Vaimustav, vapustav, võimas, vallatu, võrgutav, veenev, võrratu Eesti teatrimaailma eredaim täht on lahkunud siit meie teatritaevast...
Olin 8-aastane, kui Nukitsamehe film kinno tuli. Isa viis Kinomajja esilinastusele ja see ongi vist kõige esimene mälestus Itast, samal aastal tuli televiisorist ka "Igihaljas vaatemäng", kuigi seda vaatasin juba "vana Ita Everi fännina", seega vast oli ta teistestki teletegemistest juba varasemalt tuttav (näiteks "Mees, naine ja kontsert" telelavastusest kindlasti)... Ehk tegelikult ei mäletagi aega, mil teda ei teaks... Nagu ma lapsena arvasin, et koerad on mehed ja kassid on naised, nii ma arvasin, et mu suured lemmikud Aarne Üksküla ja Ita Ever on mees ja naine... Nüüd neid siis pole enam kumbagi... Või no on ju ikka - mälestustes, telelavastustes, filmides... südames - igavesti!
Kunagi Tallinna 7. Keskkoolist koju (elasin pool lapsepõlvest telemaja kõrval - Lomonossovi 25 majas), buss number 22ga sõites, sattusin Itaga kõrvuti bussis seisma. Kui väga pingutasin, olin temast natuke pikem... Passisin vist suure austajana teda nii üksisilmi, et ta viskas isegi väikse nalja selle kohta :) See ongi mu ainuke päris suhtlus temaga. Hiljuti kutsuti ka raamatut temast kirjutama ning jõudsin vaid 1 peatüki kirjutatud, kui sain aru, et ilma temata ma seda kirjutada ei taha... ei suuda. Uurisin isegi tema telefoninumbri välja, aga helistada ei julgenud, sest ta oli haiglas ning sisemine hääl ei lubanud, sest kuidas ma teda seal ikka tülitan...nii jäi ka raamat kirjutamata kui ka Itaga päriselt vestlemata...
Mäletan, et mu oma esimene laps oli umbes 6-aastane (nii umbes 22 aastat tagasi), kui sai ta viidud Eesti Draamateatrisse vaatama (vast nii väiksele lapsele sobimatutki) "Pihlakavein"i (ehk Roman Baskini lavastus Kesserlingi "Arseen ja vana pits" põhjal), et ta ikka ära näeks "veel" Ita Everi teatrilaval... Tegelikult said kõik 3 last teda laval näha ja oli Ita ju veel väga heas mänguvormis ka oma viimases - lavakooli 29.lennu diplomilavastuses "Päikese lapsed". See 2019.aasta Uku Uusbergi lavastus jäigi ka minu jaoks viimaseks lavakohtumiseks Itaga. Lugedes Eesti Draamateatri leheküljelt tema rollide nimistut, siis ega alates kusagilt 1994.aastast õnneks ükski roll kuni viimaseni nägemata jäänudki, lisaks veel paarkümmend teatrirolli varasemast ning hulganisti telelavastusi ja mitmed filmidki... tõeliselt vaimustav ja suurepärane rolliloometeekond!
Kui kõige lemmikumaid neist lemmikutest esile tuua, siis kahtlema sellest sajandist "Augustikuu" (suure pere matriarhina) ja "Kuningas Lear" (kus Ita mängiski endale kohaselt KUNINGAT). Kuid minu jaoks isiklikult - 100 korda vaadatud "Naine kütab sauna" film, oli vist see, milles ja millisena teda kõige rohkem nägin ning tema andesse tegelikult kunagi päris-päris alguses armusin.
Lähevad need lapsepõlve ja elu suurimad lemmikud... järele ongi jäänud vast heal juhul paaril käel kokku lugeda veel... Aga Ita oligi neist veel see kõige-kõigem...
Head aega, Ita!
Puhas au ja rõõm oli samal ajastul elada... kõigi kaasteelistest kultuurisõprade elu on sõna otseses mõttes olnud Sinuvõrra rikkam! Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar