Nagu peeglis - Rakvere Teater

Rakvere Teatri juubelihooaeg, ehk 80nes, sai väärika avapaugu. Hooaja esimeseks esietenduseks on ei kellegi vähema kui Ingmar Bergman'i - filmi teatridramatiseering - "Nagu peeglis". Kammerlik draama, mis leiab aset küll "paradiisisaarel", ilusas looduses ja rahulikus kohas, kuid on kõike muud kui "paradiis" ja ammugi mitte ilus või rahulik...  Ütleks isegi, et väga valus vaatamine.

Kuna üsna hiljuti sattus ka see alusmaterjaliks olev film silme ette, siis tuleb tõdeda, et pisut on ameeriklannast dramaturg seda muutnud ning sellel on nii positiivseid kui ka mitte otseselt paremaks tegevaid nüansse. Teisalt usun, et need eriti magusad muudatused on hoopis lavastaja Madis Kalmeti rõhuasetuste vili. Seletan kohe lähemalt, aga enne mõni sõna sissejuhatuseks sisu kohta...

Karin (Grete Jürgenson) saabub koos oma mehe Martiniga (Madis Mäeorg) isakoju - saarele. Seal on ka Karini, vanusest tulenevate hüperaktiivsete hormoonidega, kirjanikuks saamisest unistav noorem vend Max (Märten Matsu) ning müügiedu nautiv, ent kriitikute poolt mitte eriti armastatud kirjanikust isa (Tarvo Sõmer). Ema enam pole, aga saame teada, et tal oli mingitsorti mentaalne haigus mille, nagu on selgunud, on pärinud ka tütar Karin. Ja see haigus on süvenemas...

Loos segunevad kõik Bergmani filmidest ja raamatutest tuttavad teemad - haiglaselt segased peresuhted, kunstnike ja loovate inimeste mentaalne haprus, inimese ja jumala suhe. Erinevat sorti hullus, ego ja EGOISM, seksuaalne frustratsioon ja muidugi kõige selle üle - mis on armastus? Kõik see leiab arutamist nii laval kui ka kaasamõtleva vaataja peas. Minu seekordne suurim ja tegelikult ainus tõeline kriitika ei ole mitte tegijate pihta, vaid enda piiratuse, ehk võimekuse suunal. Nimelt mõtteid, mida lugu tekitab ja millesse süüvida on tunduvalt rohkem kui tavaliselt üks etendus pakub. Pradoksaalsel kombel on see selline lavalugu, mille erinevatele mõtetele keskendumiseks oleks vaja mitmeid kordi seda üle vaadata, et jõuaks kõik mõtted lahti mõtestada ja lõpuni ära mõelda, paraku seda loo kuigi näiliselt rahulikus, ent ometi eluliselt kiiresti edasi liikudes ei jõua, sest juba tekivad uued ja uued mõtted peale. Teisalt on see jällegi lavalugu, mida rohkem kui üks kord vaadata ei tahaks just nimelt seal käsitletavate valuliste teemade tõttu.

Tegemist on Bergmani "Inimene ja jumal"-triloogia esimese teosega, mille teine osa - "Talvevalgus" - esietendus juba mõnda aega tagasi Theatrumis. Kuigi nendel triloogia osadel jätkuvust pole ning seos on vaid temaatiline (Bergmanil endal on küll nii Gunnar Björnstrand kui ka Max von Sydow mängimas nii "Nagu peeglis" kui ka "Talvevalgus" filmides, kuigi need ei ole samade karakterite arendused). Kolmandat osa - "Vaikus", pole veel Eestis lavale toodud (seal on jällegi Bergmanil samad naisnäitlejad, kes "Talvevalguses" ja "Vaikuses").

"Nagu peeglis" on pühendatud Käbi Laretei'le ja paratamatult paneb mõtlema, et mida küll vaene Käbi pidi seeläbi tundma? On ju ka pakutud, et Davidi prototüübiks on Ingmar ise...

