Teater Ekspeditsioon „Reis metsa lõppu“ pakub täpselt seda, mida pealkiri ja teatri enda nimi lubavad, ehk viib vaatajad „ekspeditsioonile, läbi metsa sinna, kus metsa enam ei ole“. Teeviidaks Juhan Jaik ja tema, alles 5 aastat tagasi ilmunud Lauri Sommeri koostatud „Tundmata palu“ raamatust pärit, varem ilmumata lugu „Ohemäe jahimehed“.
See on teater mõtlevale inimesele ja nagu üks trupi näitlejatest, ehk Marika Vaarik kusagil intervjuus ütles, et „Jaik ei anna end lihtsasti kätte“, nii võiks öelda ka lavastaja Lauri Lagle kohta. Olen tema teekonda lavastajana jälginud esimestest lavastustest peale ning teatav krüptilisus, otsingulisus, aga samas kõrge kunstiline ambitsioonikus on alati Lauri töödega kaasas käiv (blogis kunagi avaldatud Eesti teatri 2010ndate, ehk dekaadi 50 suurima teatrielamuse sekka mahtus mh. tema „Suur õgimine“, mida siiani olengi tema parimaks pidanud, aga see uusim kui just ei löö, siis kõigutab toonast). Midagi pole tal kunagi lihtsalt lavale seatud sellepärast, et peab seda või teist asja tegema, ikka näib, et tema tegemisi on saatmas mõtete jagamise sisemine vajalikkus, publiku kõnetamine Lauri enda keelega, mis sisaldab kunstilist katsetamist, riskimist ja seeläbi on kõik ta lavastused ka täis ootamatuslikkuseid.
See teatav – kunagi ei tea, mis järgmises stseenis juhtuma hakkab – oleks nagu sellegi lavastuse tüvi. Oksteks on 4 tugeva kohalolu, sisendusjõulisuse ja publikuga käsikäes (ehk silmsides) näitlejatööd ning juurteks väga eriline ja mitmeti läbikomponeeritud dramaturgia (dramaturg Eero Epner, aga ilmselgelt just Lauri Lagle+trupi enda nägemuste mõjutusel).
Kui alustada algusest, siis kohe kätluses visatakse õhku küsimus: kelle Sina Noa laevale kaasa võtaksid? Ja kohe on mängulaud seatud hoopis selle vinkli alla, et me pole siin „teekonnal metsast välja“, vaid hoopis „teekonnal maailma, kus enam metsa polegi“. Üks valusamaid ja tähtsamaid küsimusi praeguses Eestis ökoloogilises mõttes. Aga lisaks ka otseselt huvitav küsimus – kelle Sina võtaksid Noa laevale? Kui saaksid valida ainult ühe? Lapse v elukaaslase v vanema v kellegi, kelle abil ellu jääda? Või siis kui saaksid valida osa oma kogukonnast? rahvast? millise osa? Ja oledki vaatajana jumala seisusesse asetatud. Tahaksid Sa seda? Aga kui alternatiiv on see, et keegi teine otsustab hoopis Sinu saatuse? Ja nagu nipsust tekkis kohe uus oluline ühiskondlik dilemma – oled Sa sellel (elu)mänguväljal lammas või karjane? Ja niimoodi neid vaatajas sisemisi küsimusi äratades ridamisi…kuni päris etenduse lõpuni välja, mil Marika Vaarik, lakoonilise häälega loeb raamatust lõigu, mis peale seda Jaigi novelli „metsa kättemaksu“ mõjub nagu külm vesi krae vahele – stiilne raamistus, kui mõelda just nimelt sellele, millest kogu lavalugu algas – paljastamata täpset sisu, võib vast julgelt siiski öelda, et külm ja karm tõdemine – miks ning kuidas metsa varsti enam polegi. Jahmatus. Kas tõesti Jaik kirjutas selle juba 100 aastat tagasi? Või see oli siiski selle lavaloo autorite lisand? Nii või teisiti nagunii mõtlemapanev, aga kui juba Jaigi ajal koputati niimoodi südamele, siis on see Lagle ja ta trupi poolt nagu haavale soola raputamine ja sõrmega osutamine, et me inimesed oleme ikka üks rumal, kasuahne (kui mõelda metsanottimise peamistele põhjustele) liik, aga kas ka just see „olukord“, mis laval loetud tekstis ilmneb on paratamatu? Tõi meelde ka salajase ja šokeeriva (ka eesti keeles ilmunud) Lugano raporti (ei tea, kas tegijate mõtestatud seostatus või kokkusattumus, aga arvata võib, et tulevikus üha rohkem esilekerkiv).
Näitlejatööde kohta ei ole muud jagada kui ülivõrdelisi kiidusõnu. Kõik 4 on ju omamoodi erinevad inim- ja näitlejatüübid, samas lavastuslikust vormistki tulenevalt hingavad tähelepanuväärselt ühtse trupina (eks nad ole mõnevõrra seda varasemates lavastustes treeninud ka ja see omakorda tõstatab trupi kui teatriga kaasaskäiva nähtuse olulisust versus äsja kogetud suveprojektid, mis toimivad otsekui vastupidiste, ent ka ju omamoodi mõnusate nähtustena… aga see kontrast on seda ilmsem… samas kui mõelda just tugevatele „ansamblimängudele“, siis need sünnivad tavaliselt just nende vahel, kes siiski on varem koos ja tihedalt laval olnud ning kui seal ongi 1 külaline, siis see võib seda võimestada). Samas kuna igale laval toimetavale trupiliikmele jagub ka fookuses olemise momente, siis saavad nad kõik ka eraldi särada. Võibolla mitte psühholoogilise pagasiga teatud „rolli“ kandes, pigem on nad kõik selle ekspeditsiooni giidid. Lavastuslik vorm kui selline on siin ju ka natuke nagu mitmeti mõtestatav, sest paralleelis jooksevad mitu tasandit. Ühes mõttes on see nagu ettekanne, tagaseinal videoga, mida näitlejad live’s maketi, proppide ja isegi objektiteatriga seavad ja üle kannavad. Teisalt on see jutustav teater, ehk jutustatakse seda Jaigi lugu, ehkki väga kujundlikult ning erinevate sümbolitegagi. Aga kuna sellest loost tehakse pidevalt väljapõikeid, andes ühtlasi nii liha luudele kui ka aidates luua raamatulugemisega kaasneva ettekujutusliku maailma ja kogu seda dimensioonide küllust lavale, mis lugedes ju inimese peas ennast loob. Näiteks on siin olulised lisaks kuulmis- (helikujundaja Artjom Astrov… huvitav, kas tema oli ka selle, aasta ühe vingeima ja mõjuvaima teatrilaulu „A kas Sa arvad, et see on finaal vä?“ tuttavatest eesti lauluviisidest kokkuseade mõtteautor? <-see oli 1 lavastuse 2st suurimast elamuslõigust) ja nägemistajudele lisaks lõhnad ning valgusest (valguskujundaja Siim Reispass – eriti meeldisid elavad valgusmuutused ning klaveri sisse peidetu) ja näitlejate edastatavatest emotsioonidest kohale jõudvad aistingud. Videovõtetes (videolahendus Tanel Ojasoo) oli objektiteatri ärakasutamisest nukufilmilikku esteetikat (metsamaketi ja suitsust tekkiva uduga…veel üks stiilne alusmaterjali õõvapeegeldus), aga ka puhtast visuaalist tekkivat muhelust (nt.lahedad hetked, kui silmad paistavad karbipiludest).
Ja siis ikkagi see mäng! Katariina Tamm on publikuga ülekantud tähenduses käesthoidmise meister. Vaatad teda laval ja on tunne, et ta jutustabki kõike seda just Sinule. Ta on minu esindaja laval, ta on mu teejuht, kes hoolitseb minu eest, kaitseb mind, aga seejuures märkamatult kujumoondades liigub kehastusest kehastusse… ent sidet kaotamata. Simeoni Sundja siirus, avatus, selgus, mängu võlu, mis põhineb loomulikkusel ja täiesti hoomamatu fookusesse ja sealt välja liikumine. Siin tema „ood püssikuulidele“ ning sellega koos lihtne, aga ikkagi natuke efektne ka - mustkunstimäng, mis oma lihtsuses ei toimiks üldse nii hästi, kui ta ei teeks seda duaalselt samaaegselt imehästi ära pettes, nagu ta teeks seda väga vabalt, ent ometi ju täpselt ning keskendunult. Ja kogu kuulide-lugu ise jällegi paneb mõtlema ühendustele nii loo siseselt kui ka laiemalt maailmas toimuvaga. Marika Vaarik on ju teada-tuntud tempomeister, tema paisud on nii dramaatilised, võrreldavad ooperiaariatega ja siin saab seda meisterlikkust imehästi taas imetleda. Marika üks pikem monoloog on (sellele eelmainitud „laulule“ lisaks nö. 2 tipphetk selles lavastuses) selline, et peale etendust või täpsemalt tegelikult juba kohe peale selle esitamist, katsusin meenutada, millest ta tegelikult rääkis ja no ei suuda öelda. See on selline flow, et oled temaga koos tema lainel kaasas, naudid nii sõnade, hääle kui esituse poeetilisust, see kannab sind… aga ma ei ole veel teatris tundnud sellist fenomeni, et sõnadest tekkiv jutt ise ei jõua minuni, aga see tunne, see sõnulseletamatu miski poeb hinge. Müstika iseenesest, sest eks ole ju ka Jaigi loos see suur müstiline mets, kuhu inimesed müstiliselt ära kaovad... Ja seekordseks näitlejatööde krooniks veel Jörgen Liik ning tema hinge lavale laotamine, endast kõik andmine ja seda ju midagi vastu saamata (sest just sellise ennastsalgava, higist leemendava, lõpunimineva, viimsegi oma ihupooridest välja pressiva, metsiku, isegi seestumisliku rolli eest, mis see lõpuaplaus ja piletihind ikka on). Jahmatavalt vapustav, väega kehastus, vaimustav… mina ise ja tundus, et terve publik sai nagu puuga pähe!
Mis omakorda viis jälle just Lauri Lagle lavastusliku külje juurde. Esiteks näitlejate ja kogu lavamaailma ansambli laialivalgumise eest kokkusidumisel, aga ka kõige selle loo ja kõrvalpõigete terviklikkuses lausa meisterlik. Kärt Ojavee huvitavaid kostüüme päris lõpuni lahti ei muukinud, ainsana sain aru Katariina karvasest vestist, sest see läks loos endas kasutusele, aga miks neil olid kõrge kontsa või paksu tallaga eri ajastute jalanõud, mis Katariinal hoopis jalast kadusid, aga teistel mitte, mida sümboliseeris see ägedalt moekas, pool läbipaistev, ent ometi mitte - looming Simeoni seljas, samas kui Marikal oli tavalise esitlus-riietus ja Jörgenil midagi täiesti ummamuudut. Aga võibolla ma tähendustest pungil lavastuse puhul kaevangi mingitest kohtadest liiga sügavalt, kus tegelikult poleks vajagi? See tegelikult ei häirinud, vaid isegi pigem võimendas mõtestama kutsumist. Ja kuigi hindan väga seda Lauri ootamatutes suundades liikumist ning lopsakalt rikkalikkust põhijoonest kõrvalekalletes sissetoodud tehnikaid ja ideid, oli seal paar lõiku, mis minu jaoks ikkagi natuke ka venima kippusid. Ei saagi nagu aru, et miks see nii on, kui näiteks Jörgen Liik (ja teised) lauluga mürgeldasid, siis seegi oli ju lahmakas lõik kogu etendusest, ent ometi oleks võinud veel ja veel seda kuulata, imetleda ja imestada… Aga siis esimene nö.metsas otsimise lõik „ae-ae“tamistega, mille toimivus ongi ju ehitatud natuke sellele, et see „kestab“, aga ikkagi vist liiga hõre, teiste sisutihedamate vahel, et jõudis korraks juba hakata kella vaatama. Teiseks, üks viimaseid suuremaid lõike, metsa-maketiga, mis tänu videole ju igati toimiv ja põnevalt leidlik, aga samas ikkagi pisut pikapoolseks kippus minema ja veel just finaalis – mis ju mõjutab järelmaitset kõige rohkem, aga kui see pole enam nii mõttetihe kui suurem osa ülejäänud (sinnajõudmise teekonna) lavastusest, siis mängib omamoodi mäkra tervikule.
Need paar „kohta“ ei ole küll üldse nii olulised, et see tegelikult kõigele heale mingit suuremat mõju avaldaks, kui ainult lavastusliku tempostatusele kivi kapsaaeda ning pigem peenhäälestuse teema, mis arvatavasti esietendusel oli sedasi, aga kuna see on natuke tunde asi näitlejatel ka, siis võib eeldada, et see suhestatud sisse ja väljaliikumistel nendesse stseenidesse järgmistel etendustel veel täpsustub ning muutub ideaalsemaks. Igatahes tervikule tagasi mõeldes ning ka see, et kui me teatrikaaslasega Sakala-saalist väljusime ning veel pikemalt vestlesime ja oma tähelepanekuid jagasime – kusjuures huvitav, aga meie jaoks toimisid ning mõjusid lisaks ühistele ka mõnevõrra erinevad asjad tugevamalt - tema oli vaimustuses video-kasutamisest ning leidis sealt üles ajaga mängimised, mida mine nii otseselt ei täheldanud, mina olin rohkem võis sisulise komponeerituse pärast aga me mõlemad tõdesime, et Lauri Lagle liigub oma teatritegemisega heades ja põnevates suundades. Ühtviisi on see just (ühele kunstnikule omaselt) Laglelik, aga samas ka nii palju uusi mõtteid ja katsetusi, isemoodi loojutustamistki… ja mis peamine – mõtlemapanev, ehk seeläbi ka väärtlavastuse kategoorias. TeatriKUNST, mis ka päriselt kunst ja Lauri ning tema trupiliikmed ongi seega just nimelt, mitte lihtsalt teatritegijad, vaid ka kunstnikud. Samas teater, mis kindlasti ei ole mitte kõigile ja meel peab olema (väga) erk, et üles leida ja nautida kõiki neid sisemisi siduseid.
NB! Roppe sõnu kuuleb ka, (praegune olukord, sorry, panebki neid ütlema!) aga „ajastu“ ju ka vastav, ent ma arvan (jah, Jaik kirjutas ka muinas- ja lastejutte), et lapsed tasub seekord siiski koju jätta.
Hinnang ****
Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on teatri FB seinalt ja need pildistas Kulla Laas):
REIS METSA LÕPPU
"Reis metsa lõppu" põhineb Lõuna-Eesti müstilise kirjaniku Juhan Jaigi novellil "Ohemäe jahimehed". Ühel tavalisel päeval siirduvad mõned külaelanikud metsa ega tule sealt enam tagasi. Vana vimm metsa vastu tõstab taas pead. Valmistutakse otsustavaks ekspeditsiooniks, mis peaks tooma selguse majja ja määrama võimusuhted igaveseks. Kuid midagi luhtub. Mets ei anna alla ilma vastupanuta.
See on lavastus neile, kes ootavad teatrilt loojutustuse leebet puudutust. See on lavastus neile, kes ootavad teatrilt emotsionaalseid sööstusid ja näitlejate mängus otsinguid. See on lavastus neile, kellele meeldib panna kõik laval juhtuv tänapäevasesse konteksti. See on lavastus neile, kes tahavad argipäeva õhtul istuda pimedas ja vaadata, kuidas teda juhitakse kuhugi, mida tegelikult olemas ei ole, ja räägitakse midagi, mis ometi võib alati olla.
Lauri Lagle uuslavastus räägib loo algusest lõpuni, kuid teeb väljahüppeid ja kõrvalepõikeid. Karakterid saavad rohkem liha luudele, hetked paisuvad suuremaks, lugu kobrutab ja paisub. Kogunege! Hargnege! Koer, ütle, mida sa metsas nägid! Räägi kohe!
Esietendus 17. augustil 2023 Sakala 3 teatrimaja kammersaalis.
Etenduse pikkus 2 tundi
LAVASTAJA Lauri Lagle
LAVAL Marika Vaarik, Jörgen Liik, Katariina Tamm ja Simeoni Sundja
DRAMATURG Eero Epner
KUNSTNIK Allan Appelberg
KOSTÜÜMIKUNSTNIK Kärt Ojavee
KOSTÜÜMIKUNSTNIKU ASSISTENT Carmen Kremm
MAKETIKUNSTNIK Laura Pählapuu
HELIKUJUNDAJA Artjom Astrov
VALGUSKUJUNDAJA Siim Reispass
HELITEHNIK Raido Linkmann
VALGUSTEHNIK Grete Vaalma
VIDEOLAHENDUS Tanel Ojasoo
LAVAMEISTER Risto Roosaar
LAVAMEISTRI ABI Erki Kase
REKVISIITOR JA KOSTÜMEERIJA Johanna-Elisabeth Tärno
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar