"Kuhu sa jäid?" on austraalia näitekirjaniku, Andrew Bovelli kirjutatud ja peaks rõhutama, et ka "konstrueeritud" lugu, kus ühe linna 9 elaniku saatused põimuvad läbi riivamiste või suisa lauskokkupõrgete üheks ketiahelaks, milles on nii abielusuhete rikkumisi, armastuse otsimist, inimhingede tegelikku üksindust, inimpsühholoogia varjatud alasid, saatuslikke kokkusattumusi kui ka kriminaalseid sugemeid.
Kõik saab alguse sellest, et kaks abielupaari on hotellitubades risti petmas on abikaasasid. Ainult vaatajate jaoks mängitakse need välja ühes ja samas "toas". Näitlejatel keeruline ülesanne öelda oma tegelaste repliike küll kordamööda, küll kajana, küll hoopis korraga (justkui rõhutades olulisemaid sõnumeid), tekitades "sarnases olukorras" suhtlemisel tekkivate "sarnaste mõtete" ja "sarnaste kasutatavate ütlustega" kaanoni. Kontseptuaalsuse mõttes huvitav vaadata, ent see pole mitte lavastaja Sander Pukk'i trikk, vaid nii on näitekirjanik selle kirjutanudki. Olemuslikult tõi meelde Ugala Tanel Jonase lavastuses "Võrku püütud" lavastuse, kus ka alguses 2 pere samaaegselt laval, aga erinevates kodudes risti-rästi suhtlevad.
Motell, suur voodi, pahelised inimesed - eeldaks, et siin on mingit seksikust ka, aga ei, lavastaja ei taha selliseid aktsente loole sisse tuua. Jah Janek Vadi tegelane jõuab võtta end alukate väele ja Jaana Kena tegelane istub vast pisutki provokatiivselt Riho Kütsari tegelasele sülle, aga ei, (kahjuks) hoitakse terve lavastuse põhitoon läbivalt (vägagi) tõsine, isegi pisut masenduse poolele kalduvana (ent õnneks mitte ka liiga raske, ehk seal on omad muiged sees).
Ent sellele pole ka otseselt midagi ette heita, sest eks see inimese üksindus ja õnnelikkuse tundeta olemine olegi ju üksjagu masendav. Saati siis kui Sind süüdistatakse kellegi mõrvas või siis kui tunned, et oleksid saanud kellegi surma ära hoida, ent olid samaaegselt hoopis ise paha peale väljas või siis kui loed teise kirjadest välja armastust, mida seal tegelikult polnudki. Sõnad on siiski vaid sõnad - teod on need, mis meie maailmas midagi ka tegelikult väärt on.
Vaadates tõstatub ikka ja jälle see küsimus, et kus ikkagi läheb piir tegeliku petmise kohalt - kas alles siis kui toimub ka päriselt seksuaalne ühinemine või juba siis kui seda vaid plaanitakse? Kas näiteks tagamõtetega musi on juba petmine? (minu arvates on) Ja kas andeks andmisel on mõtet või see, kes petab, see petab uuesti? Nii palju kui on inimesi on ka muidugi erinevaid mõttemalle... psühholoogilisi erapärasidki. Öeldakse, et mehe jaoks on truudus petmisvõimaluse puudus. Iseennast tundes, ma küll nii ei ütleks. Samas nõustun sellega, et petmine on alati inimese "otsus". Tihti minnakse liiga libedale teele, ehk kellegi eriline tähelepanu ajab silmad küll korralikult krõlli (tahame ju kõik just meile keskendumist kellegi poolt, kes meile meeldib), andmata aru, et argipäev, mis kodus valitseb lihtsalt ei tekita selliseid olukordi nii tihti või on üldse inimesed sellise karakteriga, et nad ei oska... igapäevamured-askeldused ju võtavad oma (suure) lõivu ja nõnda ei ole see kogu aeg ju isegi võimalik. Samas kui kodust väljas keegi tuleb ja pöörab eriliselt tähelepanu. See on ju iga suhte alguses nii. Paraku inimene on tavaliselt rumal ja ei mõtle, et kui selle tähelepanupöörajaga kunagi jõutakse "argipäeva", siis on ka sealt see "meeletult intensiivne tähelepanu" ja "uudsusepõnev" kadunud. Siis võivad hoopis teised asjad välja tulla ning leitakse, et hoopis varasem oli parem... aga teed tagasi enam ju pole. Siin on vähemalt 5 inimest petmise erinevas staadiumis, erinevate tunnetega oma partneri ja iseenda elu ning soovide otsusesõlmede kütkes. Kes kuidas otsustab ja miks, sellega saab vaadates kiiresti ja lihtsalt suhestuda, olgugi, et midagi "lihtsat" selles lavaloos pole - need on ju inimsaatused.
Kuigi selline kokkusattumuste-värk on tihti raskesti sulatatav... vähemalt siinkirjutaja jaoks, siis ometi pole selline ka päris võimatu olukord. Samas paratamatult mitmed muudki juhtumid selles lavaloos annaks nagu aimu, et tegemist on mingi tõeliselt väikese kohaga... Selles mõttes isegi Viljandi oleks ehk päris sobilik...Kuigi siin nimed hoiavad ikkagi selle "kusagil välismaal" (omamoodi kahju).
Näidendi põhjal on näitekirjanik ise kirjutanud ka stsenaariumi (filmi pealkirjaks "Lantana" - võitis omal ajal hulgaliselt auhindu ning filmis on ka mitu Austraalia suurt staari mängimas), seal on tegevustik lineaarsem, kuidagi selgemalt otsesem (ent muidugi sama suhete-juhtumite sasipundar), aga ka tegelasi on juurde kirjutatud.. näiteks üks meestest, kes oma naist pettis, tegi seda teise mehega... Siin, originaalis on kõik küll hillitsetum, aga teatris ja oma silme all nende sõlmede harutamist vaadata jällegi palju intiimsem ja lähedasem - kaasakiskuvam. Eelistan selle loo puhul kindlasti teatriversiooni, olgugi, et filmi dramatiseergut kaasates oleks saanud natuke veelgi parema.
Kui juba "lugu" ise on "selline", siis loomulikult ka näitlejad teevad siin psühholoogiliselt sügavaid rolle. Ugala on kutsunud külalistena lavastuse truppi Liina Vahtriku ja Riho Kütsari (nemad ongi üks selle alguse hotellistseeni abielupaaridest, ainult kumbki teise paari osapooltega enda partnerit "petmas"). Liina on üks isiklikke lemmikuid ja minu jaoks üks selle lavastuse nägemise suurimaid huvi põhjuseid. Selles mõttes isegi üllatav, et ta on siiski kõrvalosas... sellepärast on ka lavastus eriline, et eks need tegelased siin kõik ju ole "kõrvalosas", nö. "omas mullis", "omas ketiahela lülis". Kahe vaatuse vahel praktiliselt näitlejad vahetuvad, kuigi korraks külastab mõni teisest vaatusest oma kohaloluga ka esimest, teises vaatuses jätkab läbivamalt üks ja ülejäänud tulevad veel päris lõpus mängu. Kuid Liina roll ka kandmise mõttes on vägagi marginaalne. Tore muidugi alati teda näha, aga siin laseb ta teistel vast rohkemgi bravuuritseda. Liina päris mitmes misanstseenis toetub eelkõige poosidele, ilmetele ja hoiakutele. Riho Kütsari tegelane on ainus, kes on mõlemas vaatuses läbivalt kohal. Kuid ka Riho ei tee midagi nii erilist oma rolliga, tema ise Ugala trupis on juba piisavalt eriline :) Jõulise politseiniku mängib küll väga hästi karakteriseeritult välja, mitte nii, et ainult Janek Vadi tegelane selle kaugelt ära haistab, aga see on ka publikusse näha. Väliselt vast ka kunstnik Kristjan Suitsu abiga. Kristjan, kes ka Ugalas külalisena selle lavastuse juures, on loonud ühe suure monstrummoodustise, mis mõnes stseenis mõjub kui motelliaken, teises baar. Tundub, et ka KUMU jaoks (kus mina seda vaatasin) on mõõtmed väga täpselt parajaks timmitud, sest see oleks nagu lausa sinna loodud. Kuid need "külalised" trupis on käivitanud hoopis Ugala enda näitlejates mingid uued ja huvitavad mootorid. Eelkõige see kurbuse aste on siin kõigil väga hästi ja tugevalt sügaval pinna all ja mängitakse väga oskuslikult sealt välja. Õnnetu olemine vast on üks peamisi põhjuseid petmisele ka... Kuid õnnetu ollakse ka teadmatuses - midagi on elus valesti, aga sõrme ei oskagi valusale kohale otse peale panna... ometi midagi siiski takistab lõpuni õnnelik olemast - inimlik. Teisalt läks mõte ka sellele, et võibolla ikkagi ongi parem mõnikord olla teadmatuses - mida ei tea, see ei tee haiget... Kuid kõigel siin ilmas on ikkagi põhjus ning kas ei peaks need tõed ikkagi pigem päevavalgele jõudma, et siis juba otsustada, kas need põhjused on liiga olulised või saab nendest mööda ja üle?