Tegemist on ühe tõsise looga, mille 15+ vanusesoovitust tasub ka tõsiselt võtta. Loo mõttes esimene vaatus, ehk pusletükkide lauale paiskamine ja raami ehitamine, ehk nö. protsess oli isegi veelgi tugevam kui teine. Õhus oli pahaendelisust ja ootusärevust - mis saama hakkab, kuidas see kõik nendele tegelastele näkku plahvatab? Teises toimuv tervikpildi kohale loksumine ja üha dramaatisemaks muutumine ning eriti dramaatiline kulminatsioon oli vast liigagi sirgjooneline ja üheselt mõistetav - hulluse nahka võib ju kirjutada nii mõndagi. Aga lavastaja tõstab esile ühe huvitava nõksu, mida ma filmi vaadates ei avastanudki ja see omakorda pani palju sügavamalt mõtlema Karini isale, ehk David'ile ja sellele, et kes siin kammerlikus 4 inimese "paradiisisaare" mängus see kõige hullem "hull" on? Kas selgelt hullusele kalduvate ilmingutega (häälte kuulmised ja nende järgi tegutsev) tütar, või varjatud haigete sümptomitega isa? Nimelt kogu isa mõttemaailm ja tema loominguammutamise vahendid ja inspiratsiooniallikad on vägagi haiglased...

Pisut kriipis kõrva, et David hääldatakse laval ameerikalikult [deivid], nagu see ei toimukski Rootsi skäärides, vaid hoopis ingliskeelses maailmaruumis ja selles oli midagi valet. Samas autor oli noore poisi nime Minus muutnud ooma dramatiseeringus Max'iks, kuid see pole juba enam lavastuse aps, vaid näidendis tehtud muudatus. Ometi sisulises mõttes, sellel nimel - Minus on teatav sisuline sidusus, ehk tähendus Bergmani loodud sisekosmose vast kõige suurema kannatajaga...

Kuulates üht intervjuud lavastajaga, tekkis tunne, nagu ta ise polnud päris rahul. Kuigi minu arvates see on alusetu. Ridade vahele jäi tunne, nagu ta oleks tahtnud kedagi teist mõnesse nendest rollidest, ent tal tuli valida Rakvere Teatri näitlejate seas? Võib muidugi olla, et siinkirjutaja lihtsalt luges oma ülitundliku pilguga midagi sellist välja, mida seal tegelikult polnud. Sest lavalejõudnud lõpptulemust vaadates ei oskaks ma soovida ühessegi rolli kedagi teist. Piiratud ja väikse saali intiimses atmosfääris eriliselt sügavad, võimsad ja tugevad rollid teevad siin veel eriti RT nooremad lavajõud Grete ja Märten. Madise mängitav tegelane lihtsalt ongi väiksemate konksude ja sisemiste siirude-viirudega, kui ülejäänud 3 - omavahel sugulussidemeid omavad karakterid.

Seevastu Grete Jürgensoni rollijoonis on lausa imekspandavalt mitmekihiline. Osaliselt muidugi tänu Karini hullusele ja hullu mängimine on juba rolligeneetiliselt magus amps iga väljakutseid armastava näitleja jaoks, kuid Grete lahendus sellele siin on isegi aastakümnetetaguse rootslanna (maailmas väga kiidetud) rollilahendusega võrreldes palju huvitavam ja üldsegi mitte nii ühtlaselt tõsise ja jämedama pintsiliga tõmmatult sirgjooneline. Grete voolitud hullusel on palju suuremad võnked. Alguses rõõmsa ja toreda noore naisena hoiab ta seda vallatuslikku ja kõrget, kerget tooni päris pikalt, mis juba ainuüksi loob kahtlase energia kogu õhustikku. Vaikselt tekib vaatajal isegi tunne, et see kõrgendatud meeleolu on selle tegelase moodus üle olla teda painavatest deemonitest. Vaimustav, julge mäng, mida olen Gretelt oodanud juba mõnda aega ning mille tema sees peidus olemisest sai tegelikult aimu juba tema kõige esimesest nähtud rollist "Katariina"s, kuid mis vahepeal läks kuhugile lukku peitu, vilksatades hetketi TeMuFi "Lembitus" ning tõusis uuesti korralikult esile alles "Verikambi"s (muide Grete teeb ka suurepärase lasteteatri rolli, muidu mitte eriti tugevas lavastuses "Põrsas Desmond ja sookolli lõks"!). Bergmani Karin-iga on Grete nö. valmis näitlejaks minu arvates saanud. Siit edasi võib juba temalt kõike oodata!

Märten Matsu oli(on!) minu teatrikaaslase suur lemmik ja tema vaimustus Märteni mängu suhtes on tegelikult juba absoluutselt igakordne, kui teda mängimas näeme ja seekordne polnud erand. Samas pärast etendust vesteldes, ei mäletanud ta teda ei "Lembitust" ega ka "Kellavärgiga apelsinist" ja otseselt sõrmega põhjusele suunata ka ei oska - meeldib ja kõik (lausa rõhutatud lisaselgitusena, et ta ise ka ei mõista miks)... Minu jaoks on Matsu rollid ka olnud kõik meeldivad, kuigi sellist kõrgendatud vaimustust veel pole jaganud. Jah, mõistan, miks ta rahvale nii hästi peale läks "Käopesas" ja "Lembitu"-roll oli oluline, sest ta näitas end seal kellegi muu kui poisikesena, kelleks pahatihti teda tüüprollistada soovitakse. Samas ta ongi ju noor mees ja noore mehena noorte meeste rolle mängida pole mingi häbiasi. Kuid siin Max'ina tuleb selgelt välja ka näitleja psühholoogiline sügavus, mis omakorda näitab ära võimekuse, ehk ampluaa diapasooni. Märtenil seda jagub ning vast kõige rohkemgi, tunneb just tema tegelasele kaasa... sellise isa ja sellise õega pole kerge... ja keegi on alati kõige suurem ohver...

Tarvo Sõmer isana ja oma loomingu eest tunnustuse käes vaevleva loojana on ühest küljest rahulik ja isegi armsalt emotsionaalne, enne kui selle tegelase tegelik nägu paljastub. Nagu mainitud, siis materjali eelnevalt tundes, valmistas see kogu vaatamise juures kõige suurema üllatuse. Ühtlasi ka Tarvo valitud sümpaatne mängumaneer ei reetnud millegagi midagi ja ometi viha selle nõmeda inimese vastu oli lõppude lõpuks vaatet kõige tugevam emotsioon, mille teatrist valjudes (olles ju ka ise 3 lapse isa) elamusepagasis kaasa võtsin. Ja ometi polnud see kõik ju üldse sellest - keskmes on ju ikka Karin ja mure tema mentaalse seisundi pärast ning sama suur mure Max-i, kui noore mehe loos esinevate keerdkäikude mõjude pärast! Kas ehk lavastaja Kalmet ise ka tundis selle "isa"-tegelase närvikava kõige paremini ja sestap oskas sealt sellise lisakihi välja kiskuda? Teatavas mõttes on Tarvo loodud tegelane kõige lähedasem näitleja varasemalt loodud karakteritele, kuid see omakorda just suurendab võib-olla seda ootamatust. Ootamatuse all pean lisaks sisulisele silmas ka vaataja sisemist teekonda - et selline võib nii tugeva emotsiooni esile kutsuda, nagu seda on viha.

Minu Rakvere Teatri üks lemmiknäitlejaid, alati kameeleonina üllatav Madis Mäeorg, saab selles loos ainsa päris normaalse inimese mängimiseks ja kuigi kogu tegelase emotsionaalsuse mängib Madis filigraanselt välja, on tema karakter selles loos kõige kõrvalisem. Isegi Karini, ehk Gretega üks kandvamaid sissetoodud teemasid - armastab/ei armasta - on ju ohvriseisuse mõttes just oluline Martini(Madise) lähtekohast ja ometi on rõhuasetus just nii, et kogu probleem on naise peas ja naise lähtekohast vaadatud. Eks tavaliselt ju ongi naised need, kes mehega magada ei taha, aga kas siis füüsilise läheduse puudumine on kohe automaatselt armastuse puudumine? Omamoodi kahju, et Bergman reedab autorina siin omaenda sugupoolt siin ja läheb tavapärast radapidi. Samas võib-olla üks selge mõistuse ja päriselt hea ja normaalne inimene peab ka laval olema. Temale ju saab ilmselgelt ka kaasa tunda. Tema ju armastab päriselt, tema ju tahab head... Jääb muidugi variant, et mina ei lugenud siit enamat lihtsalt välja...

Kunstilise kujunduse mõttes oli korraks isegi hämmastnud, et tegemist on Pille Jänese tööga. Kuid juba järgmisel hetkel tuli meelde, et tema tööd liigituvadki kahte äärmusesse - fantaasiarikasteks (käesoleval aastal näiteks "Miks Jeppe joob?" ja "Põud ja vihm" on terve aasta TOP5 kujunduste seas) ja üllatavalt arusaamatuteks. Ei tea, kas siin ei toimunud lavastajaga koostöö või ei olnud raha/vahendeid, kuid mingit paradiisisaare tunnet ei suudetud siin tekitada. Okei, kui mõttetu butafooriaga mitte, siis üldse oli see "kuiv" kujundus. Priidu Adlase hämaratooniline ja tihti ka kohtvalgustusega fokusseerimine ning intiimistamine aitas ja koostöös Pillega praoga peegel, millest midagi kahtlast läbi kumab, on kujundina midagigi, aga võib-olla siin on soovitudki mängida ikkagi näitlejatele ja tegelastevahelisele valusale draamale, ilma ruumile eriliselt mõtlemata.

Mõnus on märgata taas Madis Kalmet'i vee-kujundit, mis ongi tema lavastustest viimasel ajal puudunud. Siin sajab see alla, nagu kunagi näiteks "Vee mälu"s, ent aknaklaas hoiab tormi eemal... Inimhingede tormide eest siiski klaasid, ega peeglid ei kaitse.

Hinnang: 4 (Bergman on Eesti lavadel alati suursündmus, nagu Shakespeare, Tšehhov või kasvõi viimasel ajal ka Florian Zeller. Autorilt on tugevad karakterid kätte antud ja Rakvere Teatri näitlejad oskavad neid hinnata ning kaks nooremat neist muudavad need enda jaoks isegi märgilise tähtsusega verstapostideks. Madis Kalmet on kindlasti õige lavastaja sellist lugu lavalaudadele tooma, sest tema enda tundlikkus ning loo kihtide vahele pugemisoskus annab sellele lavaloole veel lisatiivad. Kuigi selle sisulised "tiivad" on katkised ja valutavad. Inimmõistus on habras ja hullus võib lüüa välja meist igaühes. Iseasi, kas see ongi nii otsene, arusaadav ning ka teistele välja paista. Valus vaatamine, aga kindlasti väärt teater.)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Peeter Rästas'e tehtud fotod):

NAGU PEEGLIS

Draama purunenud paradiisist

LAVASTUSMEESKOND

Autor Ingmar Bergman "Såsom i en spegel"

Dramatiseering Jenny Worton

Lavastaja Madis Kalmet

Kunstnik Pille Jänes

Valguskunstnik Priidu Adlas

Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov (Ugala)

Tõlkija Triin Tael

Osades Grete Jürgenson, Märten Matsu, Madis Mäeorg, Tarvo Sõmer

Sellest pidi tulema perekonnaidüll, puhkusesaare paradiis. Suplused meres, paadisõidud, ühised õhtusöögid ja jutuajamised maamajas. Puhkus, mis oleks läbi ja lõhki täiuslik. Ootamatult hakkab aga ilus perepilt murenema ja eemalt paistavad kardetud tormipilved. Süveneva haiguse käes vaevleva Karini lähedased üritavad iga hinna eest hoida noort naist reaalsuses, teda toetada ja armastada, kuid paralleelmaailm ja nägemused ei küsi ilmumiseks luba.

See ebaharilik perekond – vaimsete probleemide all vaevlev naine, tema arstist mees, naise kirjanikust isa ja kasvuraskustes noorem vend – teeb kõik selleks, et kokku jääda. Kas sellest piisab?

Kui oleks mingi selline koht, kuhu sa minna saaksid, kus sinu parem pool elada võiks, siis sa ju läheksid, eks?

Esietendus 13. septembril 2019 Rakvere Teatri väikses saalis
Teater ei soovita lavastust alla 15-aastastele