sama tüki oleks kirjutanud Kivirähk, siis oleks sellest saanud mingi absurdlik "Pöial-Liisi" lugu (mis minu peas kinkis näiteks täiesti ägeda loo veel lavaltoimuvale lisaks)... ja kes teab, võib-olla selles "Koppelmaa-loos" on ka killuke seda "Pöial-Liisit"...
Tervikule tagasi vaadates - minul need kõik juhtmeotsad seal loos päris viimseni kokku ei jooksnudki... aga antud juhul see polegi kõige olulisem. Pigem ongi parem nii - jätab mõned küsimärgid "õhku" ka, mille peale on omakorda võimalik teooriad juurde punuda.
Lõpp on siiski korralik, seda ei pea kartma, et kõik õhku jäetakse :)
Hinnang: 4 (no peaaegu, et plussiga... Mõtlen ja kaalun veel, sest sellised mängulised, originaalsed lood ja veel eesti näitekirjaniku kirjutatud ja auteur'i enda lavastatud - need on väärt asjad meie teatris! Karl Koppelmaa on tõusmas üheks huvitavamaks teatritegijaks, sest ta tundub tajuvat lavalepandavat materjali väga omalaadselt ja sellepärast on ka tulemus tihti pisut otsinguline ja seega vaataja oleks nagu koos tegelastega teadmatuses oleks - mis järgmiseks toimub? Seda on saanud täheldada ka tema teistes lugudes ja see teebki neist alati huvitavad ja avastuslikud. Autor ei ala- ega ülehinda inimeste võimet osalt juurde mõelda, aga samas saab sealt piisavalt, et rohkem ei tahaks ka. AV Mariat tajub igaüks enda elupagasi ja elust kaasahaaratud lugude pinnalt. Minul tekkisid teatud assotsiatsioonid, aga olen veendunud, et igal vaatajal tekkivad omad. Näiteks kõik need lood, mis on tuttavad uudistest, kuidas mõni mees on mõne tüdruku või naise oma keldrisse pannud ja ei lase teda sealt välja... paratamatult ühendad sellise loo vaatamisel selle nende "tuttavate" lugudega, mida oled kuulnud-näinud... aga teisalt jällegi kuhu Koppelmaal oma looga välja jõuab on hoopis midagi muud, mis vähemalt minu jaoks oli hoopis midagi täiesti uut. Ja seda suurem au ja tänu autorile.
Hea mängu ja originaalsete lugude austajatele tõeline maiuspala!)
Tekst lavastuse kodulehelt:
AV MARIA
Autor ja lavastaja KARL KOPPELMAA
Kunstnikud KAROLIINA KULL ja JOHANNES VALDMA
Valguskunstnik MARTIN KOLDITS
Laval LAULI OTSAR, ANDRES PUUSTUSMAA ja MARKUS TRUUP
Esietendus 24.01 aastal 2019
Kanuti Gildi Püha Vaimu SAALis
Kui faustlik minevik seob käed-jalad ja haare tuleviku järele ei küündi üle kambri uksepiidagi…
Kui lennukad unistused on muutunud unes lennukiga lendamiseks…
Kui kõik unistused on võimatud…
Kui pappakendele maalitud vaatest ja seinale liimitud tähistaevast peab piisama…
Kui terve elu elada valedes…
Kui üksilduse rusuvaist kütkeist saavad armastuse ahistavad ahelad…
Kas on siis väljapääsu?
Kas on siis veel lootust?
Kas on siis veel naeru?
Kas on siis veel usku?
Kas on siis veel pisaraid?
Kas on siis veel armastust?
Jah. Jah. Jah. Jah. Jah. Küllap vist.
"AV Maria" loo keskmes on isa ja tütar, kes ei saa lahkuda oma elutoast ja nii on nad teineteisest lahkumata elanud koos juba 20 ja pool aastat. Niigi keerulisse suhtevõrrandisse astub sisse aga Härra, kes lööb kõik pea peale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar