Tallinna Linnateatri 55.hooaja avamine "Pisuhänd"

Käisin täna Tallinna Linnateatris... Avati uus hooaeg. 55.! Teater saatis mõnedele inimestele hooaja jooksul esietenduse saavad näidenditekstid ning paluti ette kujutada, millisena need Linnateatri laval võiksid realiseeruda. Kohal olid ka nende samade näidendite tulevased lavastajad, kes omalt poolt jällegi andsid enda nägemusest ja mõtetest aimu, millest siis kokku tekkis tsipa laiem võrdkujund sellest, mida on oodata.

Kes ei mahtunud saali või ei saanud osaleda, siis mul on kahju, sest kõigil olid nii head ettekanded... See tähendab kõigil, peale minu käkerdise...
Humoorikas Keiu Virro, kelle viidet Linnateatri Pius'ide-maffiale kasutasid pärast teda teised ja kasutasin ka mina käigupealt. Edasi kirjanik Jan Kaus, kes väga osavalt mängis ettekujutatud lavastuse ja rollidega. Fenomenaalne Pille-Riin Purje, kelle vaimustav ja mõnusalt naljakas ja kas ka mitte eneseirooniline, kogenud esineja vahva mäng ettekujutuse ja teatrimälu sümbioosis, oli vaatet kõige naudingulisem esitus. Ja viimasena Kaur Riismaa, oma vimkade ning humoorika libakriitikuliku kirjanikuandest tuleneva mõnusa jutuga. Kõik oleks olnud väga tore, kui poleks minu surmtõsist ja värisevate põlvedega ettekantud uurimust... Ja ometi olen veendunud, et minule ettekujutamiseks antud näidend oli veel see kõige huvitavam. Igatahes nendest viiest, millest juttu oli, läheksin ma just seda kõige esimesena vaatama! Ei tea, kas teistel ettekandjatel tekkis sama tunne?

Ähh kui häbi mul on enda pärast. No midagi ei ole teha - tuleb jääda ikka enda liistude juurde, ehk kirjutavaks teatripeegeldajaks- Ja kui lavale ronida, siis rääkida innovatsioonist ja haridusest, mis on mu igapäevatöö teemad. Oleksin pidanud seda tekstilugemist harjutama, aga lugesin esimest korda samal hommikul kirjutatud teksti häälega alles tund enne Linnateatrisse minekut (ja avastasin, et see on liiga pikk) ning muidugi käigupealt lühemaks muutmine ajas mu enese veelgi rohkem närvi ja sõnad segamini. Lisaks tundus enda tutvustamine mulle kohale jõudes tobedalt eputav ja nõnda kaotasin üldse usu oma teksti, aga seda kõike ei osanud kuidagi viimasel hetkel enam ära kärpida ning minemata jätta ammugi mitte. Sai supp valmis keedetud - tuleb see ka ära luristada.

No kes kirjutab samal hommikul teksti ja siis loeb seda häälega alles tund enne ettekannet? Kes muu kui prokrastineerimise maailmameister - MINA!

Teiste tekste mul pole, aga minu käki tervikuna (ehk ka esitlusel kärbitud osadega) saab lugeda siit. Palun kergemat karistus... ma enam nii ei tee...

Tere!

Minu eelkõnelejad ilmselt tutvustamist ei vaja – me kõik tunneme neid. Mina kaasa arvatud. Aga usun, et mul tuleb siiski mõni sõna enda kohta siin ka sissejuhatuseks öelda. Seega alustame otsast peale. 

Tere – mina olen Danzumees!

Kõlab, nagu anonüümsete alkohoolikute… või no kui täpsem olla, siis anonüümsete teatrisõltlaste kokkutulek… 

Nii - juba kodusem. Need 3 inimest, kes mu kirjatöid on lugenud, teavad, et ma pole just eriline oma näoga avalik esineja teatriteemadel, sest ikka on pöördutud palvega avada oma teatriholismi tagamaid… Kuid kes ikka soovib avalikult oma „probleeme lahata“…Proosaline? 

Nojah, kui nüüd päris aus olla, siis tegelik põhjus keeldumiseks on olnud kuri elukaaslane kodus, kes ei taha, et kui me teatris käime, hakkaks keegi näpuga näitama. Jagaks siinkohal ka üht olulist elulist õpetust – nö. "õnneliku mehe eluseadust", mida ise olen endast vanematelt meestelt õppinud – oma naise sõna peab kuulama, isegi kui tal ei ole õigus, siis säilib kodurahu ja kui naine on õnnelik, siis oled õnnelik ka Sina ise!

Kuid nüüd kui Tallinna Linnateater – ja nagu minu ohtratest aastakokkuvõtetest on saanud aimu, siis kahtlemata üks minu lemmikteatreid, tegi täiesti fenomenaalse, ennekuulmatu pakkumise – tule ja vaata ära meie lavastus, mida hakkame mängima 7 ja poole kuu pärast; lavastus, mida lavastaja Diana Leesalu ise ka pole veel näinud ning mis seisab alles tõlkija Triin Sinissaare kirjutuslaual – no kuidas Sa keeldud sellisest hämmastavast pakkumisest? Nagu näha, siis minul sellist vastupanujõudu ei olnud. Kannatan kurja naise ära. Egas ta nii jõhker ole, kui minu tutvustatava lavastuse tegelik peategelane….

Nägin seda maali (vt. üleval) esimest korda 10 aastat tagasi Stockholmis, kui Salvador Dali tähtsamad teosed mööda maailma ühe suure näitusena ringlesid. Läksin näitust vaatama loomulikult Dali sürreaalsete maastike ja kujundite pärast, nagu voolavad kellad ja näokujulised peekrid jne. Kuid kõikide maalide vahelt vaatas vastu ka see ehmatav pisike pilt… Enne kui maali pealkirja nägin, teadsin kindlalt keda ja mida see esitab. Kujund on lihtsalt nii tugev. Mehe ülakeha piirjooned, saab aimu soengust ja kehaasendist. 

Jah, maali pealkiri on „Hitler masturbeerimas“. Maalitud muide minu sünniaastal. Akvarellide, ehk vesivärvidega. Kuigi siin on ju ka hobused, ja nii mõnedki sürreaalsed kujundid ja muidugi moonutatud perspektiivitunnetus – Hitler hoiab ühe käega hobuse sabast, teisega teadagi millest. Võib öelda, et šokeeriv.

Aga kõik Hitleriga seonduv on šokeeriv. Võiks arvata, et me teame juba kõike Hitleri jõhkrustest ja rõvedustest, aga näib, et temaga seonduv on ammendamatu, ikka ja jälle suudab see hämmastada, ehmatada ja üllatada, kuivõrd palju ja erisugust kurjust ta suutis korda saata. 

Ka Tallinna Linnateatris Aprillis 2020 esietenduvas „Nad tulid keskööl“ TAUSTAL on Hitler. Tema tegevus, jõud, ärritav kohalolu pole küll füüsiliselt laval, ent absoluutselt iga stseeni taustaks, igas hetkes kohal. Eestlased ju janunevad teise maailmasõja ja Hitleri-teemade järele. Hämmastav isegi, et seda aega tihedamalt teatrilavadele ei tooda. See on aeg kui meie vanemad, vanavanemad olid või võisid sattuda sellistesse olukordadesse. Natsid viisid koonduslaagritesse 1/8ndik juudid, ehk siis kui Sinu kasvõi üks vanavanavanematest oli juut, oli ka Sinul minek. Minu isa oleks viidud, mina oleksin pääsenud.

„Nad tulid keskööl“ peategelase Hans Litten’i isa oli oma etnilisuselt juut, kuigi pöördus juba ammu enne natside tõusu kristlikku usku. Poeg seevastu oli uhke oma juurte üle ning isegi õppis heebrea keelt. Juristina keskendus kohtus töölisklassi ja kommunistide kaitsemisele. Tuleb siiski märkida, et ise ta stalinist ei olnud.

On vaja ära märkida ka see, et pea kõigi tegelaste näol on siin tegemist päriselt elanud inimestega, mõned tegelased on kokku seotud mitmetest teatud ameti esindajatest, nagu näiteks natsidoktor. Ja see lugu baseerub päriselt sündinud juhtumitel. Laval käivitub tegevus hetkest kui Hans on juba Sonnenburgi kontsentratsioonilaagris sunnitööl. Ta nimelt julges teha sellise ennekuulmatuse aastal 1931, et kutsus Hitleri tunnistajaks kohtupinki. Hitleri erakonnaga seotud paramilitaarse rühmituse tegevuse tulemusena sai inimesi surma ning noor, julge jurist ajas ennast jumalikuks pidava poliitiku nurka. See ärritas Hitlerit hingepõhjani. Ühest küljest see, et ta oli üritanud jätta Natsi-parteist pilti kui rahumeelsest, demokraatlikust erakonnast, aga Litten tõi välja vastupidist tunnistavad tõendusmaterjalid. Ja veelgi enam ilmselt ärritas Hitlerit see, et keegi intelligentne juudist naga tuli ja madaldas teda tavainimese ja mis veel hullem juudiga samale tasandile. Ega see ei jäänud ju märkamata ning muidugi pöörati ka toona meedias tähelepanu. 

On teada ka üks intsident – ja seegi näitab kuivõrd läbimõeldud tema poliitiline imidž oli - Hitler pärast 3 tunnist ülekuulamist kohtumajast väljudes (ka tulevane Linnateatri lavastus on homaažina täpselt 3 tunni pikkune) kukutas kinda, mida üks tema lakeidest kohe haaras üles tõstma, aga Hitler ei lasknud, vaid kummardas ISE oma kinda järele. Igal liigutusel, igal sõna oli tegelikult täpne koht. Kuigi ta ka ülekuulamisel mitmetele Litteni argumentidele vastas, et näiteks need vägivaldsed sõnad Natsi-partei propagandajuhi Goebbels’i väljaantud brošüüris, kus „Saksa rusikaga revolutsiooni“ lubatakse ning „pead hakkavad veerema“ -ütlused on vaid "ülekantud tähenduses retoorika" ning ei tähenda seda „päriselt“.

See eelnev on tegelikult taustainfo lavastuse sisule. Lavale jõuab samaaegselt, kuid kahe erineva fookusega ja lõpuks kokkujooksvad teekonnad. Ühest küljest poeg – Hans Litten – Priit Pius’i kehastuses. Keda solgutatakse ühest koonduslaagrist teise. Ajaloost on teada, et kõigepealt saadeti ta Sonnenburgi sealt edasi Lichtenburgi koonduslaagrisse ja nendes kahes toimub ka suurem osa Hansu tegevustest laval, jõudes viimasteks stseenideks Dachau’sse. Olgu öeldud, et päris elus viibis ta kuu aega enne Dachau’d ka Buchenwaldis. 

Kuid siin jookseb paralleelselt ka samaaegselt poja eest võitleva ema teekond ja tema, nagu publik ei tea iga detaili, mis poja teekonnal toimub. Publikule siiski näidatakse nii üht koma teist. Ema, suurepärase ja siin südantlõhestava Anu Lamp’i mängituna, on vaataja sillaks 1930ndate Saksamaaga. Ema on nii jutustajaks, pöördudes otse publiku poole, kui osaleb ka teiste näidendi tegelastega tegevustikus. Kaval nipp, sest nõnda elab seda kõike läbi vast ehk isegi lihtsamalt samastumist võimaldavalt tasandilt – lapsevanema mure oma lapse pärast. Soov aidata, soov päästa. Tundsin seda iga oma ihurakuga. Sellise ülekantud tunde tekkimise võimaldab vaid väga suur näitleja. Olgugi, et see toimus minu peasisesel laval, kuid igatahes Anu kehastatuna. Mehe ja isana tundsin siin isegi kolmelt suunalt emotsioone – isana soovi kaitsta, mehena lohutada naist ja teisalt vangis oleva mehena vastu võidelda.

Priit Pius, kellelt me oleme ju näinud nii mõningaidki tugeva, jõulise mehe rolle, laiendab siin natuke oma prismat. Littenist tegelikult ei ole palju teada. Näidendi autor Mark Hayhurst, kes muide on ka filmitegija ning ka see näidend on väga filmistsenaariumlik, ütleb, et tänu Litteni vasakpoolsetele vaadetele ei pööranud Lääs temale tähelepanu ja kuna ta võitles Stalinistliku hierarhia vastu, siis ka idapoolel polnud tema vastu sümpaatiat. Kuid milline ta oli inimesena? Traatraamidega prillid, sõnaosav jurist. See kõik on väline. Tema ema kasvatas oma poja kultuurilembeliseks, aga Hansu kohta räägitakse ka, et ta ei olnud nö. inimeste inimene, samas kui kaasvangid väga kiidavad mehe viisakust ja meeldivat olekut. Kahe sõnaga - vastuoluline karakter. Selles mõttes ju näitleja jaoks vaba valik, ehk keegi kindlalt ei tea, teisalt aga paras pähkel Priidu jaoks natuke maha kiskuda endast tugevaid toone. 

Vastuoluline on ka see, et kuigi vaatajana me teame kui tõsine see olukord on, siis dialoog, mida Hans oma kaasvangidega Sonnenburgis räägib on vägagi vaimukas. Ühe tema vangikaaslase mõnitav monoloog „Austria transvestiidi“ kohta valvurile on veidi varem meeste vahel arutluse all oleva teema – „mis on julgus“ – kulminatsioon ja filosoofiliselt veelgi, nii otseselt julguse kui ka kogu toonase võimu ja murtud inimeste situatsiooni kohta mõtteid laiendav. 

Ja seda „murdmist“ on siin palju! Natsid näiteks lasksid juutidel nende mõnitamiseks laulda natsilaule. Võib vaid ette kujutada, kuidas reageeriti Litteni julgusele ühes natside korraldatud laagrietenduses lugeda luuletust „Mõtted on vabad“.

Loos tuleb välja veelgi uusi nurki natside jõhkrustest. Hitler muidugi valis Litteni spetsiaalselt välja ja kõik tema alamad ning koonduslaagrijõhkardid teadsid oma "suure juhi" viha selle vangi vastu ning nõnda sai ta eriliselt vägivaldse kohtlemise osaliseks kõigilt füüreri alamnatsidelt.

Hayhursti tekst on tõesti terav ja oma õudusest hoolimata kohati isegi vaimukas ja kogu lugu on väga tugevaid emotsioone tekitav. Lugesin seda kõva häälega ette ja no lõpus see lugemine läks väga hakituks kätte ära, sest kuidas Sa loed häälega, kui hoopis kisub nutma…

Linnateater on kätte saanud ühe väga olulise näidendi. Kuigi tegevus toimub u.85 aasta taguses ajas, siis vast ehk kõige rohkem õõva tekitab veel tõsiasi, et need toonased hoiatusmärgid on vägagi ikka veel aktuaalsed ka tänapäeval:

„pead hakkavad veerema“, 

"sõna… ptüi „mõte on vaba“(Gedanken Sind Frei) 

kas need mitte ei meenuta midagi, mis meie ümber on toimumas…

Selles mõttes tuleb tunnustada, et ka Linnateater teatava määral näitab üles Littenlikku julgust selle loo oma repertuaari võtmisega. Nendest teemadest tuleb rääkida. Ei tohi unustada. Ei tohi pöörata selga hoiatavatele punastele lippudele, mis nagu näha tõusevad üha uuesti ja uuesti meie tänapäevas.

Kunstiliselt aitab meid siin transformeeruda 1930ndate Saksamaale Jaagup Roomet. Väga oluliseks tõuseb ka valgusrežii, mille on kontseptuaalselt juba ka näidendi autor sisusse sisse kirjutanud, aga seda raskem lavastaja Dianxil leida tabav tasakaal, et ei tekiks kustu-põlema tuledega mängimise efekti. No pressure 😊Autor annab ehk liigagi palju võtmeid kätte, aga teame ju kui fantaasiarikas Diana lavastajakäekiri on, seega on siit oodata nii mitmeidki lisatud mõtteid tema poolt.

Ardo Ran Varres’e spetsiaalselt lavastuse jaoks kirjutatud imeilus muusika on siin-seal tajutavalt Saksamaale viitav, ent siiski, ja mis peamine - tundeid veel omakorda vaatajas/kuulajas esilekutsuv. 

Lisaks juba mainitud peategelaste näitlejatele - emale ja pojale – Anule ja Priidule -  Hansu isa, natsidoktori, ühe olulise briti „lootusena“, kaasvangide ja vangivalvuritena astuvad üles veel mitmed Linnateatri kahurväest – Egon Nuter, Indrek Ojari, Argo Aadli, Tõnn Lamp ja Kalju Orro. Ja nagu öeldud, siis teatud moel on kohal ka Suur H ise. Selle kogemiseks-tunnistamiseks tuleb endal seda vaadata.

Hoiatus!!! Ettevaatust, laval on jõhkrust, verd ja surma. Lugu on hämmastav,  üllatusi, lootust ja pettumusi täis. Kogeda saab mitmeid erinevaid emotsioone vaimukusest vihani. Kurbusest ja kaastundest rääkimata.

Uhke on tõdeda, et tänapäeval austatakse Littenit väga. Berliini Juristide Liit näiteks kannab tema auväärset nime.

Esietendus aprillis 2020! Tasub oodata!