Ugala näitlejad tõesti teevad siin kõik väga erilised rollid. Kui ehk Martin Mill, mängides pidevalt kusagil taamal ja seega jääb sellisest "mängulisest" fookusest ka natuke kõrvale... Aga Jaana Kena, oma šiki soengu, hirmkõrgete kontsadega... see petmisjärgne südamekaotus ja isegi näolt peegelduv hingevalu teeb relvituks. Tahaks ju ta tegelase hukka mõista, aga hakkab hoopis kahju! Eriliselt kahju hakkab Tarvo Vridolini loodud üksiku mehe loo ja tunnete pärast. See on ka ainus hetk kogu etenduse jooksul, mil pisarad polnud kaugel... ja seda just eelkõige kuivõrd südantlõhestavalt Tarvo oma tegelase ahastava kurbuse segatud pettumusega lavale paneb. Isegi inimene, kes ise pole üksik, tunnetab seda üksindusevalu läbi näitleja kehastuse. Janek Vadi oma tegelase vast teistest rohkem üles-alla emotsioonideskaalaga saab mängida ka suuremat tunnete paletti lahti, versus Riho Kütsari politseinikliku kivinäolikuma tegelase heaks vastukaaluks (mehed on erinevad... ja kas petmisel otsitaksegi "kedagi teistesugust"?!). Kuigi Kütsaril on ka siin üks väga mahlane stseen, kus korraks näitleja silmad tõeliselt särama löövad ja seda on mõnus vaatajana tunnistada. Ent siiski mitte lasta end eksitada, ka Janeki tegelase "skaala" on pigem tunduvalt rohkem ikka seal miinuspoolel punases...
Triinu Meriste psühholoogina mängimas nii oma tegelastele vastu kui ka avamas selle naise sisemist mina ja maskitagust, mis on küll ühe inimese kaks poolt, aga psühholoogilises mõttes sobivadki just selle ühe inimese sisse. Seal, mehega... läbi telefoni... suhtluses on isegi mingit armastust läbi kumamas, kuigi karakterina ikka kuidagi õnnetu. Lisaks Tarvole, tegid minu jaoks veel omakorda kõige õnnestunumad rollid Margus Tabor ja Marika Palm. Marguse veel eriline sügav kurbusenoot on kuidagi näitleja enda rollideprismale tagasimõeldes lahendatud mingi eriliselt sügavalt kurbusest välja kaevatud valuga. Kurbus ju temani alles jõuab rollijoonise jooksul, kuigi see on kogu aeg ka seal olemas algusest peale. Segatuna närvilisusega leiab siit Marguse, millist tõesti kunagi varem näinud ei olegi! Ja see on iga näitleja puhul suur saavutus (vähemalt minu silmis). Marika Palm on vähemalt viimase kolme rolliga minu arvates saanud üha paremaks ja paremaks. Olen tihti tema rollide suhtes kriitiline, aga nüüd vist päris esimest korda absoluutselt mitte. Mul on tunne, et Kaili Viidas "Sume on öö"ga avas temas mingid uued vajalikuld registrid - logistas rohkem paika just "mängimise" ja psühholoogilise realismitaotluse vahekorda, mis minu jaoks ongi olnud siiani see noore näitlejanna künnis. Aga siin see tema täiesti isemoodi femme fatale - ühe jaoks armuobjekt, kes ise seda ei tunnista endale, et ta on mänginud teise inimese tunnetega - see lihtsalt ongi selle karakteri loomuses ja Marika hoiab oma rollipiirid nii loomuliku distantsi peal teistest tegelastest - nagu tema tõesti olekski süüdimatu. Teisalt teise mehe armuke... ideaalne armuke, kes ei nõua mehelt isegi lahkuminekut - nagu "armukeste õppematerjal" - kuidas saada mees enda juurde veel rohkem kleepuma. Suurepärase tasakaaluka pingega mängitud! Huviga ootan, mida järgmiseks...
Kuid eelkõige ei ole see siin "soolode" mängimine. Kui üldse, siis just selline materjal pakub ansamblimängu ning Sander Pukk on seda siin väga hästi kokku kõlama lavastanud. Ilma eriliste lavastajatrikkide ja -viledeta, usaldadeski materjali ennast ja oma tugeva trupi näitlejate süvitsiminevat mängu.
Hinnang: 4-
Hinnang peaks näitlejatele olema kõrgem ja ka materjal on kahtlemata teatraalselt sobilik ja seda eriti inimsuhetest ja suhete detailidest ning inimeste otsustest eriolukordades huvituvatele. Samas minu jaoks oli see (filmi küll juba palju aastaid tagasi näinuna siiski) tuttav lugu. Ja tõesti oleks seal tahtnud siia dramatiseeringusse lisandeid. Eelkõige oleks tahtnud rohkem kellelegi kaasa tunda, aga nad kõik olid omade positiivsete, ent samas ka väga negatiivsete külgedega. Muide maailmas lavastatakse-mängitakse seda näidendit ka 4 näitlejaga - Ugalas annab lopsakalt rikkalikult 9 näitlejaga lavastus pea suurlavastuse mõõdu välja ja sellest ka huvitav paradoks - sest seesmiselt tegelikult on tegemist ju üsna kammerliku ja vägagi intiimse sisuga. Ma ei saa öelda, et mul oleks igav olnud, aga ometi oleks tahtnud siiski mingeid aktsente siia-sinna... Jah, isegi muigama seal vahepeal natuke ajab ja selle mõttes pole vaja karta ka sügavat masendus, olgugi, et ilmselt mu rollikirjeldustest võiks selline mulje või isegi asjatu hirm jääda. Kuigi see on tõesti oma siseatmosfääri mõttes ka üdini tõsine, aga siin-seal, kes tahab see leiab oma ivad ka muuks üles. Ma päris kõigest ei saanud lavastuslikult aru, nagu näiteks see, kui Jaana tegelane tõmbab oma silmaaluse mustaks... mingi viide millelegi, mida ma ei jõudnud üles noppida, sest kaasamõtlemine on siin kihtide vahele pugemisel olulisem kui tavaliselt. Ega kõike ju ei peagi mõistma, väiksed küsimärgid ainult rikastavad elamust, aga seal oli veel mingeid asju, mis võisid muidugi ka tuleneda ikkagi võõras kohas mängimisest või sellest, et selline keeruline kabetamine tegelastel võtab mõned korrad publikuga dialoogis sissemängu, et asi tõeliselt õitsele puhkeks... Ja kahtlemata, alati kui võimalik, oleks ikka mõistlik etendusi teatrite koduteatris vaadata (minul seekord lihtsalt polnud).
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Urm'i tehtud fotod):
Kuhu Sa jäid?
Andrew Bovell
LAVASTUSE TUTVUSTUS
suhtepõnevik
Selles Andrew Bovelli meisterlikult läbipõimitud tegevusliinidega näidendis ilmub vaatajate ette üheksa tegelast, kes kõik on ühel või teisel viisil seotud looga, mis paari kuuma päeva ja öö jooksul ühes rannaäärses linnakeses lahti rullub.
Teie ees on Pete, Jane, Leon ja Sonja. Nad on baaris ja tantsivad. Muusika läheb valjemaks… see on natuke erutav. Võib-olla mõni Ladina-Ameerika rütm. Pete ja Sonja on ühes baaris, Leon ja Jane on teises. Nende tantsus on midagi enamat kui lihtne kõigutamine. Pete on tegelikult abielus Jane’iga. Sonja on tegelikult abielus Leoniga. Pete ja Sonja lähevad koos odavasse hotellituppa. Leon ja Jane lähevad koos odavasse hotellituppa. Topelttruudusetus.
Teie ees on Neil, Sarah, Valerie, Nick ja John. Neil kirjutab oma kunagisele armsamale kirja. Sarah kõneleb oma terapeudiga. Valerie üritab paaniliselt oma abikaasat kätte saada, sest tema auto on ühel kõrvalisel teel katki läinud. Nick annab politseis ütlusi. John ootab oma naist koju. Aga siin on konks. Sarah on Neili endine armsam. Valerie on Sarah’ terapeut. Nick pakub Valerie’le küüti. John on Valerie abikaasa.
„Kuhu sa jäid?“ on teine austraalia näitekirjaniku ja stsenaristi Andrew Bovelli näidend, mis Ugalas lavale jõuab. 2019. aastal esietendus tänaseni täissaalidele mängitav „Surmkindlad asjad siin elus“. „Kuhu sa jäid?“ (originaalpealkirjaga „Speaking in Tongues“) tõi Bovellile Austraalia Kirjanike Liidu auhinna ning režissöör Ray Lawrence’i palvel kirjutas Bovell selle ümber filmistsenaariumiks, mille põhjal valmis 2001. aastal film „Lantana”. Filmile sai osaks rahvusvaheline menu ja seda pärjati suure hulga auhindadega nii Austraalias kui erinevatel festivalidel.
Etendus kestab 2 tundi ja 45 minutit (ühe vaheajaga)
Esietendus: 10. veebruar 2022
LAVASTUSE MEESKOND
Lavastaja Sander Pukk
Kunstnik Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)
Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov
Tõlkijad Liis Aedmaa ja Laura Kalle
Osades
Riho Kütsar (Teater Vanemuine), Liina Vahtrik (külalisena), Janek Vadi, Jaana Kena, Tarvo Vridolin, Triinu Meriste, Martin Mill, Marika Palm ja Margus Tabor
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar