Kui Ionescot Eesti teatrites lavastatakse on see ühe teatrisõbra jaoks sama eriline sündmus kui taaskohtumine Shakespeare’i, Brechti või Beckett’iga. Eesti Noorsooteater ja Sander Pukk said oma “Ninasarvik”u versiooni lavateele liikuma lükatud. Möödunud aasta oodatuimate lavastuste tippu tõusis see raketina kohe sellest peale kui üldse kuulsin, et "Ninasarvik" on meie suunas tammumas, ehk siis ootused olid vaatama asudes kohe väga kõrgele ajatud... Ja ootustega on teadagi kuidas…nii kerge on siis see pettumus tulema…
Aga nätaki- Ninasarvik tõusis ja jäigi TOP10 parimate ja suurimate 2021.aasta teatrielamuste sekka! Viimati kui Noorsooteater minu isikliku maitse aasta tippude seas figureeris, oli ka (juhtumisi?) tegemist just nimelt Sandri lavastusega ("Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal"). Tema "Apelsinitüdruk" liigutas ka pisarateni, aga seal mul oli just lavastuslikke küsimärke ka, ehk kogu tagaseina segane värk (mis küll loo mõjuvust küll õnneks ei vähendanud). Siin on ta lava (vähemalt esialgu) tähelepanuväärselt klaariks teinud (vaid kohvikulauad ja imelised lilled igal pool "õitsemas")... kuigi mitte läbivalt, keskmine pilt toob lavale hoopis kontori, mida meie saame vaadata läbi akende väljast sisse ning kolmandas oleme juba ühes korteris sees... ning pidevalt nende "piltide" sees ka uusi kunstiliselt huvitavaid nõkse sisse tuues. Tegevus on nii äge ja hoogne, nagu mõnes maailmalõpu-, vampiiri- või zombie-filmis... ainult, et läbi kelmikalt omapärase huumoriprisma (NII peen "prisma" on, mis ühtlasi ka röögatult naljakatel hetkel tegelikult ei kaota oma tõsist allhoovust, millele situatsiooni- või paralleelidetõmbamishuumor tegelikult tugineb) ja iga repliigiga meie "mitmepalgelist" ühiskonda satiiriliselt pilav. Kunstnik Annika Lindemann’i ja valguskunstnik Priidu Adlasega, unustamata Noorsooteatri tugevat grimmituba, on saanud sellest mõnusalt-sobivalt värvikirev, vaat et muinasjutulinegi lavastusterviku visuaal, kus kolm pilti (mängitakse küll 1 vaheajaga) muutuvad ühest teiseks ja siis kolmandaks! Olles alguses veel kõige selgem, kuniks "ninasarvikud vaikselt müdistama hakkavad" ning tasapisi kogu lavamaailm tossusemaks, hägusamaks ja hämaramaks ning nõnda ka pahaendelisemaks(!) muutub.
Mõtlesin, et kus kohast üldse oma juttu alustada, sest Ninasarviku-lugu paljud ju teavad, teistele jällegi oleks vaja võimalikult palju jätta üllatuseks ja endale avastada…Sellepärast tuleb taaskord lisada see hoiatus, et ongi vast kõige targem endal enne ise ära vaadata ja alles siis tulla siia lugema. Kuna päris "ümber palava pudru" sellest midagi avamata rääkida pole võimalik. Ehk siis hinnang on kõrge: 4+(!) ja eriti just poliitilist-, allegoorilist-, absurdi- sisaldavat teatrit austavatele, mis siiski lõpuks ka (igaks juhuks) puust ja punaseks selge sõnumiga! Minupoolne soovitus antud, edasi loe juba omal vastutusel.
Kui see lugu esietendus, oli just sobivasti kohalike omavalitsuste valimised ning pani lausa imestama, mis nii paljude sõpradega järsku lahti oli läinud. Justkui kõik olid järsku poliitikuteks hakanud! Mõistan, et soovitakse kaasa rääkida oma kodukandi teemadel, aga et see nii massiline seekord oli?! Samas no kui on nii palju vaba aega, las siis müratakse. Hoopis alarmeerivamana mõjus see, kui muidu tore, hea ja mõistlik inimene oma "erakonnakuuluvusega" üllatab. Nõnda juhtus ka minu ühe pikaajalise kolleegi ja igati normaalse tüübiga- pani oma FB seinale plakati, et ta konservatiivide ridadesse astunud. Teised sõbrad-tuttavad ka kõik hämmingus. Kommenteeriti, et kas ta läheb “seestpoolt õõnestama”, ehk sama loosungiga, millega ekreistid kunagi EU instantsidesse end trügisid. Ise mõtlen, et järsku ta sai lihtsalt seal rohkem sõnajõudu, ehk nimekirjas otsejoones liitudes kõrgemale, et siis omakorda järgmistel valimistel veelgi paremal positsioonil olla…inimesed on ju kaugele-mõtlevad. Ei tea. Kuid ka üldine tunnetus selle Voldemortliku “erakonna-mille-nime-ei-tohi-mainida” toetajaskond näib kasvavat pidevalt kasvava kiirusega. Just sellega tegeleb ka “Ninasarvik”… omal ajal loo ilmudes uuriski see piltlikult “natsiks muutumist”, hehh ja nüüd ju ka, aga ainult praeguse aja (ja ilmselt sama palju "hirmujudinaid tekitavalt") kontekstis. Eks ju “klassika” üheks erilisemaks tunnuseks ongi see, et ta kõnetab imekspandaval viisil inimesi igas ajastus. Muidugi lavastaja on siin seda ka natuke dramaturgiliselt suskinud omasse vormi. Sahinad räägivad, et lavale jõudnud tekst olla niigi tulnud raskuste ja kärpimiste läbi... Eks võibki kujutada ette kui palju lopsakat lollust pakuvad meie tänapäeva poliitikud päriselt selle Ionesco "satiiri" ilmestamiseks (jah, siinse jutu alguses oleval fotol on peategelase käes tõesti tort! aga see on vaid üks pisike möödaminev detail väga ja väga paljude seas, mida on ühtviisi naljakas, aga ka kurb sealt sees noppida... hmmm - sestap ju isegi IDEAALNE viide "teatrimaskidele", ehk tõestus lavastuslikus ja sisulises mõttes teatri olemusele pihta panemisest!)
Ja oi kuidas see "praeguse aja veenilaiendi" sisse lõikab… No rääkimata ka pindmiselt viiruselevikuga seotusest. Kui ekreistid kesikute tiivul võimule said, siis teatrikunst sörkis natuke sabas ja kui juba hilja, ilmus ka peegelduste läbi ühtkomateist, aga tagantjärgi targad oleme ju kõik. Mäletan sellest ajast mõtteid a la “kui seda oleks varem tehtud, oleks sellel olnud tugevam efekt”. Nüüd tegi Noorsooteater seda asja siin õigel ajal. Ühiskonnas on küll osalt ilminguid juba ammu paista, mis siin kahtlaselt tuttavalt laval vastu vaatavad…olgu see siis nahavärvi, seksuaalsesse sättumusse suhtumine või lihtsalt sõnades hoolivuse, ent tegudes peale trampimisega, väga ilmekalt suure loo sees välja mängitud. Kuid nüüd teame juba millega on tegemist ja millist ohtu see meie riigi väärikusele tähendab. Kuigi näib, et ka praegune valitsus just ideaalne pole (peaministergi küll tore inimene, aga ei taha tal kuidagi see amet hästi välja tulla…peaks ju küll teadma, et kui on võimalik rebida miskit ta tekstidest välja ning seda paisutada, siis seda ka tehakse…viidates tema “pensionäridest vanemate” lausele...kõik ju teavad, kes nad on ja kellel ilmselgelt pole keskmise eestlase rahalisi raskuseid - elektrihinna ühenduses), siis vähemalt ei toimu see populistlikes tõmbetuultes, a la nagu mõnel teisel, kel näiteks vaktsiinidega seoses on plakatil "igaühel peab olema oma keha üle oma otsustusõigus", aga kui teemaks on abort, siis otse vastupidi!
Jah, kui poliitiline teater siis juba selline - täiega!
Selles mõttes ju ka nö. avastuslik, ja aru saades, ehk kui see "löök" kohale jõuab, siis ju ka sedasi palju tugevama jõuga (loodetavasti). Usun, et lavaloo oma koomika, põnevuse ja kõikvõimalike žanrite seguga sotsiaalpoliitilisest armastuslooni, kontoridraamast olelusvõistluseni (võõrkeeli "survival"ini) kõnetab tegelikult kõiki alates keskmisest koolieast kuni pensionärideni välja. Poliitika võib muidugi täiesti oma peas ka kõrvale jätta, kui see ei kõneta, sest teatraalne "teekond" pakub pindmiseltki suhestumist igaühe jaoks kamaluga. Näiteks minu seljataga istunud u.10-aastane poiss naeris iga Mart Müürisepp'a hoogsa sekelduse peale kogu südamest, samas kui kui kogu teemastikust arusaamiseks ja kihtide paljususele austust avaldamiseks ning nende vahel allegooriatest arusaamiseks peaks ikkagi teatavat elukogemust siiski olema. Ja kuigi näitlejamängu mõttes vahvagi, aga seda toimivam ongi kogu sügav sisuparalleel ja viimase stseeni peale oli naerda ja üsna võimatu, sest tõrvikud tõid korralikud hirmujudinad üle selja. Suuremadki kui keskmiselt õudsate õudusfilmide omad. Ja seda eelkõigi just sellepärast, kuivõrd "päris" see kõik meie maailmas on, olgugi, et teatrilaval esitatud läbi sarkasmi ning pidevalt muhelema-ajavas vormis jutustatud. Kohati võiks isegi öelda, et suisa vodevillilik! Mnjah, tõeliselt vaimusta žanrikirevuse pillerkaar!
Esimeses vaatuses tegelikult seatakse alles "malendid lauale" ning luuakse kogu ühiskondlikku raamistikku. Ionesco selgelt armastab joodikuid, aga looja ongi ju jumal ja öeldakse ju, et jumal hoiab joodikuid ja... kui parafraseerida Jevgeni Moissejenko mängitud Loogik-tegelase süllogisme. Erilisteks lemmikuteks tõusid erakorraliselt tugeva ansamblimängu "kiuste" (taaskord) Anti Kobin ja Andres Roosileht. Anti keigargeilike maneeridega esimese vaatuse silutud kelneri ja teise vaatuse ekspressiivse miimika ning uhke põskhabe ning suurte vuntsidega trükikoja bossina nagu teineteisele vastandid. Sama Andrese esimese vaatuse kahe jalaga maapeal mehine, ent ka silutud kelner, vahetus teise vaatuse pugejalikuks ning ninatargaks trükkijaks. Mõlemate karakteriseeringud mõlemas vaatuses kulda väärt, kontekstuaalselt ka metateemadesse löövad ja ajasid tõesti korralikult naerma! Karl Sakrits esimese vaatuse vana ja teise ning kolmanda pildi ajastulikult ontlik "peategelase kolleeg" jääb esialgu teiste, bravuursemate varju, aga kasvab sealt lõpuks üheks olulisemaks nupuks mängulaual. Doris Tislar toob sisse plikalikku kergust ning annab ka muidu naiselikku tasakaalu mehisesse kooslusesse kuni lõpus väga huvitavate rolliuperpallidega "esimese armastajani" välja (lisaks ju naistest laval selles "mehises" kambas - vast kõige väiksemates rollides Getter Meresmaa ja tundmatuseni muudetud Tiina Tõnis(!) ning megavahvalt karikatuurselt lahendatud kaks rolli Kaisa Selde poolt). Kuid taas ka seda kontrastsem ning vastikum on lõpu korraga üllatuslik, aga raske ja kahju tunnistada, ent ka paratamatu see pööre Dorise tegelases. Jevgeni lisaks jutukale loogikule, ilmub ka meeldejääva ning ühe erilise koomikuvahepalaga toreda tuletõrjujana... aga keda Sa siin päästad "tulekahjust", kui isegi "pääseda" kardetakse(!) Risto Vaidla on läbivalt tõsisem kui teised ja sestap esialgu näib natuke üheplaanilisem, aga ettehoiatusena - jah, ongi kuni lõpuni tõsisem tüüp, ent see kõik on siiski vaid "näiline", sest selle tõsiduse sees on omad nüansid... ja pole ju temalgi pääsu... :) :(
Peaosa-Berenger Mart Müürisepp -no millises sõiduvees Mart oma rollidega meil viimasel ajal on, ah?!?! See venelasest teismeline "autovarastamise loos", südamlik katkise pere poiss "Apelsinitüdrukus" või hoopis kolmandast puust noor "Noortes hingedes"... noore publiku armastus on tal juba kuhjaga välja teenitud, aga kui "Ninasarvikut" ülejäänud publiku sees vaatad, siis saab selgelt aru, kuidas tegelikult kogu vaatama tulnud rahvas (vanusest hoolimata) tal justkui peost sööb ja kõik kuginal alla neelab, mida pakutakse! Berengeri-roll on tal lahendatud mingis mõttes juba näitleja kaubamärgiks (ja seda kõige suurem austuse juures öeldes) 110%lise sisseminekuga... Tekib juba segadus ja paneb mõtlema, et kas "roll läheb näitlejaga kaasa" või siis tõesti "näitleja läheb rollidega kaasa"? :) Selle tüübi ülesehituse keerukust toob esile (ent Mardi jaoks justkui mängleva kergusega tulevaid) tempovahetused, mis leiavad aset ka misanstseenide keskel. Ning kui alguses läkski nagu pisut aega, et ta karakteritele liha luudele kasvatas, siis lõpuks oli ta tõesti nagu vaataja esindaja seal laval, ehk mängitud on see lausa nii lähedaseks, et vaataja sai tunda temaga koos end Berengeri nahas, elades kogu südamega kaasa tegelase armastesegusele ellujäämismängule. Oli ju 2021 muidu ka harukordselt tugevate meespeaosade aasta ning siit veel 1 tugevamaid juurde!
Kusagil alatajusoppides veel omamoodi lohutav, et lisaks minule on alati maailmas ka vähemalt mõni Berenger, kes ka ei "kapituleeru"! :) Oli märgata kuidas esietenduse publikul oli raske püsti tõusta ka selle loo peale, sest ei taha ju tunnustada sellist asjade käiku, ent tõusin siiski seisma sisemiselt tunnustuseks nii teatrile kui ka loomulikult kogu trupile, et nad on just praegu seda jutustada võtnud. Lootus jääb, et kui 40+ vanuses massid nõdrastuvad ning neonatside ühiskonnaosa nõrgeneb, siis ehk jõuame kunagi nii kaugele, et ninasarvikud, olgu nad ühe või kahe sarvega (tegelikult vahet pole, kõik on väljasuremisohus, aga Aafrika omadel on 2 sarve), muutuvad vagurateks ja suur viha ning matslus väheneb. Muide esietenduse nädalal tähistati ka üle maakera ninasarvikute päeva - kokkusattumus? või ikkagi hoopis enne?
Kui ikkagi lugesin selle jutu siin nii kaugele ja pole seda ise siiski veel vaatamas käinud, siis soovitan veelkord! Meil käis ka ülejäänud pere seda vaatamas peale minu kihutustööd ning mõtlen isegi ise veel kord selle "maailmalõpu"-teekonna kord veel turvalisest publikutoolist vaadatuna ehk läbi teha, sest tõesti oli vinge elamus. Mitte perfektne, sest tempostatusega võiks vast veel siin-seal timmida teravamaks (võibolla nüüdseks on seda ka juba tehtud, sest nägin seda juba mõnda aega tagasi), aga selle eest palju mõnusat puremist ajudele lisavad ka need ampsud, mida kohe läbi ei hammusta... näiteks, miks 1.vaatuses Berenger oma salaarmastuse eest ikkagi laua alla end peitis? Ei tea ju kas sellel ongi sügavam mõte, ent siin on ka muidu nii palju sümbolistlikke üllatusi peidetud, mida ühe korraga ei jõua mõttetiheduse, hoogsuse ja huumori tõttu haarata... olgu see siis "kapp", millest välja tullakse, süllogismiga lihtsameelsete rappa-ajamine või rida teisi Sandri ja trupi poolt istutatud tera(vu)si...
Parim absurd ongi vist selline, mis tegelikult polegi üldse absurd, vaid hoopis allegooriate alla peidetud realism!
Ikkagi just see "teater", millel üks suu ots alla, teine ülespoole...
Minu teater!
Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on teinud Siim Vahur):
Ninasarvik
Autor Eugène Ionesco
Lavastaja Sander Pukk
Kunstnik Annika Lindemann
Helilooja Markus Robam
Valguskunstnik Priidu Adlas
Tõlkijad Aleksander Kurtna, Sander Pukk
Mängivad
Anti Kobin, Getter Meresmaa, Jevgeni Moissejenko, Mart Müürisepp, Andres Roosileht, Karl Sakrits, Kaisa Selde, Doris Tislar, Tiina Tõnis, Risto Vaidla
Esietendus 26. septembril 2021 Ferdinandi saalis.
Noortele (15+) ja täiskasvanutele
Naer minevikust, küsimus tulevikust
Ühel kaugel maal, üldse mitte siin, hästi ammu, üldse mitte praegu, juhtus üks üksikjuhtum. Seda täiesti ootamatut ning täiesti arusaamatut linnarahva kokkusaamist ühe paksunahalisega ilmestas ohe. Kuidas ometi sai ta sinna, kus ta olema ei peaks, ning kas peaks muretsema või üldse kindlaks tegema, et kas ta üldse oli või polnud. Ennegi on nähtud asju, mida tegelikult olemas ei ole. Kas ta tuli loomaaiast? Ei. Kõik loomad olid ammu katku ajal ära surnud. Pole enam selliseid loomi ja sellist loomulikkust. Kust ta tuli, kas ta oli, ning mida see kõik tähendab?
Autorist
Eugène Ionesco on üks absurditeatri väljapaistvamaid autoreid. 1950ndatel tekkinud näitekirjandussuuna aluseks on elu sihituse ja seletamatuse teravdatud taju. Absurditeater räägib inimese seisundist tähenduse minetanud maailmas.
Ionesco ise tundis sügavat ebamugavust mõiste „absurd” suhtes: „Leian, et nimetus „absurditeater”, mis on meile külge kleebitud, on täiesti mõttetu, sest kogu teater on absurdne.”
Oma teostes käsitleb Ionesco nn väikese inimese traagikat ja vaimset kängumist mõttetus ja vaenulikus maailmas, indiviidi suhet devalveeriva massiga, ideaalide kättesaamatust, inimese üksindust igaviku ees.
„Ninasarviku” kirjutas Ionesco algselt novellina, mis avaldati 1957. aastal kogumikus „Koloneli tütar”. Näidendi algimpulssidest on Ionesco kirjutanud nii: „Peame tagasi minema aega, kui olin noor mees Rumeenias. Olin hämmastusega tunnistajaks kõigi mind ümbritsevate inimeste täielikule fašismipöördumisele. Muidugi ei juhtunud see üleöö, vaid oli järkjärguline protsess. Vähehaaval leidsid kõik – töölised, intellektuaalid, niinimetatud liberaalid –, piisavalt põhjuseid võimuerakonnaga liitumiseks. Võisin kokku joosta vana sõbraga ja ühtäkki, mu enda silme all, hakkas ta muutuma. Tundus, justkui muutuksid tema kindad käppadeks ja tema jalanõud kapjadeks. Temaga ei saanud arukalt rääkida, kuna ta ei olnud enam ratsionaalne inimolend. Tundsin sageli, et olen viimane inimene maailmas, üksi keset mingit muud liiki olendeid.”
„Ninasarvikut” on mängitud väga paljudes maailma paikades, näiteks mängis 2007. aastal Royal Court Theatre’i „Ninasarvikus” peategelast Bérenger’d Benedict Cumberbatch. Eestis on „Ninasarvikut” varem lavastatud neljal korral, esmalavastus jõudis lavale Eesti Riiklikus Nukuteatris 1989. aastal, lavastajaks Jüri Lumiste. 2021. aastal esietenduva versiooni lavastaja Sander Pukk on varem Eesti Noorsooteatris lavale toonud publikumenukad noortele ja täiskavanutele suunatud lavastused „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal” ning „Apelsinitüdruk”.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar