esmaspäev, 22. juuli 2024

Isad ja pojad - Kontserdihunt - 2024 Suveteatripäevik 7.sissekanne


„Isasid ja poegi“ vaadates tekkis tunne, et just see ongi huumor, mida eestlased tunnetavad, mis just meid naerma ajab.

Laulusõnad, mille on kuulsaks laulnud nii Uno Loop kui ka ansambel Noorkuu ütlevad nii: 
„Kui ei oleks isasid ja kui ei oleks poegi, 
kui ei oleks vahel veidi vallatust. 
Ja kui ei oleks emasid, kes meil moraali loeksid, 
siis ei oleks õnne ega armastust!“

Paistab, et perekond Murulauk ongi just sellises olukorras, kus emasid justkui enam polekski. Vanaisa Evald (Egon Nuter) on lesk. Ema surma-aastapäevaks tulevad lapsepõlvekoju kadunukese soovi austamiseks (korra aastas ühisfoto tegemine) pojad Sulev (Hannes Kaljujärv) ja Riho (Indrek Taalmaa). Sulev tuleb koos poja Märteni (Rasmus Kaljujärv) ja Riho oma poja Reneega (Leonhard Sass Taalmaa). Sulevi ja Riho on nende naised maha jätnud. Juba keskeale lähenev Märten on küll nii mõnegi pruudiga edutult suhet arendada proovinud, alles ülikoolis tudeeriv Renee pole veel naistega sekeldamisele aega jõudnud pühendada – tema elus on esikohal kunst.

Loe kogu peegeldust edasi siit:


Lavastuse turunduslik tekst (fotod on pärit korraldajalt ja kuuluvad Kontserdihundile):

„Isad ja pojad“ on valusalt koomiline suvelavastus Eesti meestest.
Ahastav appihüüd naiste järele siis kui neid ei ole ja põletav soov põgeneda siis kui nad on! Kogu see jama, mida vahel ka eluks kutsutakse, on nii lootusetu, et ajab naerma ja nii piinlik, et hakka või nutma. Laval on erakordne kamp mehi, kes on ka päris elus isad ja pojad - Hannes ja Rasmus Kaljujärv, Indrek ja Leonhard Sass Taalmaa ning alati muhe vanameister Egon Nuter.

Autor – Ott Kilusk
Lavastaja – Kaili Viidas
Kunstnik – Iir Hermeliin
Muusikaline kujundaja – Feliks Kütt
Osades - Hannes Kaljujärv, Rasmus Kaljujärv, Indrek Taalmaa, Leonhard Sass Taalmaa ja Egon Nuter

Üks väärikas Eesti naine, kes oli ühtaegu nii abikaasa, koduhoidja, ema kui ka vanaema, lahkus ühel kenal päeval siit ilmast. Tema viimaseks sooviks jäi, et perekond igal aastal tema surmapäeval kokku sõidaks, teda meenutaks ja kokkusaamise jäädvustamiseks ühispildi teeks. Kui see päev kätte jõuab, ootab tema lesk Evald koju oma poegi ja pojapoegi, et väärikas tseremoonia üheskoos pidulikult läbi viia. Ka kadunuke on oma perega koos, tõsi küll tuhastatuna urnis, sest ennast maha matta ta ei lubanud. Kas tulijad tahavad või ei taha, aga tulema peab, sest surija viimane soov on püha. Pisikesed takistused, mida ei saaks kunagi juhtuda kui kogu selles seltskonnas oleks vähemalt üks naine, panevad surija pealt näha lihtsa soovi täitmise tõsise kahtluse alla.

See on meeste maailm, mille igapäevast saamatust ja lühinägelikkust iseloomustab naiste karjuv puudumine. Sügav kuristik unistuste ja tegelikkuse vahel, luhtunud plaanid ja naiivne optimism, opakas romantika ja kätte õpitud abitus – need on väärtused, millele toetub iga tõeline Eesti mees ja on veel selle üle uhke pealegi.

Etendused toimuvad 17-27. juulini Palmse mõisa pargis.

Kommentaare ei ole: