Üldiselt kipub vist ikka nii olema, et inimese enda jaoks on "algused" alati raskemad kui "protsessid" või "lõpud". Tuleb siin rõhutada "inimese enda", sest kui keegi teine näiteks lõpetab suhte, ehk läheb Sinust lahku... selline "lõpp" võib olla lausa eriti "raske". Kuid olgu selleks siis uue asja õppima asumine, püsiv dieet või korralik ja regulaarne trennitegemine või mis iganes eluline - see esimene samm tundub ikka see kõige raskem, tähtsam, aga ka möödapääsmatum. Ilma selleta ei "sünni" midagi, ega "jõua" kuhugi...kuigi jah, eks maailm pöörleb ilma meietagi... aga kas me ise tahame paigalseisu? Ja kui kaua seda välja kannatame? Kui suhte tekkimiseks esimest sammu ei tee, siis lepime üksindusega. Mõni kindlasti vaidleb vastu, et ta mitte ei "lepi", vaid suisa "tahab" seda... aga oleme ausad... ta tahab seda sellepärast, et ei tea kui hea ja mõnus on üks toimiv, teineteist austav ja armastav kooselu.
Rakvere Teatris eelmisel nädalal esietendunud Tiina Mälbergi lavastuses "lõppudega" ei tegeleta. Siin on teemaks, nagu ka pealkiri reedab - just nimelt "algus"... ja üks neid suuremaid-tähtsamaid - ehk siis SUHTE algus. Kas ka suhte algus on 1 neid "raskemaid"? See oleneb juba inimestest - nende loomusest ja "pagasist" (loe: kogemustes). Antud juhul on tegemist tüüpidega, kes pole enam noored ja seetõttu pea ees uude suhtesse ei kipu tormama... Või noh... naisel on selgelt "pagasit" vähem ja tema on siin see tugevam "käivitaja". Mis omakorda viib mõtted sellele, et kas tänapäeva maailmas, ehk praeguses ajastus ongi pigem see juba "reeglina" sedapidi?
Loo lähtekoht on lihtne - kell on 1:30 öösel ja ühes Londoni ägedamatest linnaosadest on just lõppemas soolaleivapidu. Praktiliselt kõik külalised on juba lahkunud...jäänud on ainult veel see "viimane", kellega korteriperenaisel ongi väike plaan varuks... Nimelt on ta juba terve õhtu toda "selle silmaga" vaadanud. Üks paljudest elu irooniatest (mis siin loos ridamisi välja tulevad), paljastub juba kohe kätluses - mees saabus pittu üldsegi "+1"na, ehk hoopis tema sõber oli see, kelle kaudu ta end tollel õhtul siit leidis ning peoperenaine ei olnud üldsegi "tema sõbrast" huvitatud, ehkki tollagagi tal juba mingi ajalugu olemas. Vabad täiskasvanud inimesed, vaba maa... Laura (Silja Miks) ja Daniel (Andres Mähar) tegelikult mõlemad tunnevad tõmmet teineteise suunas... ja ometi see "algus" on nii raske tulema... Sest on see va paganama "pagas", mis eriti mehel näib ka siin peol (nagu ju kindlasti ka kõikjal mujal) kaasas...
Kirjutasin nimme Daniel... sest mis selle "Danny" täisnimi ikka muu saab olla... ja selles mõttes võiksid need Daniel ja Laura olla vabalt ka eestlased ja täiesti sarnases olukorras (ega siin kuidagi britilikkus muidu kui sealsete kollaste ajakirjade staaride ning mõne muu nime läbi paljastugi). London vast oma veelgi kordades suurema toimumiskohana, muudab seal elava üksiku inimese veelgi väiksemaks täpiks..."veelgi" üksikumaks. Ent üksiku inimese üksindusvalu mistahes kohas on ikkagi ilmatu suur. Kuigi meie tänapäevased tehnoloogilahendused on toonud ka uusi võimalusi inimestega kohtumiseks (läbi sotsiaalmeedia-platvormide ning suhte-äppide) on see "ekraanielu" tekitanud ka üha suuremas mahus vajamatust teise inimese "tegeliku" läheduse vastu. On isegi uued stressiilmingud tekkinud, ehk ei jõuta kogu maailmaga internetisuhtluselu äragi elada, mis siis veel luust ja lihast samas eluruumis paiknevatega pihta hakata. Eriti mida noorem inimene, seda tavalisem on selline olukord.
Kuid veel on siiski... no vähemalt suurem osa keskealistest (ja vanematest), kes tahavad ja VAJAVAD teist inimest enda kõrvale - öösel kaissu või lõunalaua taha koos sööma JA vestlema - elu päriselt ka jagama. Nii ka briti näitekirjaniku David Eldridge'i kirjutatud loos. David muide on kirjutanud juba üle paarikümne teatrilavadele jõudnud näidendi, millest näiteks see "Algus" on lavastatud ka Briti National Theater'is, mis omakorda suure edu järel viidi üle West Endi (kus ka kõik viimseni välja müüdi). Lisaks rohkem kui 10 adaptsiooni, millest näiteks Von Trieri dramatiseering on jõudnud lavale isegi Broadwayl (ka Rakvere Teatris kunagi Toompere poolt lavastatud, ehkki teisel dramatiseeringul põhinev "Pidusöök"), rääkimata mitmetest BBC telefilmide stsenaariumitest ja raadionäidenditest ning üks lühifilmi alusmaterjal on praeguseks juba selle võrdlemisi tuntud näitekirjaniku CVs.
Ja nüüd siis lõpuks saab läbi Eldridge loo ja Mälbergi lavastuse ka Rakverest "Algus"e õhtutel London, kus üks keskealine naine peab aitama ühe keskealise mehe müüre lammutada, et saada seda, mida ta tahab. Ja oleks siis sellel mingigi garantii, et kui juba suhteks läheb, siis see ka pidama jääb, aga selliseid garantiisid pole. Julge hundi rind on rasvane... Ja selleks, et šampat juua, tuleb kork enne pealt maha saada... ning isegi siis võib maitstes alles aru saada, et tegemist on hoopis lahtunud või maitsetu ja leige lurriga. Aga kui isutab ja tahad ikkagi šampust nautida, siis maitsmata seda ka ei saa... Siin ongi koer maetud, ehk konks peidus, miks see "raske" on, sest kui ise tahad, pead selleks samme astuma, aga ka teine peab ju tahtma! Sealjuures kõik need minevikukogemused on ju keskeas inimesed juba hellaks ning tihti ka üleanalüüsivaks teinud ja selles mõttes, ega see Danny ja Laura mäng siin teabmis kaljukindlalt voodi ning sealt edasi püsisuhte suunas ei liigugi...kas üldse kuhugile sinna välja jõuab... seda tuleb igaühel endal vaatama minna.
Nii palju elulisi paralleele saab siit tõmmata. Ise pole küll täiskasvanu eas üksindust pidanud tundma, aga need teemad ja mängud ja inimeste psühholoogiad on universaalsed ning igaüks, kes vähegi sotsiaalseid sidemeid omab, tunneb need siit ära, saab suhestuda, võrrelda ja siduseid luua nii ennast ümbritseva kui ka lavaltoimuva loo sisekosmosega, rääkimata inimeste kiiksudest ja otsustest, miks nad käituvad nii, nagu nad mõnikord käituvad..... harutada seda sasipundart, mille iga sõlm avab üha uued põhjus-tagajärg "ahhaa"-arusaamad.
Ei, see pole mingi keeruline lugu (mingis mõttes isegi žanripuhas romantiline suhtedramöödia), kuigi seda tasuvam lavalugu vaatajale on, mida rohkem ta tahab süüvida ning analüüsida, miks naine teeb või ütleb nii ning siis jälle mees reageerib sellele naa või teatud kohtades hoopis jätab reageerimata, sest inimesed sellistes olukordades ei tee midagi lihtsalt niisama - neil on eesmärk või vastureaktsioon alati. Ükskõik kas positiivne või negatiivne, aga on. Tihti veel keerulisem ja mõnikord isegi vastupidist signaali saatev kui see, kuidas kõik teisele paistab. Iga teise öeldus sõna, tehtud žest või isegi silmavaade annab teisest inimestest huvituvale tõlgitsustvõimalused ja seeläbi ka südamerahu või -rahutuse. Selline tants ja tagaajamine läheb lahti ka siinses loos.
Lavastuslikult on Tiinal siin üks "tantsu"lõik, mis annab uskumatult palju juurde, nii sisukust kui ka eripära. Sest muidu on "Algus" eelkõige just lookeskne lavastus. Jäin kohe ootama ning peatselt juba igatsema veelgi rohkem selliseid nõkse, sest see ükski on uskumatult vinge ja seda isegi mitte otseselt tantsu mõttes vaid tulede, muusika, liikumise ja näitlejatelt läbi nende mängitavate tegelaste tunnete õhkupaiskamise mõttes (liikumisjuht Liis Niller). Samas kes teab, kui oleks rohkem sellisesse suunda mindud, siis "liigne magus ajab ju kõhu valutama" ning see mõnus amps ei olekski niivõrd eriline ja meeldejääv... Ent nõnda sai ja jäi sellest minu jaoks lavastuslikus mõttes kogu lavaloo tipphetk... see "paaritumismäng"... see "suhte- või elutantsu" sisu kvintessentslik paariminutiline võtmete kättejagamine (kuna meid "magamistuppa" kaasa ei viida, siis "kirge" tõi see kamaluga ka sellesse vaatevälja köök-elutuppa) Aga no natu-natukenegi oleks midagi sellist siia režii sisse tahtnud veel! :)
Need mitmed "kas nüüd minnakse tülli" või "kas siin ongi alguse lõpp ja suhet ei sünni" on võibolla võimalik tempostatuse mõttes veelgi lihvida (kusjuures etenduse esimeses pooles vaadates lausa imetlesin mõtestatud täppis-tempomängu, ent siis ühest hetkest läks see kuhugile kaduma), aga see on ju ka esietenduse needus, sest mängides ilmselt muutuvad selle lavastuse etendused veelgi üha paremaks, (sobiv võrdlus ehk ka hea veiniga...just nagu heade "suhetegi" puhul armastatakse teha! :)) Seevastu Andrese ja Silja omavaheline lavakeemia on täiesti paigas. On nad ju ka just õiges vanuses ise karakterite mõttes. Karakterite, kes pole enam mitte noored ning bioloogiline kell juba üsna häälekalt tiksumas, aga samas sellises eas, kus veel korteri- või mõnelt muult peol või baarist või tantsimas-käigult elukaaslane leida.
Silja pole saanudki sellist tänapäeva, endaga sama vana mitte-karakterrolli (ehk "tavalist" inimest) peaosas mängida juba ei-tea-mis-ajast (ja ma leian, et ka Koppelmaa Katk.est.used pereema oli siiski puhas karakterroll). Kuid viimasel ajal kõik need ta mõnusalt värvikad tegelased on üksteise järel näitlejatööde aasta tippude seas, olgu selleks siis harrastusnäitleja Roberta, kes on suurem kui elu "Hullemast hullem"as, pilkega silmanurgas Raja Teele "Paunvere poistes" või "Charlotte Löwesköld"i vastik valetaja Thea Sunder. Nüüd siis ometi. Silja kiirest rääkimismaneerist tingitult oli alguses natuke võõrastav seda tegelast küll uskuda, aga eks närvilised inimesed kiirendavadki ju oma kõnet ning kindlasti see Laura seal oma julgete ja otsekoheste sammudega oligi närvis...ja sestap oleks see ehk õigustatud lahend, kui näitleja ka varemates rollides poleks oma kiire kõnega silma torganud (ilmselt näitleja eripära). Etenduse edenedes siiski tekstiedastus (õnneks) normaliseerus (või harjus kõrv ära?), aga siin tuleb ka mängu vaataja isiklik suhtumine sellistesse naistesse... ehk pealetükkivad on (minu jaoks alati) eemaletõukavad. Kogu elu on tulnud selliseid endast eemal hoida...sest ise tahaks ju hoopis olla see "jahimees" (no mitte enam praegu eks...aga siis kui noorena see naiste tagaajamine oli)... Kui naine on "kätte võidetud" on justkui suhtel tugev stardipositsioon, kas pole (vähemalt alguses, sest kohe hakkab või peaks hakkama kõikvõimalikke tugevdajaid juurde lisanduma)? Samas see pole ka üleskutse naistele "ootama jäämiseks", sest kui mees on mömm ning kohe ju seda ei tea (ja eks me eesti mehed ju natuke liiga tihti olemegi), siis võib jäädagi seda "algust" ootama!
Veelgi täpsemalt, mis ma öelda tahan, siis just selle naise pärast (nagu Laura) või siis ikkagi just milliseks Silja ta mängis(?) ma nii erilises vaimustuses oma (liiga?) suure ootusega "Algus"st ehk lõppude lõpuks polegi... kui võiks. Vast suurim kriitikagi on just seoses Laura karakteriga, nimelt vaatasin ja mõtlesin, et tekst mida see tegelane räägib on ju selline, mis peaks äratama kaastunde tema vastu... Ta on juba 38... siiani üksik, lasteta, see peaks olema tema jaoks tragöödia (ja sõnades ongi), lisaks tundub, et ka nüüd see mees ei taha hästi vedu võtta, kes tal parajasti käsil, aga laval on inimene, kes sellist tunnet siiski ei tekita (loe: ta ise seda ei tunne!) vaid ainult "räägib". Ei tea küll kas see kivi läheb näitleja või hoopis lavastaja kapsaaeda, sest selle tegelase (esietenduse põhjal) hingevalu tegelikult pole siin "tabatud". Seevastu Andres mängib kogu oma dilemmadepuntra lavale lahti. Sa näed, miks ta on nö. reserveeritud. Miks ta on selline "munas kana" ning kui oma loo lahti jutustab ja tausta annab, siis mõistadki ta olekut. Viid kokku ning viid psühholoogiliselt otsad kokku. Danny on elus haiget saanud ning sellepärast ta ei lähe nii lihtsalt liimile. Mõlema näitleja füüsiline pool on küll läbimõeldud ja toimivad, on see siis Silja üksinda tantsimine või Andres kentsakad tantsusammud, kui ta proovib muusikaga õhustikku kergust tuua ja nende tõmbed ning eemaldused. On ju mõlemasse tegelasse kirjutatud nii ehedat kihistikku kui ka inimlikku kohmakust. Siljal ja Andresel tuleb siin veel kõik see pea 2 ja pool tundi täiesti rambivalguses olla ja sellises kammerlikus, kahe näitlejaga lavaloos ei saa nad ka hetkekski hinge tõmmata (vaheaeg ju küll, aga kogu ülejäänud aja on nad katkematult oma tegelasi avamas ning "loodetava suhtealguse pingpongi mängimas").
Veel mõtlesin vaadates, et laulud ja muusika on siin küll muudetud ning eestlastele vast ka tuttavam valitud, aga kas ka "Peter Andre" ja mõned muud nõksud poleks olnud võimalik vahetada sobivamate-tuttavamate vastu, kuigi ega see pole vast ka nii oluline (internetiajastul on paljudele kõik nagunii teada-tuttav). Ise oleks seda va (lapsepõlve) Bros'i tahtnud ka kuulda, aga Meelis Meri on selletagi väga hea muusikalise raami lavastusele andnud. Ja seda mitte ainult nende paari tuttava looga, vaid ka tema enda igati head ja sobivat omaloomingut saab kuulda. Lisaks Londoni sügisena vihmapladin on täiesti olematu detail, aga märkamatult loob õiget tunnet (mitte ainult vihmase Briti saare viitena, aga ka muidu toa hubasuse ja kahe inimese südamepõksumiste vaigistamiseks). Liina Tepandi loodud "korter" on tõesti selline, et publik oleks kas nagu kärbes neljandal seinal või siis passiks nagu mõni piiluja vastasmaja aknast, pisut paista olev väline tellissein isegi võimendab seda tunnet ning ühtlasi on ka natuke Londonile viitav (samas brittide külma-kuuma vee eraldi kraane, ega isegi "vee keerajaid" siin pole, aga õigustuseks, et tegemist on uue ajastu ja väga värske remondiga ning on neil ka "selliseid"). Lisaks andis kunstnik mõnusa mõtte, et õige natuke kulda-karda siia ja sinna riputades võib toa kohe ning lihtsalt ja kiirelt pisut pidulikumaks muuta!
Kavalehelt saab lugeda muuhulgas nii näitekirjaniku kohta pisut rohkem, aga ka lavastaja ise avab oma mõtteid tüki lavale jõudmise tausta ning tema enda mõtete kohta, miks see lugu just tänases päevas oluline jutustada on.
Hinnang: 3+/4-
Kindlasti peegeldab see numbriline hinnang seda, et olin suutnud oma ootused liialt kõrgeks ajada. Tihti on ju teatrielamustega nii, et mõne hetke pärast ning ka hiljem ajas nendele tagasi mõeldes muutuvad nad kas pisut paremaks või siis vastupidi. Ootasin isegi siinse kirjutamisega natuke meelega just sellepärast, et ehk siis see kriitika natuke ununeb ning seeläbi tõuseb ka arvamus, aga ei, see on selline ja pidin isegi nõksu taandades kahevahele nihutama. Mis ei tähenda, et oleksin seda halvaks pidanud. Üldsegi mitte! Täitsa tore vaatamine on ning kui eelnevast tekstist võib jääda mulje, et see kõik on väga tõsine, siis üldsegi mitte, saab ka päris palju naerda! Lisaks (siiski ju üsna harukordne võimalus) võrdlemisi värske, maailma praeguseaja tippdramaturgiaga tutvuda siin kodumaa pinnal. Ja kuigi ju läbi tunnetuste, tuttavate ning läbi kirjanduse-tele-filmide ning teiste kogemuste teab seda valu, ehk kui keskealisena tahad kedagi teist inimest oma ellu, ja usun, et kui vaataja tunneb sealt rohkem enda kas üksinduse või partneri otsimise läbi olukorda ära, siis meeldib see talle veelgi rohkem, aga isiklikul pinnal oli see mure minu jaoks siiski (õnneks) nii kauge kui ka võõras. Minu jaoks vaatamisvääriliseks tegid selle eelkõige Andres Mähari mäng ning nii see mainitud 1 lõik lavastusest kui ka huvi, mis säilis kuni lõpuni, et kas nad jäävad hommikusöögini kokku või läheb mees ikkagi veel enne aovalgust minema... Ja kuigi ju tahad ikka inimestele head, siis see siin pole ju "Hollywood", eks! Seega lõpp pole päris kindel enne kui see on käes. Põnev ka, et kogu tegevustik toimubki niiöelda reaalajas, ehk suur kell köögiseinal liigub tegelaste jaoks sama kiirelt kui vaatajatele.
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Kalev Lilleoru pildistatud fotod):
ALGUS
LAVASTUSMEESKOND
Autor David Eldridge
Lavastaja Tiina Mälberg
Kunstnik Liina Tepand
Helilooja Meelis Meri
Liikumisjuht Liis Niller
Valguskujundaja Märt Sell
Tõlkija Triin Tael
Osades Silja Miks ja Andres Mähar (Vanemuine)
London. 2015. Sügis. Öö. Laura (38) juures on just lõppenud soolaleivapidu. Kõik on lahkunud. Danny (42) joob veel oma õlle lõpuni ja...
DANNY: Nii et sina otsustad? Sina otsustad, mis saab...
LAURA: Nojah, paistab sedamoodi küll.
DANNY: See on siis õnnemäng?
LAURA: Või järsku hoopis millegi algus...
Esietendus 28. jaanuaril 2022 Rakvere Teatri väikses saalis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar