Eesti Noorsooteater kätkeb endas nii palju. Saab seal näha lavastusi mis on mõeldud nii täiskasvanutele, kellel hing veel noor, noortele/koolilastele, koolieelikutele ja isegi pere pisimatele, nendele päris-päris tillukestele. Kõige uuem lastelavastus ilmutas end selles armsas Tallinna vanalinnas asuvas teatrimajas esimest korda nädalapäevad tagasi ja selleks on lavastaja Leino Rei Tammsaare “Poiss ja liblik” tõlgendus. Vast eelkõige u. 3-7 aastastele, aga mõnele 3sele võib see ka vara olla, ent sobib kindlasti mõnele hakkajamale, lapsed on ju eriti selles eas väga erinevad. Samas ülemist piiri tegelikult polegi ja ka oma pisikesi saatvad täiskasvanud saavad siit omad ahhetamised leidlikest kunstilistest ideedest ja ilumeelelt rahuldavaid naudinguid.
Tegemist on sõnatu lavalooga, kus tegevus, muusika, valgusmängud ning imelised lilled ja liblikad ütlevad kordades rohkem ja halle ajurakke liigutamapanevamaltki veel kui sõnad seda suudaksid. Visuaalselt maagiline ja sisult südamlik ning poeetiline... ja nii-nii ilusa Ardo Ran Varrese muusikaga, et ainuüksi juba see viib vaataja mängleva lihtsusega sinna aasale koos poisiga liblikat taga ajama. Pole siis ime, et ta õhina käigus ka lilli tallab. Lilli, mida ju nii tore oleks hoopis emale kaasa noppida. Oh neid lapspõlve liblikapüüdmisi...neid ei saa enam kunagi tagasi... Lilled tulevad ju igal aastal uuesti. Novat, kuidas sellele loole lähenemisperspektiiv aastatega muutub! Kunagi lugedes sai mõeldud, et ei tohi ju niimoodi ennast unustada, et oma tegevusega miski-keski viga võib saada ja pärast kahetsed. Praegu ja edaspidi on ju üha haruldasem, et lapsed läheksid päriselt "aasale mängima" ning mitte kergema vastupanu teed, ehk kõigest arvutisse "digitaalseid liblikaid püüdma". Selles mõttes võib see ka lastele sedagi kavalalt sisestada, et õuesmängimine on avastuslik, ilus ja tore.
Mirko Rajas on siin nii ehe poisike ja vahvalt nunnu duaalsus tekib nukust teisikuga. Midagi, mis kasvatab nii laste kui täiskasvanute fantaasiat ja mõttesuundasid. Psühholoogiliselt vast ka oskust jagada tähelepanu, ent samas ka mitu asja kokku viia üheks. Kuigi ei teagi ju kas see on üldse sellise visuaali ja auditiivse ühisloomele keskenduva lavastuse puhul eraldi taotlus, aga lisaväärtus kindlasti! Laura Nõlvakust õhkub jälle südamlikkust ja headust ning kui ta oma tiivad avab ahhetavad kōik pisikesed vaatajad, soovides endale ka selliseid - mõelda vaid kui nende abil saakski päriselt lendu tõusta! Ja kuigi Laura seal füüsiliselt õhku ei tõusegi, tekib temalt oma liblikaga mängides selline illusioon, et kui nüüd nädal tagasi nähtule tagasi mõelda, siis vaimusilmas võiks sellisegi tunde endale manada.
Lisaks puht füüsilisele mängule, meeldisid minule (ja "pisikesele poisile" minus) kõik need kõrgusest alla langevad asjad. Eriti kui liblikas mängu sisse “lendab” - teatritehniliselt ju isegi lihtne, aga visuaalselt ja enda mõtteteekonnal lavastusega kaasarännates samas kohas kohalolule mõnus väike üllatus. Ja oi-oi-oi kui ilusa ja ühtlasi seal saalis ka ELUSA valguskujunduse on sellele kammerlikule loole loonud Triin Rahnu! Imeline!
Eks ta ju ole pisikestele mõeldud ja selles mõttes on ehk nendele kõige-kõige pisematele mõtet kodus natuke “trenni” teha - kustutada tuli ja näiteks taskulambiga pimedas naljakollitada, siis ei ole see etenduse algus ka nii hirmus teatris, kuna esimene ots on pisut dramaatiliselt hämar ning ega liblikas ka ju kohe sündides ilus ja värviline ole. Selles mõttes on see kogu režii ja lavastustervik Leinol nagu omamoodi “liblika teekond”, mida on ju mõnus etendusega ühenduses lapsele tutvustada. Armas ja nagu liblika elukaar on lühike nii on ka etendus - kõigest pool tundi kestev. Samas näiteks minuga samal etendusel pisikeste tähelepanu näis säilivat esimesest hetkest kuni viimaseni välja. Mõni ehk ehmus alguses ja korra keegi nõudis ka saalist välja, aga nii lühikese kestvusaja imeline eelis on ka see, et pimedamale hetkele järgneb kohe valgus ja õnneks siiski ka ehmunud pisivaataja sai kiiresti sellest hetkest üle ning keegi õnneks lugu pooleli jätma ei pidanudki. Kõik teised, nii väiksemad kui suuremad vaatajad ju ka teavad ja mõistavad. Lisaks kogu publiku istumisseade on ka ideaalne sellel lavastusel - 1.rida ringis ümber lava patjadel lastele ja vanemad saavad kohe seljataga nö. 2.reast oma toolilt toetada vōi vajadusel minna ka padjale ja koos lapsega seda ilu veelgi lähemalt imetleda ning kasvõi sülesolles/-hoides oma teatrikaaslasega - poisi, liblika ja nende imeliselt õitsvate lillede aasamängudele kaasa elada.
Jätan meelega, ehk targu seekord numbrilise elamus-hinnangu andmata, sest pole ju enam ise selles eas, ega ka mu 3 last, kelle kaudu ju võiks ka adekvaatselt hinnata seda eelkõige väikelastele mõeldud elamusteatrit. Selle asemel jagan hoopis enda mõtteprotsessi, miks üks (ilma vastavas eas lapseta täiskasvanu) seda vaatama läks? Aga minule nukuteater meeldib, vot! Meeldib Leino Rei visuaalile mõtlev lavastajakäekiri. Oled näinud tema suurepäraseid lastelavastusi "Vari" või "Tagurpidi"? Mõlemad vägagi soovituslikud! Otse loomulikult meeldib Tammsaare ja oli nii huvitav vaadata kuidas sõnakeskne ja nagu Tammsaare puhul ju alati - väga ilusasti sõnastatult kirjapandud lugu on võimalik täiesti sõnadeta lavale seada?! Ka õige ja väga hea muusikaline koostöö on saamas Leino lavastuste üheks võtmeks (Liina Sumera oma Varjus ja Kaspar Jancise Tagurpidis olid mõlemad oma esietenduse aasta tippude seas ja seekordne Ardo Ran Varrese oma ka!) Ja tegelikult see teater on ka ühtpidi selline, mis kuulub ühe jalaga hoopis laiema - etenduskunstide valdkonda kui "sõnateater" või ka lihtsalt "lasteteater".
Kuigi jah, see on muidugi ikkagi eelkõige just lastele. Kõige täpsemalt lasteaialastele. Nemad tahavad ju ka just endale mõeldud kõrge professionaalsuse aga ühtlasi ka suure hingega tehtud teatrit - seda kõige ehedamat lasteteatrit. Ja seda just "Poiss ja Liblik" ongi - iga väike laps väärib sellist esimest kokkupuudet suure teatrikunstiga.
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Targo Miilimaa tehtud fotod):
Poiss ja liblik
25 MIN|VÄIKELAPSELE|VÄIKE SAAL
Anton Hansen Tammsaare miniatuuril ja Ardo Ran Varrese muusikal põhinev visuaalteatrilavastus väikelastele
Muusikaline rännak maailma südamesse, lähimale aasale tuttavas metsatukas. Kuhugi, kus on kogu maailm koos. Maailm, mille üle rõõmustada ja muretseda, mida hoida ja armastada.
Etenduse piletiga sissepääs Tammsaare muuseumisse 50% soodustusega. Ühtlasi soovitame 5-7 aastastele Tammsaare muuseumi töötuba “Poiss ja liblik”.
Mängivad
Laura Nõlvak ja Mirko Rajas
Autor Anton Hansen Tammsaare
Lavastaja Leino Rei
Kunstnik Erki Kasemets
Helilooja Ardo Ran Varres
Valguskunstnik Triin Rahnu
Esietendub 12. septembril 2021 väikeses saalis.
Kestus u 25 min
Vanusele 3+
Laval kasutatakse lavatossu ja vilkuvat valgust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar